KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 12. oktoober 2015

 

Meil on au avaldada inglisekeelne tõlge Poola Piiskoppide Konverentsi presidendi, Poznani metropolitaalse peapiiskopi Stanisław Gądecki interventsioonist korralisel Piiskoppide Sinodil.

Alustuseks tahaksin rõhutada, et järgmine ettekanne ei väljenda ainult minu isiklikku arvamust, vaid kogu Poola piiskopkonna konverentsi arvamust.

1. Pole kahtlustki, et meie aja Kirik peab halastuse vaimus aitama neid inimesi, kes on lahutatud ja astunud “uuesti” tsiviilabiellu, näitamaks neile vastutuleliku armastusega, et nad pole Kirikust eraldatud, vaid et nad võivad ja isegi peaksid Kiriku elus osalema, kuivõrd nad on ristitud.

Neid tuleb üles kutsuda kuulama Jumala Sõna; tihti osalema Missaohvris; järjepidevalt palvetama; suurendama oma elus heategevuslikke ja omaalgatuslikke õiglust teenivaid ühistöid; kasvatama oma lapsi kristlikkus vaimus; kasvatama vaimu patukahetsuse läbi, seeläbi aina Jumalalt armu paludes. Laskem Kirikul näidata end halastusrikka Emana, kes hoiab neis inimestes usku ja lootust.

2. Sellest hoolimata ei allu Kirik oma õpetuses lahutatud ja “uuesti” tsiviilabiellu astunute Pühale Armulauale lubamise kohta mitte inimese, vaid Kristuse tahtele. Seetõttu ei saa Kirik lasta end mõjutada väära kaastunde meeleliigutustest inimestele, samuti mitte valedest mõttemudelitest, isegi kui need on laialt levinud selles kontekstis, milles Kirik end leiab,.

Nende inimeste lubamine Pühale Armulauale, kes jätkavad abielulist kooselu ilma sakramentaalse ühenduseta, on vastuolus Kiriku õpetusega. Juba dokumendid esimestelt sinoditelt, mis toimusid Elviras, Arles´is ja Neocesareas ( viimane toimus aastatel 304-319), kinnitavad Kiriku õpetust mitte lubada lahutatud ja “uuesti” abiellunud inimestel euharistilisest ühendusest osa saada.

3. Peamine põhjus seisneb selles, et „nende seisukord ja elutingimused on objektiivses vastuolus selle armastuse sidemega Kristuse ja Kiriku vahel, mida tähistakse ja teostatakse Euharistias.“ (Familiaris consortio, nr. 84)

Armulaud on sakrament ristituile, kes on sakramentaalse armu seisundis. Kui lubada Armulauda vastu võtma isikuid, kes on lahutatud ja “uuesti” tsiviil abiellu astunud, st isikuid kes seetõttu ei viibi sakramentaalse armu seisundis, võib see põhjustada palju kahju mitte ainult sellele, mis seondub perekondade hingehooldusega,vaid ka Kiriku õpetusele pühitsevast armust.

Tegelikult avaks selline lubamine ukse Armulaua vastuvõtmisele ka kõigile teistele surmapatuseisundis viibivatele inimestele. Selle tulemusena tühistatakse Pihisakrament ja alandataks pühitseva armu seisundis elamise tähtsust.

Lõpetuseks on oluline veelkord rõhutada, et Kirik ei saa nõustuda niinimetatud astmelisuse seadusega või astmelise teega. Nagu ka Paavst Franciscus on meile meelde tuletanud, need, kes on siia kogunenud, ei taha ega ka ei oma mingit võimu muutmaks Kiriku õpetust.

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkis Karis Trass

* * *    * * *    * * *

Teoloogiline kommentaar peapiiskop Stanisław Gądecki sõnavõtule Sinodi ajal

 

Jumalik arm, sakramentaalne arm, pühitsev arm

Jumalik arm on olemuslikult Jumala õndsakstegev pöördumine in imese poole. Võime põhimõtteliselt öelda, et arm on üks, niisamuti nagu üks on Jumal. Sellest hoolimata, võttes arvesse Jumala tegevuse muutuvaid asjaolusid, viise ja tulemusi, võime eristada erinevat liiki arme, sealhulgas “sakramentaalset armu” (gratia sacramentalis), mis on “on igale sakramendile eriomane Kristuse annetatud Püha Vaimu arm” (Katoliku Kiriku Katekismus, 1129).

Tridenti Kirikukogu õpetab, et sakramentide läbi “iga tõeline õiglus kas saab alguse, või alguse saanuna kasvab, või – kui ta on kaotatud – saadakse see uuesti tagasi” (Breviarium Fidei, 374). Seega sakramentaalne arm on oma olemuses pühitsev arm (gratia sanctificans). Tuleb aga tähele panna, et “pühitsev arm” on märksa laiema ulatusega mõiste kui “sakramentaalne arm”. Võib ju Jumal astuda inimest pühitsevatesse suhetesse ka väljaspool sakramente. Teisisõnu, Jumal päästab ka sakramendiväliselt, nagu seda kinnitas Vatikani II Kirikukogu: “Peame tunnistama, et Püha Vaim annab kõigile võimaluse jõuda Jumalale teadaoleval viisil osalemiseni selles paasamüsteeriumis” (Gaudium et spes, 22).

Uutes liitudes elavate lahutatute olukord oleks seega olukord, milles nad on ilma jäänud abielu sakramendiga, pihisakramendiga ja Pühima Armulauaga seotud sakramentaalsest armust, kuid ei pruugi sugugi olla definitiivselt ilma jäetud Jumalikust armust, seega ka pühitsevast armust, mida, nagu me mainisime, võib Jumal jagada ka väljaspool sakramente. Seetõttu võis Johannes Paulus II üleskutses Familiaris consortio kirjutada: “Neid [uutes liitudes elavaid lahutatuid] tuleb innustada kuulama Jumala sõna, osalema pühal Missal, püsima palves, rohkendam armastuse tegusid ja ühiseid initsiatiive õigluse heaks, kasvatama lapsi kristlikus usus ja arendama patukahetsuslikke tegusid ja vaimu, et nad niiviisi päev-päevalt paluksid endale Jumala juures armu” (nr. 84).

Uutes liitudes elavad lahutatud võivad niisiis neile omasel viisil palude endile Jumalalt armu, mis ei ole ning ilma kindlate tingimuste täitmiseta ei saa olla sakramentaalne arm, kuid on tõeline Jumala arm, mis taastab päästva suhte Jumalaga. Sellest aga ei tulene, et uutes liitudes elavad isikud võiksid sakramentaalselt osa saada Pühimast Armulauast. Pigem vastupidi, seeläbi nad mitte ainult et astuksid vastuollu sakramentaalse armu loogikaga, vaid võiksid kaotada ka sakramendiväliselt saadud armu.

Prof. Dariusz Kowalczyk SJ

Paavstliku p. Gregoriuse Ülikooli teoloogia teaduskonna dekaan.

 

Peapiiskop Gądecki blogist poola keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu