Halastus ilma jumalakartuseta? – Gotti-Tedeschi küsimus paavstile

Katholisches, 21. detsember 2015

 

Kohus-puhastustuli-patt

Jumala kohus, puhastustuli ja põrgu

(Rooma) Rahvusvaheliselt tuntud pankur ja finantseetik Ettore Gotti-Tedeschi, aastail 2009-2012 Vatikani panga IOR-i president, koostas mõned päevad peale perekonnateemalise Piiskoppide Sinodi lõppu “Kirja minu tütretütrele“, milles ta väljendab oma kriitikat nende suhtes, kes tahavad abielusakramenti õõnestada. Nüüd kirjutas Gotti-Tedeschi Halastuse püha aasta puhul Kirja paavst Franciscusele.

Halastus ilma jumalakartuseta

Peale seda kui ma täna palju kommentaare “Halastuse” püha aasta avamise puhul kuulnud ja lugenud olen, lugesin ma järgmist kohta Johannese evangeeliumist (Joh 3,14-21):

“Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu,
selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.”

Ning ma mõtlesin selle üle järele. On tõsi, et Jumala halastus iseendas lõpmatu on. Aga kui kindlad oleme meie, et ta ka oma tulemuste poolest selline on? Jumal võib alati andestada, lõpmatult sageli. Kuid kas meie saame olla kindlad, et Ta meile ka lõpmatult sageli andestab?

Ma mõtlesin: Jumal, ehkki Ta on igavikust lõpmatult halastav, on langenud ingli ja teda järginud väehulgad igavesti hukka mõistnud ja seda koheselt peale esimest nende poolt tehtud pattu.

Ning ma mõtlesin edasi: On tõsi, et Jumal on halastav. Kuid kas pole ka see tõsi, et ta on õiglane? Kas kiidetud jumalakartuse voorus ei teeni meid mitte selleks, et me ei langeks illusiooni, et me võime Tema halaastust kuritarvitada ja Teda edasi teotada?

Miks ei öelda ka siis ka seda? Mul on mõningad kuulsad laused meeles.

Püha Basilius kirjutab: halastavale Jumalale apelleerida, kuid mitte samas ka õiglasele, tähendab pidada Teda kaasosaliseks meie alatustes.

Püha Augustinus ütles, et paljas lootus Tema halastusele on palju hingi petnud ja hukka minna lasknud.

Püha Alfonso Maria von Ligouri ütles, et kindlus Jumala halastuses viib rohkem hingi hukatusse kui Tema õiglus, kuna hulljulge lootmine Jumala halastuse peale ilma pöördumiseta ja võitluseta patu vastu laseb inimestel hukatusse minna.

Deus non irridetur (Jumalat ei saa narrida). Miks ei õpetata ka seda, et Jumala halastus seisneb selles, et Ta võtab vastu pattu kahetseva patuse? Kas see tõesti on enesestmõistetavalt implitseeritud, Teie Pühadus?

 

Austusega Teie
Ettore Gotti Tedeschi

 

Veebilehelt Katholisches, 21. detsember 2015 saksa keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu

Lisa kommentaar