JUTLUS MEIE ISSANDA JEESUSE KRISTUSE SÜNDIMISE SUURPÜHAL ÖISEL MISSAL (DOMINUS DIXIT)

Isa Ivo Õunpuu

 

 

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Täna öösel on paljudes maades peale Missat tavaks laulda tuntud jõululaulu “Vaikne öö, püha öö”. Järgmise pühapäeva Tarkuseraamatu sõnadele toetuv Introitus Dum medium silentium kõlab eesti keeles: “Kui sügav vaikus haaras kõike ja öö kiires kulgemises oli jõudnud kesköö, siis sööstis Sinu kõikvõimas Sõna kuninglikult aujärjelt taevast otsekui karm sõjamees hukkumisele määratud maa keskele, tuues terava mõõgana sinu selge käsu”. Sügav vaikus, ainult kaks inimest pealtnägijana, Maarja ja Joosep, ning tuhanded inglid, kes sel Jumala Poja inimliku sünni pühimal hetkel katkestasid vaikses aukartuses oma laulu, sest selle hetke ülevust ei osanud nad väljendada ei sõnade ei meloodia abil….

Ning kuhu siis see Jumala kõikvõimas Sõna kõigepealt sööstis, et inimestele ilmuda? Isegi mitte armetusse majja või hurtsikusse, mis oleks ikkagi inimeste elupaik, vaid veelgi armetumasse loomalauta, loomade varjupaigaks kohaldatud koopasse, hälliks heinu täis sõim. Meie Issand, Lunastaja ja Päästja valis oma sünni ajaks ja välisteks asjaoludeks seepärast vaikse öö ja vaesuse, et neis tingimustes sai nii Tema kui ka need, keda ta oma küllatulekuga austas, esmalt Maarja ja Joosep, hiljem karjased ning kuningad Hommikumaalt, keskenduda peamisele – Jumal inimese südamesse oma armastuse ja valguse valamisele; inimene aga oma vaesesse, tühja, armetusse ja tuima südamesse Jumala kogu vaimse rikkuse vastuvõtmisele.

Jeesuse sündimise läbi pühitsetud tallis valitsevas vaikuses ja vaesuses oli ainsaks rikkuseks, mis Jeesuslast ümbritses, p. Neitsi Maarja ja p. Joosepi armastav hoolitsus, austus, vaikses aukartuses ja imetlus jumalikku last adoreeriv armastus. See oli ka ainus rikkus, mida Jumala Poeg inimeste juurest otsima tuli ja mida ta neilt edasi nõuab. Kõik muu kuulub Talle ju niikuinii, ainult inimeste usu, tänu, ülistuse ja armastuse ohver on Tal veel puudu, sest see nõuab inimeselt tema vaba tahte ohvrit. Ka karjaste adoratsioon toimus kõigepealt vaikuses – nad vaatlesid, mõtisklesid, imetlesid, armastasid sõimes lebavat Jeesuslast, väliselt ei millegi poolest vastsündinud inimlapsest erinevat. Kindel oli, et vastsündinud Jeesuslaps ei pidanud neile jutlust Püha Kolmainsuse isikutest, ei teinud imet, ei säranud jumaliku auhiilguse kirkuses, nagu hiljem oma muutmisel kolme apostli ees Tabori mäel või peale oma Surnuist Ülestõusmist – sarnastest Jeesuslapse sensatsioonilistest trikkidest räägivad ainult Kiriku poolt ehtsaks tunnistamata apokrüüfilised allikad, mitte aga ükski ehtne ja ajalooliselt usaldusväärne Evangeelium. Terve oma maise elu jooksul ei surunud Jeesus oma jumalikkust kellelegi vastuvaidlematu faktina peale, et jätta ruumi vabast tahtest tulevale usule ja seeläbi ka teenele Jumala ees. Kuid ometigi pidi inimliku kuju alt välja paistma piisavalt selgelt pühadus, ilu, rahu, armastusväärsus, leebus, tarkus ja muud jumaliku täiuslikkuse omadused, nii et Pühakirja kohaselt nähes teda, mõistsid nad sõnumit, mis neile oli räägitud selle lapse kohta (Lk 2:17) ning et nad võisid lõpuks tagasi pöördudes ülistada ja kiita Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud (Lk 2:19-20). Jeesuslaps ei rääkinud, kuid väljendas Jumala armastust, halastust, tarkust, ilu oma välises kujus. Nii nagu inglite, Maarja ja Joosepi ja karjaste vastus sellele ilmnes kõigepealt nende südameis vaikses imetlevas ja armastavas vaatlemises ehk kontemplatsioonis, mis oli seda sügavam ja tugevam, et sõnadeta, nii püüdkem ka meie neid jäljendada. Ning kui selle imetluse, rõõmu ja tänu väljenduseks on saab laul, siis olgu see laul, mis tuleb Jumala täiuslikkust vaatleva ja imetleva südame juubeldusest, nii nagu see on Jumala palge ees seisvate inglite laulu puhul.

Taevas on Jumala kontemplatsioon ehk imetlev ja armastav vaatlemine ning meie igavese elu ja õnne olemuseks. See tähendab mõistuse ja tahte täielikku rahuldatust ja puhkamist varjamatult ja täielikult ilmnevas tões ning armastusväärseimas hüves, rahulikku, sundimatut, puhtaimat ja õilsaimat naudingut Jumalaga suhtlemisest.

Kuid ka maises elus peame me, kristlased, vaikset palvet, kahekesi olemist Jumalaga oma südames, vaikimist Jumala ees, et Jumal saaks meis rääkida, hindama kõrgeimalt kui ükskõik millist muud tegevust. Selline palve on kõrgelt väärtuslikum ja viljakam kui etteantud teksti alusel loetav isiklik palve (ma ei räägi siin ühisest palvest, mille kohta kehtib Kristuse tõotus “Kui kaks või kolm teist ühel nõul…”). Loomulikult on see ka palju raskem, mispärast vähesed seda tunnevad ja praktiseerivad. Sellise palve hetked on eelistatuim aeg, mil Jumal meis sünnib, kasvab, end meile ilmutab, nii nagu kunagi Peetlemma tallis. Muidu kuuleme ainult teiste või omi palveid, sõnu, mõtteid ning oleme võimetud kuulama seda, mida Jumal meile meie südame vaikuses tahab öelda.

Samamoodi vaikuses ja vaesuses sünnib Jeesus Kristus iga Missa ajal pühas hostias, veelgi suuremas vaikuses ja vaesuses, sest siin on Ta peale oma jumaliku loomuse peitnud meie meelte eest ka oma inimliku loomuse. Ka Missal hostias ikka ja jälle sündivale Jeesusele on kõige loomulikumaks, täiuslikumaks, Talle meeldivamaks ja meile viljakaimaks vastuseks vaikne tänu-, imetlus- ja ülistuspalve, Temaga kahekesi olemine oma südame vaikuses – seepärast ka aukartlik vaikus Missakaanoni kui Missa kõige pühima osa ajal.

Alles selles pühas vaikuses võime me, tõrjudes eemale igasugused mõtted ja mured tegemata jäänud telefonikõnede, maksmata jäänud arvete, ostmata jäänud asjade, unustatud kohtumiste ja muude sekelduste üle, mis lubavad anda meile rikkuse ja kindluse, kuid annavad ainult selle illusiooni koos lõpmatu muretsemise, stressi ja rahuldamatusetundega, esmalt ära tunda ja tunnistada vastuvaidlematut tõde enese kohta – et me oleme puruvaesed, armetud kerjused, tühjalt kõmisev tühisus. Oma vaimse vaesuse tunnistamine on eelduseks äratundmisele, et me Jumalat tõepoolest vajame, rohkem kui kõike muud meie elus; rikas, või pigem see, kes arvab, et ta on rikas ja iseeneses endale piisav, ei tunne, et ta vajab midagi, vähemalt mitte seda kõige tähtsamat. Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik (Mt 5:3); näljaseid on Ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt (Lk 1:53).

Näeme, kuivõrd erinevad, hoopis vastupidised peavad olema tõelised jõulud sellest jõulupühadeks nimetavast kommertspeost, tühisuse ja pattude pillerkaarist. Ärgem laskem sellest valest vaimust midagi enda ega oma perekonna juurde, isegi kui meie jõulud on rõõmsad ja lõbusad, nagu nad peavad olema, siis olgu sel rõõmul hoopis teistsugune allikas ja kvaliteet.

Kui Jumal oma tarkusest ja armastusest juhitud otsuse alusel tahtis saada lapseks ülimas vaesuses, tagasihoidlikkuses ja abituses, siis sellepärast, et haarata oma kõikvõimsa ja kõikehaarava armastava hoolitsuse alla absoluutselt iga inimese elu, kerjuste, kodutute, sõjaohvrite, vangistatute, piinatute ja tapetuteni välja. Kõiki on Jumal Jeesuses võtnud oma isaliku ja Püha Neitsi Maarja oma emaliku hoolitsuse alla – tõsi küll, sedavõrd, kuivõrd nad ainult seda ise tahavad. Ka kristlane peab ju oma Jumala lapse seisust oma koostöö läbi Jumala armuga pidevalt kinnitama, uuendama ja täiustama ning kartma, et ta seda auväärset seisust oma pattude, kuuletumatuse tõttu ei kaotaks.

Püha Leo Suur ütleb, et olgu Jeesus kasvõi tuhat korda sündinud, kui Ta ei sünni Sinu hinges, on Ta sinu eest tühjalt tulnud. Pea aga meeles, et Jeesus tahab ka Sinu hinge tulla Sinu südame vaikuses ja vaesuses, ainult siis on tal võimalik Sinuga tegeleda, sest ainult siis paned Sa Teda tähele, nagu Jumalale vääriline, ainult siis saad Sa aru, et vajad Teda.

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Lisa kommentaar