KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 22. oktoober 2015

 

Franciscus kutsub üles “piiskoppide konverentside detsentraliseerimisele”

Tähtsas pöördumises  laupäeval, 17. oktoobril, ütles Franciscus piiskoppide kogunemisel, et ta “tunneb vajadust jätkata võimu tervet “detsentraliseerimist piiskoppide konverentsidele”. “Me peame veelgi enam mõtlema selle täideviimisele nende organite kaudu,” ütles ta, “sest Kirikukogu lootus, et need organid aitaksid suurendada piiskoppide kollegiaalsuse vaimu, ei ole veel täielikult teostatud.”  Oma pontifikaadi alguses kutsus Franciscus üleskutses Evangelii gaudium juba üles “paavstluse pöördumisele” ja märkis, et “piiskoppide konverentside juriidiline staatus, mis näeks neid neile eriomaste volituste subjektidena, sealhulgas ka tõeline õpetuslik autoriteet, ei ole veel piisavalt välja töötatud.”

Üleskutse “detsentraliseerimiseks” on korralisel sinodil teinud ka  heterodokssed vaimulikud

Nõudlus anda üle võim, mis sisaldab “tõelist õpetuslikku autoriteeti”, on nõudlus, mille on teinud korralisel sinodil need, kes lükkavad tagasi katoliku õpetuse inimese seksuaalsusest. Abt Jeremias Schröder, kes osales sinodil ordude Ülemkindralite Liidu esindajana, ütles, et nii ” homoseksuaalsuse sotsiaalne aktsepteerimine” kui ka suhtumisviis  “lahutatud ja uuesti abiellunud isikutesse” on näited, “kus piiskoppide konverentsidel peaks olema lubatud sõnastada selliseid pastoraalseid vastuseid, mis on kooskõlas sellega, mida saab jutlustada ja kuulutada ja elada erinevates kontekstides.”

Abt väitis, et sellist delegeerimist toetab enamik sinodi isadest. “See on mitu korda esile kerkinud, paljud sõnavõtud aulas on arendanud seda teemat, et peaks olema volitus tegelemaks vähemalt hingehoiuliste küsimustega erineval viisil vastavalt kultuurile,” ütles ta. “Ma arvan, et olen kuulnud midagi sellist sõnavõttudes vähemalt kakskümmend korda, sellal kui ainult kaks või kolm on sellele vastu rääkinud, kinnitades, et kõigis neis küsimustes tuleb säilitada Kiriku ühtsust ja et oleks valus minna üle võimu sellisele üleandmisele. “

Reinhard kardinal Marx, kes on nii Müncheni ja Freisingi peapiiskop kui ka Franciscuse üheksa lähima kardinali nõukogu liige, kutsus samuti üles andma piiskoppide konverentsidele rohkem volitusi .

“Me ei ole lihtsalt Rooma tütarettevõte,” ütles kardinal Marx käesoleva aasta alguses. “Iga piiskoppide konverents vastutab hingehoiu eest omas kultuuris ja peab kuulutama Evangeeliumi ainulaadsel viisil. Me ei saa oodata, kuni sinodil öeldakse midagi, sest me peame tegema abielu ja perekonna teenimistööd siin. “

Kardinal Marx heidab oma sinodil toimunud sõnavõtus kõrvale katoliku õpetuse

Kardinal Marxi arusaam sellest, mida nõuab “hingehoid” oma “kultuuris”, on otseselt vastuolus katoliku Kiriku õpetustega. Oma sõnavõtus korralisel sinodil 14. oktoobril ründas ta Kiriku õpetust ja distsipliini püha Armulaua vastuvõtmise osas nende poolt, kes elavad avalikult abielurikkumises:

“Seepärast see küsimus, kuidas käituda usklikega, kelle abielu on ebaõnnestunud  ja kes sageli pärast tsiviillahutust on sõlminud uue tsiviilabielu, jääb mitmel pool maailmas pakiliseks hingehoiuliseks probleemiks. Paljudele usklikele – ka neile, kes elavad terves abielus – on see küsimus Kiriku usaldusväärsusest” (tlk Maike Hickson).

Korrates kardinal Kasperi arvamust, et abielurikkujal on võimalik astuda “patukahetsuse rajale”, saamaks andestust pattude eest, mis viisid esimese abielu purunemisele, loobumata samas teisest ​​patusest liidust. Marx väitis: “Kas me saame tõesti terveks ravida, võimaldamata pihisakramenti?” See avaldus eitab katoliku Kiriku õpetust, et pattude andestust saab patukahetsuse sakramendis ainult siis, kui on tõeline kahetsus ja kindel kavatsus olukorda muuta.

Marx jätkas küsimusega, kas abielurikkumine on alati patune käitumine. Ta küsis, kas “​​see on tõesti õiglane suhtumine sellistesse paaridesse nende olukorras”, kui öeldakse, et nad elavad objektiivselt abielurikkumise seisundis: “Kas selline vastus käsitleb õiglaselt nende inimeste olukorda? Ja kas see on hädavajalik sakramentide teoloogia seisukohast?” Ta jätkas: “Kas inimestel saab olla tõesti tunne, et nad on osa meist, kui neid peetakse raskes patuseisundis viibijateks?” See tõstatab tõsise küsimuse, kas kardinal Marx tegelikult tunnistab raske patu seisundit. Kas kardinal Marx usub, et keegi, kes tavaliselt varastab, paneb toime mõrvu või pettusi, on “raske patu seisundis”? Kas vargad, mõrtsukad ja petturid saavad vastu võtta püha Armulauda, kui nad enne oma patte ei kahetse?

Tundub, et kardinal Marx on omaks võtnud ka “situatsioonieetika”, kui ta väidab, et “Samuti on küsitav, kas teises tsiviilabielus toimuvate seksuaalaktide üle saab otsustada, sõltumatult elu asjaoludest. Kas me peame seksuaalakte teises tsiviilabielus pidama eranditult abielurikkumiseks?” Sellise lähenemise lükkas otsustavalt tagasi paavst Johannes Paulus II oma 1993. aasta ringkirjas Veritatis Splendor, milles ta õpetas:

“Mõistus kinnitab, et inimese tegudel on objekte, mida oma olemuselt “on võimatu korrastada Jumala suunas”, sest nad radikaalselt vastuolus Tema näo järgi loodud inimese hüvega. Need on teod, mida Kiriku moraalitraditsioonis on nimetatud “olemuslikult kurjadeks”: need on kurjad alati ja iseenesest, teiste sõnadega, võttes arvesse nende objekti ennast ja arvestamata tegutseja varjatud kavatsusi ja asjaolusid.”

Kardinal Marx püüdis ka õõnestada katoliku õpetust rasestumisvastaste vahendite asjus, väites, et Kirik peab “andma rohkem võimalusi pruutpaari ja abielupaari üksmeelsetele sisetundelistele otsustele”.

Ta jätkas: “See on tõsi eriti sellistes olukordades, kus partnerid – keset väärtuskonflikti  – peavad tegema otsuse. Näiteks kui avatus saada rohkem lapsi satub vastuollu abielu ja pereelu säilimisega.” Selle avaldusega kordab kardinal Marx korralise sinodi töödokumendi “ Instrumentum Laboris’e“, päevakorra 137. punkti, mille eesmärgiks on õõnestada katoliku õpetust, luues pseudokonflikti “südametunnistuse” ja “objektiivse moraalinormi” vahel. Siin kardinal Marx loob “pseudokonflikti” “paljunemise” ja “perekonnaelu” vahel. Siinkohal on kasulik meenutada ringkirja Humanae vitae õpetust:

“Vastutustundlikuks lapsevanemaks olemine eeldab ühtlasi ja eelkõige tõsisemat suhtumist Jumalast loodud objektiivsesse moraalisüsteemi, mille ustavaks tõlgitsejaks on aus südametunnistus. Vanemlike kohustuste vastutustundlik täitmine eeldab seetõttu, et abikaasad täies ulatuses tunnistaksid oma kohustusi Jumala ees, enda, oma perekonna ja ühiskonna ees, õiges tähtsuse järjekorras.“

”Sellepärast ei ole nad elu edasiandmise ülesande täitmisel vabad tegutsema täielikult enda äranägemise järgi, nagu oleksid nad täiesti iseseisvalt võimelised kindlaks määrama tee, mida järgida, vaid nad peavad ühitama oma tegevuse Jumala loomiskavaga, mis väljendub abielu loomuses ja selle tegudes, ning mida esitab Kiriku järjepidev õpetus.“ (Humanae vitae, nr. 10)

…

”Õpetus, mida tihti toob esile magisteerium, põhineb abielulise akti kahe tähenduse – ühteliitva ja soo jätkamise tähenduse – lahutamatul ühendusel, mis on Jumala tahtest määratud ja mida inimene ei saa enda algatusel lõhkuda.“ (Humanae vitae, nr. 12)

Franciscus saab rahustada tõsist muret ainult korrigeerides hereesiat

“Detsentraliseerimist” on nõudnud prelaadid, kes avalikult kinnitavad, et nad soovivad näha piiskoppide konverentse lahus üleilmse Kiriku usust ja praktikast. Kaugel sellest, et selliseid prelaate korrale kutsuda, on paavst Franciscus sageli, nagu näiteks kardinal Marxi puhul, nimetanud neid mõjukatele positsioonidele.  Seetõttu on katoliiklastel mõistlik olla tõsiselt mures, kui Franciscus kordab nende üleskutset detsentraliseerimisele.

Franciscus saab taastada usalduse ainultavalikult hereesiat korrigeerides ja lõpetades oma praktika, millega annab au ja mõju sellistele prelaatidele, kes eitavad katoliku usku.

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu