KIRIKLIK VAATLEJA

(Rooma) 16. jaanuaril 2014 avaldas Rahvusvaheline Paavstlik Teoloogiakomisjon mahuka ja märkimisväärse dokumendi pealkirja all “Kolmainus Jumal, inimeste ühtsus. Kristlik monoteism vägivalla vastu”. See on viie aasta pikkuse töö tulemus, mis Usudoktriini Kongregatsiooni prefekti, hiljuti kardinaliks nimetatud Gerhard Ludwig Mülleri poolt üle kontrolliti ja kinnitati. “Ma kardan, et ma teen kindla ennustuse, kui eeldan, et see pikk ja keeruline dokument leiab vähe lugejaid ning tagasihoidliku vastukaja meedias ja langeb seetõttu kiiresti unustusse”, ütleb tuntud religioonisotsioloog Massimo Introvigne. Ta jätkab: “Sellest on tõesti kahju, sest see suur töö, mida soovis Benedictus XVI ja milleks ta käsu andis ning mis nüüd paavst Franciscuse ajal lõpule viidi, on tõepoolest tähelepanuväärse kvaliteediga. See süüdistab valitsevat kirikuvaenulikku kultuuri tema puhul seni pretsedenditus agressiivsuses Kiriku vastu ning annab sellele punkt punkti haaval vastuse.”

“Katoliiklik kristlus” kuulub selles võitluses “alistamisele määratud takistuste” hulka. Dokument näitab, et mitte ainult ülikoolides, vaid ka massiteabevahendites valitsev ilmalik meelsus, millele annavad tooni mõjukad raevukalt kirikuvaenulikud jõud, kujutab Katoliku Kirikust endale vaenlase kuju.

Kuidas on võimalik Kirikut hävitada? Niiviisi, et talle pannakse süüks vastutus kõikide ajaloo kõige hullemate vägivallategude eest. Selle põhjuseks olevat väidetavalt Katoliku Kiriku pretensioon absoluutsele tõele, mille tagajaks on Ainujumal-Looja. Kuid see on tõde, mida võib tuletada ka mõistuse abil looduse üle järele mõeldes. See katoliiklusele eriomane relativismi eitamine ning tema kompromissitu monoteism olevat süüdi tema fanatismis ja sallimatuses.

Oma pretensiooni tõttu absoluutse tõe omamisele on Kirik süüdlane kõikides inimkonna kuritegudes

Dokument kinnitab, et täielik relativism nõuab kõigilt ühesugust mõtteviisis, millele tuleb allutada kõik inimesed ja kogu tegelikkus. See on mõtteviis, mis viib relativismi diktatuurini, mis ründab igaüht, kes julgeb mõelda, et eksisteerib tõde. Tõde käsitletakse sellises mõtteviisis “otsese ja radikaalse ähvardusena subjekti autonoomiale” ning avatusena vabadusele. See kehtib kõikidele, kuna igasugune pretensioon inimmõistusele kättesaadavale ja kõikidele kehtivale objektiivsele ja universaalsele tõele kutsub otsekohe esile mõne subjekti või inimeste gruppide pretensiooni eksklusiivsele. Sellest tulenevat, nagu väidavad kriitikud, õigustus võimu omamisele teiste inimeste üle, mida aga ei saa olemas olla. Tõde seostatakse niisiis lahutamatult võimuga, seepärast nähakse tões ja igas pretensioonis tõele mudelit konfliktide ja vägivalla tekkimisele inimeste vahel.

Relativismi diktatuuri käsitluse kohaselt on Kirik selle vägivalla peasüüdlane, kuna ta õpetab monoteismi. Kuna on üksainus Jumal, on olemas ka üksainus tõde. Kui aga on palju jumalaid, on olemas ka palju erinevaid tõdesid. Seega ainult polüteism garanteerivat relativismi. Uus ideoloogia kujutab endast seega radikaalset ümberpööramist võrreldes senise religiooniajalooga isegi tema ilmalikus ja ateistlikus vormis, mis siiamaani oli monoteismi käsitlenud polüteismiga võrreldes progressina. See “ümberpööramine kaasaegsetes raamides toimub ootamatult: nüüd tuleb monoteismi pidada arhailiseks ja despootlikuks, polüteismi aga kreatiivseks ja tolerantseks”.

Teoloogiline Komisjon lükkab judaismi, kristluse ja islami võrdsustamise tagasi

Kindlasti on ka kristlased ajaloo jooksul allunud vägivalla kasutamise kiusatusele, kuid märgatavalt vähem kui teised ning eelkõige märgatavalt vähem kui antikristlike ideoloogiate pooldajad. Et aga sellest hoolimata oleks võimalik kristlasi teha kaassüüdlasteks nende massikuritegude eest, mis on toime pandud teiste religioonide esindajate poolt, haaratakse appi religiooniajaloos viimasel ajal vaidluse aluseks olev “kolme suure monoteistliku religiooni” kategooria. See kategooria väljendab küll midagi tõelist, kuid ta käsitleb judaismi, kristlust ja islamit ühtse tervikuna, samas kui nad on kolm üksteisest täiesti erinevat tegelikkust. Relativismi diktatuur aga heidab nad märksõna “monoteism” all ühtekokku. Isegi islamistlikke enesetaputerroriste annab  niiviisi dialektiliselt kristlusega seostada.

Uue dokumendi eriliste teenete hulka kuulub see, et ta lükkab tagasi judaismi, kristluse ja islami üldistava klassifitseerimise kolme suure “monoteistliku religiooni”  alla. See on eriline teene, kuna taoline vahettegemata võrdsustamine on laialt levinud ka katoliikliku maailma osades.

Eesmärk, milleks uus radikaalne sekularism selle vana teooria uues vormis üles äratab, pole mitte religioonidevaheline dialoog, mida see esialgselt teenima pidi, vaid rünnak religiooni vastu, mille peaeesmärk omakorda on rünnak kristluse ja täpsemalt väljendudes, katoliku Kiriku vastu. “Me ei saa ignoreerida tõsiasja, et meie Lääne ühiskonna ühe intellektuaalselt mõjuvõimsa osa agressiivsus, millega see “teoreem” esile tuuakse, keskendub peamiselt sellele, et esitada radikaalne süüdistus kristluse vastu”, mainitakse dokumendis. “Katoliikliku kristluse sihipärane identifitseerimine alistamisele kuuluva takistusena võitluses maailmas religioosset vägivalda levitava monoteismi vastu” tekitab sellegipoolest mitte vähe imestust.

Relativistide etteheited lükatakse punkt punkti haaval tagasi

Dokument lükkab kõik relativistide etteheited punkt punkti haaval tagasi. Nende alla kuulub ka teatud Vanas Testamendis kirjeldatud sõjakate ja veriste sündmuste tõlgendamine. Nende puhul tuuakse tõenduseks, et nad asetuvad oma ajastu spetsiifilisse ajaloolisesse konteksti, et neid tuleb lugeda ja mõista Saatana ja moraalse kurja vastu peetava vaimse võitluse metafooridena ning eelkõige see, et nad on Evangeeliumi sõnumi läbi ületatud ja võidetud.

Ühes selle dokumendi mitte eriti kergelt loetavas osas, mis järgib Benedictus XVI õpetusametit, viidatakse sellele, et just nimelt kristlus võimaldas ajaloos esimest korda läbi viia eristamise religiooni ja poliitika vahel, misläbi pandi alus poliitika autonoomiale ja ületati teokraatia kiusatus.

Peale selle lükkab dokument tagasi väite, et polüteism olevat tolerantne. Polüteistlike religioonide kujundatud kultuurilises kliimas on toime pandud kõige hullemaid massimõrvu teiste religioonide tunnistajate suhtes. Polüteismi võrdsustamine tolerantsiga kõlab naeruväärsena. Isegi “Rooma keisririigi polüteistlik religioon, hoolimata erakordsest modernsusest oma kodanikusuhete ja -õiguste käsitluse puhul ning oma multietnilisest ja multireligioossest vormist, jälitas erilise karmusega kristlust, millele ainsaks süüks seati keeldumine osutada keisrile suitsutamise läbi jumalikku religioosset austust”. Kristlaste vastus jälitamisele oli usu vägivallatu tunnistamine ning valmisolek märtrisurma vastuvõtmiseks, nagu dokument meelde tuletab.

Kaasaja vägivaldsed ideoloogiad on tänapäeval asunud polüteismi asemele

Veelgi suuremal määral on “mõjuvõimu kasvatava ning murettekitava elustiili ja käitumisviisi” kandjateks saanud kaasaegsed ideoloogiad, mida iseloomustab “spontaanne, äkiline ja destruktiivne vägivald”. See on vägivald, mis on üha vähem teadlik iseenda vägivaldsusest ning mida isegi seaduste läbi “eetiliselt õigustatakse” ja heaks kiidetakse. Ideoloogiad, eelkõige XX sajandi destruktiivsed ideoloogiad, kujutavad endast tegelikkuses uusi polüteistlikke süsteeme, milles “oma hea Jumal-Looja suhtes vaenulikult meelestatud inimene oma seestunud kavatsuses saada Jumala sarnaseks”, muutub oma ligimeste suhtes võimu kuritarvitavaks “perversseks jumaluseks”. Nende uusnatslike “perversse Jumala” austajate polüteismist, mis on pärispatu tagajärg, ei saa inimestevahelisele rahulikule kooselule midagi head tulla, kinnitatakse dokumendis.

Eesmärgiks on vabaduse nimel Jumala kõrvaldamine ning vabaduse eitamine

Katoliku Kiriku ja kristlaste vastu suunatud agressiivsus põhineb “ratsionalistlikule mõtlemisviisile tüüpilisele eelarvamusele, mille kohaselt eksistentsiaalsel ja ühiskondlikul tasemel eksisteerivat üksainus vorm tõe kindlustamiseks: kas vabaduse eitamine või vastase kõrvaldamine.” Sellest tulenebki, et eesmärgiks seatakse Jumala kõrvaldamine ning ateismi vahel vaikselt hiiliv, vahel aga vägivaldne sisseseadmine, lõpptulemusena aga vabaduse eitamine.

Jumala kõrvaldamine “naturalistlikult” mõistetud mõistuse nõuete alusel seondub sageli “bioloogilise” lahenduse pakkumisega inimliku vabadusele. Selle käsitluse kohaselt on Jumal ainult üks meie ajus tekkinud ettekujutlus. See on protsess, mis on seotud teatud “evolutsiooni etapiga”.

Kõrvaldada religioon kui “patoloogia”, et teha ruumi “perverssele jumalusele”

Religioon olevat selle käsitluse kohaselt kõrvaldamisele kuuluv patoloogia. Tulevik, mille ideoloogiad inimkonnale ette valmistavad, on vägivalda ja surma sisaldav tulevik. “Juba praegu”, võtab dokument kokku, “elame Kiriku tagakiusamise ajastul”. See tagakiusamine tuleb ära kannatada ootuses “kõikide pöördumisele”.  Selle katsumuse võitmiseks hädavajaliku kannatlikkuse eest oleme me tänu võlgu paljudele õdedele ja vendadele, kes oma kristliku usu tõttu juba kannatasid või kannatavad. Nemad annavad otsustava vastuse kristliku misjoni mõttekuse kohta kõikidele. Oma julgusega avavad nad tee teistsugusele tulevikule, mis puudutab religiooni ja vägivalla vahel valitsevat suhet inimeste seas.

Dokument viitab ka hädavajadusele kutsuda eestpalves erilisel viisil appi  Jumalaema Maarjat, sest tema on asendamatul viisil uue ajastu ja tema vaimulike viljade hoidja ja tagaja.

 

Saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

ALLIKAS: 20. I 2014, Katholisches:

http://www.katholisches.info/2014/01/20/das-spiel-des-relativismus-relativisten-gegen-christen/