KIRIKLIK VAATLEJA

Rorate Caeli Blogspot, 14. september 2016

Püha Ignatius Loyolast Kristuse lipu all

 

Selle halvast saatusest saadetud pontifikaadi algusest peale on seda veebilehte mustatud selle eest, et ta on väitnud ilmselgeid asju kardinal Bergoglio ja tema poolt paavstiametisse kaasa toodud seisukohtade väljavaadete kohta.

Näiteks kohe algusest peale oli meile selge, et Franciscus tahtis Kirikule peale suruda uut õpetust armulauaosadusest “lahutatud ja uuesti abiellunutele” (see tähendab neile, kes elavad püsivas patuseisundis, soovimata lõpetada oma patust olukorda), uut Saksamaa doktriini. Teised kommentaatorid püüdsid varjata nii kaua kui see oli võimalik, isegi veel paari päeva eest, et paavst isiklikult soovib Kirikule peale suruda õpetust, mis on absoluutselt ja pöördumatult vastuolus meie Issanda enda sõnadega.

Miks tahab ta seda nii innukalt peale suruda? Kuna see on just see, mida kõige rikkam kirik, Saksa kirik, kirik, mis oli et oli tema enda paavstiks valimise taga, kirik, mis rahastas mässulisi kardinale, kes ise nimetasid ennast “Maffiaks”,  mis töötas väsimatult selle nimel, et kukutada mineviku moraalsed seisukohad ja valida paavstiks kardinal Bergoglio, nii väga soovis. Üks asi, mida Franciscuse kohta kindlasti öelda ei saa, on see, et ta oleks mees, kes ei peaks oma valimislubadusi!

Ning miks siis Saksa kirik seda nii väga tahab?  “Uuesti abiellunud” usklikelt “kirikumaksu” läbi saadava tulu pärast, seda kindlasti. Kuid kindlasti ka Saksamaa kirikus domineerivate liberaalsete teoloogide tõttu, kes vajavad seda näiliselt väikest muutust õpetuses, kuna see õõnestaks vähemalt kolme sakramenti korraga: Püha Armulauasakramenti, patukahetsuse sakramenti, ning lõpuks, ehkki kindlasti mitte kõige vähem, abielusakramenti. Ning see on hädavajalik, kuna sakramentide tähenduse igasugune vähendamine muudab ka Kiriku vähem “üleloomulikuks”, vähem “jumalikuks” ning puhtinimlike ideede levitamise vahendiks ‒ nagu paavst Pius X meenutas ringkirjas Pascendi:

„Modernistide jaoks on sakramendid üksnes sümbolid või märgid, ehkki neil ei puudu teatud efektiivsus – efektiivsus, ütlevad nad meile, nii nagu seda on ka teatud laused, mida labaselt kirjeldatakse kui “löövaid”, kuna need on muutunud teatud suurte ideede levitamise vahenditeks, mis peavad lööma avalikkuse meeli.ˮ (Pascendi, 21).

Seetõttu, sakramentidega seotud jumalike nõuete õõnestamine muudab need nende arvates rohkem “inimlikuks” rohkem “sisukaks”, vähemalt maailma ilmalikule arusaamale ning muudab Kiriku vähem “absurdseks” maailma silmis.

No hay otras interpretaciones - "ei ole mingeid teisi tõlgendusi".

