KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 25. september 2015

Kardinal Gerhard Ludwig Müller, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt

Järgnev artikkel on Maike Hicksoni loal ilmuv kordustrükk LifeSiteNews’ist.

Rooma, 24. september 2015 (LifeSiteNews): Paavst Franciscuse doktriinijuht rõhutas kuu algul, et Kirik ei saa järele anda totalitaarsele survele kaasaegses ühiskonnas, vaid peab andma tunnistust tõelisest vabadusest, mis on leitav Ristil.

Nagu LifeSiteNews teatas, astus Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Gerhard Ludwig Müller oma Saksamaal Regensburgis 2015. a. 1. septembril  peetud kõnes selgelt vastu Saksa piiskoppide seas pead tõstnud ketserluse ja mässu vaimule.

Millest aga siis ei teatatud, oli suur hulk erinevaid teemasid, mida kardinal Müller kardinal Robert Sarah uue raamatu saksakeelse tõlke Gott oder nichts („Jumal või eimiski“) avaldamise puhul Regensburgis peetud kõnes tõstatas. Nüüd, kui Usudoktriini Kongregatsioon on kogu kõne oma veebilehel avaldanud (selle osad on inglisekeelsetena saadaval siin), on võimalik seda olulist kõnet ka täpsemalt edasi anda.

Kardinal Müller räägib oma kõnes „meie ajastu globaalse ühiskonna hiilivast või ka lärmakast dekristianiseerumisest“ ja sellest tulenevalt „kristluse ellujäämise küsimusest tänases ja homses maailmas“. Ta näeb, et Jumalast eemale pöördudes pöördutakse üha rohkem ebajumalate poole:

“Inimene on orienteeritud absoluudile. Ainult seal, kus Jumal on üle inimese ja inimeses, seal võib vabaduses leida tõe ja armastuses õigluse. Kui aga inimene üritab absoluudi üle võimu võtta, pöördub ta endas ebajumala poole, kes totalitaarse võimu tangide vahel surub inimese rangelt raamidesse ning orjastab ta meedia kui vahendi kaudu poliitilist võimu teostades.”

Saksa kardinal astub selgelt vastu postmodernistlikus ühiskonnas valitsevale totalitaristlikule vaimule ja kutsub meid üles tunnistama meie katoliku usku. See tähendab võitlust ja sellega kaasnevaid kannatusi. Siinkohal meenutab Müller kristlikku identiteeti, mis seisneb „teadmises, et inimese tõeline vabadus, tõeline õnn ja tema igavene õndsus pärinevad Ristilt“.

Oht Kirikule peitub tema sõnul liigses kohandumises kaasaja kitsendavate ideoloogiate ja kultuuridega. Müller meenutab meile, et need ideoloogiad ei ole huvitatud Kristusest, vaid püüavad tõmmata Kirikut koostööle nende endi huvides: selle asemel, et „otsida tõde, mis tuleneb lõplikust ja täielikust Ilmutusest Kristuses, soovivad need ideoloogilised liikumised teha Kirikust kas oponendi või kaastöölise naturalismile selle liberaalses, rahvuslikus või kommunistlikus versioonis.” Kõneldes praegusest ateistlikust ideoloogiast, andis Usudoktriini Kongregatsiooni juht edasi väga olulise ja tugeva sõnumi, mis väärib pikemat tsiteerimist, sest ta rääkis ka sündimata laste tapmisest ja kasvavast eutanaasia praktiseerimisest:

„Moraali hävitamise programmi ja inimkonna ateiseerimisega on seaduses sisalduv moraalkoodeks muudetud iseenda vastandiks. Lapse tapmisest emaüsas on saanud naiste õigus; tõsiselt haige või surija kõrvaldamisest on saanud halastustegu; mitme miljardi dollarilise eelarvega programmid abortide ja rasestumisvastaste vahendite kasutusele võtmise [sündide vältimise] edendamiseks on eufemistlikult tunnistatud vaesusega võitlemise osaks, mille tegelikuks tulemuseks (ja kavatsuseks) on loodusvarade säilitamine rikastele, mitte nende kasutamine vaestehulkade olukorra leevendamiseks. Lisaks sellele nähakse enesehävitamist uimastite läbi nüüd enesemääramisena ning vaestest riikidest pärit naiste [ja laste] inimkaubandusega võideldakse ainult leigelt või veel hullem, seda trivialiseeritakse kui midagi, mille nad on ise põhjustanud. Multimiljardilise käibega seksi-ja pornotööstus pole midagi muud kui juba oma inimväärikuse kaotanud inimeste ärakasutamine. Teiste samasuguste tegude väärilisena täiendab see suurimate inimsusevastaste kuritegude nimekirja.“

Tsiteerides kardinal Sarah’ raamatut, mida kardinal Müller eriliselt kiitis, väitis ta, et „gender-ideoloogial ei ole argumenteeritud alust ning et selles tuleb näha radikaalse feminismi ja 1968. aasta nn. seksuaalse revolutsiooni tagajärge.“ Ta lisas ka, et homoseksuaalse teemale on osutatud kaugelt liiga palju tähelepanu, arvestades, kui palju teisi „saatuslikke küsimusi inimkonna ees seisab”. Müller meenutas meile, et ainult Kirik pakub homoseksuaalidele tõelist abi, austades nende väärikust inimisikustena ja näidates neile teed tõelise õnneni. Müller ütles, et „Nimelt Kirik kaitseb homoseksuaale nende asjastamise eest selle ideoloogilise käsitluse tarvis, mille kohaselt inimene ei ole loodud Jumala poolt, vaid on ühiskonna ja inimese enesemääratluste alusel sündinud produkt, millega seetõttu on võimalik suvaliselt manipuleerida“.

Müller jätkab gender-teooria ohtude kirjeldamisega:

„Gender-ideoloogia ja radikaalse feminismi eesmärgiks ei ole homoseksuaalsete kalduvustega inimeste inimväärikuse tunnistamine, vaid pigem mehe ja naise vahelise abielu ja seega perekonna hävitamine, kuna perekond kasvab välja  mehe ja naise vahelises elukestvast sidemest, kui ema ja isa omavad ühiseid lapsi.“

Müller kirjeldab destruktiivse ideoloogia pealesurumisega seondatud Aafrika arenguabi, nagu seda pakuvad rahvusvahelised organisatsioonid ja gender-ideoloogiast mõjutatud riigid, „uuskolonialismi vormina“. „Nad pigem surevad nälga kui alluvad ajupesule – see, mis seal toimub, on häbitu väljapressimine.“ Nende tugevate sõnadega noomis ta lääneriike selle eest, kuidas rahaliste vahenditega ja võlaorjusega manipuleerides Aafrikat ja teisi maailma riike Lääne gender-ideoloogia raamidesse surutakse.

Arvestades oktoobris ees ootavat (nüüdseks juba toimunud – tlk.) perekonna-teemalist sinodit, väärivad pikemat järelemõtlemist ka Mülleri sõnad abielu kohta. Selles osas oma kõnest, kus ta rääkis kuuendast käsust ja selle rikkumisest, meenutas kardinal Müller meile, et Jumal ei väsi andestamast, kui me temalt siiralt andestust palume, olles tõepoolest valmis  kahju hüvitama, oma elu parandama ja patust pöörduma. Ta ei kõhelnud ka Kirikut hoiatamast nende põhimõtete eiramise eest, öeldes järgmist:

„Skandaal ei seisne selles, et kuuendat käsku rikutakse ja seda ikka ja jälle tehakse. Tõeline skandaal oleks see – ning see oleks Kiriku taganemine Jumalast – kui Kirik ei nimetaks enam erinevusi hea ja kurja vahel; või tunnistaks häbiväärsel moel heaks selle, mille Jumal on patuks kuulutanud või õigustaks vagade sõnadega ja Jumalale viidates patutegusid.“/…/

Oma kõne lõpul kordas Saksa kardinal oma nüüdseks juba kuulsaks saanud hoiatust võimaliku lõhe eest Saksamaa katoliku kirikus ja vajadust õppida, eriti just aafriklastelt, ustavust ja elavat usku. Ta tänas kardinal Sarah’t isikliku vapruse ja usutõe täie tunnistamise eest, milles ta on otsustanud „keelduda  poolitamast tõde kompromissi nimel.“ Müller võttis oma mõtted kokku sõnadega:

„Jumala palge ees on meil kas kõik või mitte midagi. Jumalaga on meil on kõik, ilma temata ei ole meil mitte midagi.“

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu