KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 17. oktoober 2015

Kui “relativismi diktatuuril” lubataks mõju avaldada tervele Kirikule, laguneks see nii paljudeks osadeks kui palju on maailmas piiskoppide konverentse.

Õpetusliku ja distsiplinaarse meelevalla delegeerimine piiskoppide konverentsidele on ohtlik idee

Ühes nüüd kuulsaks saanud kõnes, mille kardinal Joseph Ratzinger pidas Vatikani basiilikas oma paavstiks valimise eelõhtul, taunis ta seda, mida ta nimetas “relativismi diktatuuriks”. Ta märkis:

“Tänapäeval märgistatakse Kiriku usutunnistusel põhineva selge usu omamist sageli fundamentalismi sildiga. Samal ajal näib relativism, see tähendab, et valmisolek lasta end “visata sinna ja tänna ning kanduda kaasa iga õpetuse tuulega”, olevat ainus hoiak, mis suudab kaasas käia tänase päevaga. Me oleme ehitamas relativismi diktatuuri, mis ei tunnista midagi definitiivset ja mille lõppeesmärk seisneb üksnes oma egos ja ihades.”

Võitlus “relativismi diktatuuriga”, mis kinnitab, et moraalne või usuline tõde ei ole absoluutne, vaid suhteline sõltudes olukordadest, isikutest või kohtadest, oli pidev kui mitte domineeriv teema Benedictus paavstluse ajal.

Moraalne relativism leiab, et pole olemas sellist asja nagu moraali või usutõde, mis on absoluutselt tõene, st tõsi, sõltumatult kellele seda öeldakse, millal seda öeldakse ja kus seda öeldakse. Pigem leiavad relativismi pooldajad, et moraalset laadi ettepanekud nagu näiteks “Sa ei tohi tappa”, võivad olla tõesed mõnedele inimestele, kuid valed teistele.

Moraalsele relativistile:

• võib samasooliste abielu olla vale Aafrikas või Lähis-Idas, kuid õige Läänes.
• võib orjade omamine olla õige mõnedes kultuurides, kuid vastuvõetamatu teistele
• võib polügaamia olla õige islamimaades, kuid vastuvõetamatu kõikjal mujal
• ja nii edasi…

Moraalne relativism juhib pidevalt kiusatusse neid, kes vastutavad ühise hüve eest, olgu see siis vaimne või ajaline. Võttes arvesse seda, et on olemas väga erinevaid moraalseid ja usulisi tõekspidamisi, pelgavad paljud juhid kinnitada, veelgi vähem peale suruda kindlat moraali või vaimset õpetust, kartes muidu kaotada nende vastutuse all olevate inimeste poolehoidu ja koostööd. Demokraatlikud valitsused alluvad loomulikult kõige rohkem relativismi kiusatusele, kuna valitud esindajad peavad saama väga erinevate ja sageli vastandlike usuliste ja kõlbeliste seisukohtadega inimrühmadelt. Selleks et saada hääli, on need poliitikud tõenäoliselt valmis kinnitama, et iga grupi sügavalt juurdunud moraalsed ja usulised vaated on “tõesed nendele” ja seega austust väärivad.

Nagu nentis paavst Benedictus, moraalne relativism on vaid sammu kaugusel individualismist – arvamusest, et igal inimesel on oma enda moraalne ja vaimne tõde -, kuna tema sõnul, relativismi “lõppeesmärk” seisneb “üksnes igaühe egos ja ihades”.

Moraalne relativism on seega ainult libeda nõlvaku algus, mis langeb individualismi ja anarhiasse, mis õõnestab kaasaja Läänt: kui on hea ja õige, et igal kultuuril on omaenda moraalsed ja religioossed tõed, siis pole mingit põhjust, miks ei saaks neid olla ka igal üksikisikul. Aga libe nõlvak ei lõpe siin, kuna seesama isik, kes on kord otsustanud, et on hea ja õige, et ta järgib omaenda moraalset ja vaimset tõde, võib siis otsustada, et hea ja õige on ka see, et ta võib oma moraalseid ja religioosseid tõdesid muuta kasvõi ühe päeva jooksul.

Paavst Benedictus nägi siinkohal selgelt, et moraalne ja vaimne relativism on retsept moraali ja vaimsust praktiliseks lõpetamiseks, mis on ka põhjuseks, miks ta pühendas suure osa oma paavstlusest võitlusele selle vastu.

Kui kiiresti me unustame.

Vaid 10 lühikest aastat peale paavst Benedictuse kaalukat kõnet, ütles saksa benediktiini abt Jeremias Schröder käesoleva aasta 14. oktoobril, andes aru käimasoleva perekonnateemalise sinodi üldiste arutelude käigu kohta, et paljud sinodiisad tundusid olevat kaasa minemas sellesama relativismiga, mida Benedictus XVI oli kogu oma paavstluse vältel hukka mõistnud. Ta ütles:

“Paljudes sõnavõttudes üldise arutelu jooksul mainiti võimalust tegeleda küsimustega konkreetse kultuurikonteksti alusel. Ma ütleksin, et oli umbes paarkümmend kõnet ja ainult kaks või kolm olid selle vastu, väites, et Kiriku ühtsuse pärast oleks võimu üleandmisel saatuslikud tagajärjed. … Mina näiteks olen sakslane ja mulle tundub, et uuesti abiellunud lahutatute küsimust tunnetatakse väga tugevalt ja laialdaselt Saksamaal ja palju vähem kuskil mujal. See on valdkond, kus võiks olla ruumi originaalsetele pastoraalsetele ideedele, niisamuti nagu selles, mis puudutab arusaama homoseksuaalsusest, mis on on küsimus, mis tõesti erineb  kultuuriti. Rahvuslikel piiskoppide konverentsidel võiks lubada otsida pastoraalseid lahendusi, mis on vastavuses nende spetsiifilise kultuurilise kontekstiga.” (rõhuasetus lisatud)

Sama abti tsiteeritakse Saksa ajalehes, kus ta ütleb:

“Me ei vaja iga probleemi jaoks ühtset, kogu Kirikut hõlmavat lahendust, mis on koostatud Roomas. Kirik näib olevat jõudnud kokkuleppele selles, et maailma eri piirkondades ja ühiskondades võib olla lubatud teistsugune kontakt perekonna keerulise teemaga. Sinodi korraline liige Lähis-Idast ütles mulle hiljuti: Kiriku tunnustus samasooliste ühiselu vormidele oleks mõeldav, puhthüpoteetiliselt võimalik Euroopas. Kuid islami kontekstis ei tuleks see mingil juhul arvesse.” (rõhuasetus lisatud)

See jutt meenutab ka teise sakslase, kardinal Reinhard Marxi ütlust, kes kinnitas selle aasta veebruaris, et kirik Saksamaal pole “mitte ainult Rooma tütarettevõte”.

Kuid see pole midagi muud kui “relativismi diktatuur”, mille mõistis hukka kogu Benedictus XVI paavstlus, kohaldatuna kogu Kirikule: mis on moraalselt või vaimselt õige või vale, peab nüüd praktikas hakkama sõltuma konkreetsest piiskoppide konverentsist.

Tuleb ausalt öelda, et seda relativismi vaikivat õigustamist sinodiisade ja kardinal Marxi poolt kuulutas ette ei keegi muu kui paavst Franciscus ise, kes kirjutas oma apostellikus üleskutses Evangelii Gaudium, et “piiskoppide konverentside juriidiline staatus, mis näeks neid eriliste volituste subjektidena, sealhulgas tõeline õpetuslik autoriteet, pole veel piisavalt välja töötatud” (rõhuasetus lisatud). Sellele tähelepanekule järgnes kinnitus, et “Liigne tsentraliseeritus pole osutunud kasulikuks, vaid see raskendab Kiriku elu ja tema misjonlikku haaret”. Need read seisavad tema üleskutse 32. punktis, mille pealkirjas seisab üleskutse “paavstluse muutmisele”.

See näib viitavat sellele, et paavst Franciscus on avatud võimalusele loovutada osa paavstlusele omasest õpetuslikust võimust erinevatele piiskoppide konverentsidele. Kui see midagi tähendab, tähendab see seda, et piiskoppide konverentsidele antakse volitused võtta vastu distsiplinaarseid ja isegi õpetuslikke otsuseid, mis on teistsugused kui teistel konverentsidel. Kas siis too “pöördunud paavstlus” saab olema selline, milles paavstist saab, kui kasutada Benedictuse fraasi, “relativismi diktaator”, kes surub peale moraalset ja vaimset relativismi, mis valitseb piiskoppide konverentside seas? Kui nii, siis “relativismi diktatuur” saaks võimu üle terve Kiriku, purustades ta nii paljudeks osadeks kui palju on piiskoppide konverentse maailmas.

Kuid lagunemise protsess ei lõpe veel sellega. Sest nii nagu moraalne relativism ühiskonnas laiemalt, viib vaimse ja moraalse relativismi valitsemine Kirikus väga tõenäoliselt radikaalse subjektivismini, milles üksikud “katoliiklased”, manipuleeritud oma “autoritaarsete” piiskoppide konverentside seatud tingimustega, hakkavad pidama õigeks ja sobivaks, kui neil on nendele eriomastele konkreetsetele olukordadele kohandatud distsipliinid ja usulised tõed. Kas tulevane apostellik üleskutse vihjab “pöörduvale paavstlusele”, mis loovutab veelgi rohkem paavstluse volitusi neile “rõhutud” või “ignoreeritud” üksikisikutele?

Ennetades hävingut, mis kindlasti järgneks kui piiskoppide konverentsid varustataks õpetusliku ja distsiplinaarse võimuga, mõistis Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Gerhard Müller hukka kogu idee kui “täiesti antikatoliikliku mõtte, mis ei austa Kiriku katoliiklikku olemust”. Tõepoolest, katoliiklik tähendab sõna otseses mõttes universaalset, nagu universaalne moraalset ja vaimset koodeksit, mis kehtib võrdselt kõikidele, kõikjal ja kogu aeg; see on otsene vastand relativismile, mille kohaselt moraalsed ja vaimsed tõed on tõesed ainult mõnedele või siis teatud aja vältel.

Ka kardinal Raymond Leo Burke lükkas hiljuti tagasi seisukoha, et kohalikud piiskopid ja piiskoppide konverentsid võiksid omada autoriteeti tegelemaks pastoraalsel tasandil moraalsete küsimustega. Ta mõistis selle hukka kui “katoliku usu ja eluga otseses vastuolus seisva” ja kinnitas, et “Neis tõdedes ei toimu mingeid muutusi, sõltuvalt ühest või teisest kohast või ühest või teisest ajastust”.

Meelevalla loovutamine paavstluselt piiskoppide konverentsidele ohustab seetõttu nii Kiriku katoolsust (universaalsust) kui ka ühtsust (üksainsust), tehes temast omaenda reeglite ja uskumuste all tegutsevate “kirikute” hookus-pookuse ja lõppkokkuvõttes nende kirikute liikmete egodest lähtuvate kapriiside mängukanni.

Tõmmates meid eemale kiusatusest rahuldada oma ego, näitab kardinal Ratzinger meile, jälle oma Vatikani basiilikas peetud pöördumises, väljapääsu sellest segadusest: ta kutsub meid vastu võtma “täiskasvanud usku, mis keeldub järgimast viimaseid moesuundumusi uuendusi.” Selle asemel et omaks võtta ohtlikku relativismi, mis pole midagi muud kui mask, mis katab lapsikut usku, mis “laseb end visata sinna ja tänna ning kaasa kanduda iga õpetuse tuulega”, me “peaksime vaatama Kristusele”. Sest ainult sõpruse läbi Temaga võime omandada “kindla kriteeriumi, mille abil võime eristada tõde valest ja pettust tõelisest”, vältides seega meid kõiki ähvardavat “relativismi diktatuuri”.

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu