MIKS BERGOGLIO ON OLNUD HIINA DESPOOTIDE JA CASTRO VASTU LEEBE, KUID TRUMPI SUHTES RAEVUKAS? KIRJELDUS SELLEST, MIS VÕIB JUHTUDA
Antonio Socci
Rorate Caeli Blosgpot, 30. jaanuar 2017
Donald Trump Ameeririka Ühendriikide presidendi ametivannet lausumas, käsi Abraham Lincolni ja oma lapsepõlve esimesel Piiblil (Chip Somodevilla, Getty Images)
Oma inauguratsioonikõnes viitas Donald Trump mitmeid kordi jumalale ja Piiblile (millel kätt hoides ta presidendiks vannutati). Kristlusest inspiratsiooni ammutamine on Ameerika kultuuritraditsioonile iseloomulik, ning Trump, kes tavaliselt puudutab oma kõnedes väga konkreetseid teemasid nagu inimeste igapäevane elu, otsustas sellel pühalikul hetkel häälestada end ühele lainele Ameerika rahva sügava religioonitunnetusega.
Presidendi kõne tähistas poliitilist vastuseisu viimastel aastatel valitsenud liberaalse võimukehandi tugevalt sekulaarsele ideoloogiale, mis selle kõnes loosungiga „anname võimu tagasi rahvale“ presidendipaleest halastamatult minema pühiti.
Lühidalt öeldes soovis Trump, isegi oma sümbolistlikumates viidetes, väljendada ühtsust tavaliste inimestega ja vastuseisu eliidile, kes teda põlgab ja rahva usulisi tundeid eirab.
See tähistab kultuurilist pöördepunkti. Paljud märkasid, et vihje tuulte pöördumisele saabus vaid mõned minutid pärast presidendi ametisse vannutamist: Valge maja kodulehelt kadusid leheküljed, mis käsitlesid LGBT õiguste eest võitlemist ja globaalset kliimasoojenemist – kaht Obama liberaalse ideloogia tugisammast.
Terve reedene tseremoonia, mis algas jumalateenistusega Washingtoni Püha Johannese kirikus, oli täidetud viidetega kristlusele.
BERGOGLIO PIKSENOOLED
Sellegipoolest kirjutas Bergoglio mõjukas poolehoidja Alberto Melloni 21. jaanuaril ajalehes La Repubblica, et Trumpi kõne sisaldas „väga karmi vastust paavst Fransiscusele“ ja väljendas peaaegu et „religioosset poliitikat“.
Tegelikult ründas Bergoglio Trumpi esimesena, mitte vastupidi. Paavst, kes on oma tegudes ja sõnades näidanud üles austust kommunistliku diktaatori Fidel Castro ja Hiina despootlike juhtide vastu, sisenes USA eelvalimiste ajal anomaalselt poliitilisele areenile ja lõpetas süüdistusega, et Trump „ei ole kristlane.“ Selle rünnakuga näitas ta selget kavatsust Trumpi kahjustada, mõjutades katoliiklasi tema poolt mitte hääletama.
Ettekäände selliseks ebaharilikuks poliitikasse sekkumiseks andis Trumpi ettepanek ehitada Mehhiko piirile illegaalseid immigrante tõkestav müür. Paraku oligi see lihtsalt ettekääne, kuna seda, mida Trump väljendas kavatsusena, oli Obama juba teinud (saatnud riigist välja kaks ja pool miljonit inimest) ning selle suhtes Bergoglio oma nördimust avaldanud ei ole.
Lisaks sellele on Obama ja Clinton olnud alati abordiõiguse pooldajad ja LGBT võitluse toetajad, samas kui Trump esindab traditsioonilisi väärtusi, mida Kirik on alati kaitsnud. Ometi on Bergoglio Trumpi suhtes vaenulik, kuid on imetlenud Obamat ja teinud temaga koostööd, kes omakorda on teda [paavst Franciscust] igal võimalusel kiitnud.
Siiski ei pööranud katoliiklik valijaskond paavstile tähelepanu ja enamus neist hääletas Trumpi poolt. Ja mitte ainult seda: mõned päevad pärast presidendivalimisi valisid Ameerika piiskopid oma eesistujaks „ratzingerlasest” kardinali, mitte Bergoglio „progressiivse” kandidaadi.
OBAMA PAAVST
Ameerika Kiriku selline orientatsioon on demokraatide partei ladvikut alati häirinud. 2011. aasta paiku, paavst Benedictus XVI valitsusajal, kultiveeriti Katoliku Kirikus, nagu paljastas Wikileaks, progressiivseid „revolutsioone” (avastati, et peale Bergoglio paavstiks valimist toetas George Soros tema USA visiidi ajal neid, kes soovisid Ameerika piiskopkonda Bergoglio meelsete kasuks kallutada ning muuta sellega olukorda Kirikus ja toetada Clintoni püüdlusi presidendiks kandideerimisel).
Argentiinlasest paavst tõusis paavstitroonile 2013. aastal ning võttis Obama agenda sisuliselt üle, heites Benedictus XVI „mittevaidlustatavad põhimõtted“ (non-negotiable principles) kõrvale ja asendades need poliitkorrektsete teemadega nagu ökoloogia, immigratsioon ja oikumeeniline lähenemine islamile.
Trumpi areenile ilmumine on jätnud argentiinlasest paavsti hüljatud orvu seisundisse. Eile (21. jaanuaril, tlk.), kommenteeriti ajalehes Osservatore Romano Trumpi kõnet järgmiste sõnadega: „See väljendas tugevalt lahtiütlemist Ameerika Ühendriikide senisest poliitilisest minevikust.”
Bergoglio jääb nüüdsest oma ookeanitagusest poliitilisest tugipunktist ilma. Melloni hinnangul võivad paavst Franciscus I ja Trump käivitada epohhiloova konflikti („me oleme praegu tunnistajateks esimestele hetkedele duellist, mis tõotab kujuneda pikaldaseks ja raskeks”).
IDEOLOGISEERITUD PAAVST
Melloni arvates võib sellest tulla isegi „teoloogiline” konflikt, kuid ilmselt oleks sõna „ideoloogiline” siinkohal siiski õigem. Sotsiaalsed ja poliitilised teemad, mida Bergoglio on oma ametlikes sõnavõttudes tõstatanud (vaestehoolekanne, külalislahkus (s.t. immigrantide vastu)) esindavad taas kord puhtalt ideoloogilisi loosungeid.
Tegelikult oli Ameerika presidendi kõne väga sotsiaalne ja toetav, isegi sedavõrd, et seda võib sildistada „populistlikuks“: Trump keskendus oma kõnes töötutele ameeriklastele, marginaliseeritud inimrühmadele ja kriisi kestel vaesunud keskklassi peredele – kokkuvõttes oli ta rahva poolel ja eliidi vastu.
Ka need vähesed sõnad, mida Trump lausus rahvusvahelise poliitika kohta, oleksid pidanud Vatikanis pigem heakskiitu leidma: tema sõnul on küllalt (valelikest) „humanitaarsõdadest,“ mis toodavad surma ja pagulasi, ning küllalt (valelikust) demokraatia eksportimisest, mille käigus kulutatakse suuri summasid relvadele, selle asemel, et neid ameeriklaste hüvanguks kasutada.
Kuid need ei ole teemad, mille üle Bergoglio muret tunneks… Samas ei ei ole meie rahvast ka kunagi huvitanud „progressiivne eliit,” kelle esindajana köidavad Bergogliot ainult progressivismi ideoloogilised loosungid nagu migratsioon, fanaatiline keskonnakaitse ja islami omaksvõtt.
Konflikt Bergoglioga lahvatab põhjusel, et Trump on tegemas lõppu „poliitise korrektsuse” diktatuurile, mis on olnud Obama ja Bergoglio ajastu religiooniks.
Melloni artikkel hoiatab meid uute Vatikanist saabuvate anateemide eest: selletaoliste, mida paavst eelvalimiste ajal väljendas, kui Daily Newsi esilehekülge kattis Trumpi foto pealkirjaga „Antikristus!“
Ainult et Trump – meeldib see meile või mitte – on lihtsalt otsekohene ja resoluutne Ameerika president, kes töötab oma rahva huvides, ning tal ei ole selle apokalüptilise tegelaskujuga midagi ühist.
ANTIKRISTUS
Kristlikus traditsioonis tähtsal kohal olev Antikristuse tegelaskuju (oma kõige salakavalamas kehastuses) ilmutab end peenelt ja kaasahaaravas vormis, humanistlikke ja oikumeenilisi tundeid äratades.
Näiteks R. H. Bensoni kuulsast raamatust The Lord of the World („Selle maailma isand“), mida Bergogliogi hästi tunneb ja on tsiteerinud, leiab järgmise kirjelduse: „Suur Vastaline ilmutab end humanisti maski taha varjununa: sallivuse, pluralism, irenismi ja oikumenismi meistrina; pigem naeratava petise kui evangeeliumi valjuhäälse vastasena; pigem seespoolse õõnestaja kui väljastpoolt ründajana“ (Messori osundus).
Siit võib leida ühisjooni iidse, pühale Efraimile omistatud ladinakeelse tekstiga Sermo de fine mundi („Jutlus maailma lõpust“), mille kohaselt „oskab Petis kõigile kavalalt meeltmööda olla, […] on rahulik kõigis asjus, keeldub kingitustest, näib oma ligimeste vastu igati lahke olevat ja seetõttu kiidab teda igaüks, hüüdes: „Vaat,’ kus õige mees!“.
Tähelepanu väärib ka kirjeldus Vene filosoofilt ja kirjanikult Vladimir Solovjovilt, kelle kirjatööde aktuaalsusele on osutanud kardinal Biffi oma vaimulikes harjutustes, mida ta koostas paavst Benedictus XVI jaoks.
Vene kirjaniku nägemuses saab Antikristus olema võluv filantroop, kes meeldib kõigile: patsifist, vegetaarlane, animalist ja oikumeenik, kes toob kõik religioonid ühtekokku, pidades end paremaks kui Jeesus Kristus.
Müstik Maria Valtorta tuvastab Suure Petise vaimulikuna ja asetab ta Kirikut tabava kohutava kriisi keskele.
Ta viitab piiblis nimetatud vaimulikust „ebajumalale“ („pastor Idol“), isikule, kes „ajab inimeste südametunnistuse segadusse” ja „pühib oma hingeõhuga laiali kolmandiku taevatähtedest…,” „…see deemonlik lõikuspidu leiab aset Kristuse õukonnas, Tema Kiriku kõrgete tegelaste seas.” Hiljem on ta oma nägemustes vahendanud järgmisi Jeesuse sõnu: „Ta saab olema keegi väga kõrge isik” […] „näha tähte taevast langemas ei ole ka sedavõrd hirmus“ […] „ta paneb Minu Kiriku sambad värisema õuduses, mida tema langemine esile kutsub.”
Lühidalt öeldes on Trumpi demoniseerimine Vatikani poolt täiesti kohatu.
Tegelik ja salakaval oht Kirikule tuleb nagu alati, seestpoolt. Just sel moel nagu eelmised paavstid – Pius XII, Paulus VI, Johannes Paulus II ja Benedictus XVI – on hoiatanud.
Tõlge itaalia keelest (Libero, 21.01.2017) inglise keelde: Francesca Romana,
inglise keelest portaalist Rorate Caeli Blogspot eesti keelde: Marju Õunpuu.