Kummal on õigus – kas paavst Fransiscusel või Kirikul enne Fransiscust? – „On väga tõsine eksimus järeldada, et Kiriku õpetus on ainult „ideaal.“
RORATE CAELI BLOSGPOT, 9. juuni 2016
Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist... (Mt. 6:24)
(1) Kas on õigus Johannes Paulus II js kõigil paavstidel enne teda, kui nad rõhutasid Kiriku moraaliseaduse absoluutsust ja liigitasid väite, et Kiriku õpetus on ainult „ideaal“ väga tõsiseks eksimuseks:
„On väga tõsine eksimus järeldada… et Kiriku õpetus on olemuselt ainult „ideaal,“ mida sellisena tuleks järgnevalt kohandada ja proportsioneerida, mugandades seda vastavalt „küsimuse all olevate hüvede tasakaalustamise“ põhimõttele sobivamaks „inimese konkreetsetele võimalustele.“
Mida see tähendab – „inimese konkreetsed võimalused?“ Millisest inimesest me üldse räägime? Kas inimesest, keda valitsevad ihad või inimesest, kelle on lunastanud Kristus? Siin on kaalul Kristuse lunastuse reaalsus. Kristus on meid lunastanud! See tähendab, et Ta on andnud meile võimaluse mõista meie olemuse täit tõde; Ta on andnud meile vabaduse olla priid ihade meelevallast. Ning kui lunastanud inimene siiski veel patustab, siis mitte seetõttu, nagu oleks Kristuse lunastustegu olnud ebatäiuslik, vaid seetõttu, et inimene ei ole tahtnud lunastusteost voolanud armu vastu võtta ja kasutada.
…
Selles kontekstis on jäetud ruumi nii Jumala halastusele, mida meelt parandav patustaja vajab, kui ka inimliku nõrkuse mõistmisele. Nõrkuse mõistmine ei tähenda ühelgi juhul järeleandmisi või võltsimisi hea ja kurja standardis, et seda vastavalt olukorrale kohandada. On täiesti inimlik, et patustaja tunnistab oma vigu ja palub oma eksimuste eest halastust; vastuvõetamatu on aga hoiak, millega inimene teeb oma nõrkusest headust puudutava tõe kriteeriumi, et ta tunneks ennast õigustatuna, tundmata isegi vajadust Jumala ja Tema halastuse poole pöördumiseks. Selline hoiak rikub kogu ühiskonna moraali, kuna julgustab kahtlema üldise moraaliseaduse objektiivsuses ning tagasi lükkama teatud tegude kohta kehtivate moraalikeeldude absoluutsuse põhimõtte, tekitades segadust väärtusi puudutavates otsustustes.”
(Johannes Paulus II, ringkirjas Veritatis Splendor, 6. augustil 1993)
… või (2) on õigus Franciscusel, kui ta kvalifitseerib „hereetilisteks“ nii „ideaali doktriini“ tagasilükkamise kui ka kõik väited, mis kinnitavad moraalikeeldude absoluutsust („kas nii või üldse mitte“)?
„Selline (ongi) Katoliku Kiriku eluterve realism: Kirik ei õpeta kunagi „kas see või teine.“ See ei ole katoliiklik. Kirik ütleb meile: „see ja too.“ Püüdke täiuslikkuse poole: leppige oma vennaga. Ärge solvake teda. Armastage teda. Ja kui on probleeme, siis vähemalt lahendage oma erimeelsused nii, et ei puhkeks sõda. Selline (on) katoliikluse eluterve realism. Ei ole katoliiklik (öelda): „kas see või mitte midagi:“ See ei ole katoliiklik – see on hereetiline. Jeesus teab alati, kuidas meid saata, Tema annab meile ideaali, Tema saadab meid ideaali poole, Tema vabastab meid seaduste jäikuse ahelatest ja ütleb meile: „Tee seda punktini, milleni sa oled võimeline minema.“ Ta saab meist väga hästi aru. Tema on meie Issand ja see on see, mida ta meile õpetab.”
(Franciscus I, püha Marta majas peetud jutlusel, 9. juunil 2016)
Rorate Caeli Blogspotist inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu