Hädakaitse võib olla ka tõsine kohustus nendele, kes vastutavad teiste elu eest
Roberto de Mattei
Il Tempo / Rorate Caeli Blogspot, 27. juuli 2016
Neitsi Maarja abi Lepanto lahingus 1571.
Esimene Euroopa territooriumil islami käe läbi surma saanud märter, isa Jacques Hamel, mõrvati püha Missa pühitsemise ajal 26. juulil Saint-Etienne-du-Rouvray kogudusekirikus Normandias. Kaks moslemit tungisid islamit kiites kirikusse ning pärast seda kui olid võtnud mõned usklikud pantvangi, lõikasid läbi preestri kõri ja haavasid kriitiliselt üht kohalolevat usklikku. Puuduvad vähimadki kahtlused ründajate identiteedi ja neid motiveerinud kristlaste vastase viha suhtes. Pressiagentuuri Amaq vahendusel kuulutas Islamiriik ründajad “meie sõduriteks”.
Jaques Hameli nimi lisatakse nendele tuhandetele kristlastele, kes on iga päev surnuks põletatud, risti löödud või ilma peata jäetud vihast nende usu vastu. Kuid 26. juuli veresaun tähistab pöördepunkti, kuna see on esimene kord, mil see on juhtunud Euroopas, langetades hirmu ja ärevuse varju üle terve kontinendi.
Kindlasti ei ole võimalik valvata 50000 religioosset hoonet Prantsusmaal ja sama palju kirikuid, kogudusehooneid ja pühamuid Itaalias ja teistes riikides. Iga preester saab võimaliku rünnaku objektiks, millele on mõeldud sageneda, tänu sellele kuriteole järgnevale jäljendamise efektile.
“Kui palju surmajuhtumeid on veel vaja, kui palju päid on vaja veel maha lüüa, et Euroopa valitsused mõistaksid olukorda, millesse Lääs on sattunud?” küsis kardinal Robert Sarah.
Kui palju aega peab see võtma, lisame meie, et kardinal Sarah kaasvennad kardinalide kolleegiumis, alustades selle Pea, paavsti endaga, hakkaksid mõistma seda hirmuäratavat olukorda, milles asetseb mitte ainult Lääs, vaid kogu üleilmne Kirik? Mis teeb selle olukorra nii hirmsaks, on do-goodismi ja võltshalastuse poliitika islami ja kõikide Kiriku vaenlaste suhtes. Kindlasti peavad katoliiklased palvetama oma vaenlaste eest, kuid nad peavad olema ka teadlikud, et neil on vaenlased ja nad ei tohi piirduda palvetamisega nende eest, vaid neil on ka kohustus nende vastu võidelda. See on Katoliku Kiriku Katekismus, mis õpetab nr. 2266 all, et hädakaitse võib olla ka tõsine kohustus nendele, kes vastutavad teiste elu eest: “Ühise hüve kaitsmine nõuab, et ebaõiglaselt ründajalt tuleb võtta võimalus edaspidi kahju teha. Seepärast on õiguspärasel võimul kohustus kasutada ka relva, et tagasi lüüa nende hoolde usaldatud kogukonna ründajad”.
Franciscus ütles, et ta on “eriliselt löödud selle vägivallaakti pärast, mis leidis aset kirikus toimunud missaliturgia ajal, kui paluti Jumalat rahu eest kogu maailmas”, kuid jällegi keeldus ta nimetamast mõrtsukaid nimepidi. Paavst Bergoglio vaikimine on paralleelne moslemite vaikimisega üle kogu maailma, kes ei mõista jõuliselt ja ühiselt, kollektiivses vormis hukka oma usukaaslaste poolt Allahi nimel toimepandud kuritegusid. Nüüd aga, isegi Prantsuse Vabariigi president François Hollande kõneles teisipäeva õhtul rahvale peetud kõnes, et Prantsusmaa viibib avatud sõjas ISISe vastu.
Oma pontifikaadi jooksul on paavst superkiire menetlusega õndsaks kuulutanud mõned XX sajandi figuurid, nagu Oscar Arnulfo Romero ja Don Pino Puglisi*, keda kindlasti ei tapetud vihast katoliku usu vastu. Kuid 12. mail 2013 kanoniseeris ta Püha Peetruse väljakul ka kaheksasada märtrit Otrantost, kes , tapeti 11. augustil 1480 türklaste poolt, kuna nad ei loobunud oma usust.
Kui Franciscus teataks isa Hamel õndsaks kuulutamise protsessi alustamisest, annaks ta maailmale rahuliku, kuid tugeva ja kõneka märgi Kiriku tahtest kaitsta oma identiteeti. Kui ta aga, vastupidiselt, viibib endiselt võimaliku oikumeenilise kokkuleppe illusioonis islamiga, kordab ta nendesamade näruste poliitikute vigu, kes ohverdasid kommunistliku tagakiusamise ohvreid Ostpolitik (idapoliitika) altaritele. Kuid poliitika altar on erinev sellest pühast altarist, millel pühitsetakse Kristuse veretut ohvrit. Isa Jacques Hamel sai armu osaliseks ühineda ise enda pühitsetud ohvriga, kui ta tõi 26. juulil ohvriks oma vere.
* Tapeti maffia poolt Palermos 1993