Nüüd lõpuks, pärast Franciscuse häbiväärset kirja  mõnedele Argentiina piiskoppidele, mis kinnitab, et Amoris Laetitial ei ole „mingeid teisi ​​tõlgendusiˮ (hisp No hay otras interpretaciones) kui seda on armulauaosaduse võimaldamine abielurikkujatele, on mäng läbi. Kommentaator Robert Royal, kes on alati püüdnud näha sinodi fiasko puhul selle parimaid külgi, võtab selle täna kokku:

„Mul on kahju, et ma pean seda ütlema, kuid ma kardan, et selle pontifikaadi ülejäänud osa läheb nüüd välja rentimiseks dissidentide rühmadele, paavsti hereesiates süüdistajatele, skismaga ähvardamistele ja võib-olla otsestele skismadele. Issand, halasta.ˮ

Ei ole enam mingit võimalust näha seda muudmoodi: paavst Bergoglio on omal soovil ja teadlikult end ise nurka mänginud. Öeldes, et „ei ole mingeid teisi tõlgendusiˮ tema sõnadele kui armulauaosadus lahutatud ja uuesti abiellunuteleˮ, on ta likvideerinud igasuguse manööverdamisruumi nii praegustele paavsti ees lipitsejatele kui ka praegustele ja tulevastele ajaloolastele ja dogmaatikutele Amoris Laetitia suhtes tehtavateks seisukohavõttudeks. Ta on asetanud ennast samasugusesse olukorda nagu seda tegi Paavst Johannes XXII oma hereesiaga õndsakstegeva nägemuse asjus. Ning Franciscuse doktriin Armulaua andmisest abielurikkujatele tuleb nüüd peale suruda kõikidele preestritele (ärgem langegem eksitusse selles küsimuses, see surutakse selle autoritaarse paavstluse poolt peale, kuni tulevane paavst selle parandab).

Nagu jesuiidile, on ka Franciscusele hästi tuttav püha Ignatiuse pilt kahest lahingulipust. Meenutagem siis seda:

„See on jutustus: Siin toimub, et Kristus kutsub ja tahab kõiki koondada Tema lahingulipu alla, ning Lucifer, teiselt poolt, tahab kõiki koondada tema langulipu alla. … Siin on koha vaimne ettekujutamine: Siin on näha suurt tasandikku, mis hõlmab kogu piirkonda Jeruusalemma ümber, milles kõikide heade suveräänne ülemjuhataja on Kristus, meie Issand; ja teine ​​tasandik on Paabeli ümbruskond, kus vaenlase ülemjuhataja on Luciferˮ (püha Ignatius Loyola, Vaimsed harjutused).

On küsimusi (need on tegelikult elu kõige tavalisemad küsimused), mille kohta Kristus pole rääkinud sõnagi. On teemasid, mille kohta Kristus on rääkinud, kuid mille kohta võib omada õigustatud erimeelsusi. Kuid Katoliku Kiriku au on olnud, et ta pole kunagi kõhelnud nende sõnade suhtes, milles Kristus on olnud täiesti selge: näiteks tema reaalne kohalolu Pühimas Armulauasakramendis (Jh ptk. 6). Või tema korduvate sõnade suhtes, et võimatu on lõpetada abielu kui abikaasa elab ning et väidetav “uuesti abiellumine” on sellistel juhtudel Issanda enda sõnadega abielurikkumine:

„Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abieluˮ (Lk 16:18).

Sellisel teemal pole ruumi arutelule seda pole kunagi Katoliku Kirik ajaloos olnud: ei ole olemas lahutust, ei ole olemas “uuesti abiellumist”, niikaua kuni abikaasa elab, need, kes seda teevad, panevad toime abielurikkumise, ning olles püsivas olukorras abielurikkujad, ei saa nad vastu võtta kehtivat õigeksmõistmist, ei saa olla pühitseva armu seisundis, ning järelikult ei saa õiguspäraselt vastu võtta Pühimat Armulauasakramenti.

Spetsiifilised olukorrad (näiteks need, kes “elavad nagu õde ja vend”) võivad alati olla, nagu need on alati olnud, need eristab välja kohalik pihiisa, vältides skandaali.

Öeldes, et „pole mingeid muid tõlgendusiˮ tema sõnadele kui armulauaosadus abielurikkujatele, on Franciscus valinud oma lahingulipu ja seda vastuseisus Kristuse selgetele sõnadele.

Blogist Rorate Caeli inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu