KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 21. oktoober 2015

„Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja uputataks mere sügavusse.” (Matteuse 18:6)

17. oktoobril 2015, keset perekonnateemalise sinodi ümber puhkenud meediakära, kinnitas Chicago peapiiskop Blaise Cupich, kelle sinodist osavõtjaks oli määranud paavst Fransiscus I isiklikult, et “südametunnistus on puutumatu” ja tegi ettepaneku, et „Armulauda, kui seda palutakse puhta südametunnistusega,“ tuleks lubada nii lahutatud ja uuesti abiellunud paaridele, kui isegi homoseksuaalidele.

Preestrid, kelles sellised väited poolehoidu tekitavad, kalduvad esile tooma ja rõhutama muidu igati korrektset ja traditsioonilist õpetust, et isegi eksiv südametunnistus on puutumatu. Ent kohustus südametunnistust järgida ei ole veel kõik. Käesolev artikkel püüab selgitada, et veelgi tähtsam kui kohustus oma südametunnistust järgida on kohustus oma südametunnistust vormida. Lisaks sellele on preestritel kindel kohustus kaitsta oma karja skandaalide ja pühaduseteotuste eest.

Mis on südametunnistus?

Selleks, et südametunnistuse rolli ja selle piire mõista, tuleb esmalt aru saada, mis on südametunnistus. Katoliku Kiriku Katekismus (KKK, nr. 1778) defineerib südametunnistust järgmiselt: „mõistuse otsustus, millega inimene hindab kindla teo moraalset kvaliteeti…”. Südametunnistus on seega põhjendatud moraalne hinnang, mille inimene annab siin ja praegu, näiteks: „süütu inimese ründamine on vale.“ Lisaks sellele on Katekismuses öeldud, et südametunnistuse otsus on siduv selle inimese jaoks, kelle otsus see on: „Kõiges, mida ta ütleb ja teeb, on inimene kohustatud ustavalt järgima seda, mis tema teada on hea ja õiglane.“

Kohustus südametunnistust vormida

Kohustus enda südametunnistust järgida ei tähenda, et inimene võiks loobuda vastutusest enda südametunnistust vormida või treenida. Isegi kui kõikidel inimestel on loomulik moraalne seadus „kirjutatud nende südamesse“ (Rm 2:15), s.t. – kõigil on olemas teadmine, millised on moraalsete tegude peamised põhimõtted, – on ometi kõigil kohustus oma südametunnistust kujundada ja harida vastavalt moraalipõhimõtetele. Katoliku Kiriku Katekismus kinnitab:

“Südametunnistust tuleb kujundada ja kõlbelist otsustamist valgustada. Hästi kujundatud südametunnistus otsustab õigesti ja kooskõlas tõega. Ta järgib oma otsustustes mõistust ja suunab end tõelisele hüvele, mida on tahetud Looja tarkuse läbi. Meile, inimestele, kes on allutatud halbadele mõjutustele ning kiusatustele alati iseenda otsust eelistada ja kiriklike autoriteetide kindel õpetus tagasi lükata, on südametunnistuse kasvatamine hädavajalik” (KKK, nr. 1783).

Pärispatt on meie mõtlemist tumestanud ja tahet nõrgestanud ning seetõttu „Seepärast tuleb meil vaeva näha, et südametunnistuse eksitused kõrvaldada.“ (KKK 1793)

Siinkohal on asjakohane juhtida tähelepanu sellele, et igal preestril on kohustus katoliiklasi nende südametunnistuse harimisel aidata. Kui lahutatud ja uuesti abiellunud katoliiklased ekslikult arvavad, et neil on õigus saada Püha  Armulauda, peaks preester neile heatahtlikult ja kannatlikult katoliku kiriku õpetusi selgitama. Lõppude lõpuks on ju nii, et kui ta neid nende eksimusest ei teavitaks, kinnistaks ta seeläbi neid nende eksimuses.

Mõistetav kohustus taotleda Armulauda ei tühista teist sellele vastanduvat kohustust ​​– sakramendi andmisest keelduda

Tulgem nüüd tagasi olukorra juurde, mis eelnevat mõttekäiku ajendas: lahutatud ja uuesti abiellunud paar tuleb „heas usus“ preestrilt Armulauda saama. Isegi kui leiab kinnitust, et Armulauda taotletakse „puhta südametunnistusega,“ ei tähenda see veel, et nende preester peaks paari südametunnistust austades ja nende eksliku südametunnistuse kasvatamist edasi lükates nad siin ja praegu pühale Armulauale lubama.

Pastor ei ole kohustatud alluma mitte kellegi teise südametunnistusele peale tema enda oma. Paar on allunud oma südametunnistusele, paludes osasaamist Pühast Armulauast; nüüd on aeg preestril enda südametunnistusele kuuletuda ning keelduda neile Armulauda andmast, vältimaks skandaali ja pühaduseteotuse ohtu.

Lubades Armulauale avalikke patustajaid, tekitatakse skandaali ja pühaduseteotuse oht

Meenutagem, et lahutatud ja uuesti abiellunud paar viibib avalikult surmapatu seisundis ning surmapatu seisundis Armulaual osalemine on pühaduseteotus, mis Armulaual osalejat ei aita, vaid kahjustab (vrd 1Kr:11:29). Isegi kui me eeldame, et paari arusaam, nagu oleksid nad õigustatud Armulauda saama, tekkis mitte nende endi süül, sooritavad nad objektiivses mõttes avaliku toimingu, mis kõikide väliste märkide järgi on pühadust teotav. Siin on tõsine oht, et see saadab selle teo tunnistajatele, eriti noortele, ülimalt väära signaali.

Kui nüüd avalikult patustanud järgivad enda ekslikku südametunnistust ning soovivad Püha Armulauda, on väga õige ja oluline, et preester keelduks seda neile jagamast ja näitaks sellega oma muret nende hinge ning terve koguduse, eriti noorte ja kergesti mõjutatavate hingede pärast.

„Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja uputataks mere sügavusse.” (Mt. 18:6)

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu