PAAVST FRANCISCUS EIRAB REAALSUST. JUBA 1999. AASTAL HOIATAS TÜRGI PIISKOP OMA KIRJAS ISLAMIOHU EEST
Rorate Caeli Blogspot, 1. august 2016
Palvetavad moslemid
„Minu arvates ei ole õige islami ja vägivalla vahele võrdusmärki panna,” ütles paavst Franciscus oma Poola-visiidilt naastes (31. juulil) ajakirjanikele.
Paavst Franciscus kaitses oma otsust mitte nimetada islamit, kui ta mõistis hukka brutaalse džihadistliku mõrva, mille ohvriks viimase islamiriigi (ISISe) rünnakutelaine käigus langes Prantsusmaal katoliku preester.
„Peaaegu iga religiooni juurde on alati kuulunud väike seltskond fundamentaliste. Ka meil on nad olemas,” ütles ta.
„Kui ma peaksin rääkima moslemite vägivallast, siis peaksin rääkima ka kristlaste vägivallast. Iga päev võin ma Itaalia ajalehtedest lugeda, kuidas keegi tappis oma tüdruksõbra, keegi oma ämma – ja need inimesed olid ristitud katoliiklased.” [Viide]
Tõesti või…? Katoliiklase käe läbi toimunud tavapärane kuritegu, nagu neid igas ühiskonnas esineb, on sama, mis preestri islamistliku inimohvrina mõrvamine kristlikul missal… Täpselt sama…? See on midagi enamat kui silmakirjalikkus, see on otsene näkkuvaletamine!
* * * * * * * * *
Praegu kutsutakse kõikjal üle Itaalia moslemeid kirikutesse väljendama “solidaarsust” isa Jacques Hameli märtrisurmaga. 1999. aastal selgitas Smürna (Türgis) katoliku peapiiskop, Giuseppe Germano Bernardini, oma sisendusjõulises kirjas paavstile ja kardinalidele, miks ei saa ega tohi moslemeid kirikutesse palvetama kutsuda – sellisel tegevusel oleks moslemite käsitluses tõsised õiguslikud tagajärjed.
MOSLEMEID EI TOHI KUNAGI KIRIKUTESSE PALVETAMA LUBADA! NENDE JAOKS ON SEE MÄRK, ET MEIE OLEME OMA USUST TAGANENUD
Piero La Porta,
Il Timone, 31. juulil 2016
Smürna peapiiskop Germano Bernardini adresseeris selle pöördumise Euroopa piiskoppide teisele sinodile 13.oktoobril 1999. Islamiohtu käsitleva pöördumise kirjalik tekst anti üle sinodi sekretärile. Esitame siinkohal tervikteksti.
„Püha Isa, Teie Eminentsid,
Olen elanud nelikümmend kaks aastat Türgis, riigis, mille elanikkonnast 99,9 % on islamiusulised, ning olnud sellest kuusteist aastat Izmiri (Väike-Aasia) peapiiskop. Minu sekkumise teema on seetõttu etteaimatav: islamiprobleem Euroopas praegu ja lähitulevikus. Ma tänan piiskop Palatret ja kõiki teisi, kes on praegusel kõrgetasemelisel kohtumisel sel teemal juba kõnelnud – tänu neile ei pea ma esitama pikemaid selgitusi ega nendega seonduvaid tõlgitsusi.
Minu sekkumise eesmärgiks on esitada Pühale Isale alandlik palve. Lühiduse ja selguse huvides viitaksin esmalt kolmele juhtumile, mis on, nende esitanud allikate usaldusväärsust arvestades, kõik tõeliselt aset leidnud.
1) Ühel moslemite ja kristlaste dialoogi raames toimunud ametlikul kohtumisel sõnas autoriteetne moslemite esindaja [usaldusväärsete allikate viitel oli see Anwar Sadat (1918-1981), Egiptuse vabariigi president, kes tuli võimule pärast 1970.aastal surnud Gamal Abdel Nasserit] vestluse käigus ühel hetkel kristlaste poole pöördudes rahulikult ja enesekindlalt: „Tänu teie demokraatlikele seadustele me alistame teid; tänu meie religioossetele seadustele me hakkame teie üle valitsema.”
Me võime seda uskuda, kuna “ülemvõim” on naftadollaritega toel juba alanud – neid ei kasutata mitte vaestesse Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse töökohtade loomiseks, vaid mošeede ja kultuurikeskuste rajamiseks moslemi immigrante vastu võtnud kristlikesse riikidesse, muuhulgas ka Roomasse, kristluse keskusesse. Kuidas on üldse võimalik mitte märgata, et selle taga seisab selge laienemis- ja vallutamiskava?
2) Ühel järjekordsel islamiusuliste-kristlaste kohtumisel, mille olid nagu tavaliselt organiseerinud kristlased, küsis üks kristlasest osaleja kohalviibinud moslemitelt, miks nemad ei ole kunagi kasvõi üht sedalaadi kohtumist korraldanud. Üks moslemite vankumatutest usuautoriteetidest vastas seepeale: „Miks me peaksime? Teil ei ole meile midagi õpetada ja meil ei ole teilt midagi õppida.”
Dialoog kurtide vahel?
On tõsiasi, et sellistel mõistetel nagu “dialoog”, “õiglus” ja “vastastikkus” või käsitlustel nagu “inimõigused” või “demokraatia” on moslemite jaoks täiesti teistsugune tähendus kui meie jaoks. Kuid ma usun, et nüüdseks on juba kõik seda märganud ja sellest aru saanud.
3) Ühes Jeruusalemma katoliiklikus mungakloostris oli (ja võimalik, et on siiani) araablasest islamiusku kloostriteener. Aus ja heatahtlik inimene, nagu ta olema paistis, pidasid mungad temast lugu ja tema nendest samuti. Ühel päeval aga tuli ta kurva näoga munkade juurde ja ütles: „Meie juhid kohtusid ja otsustasid, et kõik “uskmatud” tuleb ära tappa, kuid teie ärge kartke: ma tapan teid kõiki nii, et teil ei tule pikalt piinelda”.
Me kõik teame, et fanaatilisel ja vägivaldsel vähemusel ning ausal ja rahumeelsel enamusel tuleb vahet teha, kuid see enamus talitab ja toimib Allahi või Koraani nimel antud käsu korral ühtse ja kõhklematuna. Ajalugu õpetab meile, et sihikindel vähemus on alati olnud võimeline ennast vaikivale ja alistuvale enamusele peale suruma.
Oleks naiivne alahinnata eelpool esitatud kolme näidet, või mis veel hullem – nende üle muiates õlgu kehitada. Olen arvamusel, et neist kooruvaid dramaatilisi õppetunde tuleks võtta täie tõsidusega.
Vaatamata kõigele toimuvale pole ma pessimistlik. Kristlane ei saa olla pessimist, sest Kristus on üles tõusnud ja elab; Ta on Jumal, erinevalt teistest prohvetitest või ennast prohvetina esitlejatest. Lõplik võit jääb Kristusele, kuigi Jumala ajamõõdud võivad olla väga pikad ja enamasti ongi seda. Ta on kannatlik ja ootab patuste pöördumist. Vahepealsel ajal kutsun ma Kirikut üles ka praegustes oludes organiseeruma ja Tema kuningriigi saabumise kiirendamiseks tööd tegema.
Nüüd aga sooviksin teha tõsise ettepaneku Pühale Isale. Korraldage nii kiiresti kui võimalik kui mitte sinod, siis vähemalt piiskoppide ja immgrigantidega tegelevate pastoraaltöötajate sümpoosion, mille põhitähelepanu oleks suunatud islamiküsimusele ning kuhu oleksid kaasatud ka reformeeritud kirikute ja õigeusklike esindajad. Selle korraldamise võiks usaldada Euroopa Piiskoplike Konverentside Nõukogule (European Council of Episcopal Conferences), kellel on neis asjus pikaajalisi ja ennast tõestanud kogemusi, koostöös Euroopa Kirikute Nõukoguga (European Conference of Churches).
Sümpoosionil tuleks kristlikes riikides elavate moslemite probleemi sügavuti käsitleda ning leida ühine strateegia, kuidas seda probleemi kristlikul ja objektiivsel viisil lahendada. Kokkuleppimine põhimõtetes on vältimatu, isegi kui nende rakendamine võib eri riikide ja rahvaste puhul erineda. Mitte miski ei too nii suurt kahju kui lahknevused põhimõtetes!
Ma lõpetan manitsusega, mis on ajendatud minu isiklikest kogemustest: Moslemeid ei tohiks kunagi lubada katoliku kirikusse palvetama, kuna nende silmis oleks see kindlaks tõendiks, et me oleme oma usust taganenud. Tänan tähelepanu eest!”
Peapiiskop Germano Bernardini naases pärast sinodit Smürnasse. Seitsmekümne viie aastasena esitas ta taotluse minna pensionile, mis võeti vastu ja ta asus pensionipõlve pidama.
[Viide originaalartiklile:] Itaalia keelest inglise keelde tõlkinud Francesca Romana, blogist Rorate Caeli inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marju Õunpuu