Perekonnateemalise Sinodi tulemused: Ei olnud võitjaid, ainult kaotajad – neist esimesena katoliku moraal
KATHOLISCHES, 27. oktoober 2015
Roberto de Mattei *
Perekonnateemaline Sinod paavst Franciscuse juhtimisel
(Rooma) XIV perekonna-teemalise Piiskoppide Sinodi järel tundub esmalt, et kõik on sellest võitnud. Võitnud on paavst Franciscus, kuna tal õnnestus leida kompromisstekst vastandlike positsioonide vahel; võitsid progressistid, kuna vastu võetud teksti lubab lahutatud ja uuesti abiellunud inimesed Armulauale; võitsid konservatiivid, kuna dokument ei maini kuskil sõnaselgelt lahutatud ja uuesti abiellunute armulauaosadust ning lükkab tagasi “homoabielu” ja gender-teooria.
Et paremini mõista, kuidas asjad tegelikult toimusid, tuleb tagasi minna 22. oktoobri õhtule, kui sinodiisadele esitati lõpparuande tekst, mille keelte järgi jagatud töörühmade poolt esitatud muudatuste (modi) alusel ad hoc redaktsioonikomisjon Instumentum laborise nime kandvaks tekstiks välja oli töötanud.
Paavstlik lõpparuande projekt lükati tagasi
Sinodiisade suureks üllatuseks esitati neile neljapäeva õhtul ainult üks itaaliakeelne tekst koos selgesõnaline keeluga edastada seda ajakirjandusele või selle üle 51 audiitoriga või ülejäänud sinodil osalejaga mõtteid vahetada. Tekstis ei oldud üldsegi arvesse võtnud neid 1355 muudatusettepanekut, mis esitati Sinodi kolme nädalase töö jooksul. Instrumentum laboris jäeti faktiliselt muutumatuks, sealhulgas need punktid, mis olid sinodisaalis põrganud sinodiisade kõige ägedamale vastuseisule: need, mis puudutasid homoseksuaalsust ja lahutatud ning uuesti abiellunuid. Arutelu määrati järgmiseks hommikuks koos võimalusega esitada veel muudatusettepanekuid, mis tuli öösel läbi töötada ja sisse viia teksti, mis oli koostatud keeles, mida ainult osa sinodiisasid tõesti piisavalt valdas.
Sinodil: Ei võitjaid, ainult kaotajad
23. oktoobri hommikul oli Franciscus, kes oli sinodi tööd alati hoolikalt jälginud, tunnistajaks komisjoni koostatud dokumendi ootamatule tagasilükkamisele.Sõna võtsid 51 sinodiisa, kellest enamus oli vastu paavst esitatud teksti vastuvõtmisele. Nende seas olid kardinalidest Piiskoppide Kongregatsiooni prefekt Marc Ouellet, Itaalia piiskoppide konverentsi president Angelo Bagnasco, Caracase peapiiskop Jorge Liberato Urosa Savino, Bologna peapiiskop Carlo Caffarra, Ameerika piiskoppide konverentsi president peapiiskop Joseph Edward Krutz ja Poola piiskoppide konverentsi president Stanisław Gądecki, peale selle Varssavi-Praga piiskop Henryk Hoser, Riia peapiiskop Zbigniew Stankevičs, Minski peapiiskop Tadeusz Kondrusiewicz, Katiola (Elevandiluurannik) piiskop Stanisław Bessi Dogbo; Bütsantsi riituse ukrainlaste piiskop Hlib Boris Svjatoslav Lonchyna Inglismaalt ja paljud muud. Kõik kritiseerisid erinevates toonides teksti.
Otsiti kompromissi, et vältida sügavat lõhet Kirikus
Dokumenti ei saanud 24. oktoobril uuesti hääletamiseks esitada, ilma tõsise ohuta, et sinodi enamus selle maha võiks hääletada ning et niiviisi tekkida Kirikus tõsine lõhe. Kompromisslahendus tuli saksa teoloogidelt Circulus Germanicusest, millesse kuulusid nii progressismi ikoon kardinal Kasper kui ka Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Müller. Komisjonile tehti ülesandeks reede pärastlõuna ja laupäeva hommiku vahel välja töötada uus tekst, mida tuli sinodiisadele esitleda 24. oktoobri hommikul aulas ja mille üle tuli hääletada pärastlõunal. See tekst sai kõigi oma 94 punkti jaoks vajaliku kahekolmandikulise häälteenamuse ehk selle poolt hääletas vähemalt 177 kokku 265-st sinodiisast.
Igapäevaselt kell 13 toimunud pressikonverentsil kuulutas kardinal Schönborn juba tulemust kõige vastuolulisema punkti puhul, mis puudutas lahutatud ja uuesti abiellunud isikuid:
„Selle üle räägitakse, sellest räägitakse suure tähelepanuga, kuid võtmesõnaks on “eristamine” ning ja ma kutsun kõiki üles mõtlema selle üle, et ei olemas lihtsalt musta ja valget, lihtsat jah’i või ei’d, selle üle, et on vaja eristada, ning see on täpselt see sõna, mida kasutab püha Johannes Paulus II oma üleskutses Familiaris Consortio: kohustus praktiseerida eristamist, kuna olukorrad on erinevad ja seda vajadust vahet teha on paavst Franciscus kui hea jesuiit õppinud juba oma nooruses: eristamine tähendab püüda mõista, milline on selle perekonna või selle inimese olukord“.
Eristamine ja integratsioon on ka punktide 84, 85 ja 86 pealkiri. Kõige vastuolulisem punkt nr. 86 sisaldab avaust lahutatud ja uuesti abiellunud isikute suunas ja võimalust avada neile ligipääs sakramentidele, kuigi armulauaosadust pole selles selgesõnaliselt mainitud. See punkt võeti vastu 178 poolthäälega, 80 vastuhääle ja 7 erapooletu juures. Üksainus hääl rohkem kui nõutav kahe kolmandikuline häälteenamus.
Paavst lahkub sinodilt nõrgemana
Kujutlus Franciscusest ei lahku piiskoppide sinodilt mitte tugevdatuna, vaid nõrgestatu ja halvatuna. Ta otsis vastasseisu ning esitas sinodiisadele vastupidiselt kõikidele teistmoodi kõlanud avaldustele ning sinodiisade esitatud muudatusettepanekutele teksti, mille sinodi enamus 23. oktoobri hommikul avalikult tagasi lükkas ning muutis selle niiviisi endale “mustaks päevaks”. Paavst Bergoglio lõpukõne ei kiirga erilist entusiasmi Relatio finalise suhtes, külla aga sisaldab korduvaid noomitusi nende sinodiisade suhtes, kes kaitsesid traditsioonilisi seisukohti. Neile heitis paavst laupäeva õhtul muuhulgas ette järgmist:
„See tähendab ka seda, et paljastatud said suletud südamed, mis sageli peidavad end isegi Kiriku õpetuste või heade kavatsuste taha, et istuda Moosese toolil ning – mõnikord üleolevalt ja pealiskaudsuselt – kohut mõista raskete juhtumite ja vigastud perede üle. […] See tähenda proovida valgustada horisonte, et ületada igasugune konspiratiivne hermeneutika või vaatenurkade suletus, et kaitsta Jumala laste vabadust ja vahendada kristliku uudsuse ilu, mis vahel on kaetud arhailise või lihtsalt arusaamatu keele roostega.“
Need on karmid sõnad, mis väljendavad kibestumist ja rahulolematust, kindlasti aga ei iseloomusta võitjat.
Kuid lüüa said ka edumeelsed, kuna mitte ainult ei kõrvaldatud kõiki nende taotletud positiivset viidet homoseksuaalsusele, vaid ka avanemine lahutatud ja uuesti abiellunud isikute suunas sai suuresti nõrgemaks muudetud.
Punktis 86 peituv mürk
Siiski, konservatiivid ei saa ennast võitjana näha. Kui 80 sinodiisa, üks kolmandik sinodaalse assambleest, hääletas punkt 86 vastu, tähendab see seda, et nad peavad seda mitterahuldavaks. Asjaolu, et see võeti üheainsa häälega vastu, ei tähenda, et seetõttu selles sisalduv mürk neutraliseeritud sai.
Vastavalt Relatio finalisele võib lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste osalemine kiriklikus elus leida väljenduse “erinevates teenistustes”. Seetõttu on vaja „eristada, milliseid praegu liturgilises, hingehoiulises, hariduslikus- ja institutsionaalses valdkonnas praktiseeritud väljajätmise vorme saab ületada. Nad mitte ainult et ei pea end tundma osadusest väljajäetutena, vaid võivad elada ja küpseda Kiriku elavate liikmetena“ (nr. 84). “Saatmise ja eristamise teekond suunab need usklikud nende olukorra teadvustamisele Jumala ees. Sisemisel foorumil (forum internum) toimuv vestlus preestriga gteenib eesmärki kujundada õige otsus selle kohta, mis takistab võimalust täielikuks osalemiseks Kiriku elus ning sammude kohta, mis võivad seda edendada ja kasvada lasta“ (nr. 86).
Mida aga muud tähendab väljend Kiriku “elavad liimed”, kui mitte viibimist pühitseva armu seisundis ja võimalust vastu võtta Püha Armulauda? Ning kas “täielik osalemine Kiriku elus” ei tähenda ilmiku jaoks Pühima Altarisakramendi vastuvõtmist? Öeldakse, et harjutada liturgilises, hingehoiulises, hariduslikus- ja institutsionaalses valdkonnas väljajätmise vormid tuleb ületada, “juhtumilt juhtumile”, seeläbi, et järgitakse “via discretionist” (eristamise teed). Kas väljajätmise sakramentaalselt armualauaosaduselt võib samuti ületada? Tekst seda ei väida, kuid see ka ei välista seda. Ust ei lükatud kinni, kuid on jäetud vahe, mistõttu ei saa ka eitada, et see on avatud.
Relatio ei kinnita õigust abielurikkumisele, küll aga vabadust sunnist moraalsetes küsimustes
Relatio ei väida, et lahutatud ja uuesti abiellunutel oleks õigus saada osa Armulauasakramendist (ja seega ka õigus abielurikkumisele). Kuid ta eitab de facto Kiriku õigust kirjeldada avalikult uuesti abiellunud lahutatute olukorda abielurikkumisena, asetades vastutuse olukorra hindamiseks üksikute karjaste ning isegi lahutatud ja uuesti abiellunute endi südametunnistusele. Et öelda seda Dignitatis Humanae keeles: Tegemist ei ole õigusega, mis kinnitaks abielurikkumist, vaid “negatiivse” õigusega mitte saada takistatud selle praktiseerimisel, või muudmoodi öelduna, õigusega olla “vaba sunnist” moraali küsimustes. Nii nagu Dignitatis Humanae puhul, nii ka siin kustutatakse põhimõtteline erinevus üksiku uskliku igavest õndsust puudutava “sisemise foorumi” (forum internum) ja usklike kogukonna ühist hüve puudutava “välise foorumi” (forum externum) vahel. Armulauaosadus pole lihtsalt mingi individuaalne akt, vaid see on ka avalik toiming, mis pannakse toime kogu usklike kogukonna avalikkuse ees. Kirik, sisenemata sisemisele foorumile, on lahutatud ja uuesti abiellunute armulauaosaduse alati keelanud seetõttu, kuna sel puhul on tegemist avaliku patuga, mis on toime pandud välisel foorumil. Moraaliseadus ületatakse nüüd südametunnistuse poolt, millest saab uus, mitte ainult teoloogiline ja moraalne, vaid ka kanoonilise suurus. Relatio finalist saab sellest vaatepunktist hästi ühendada paavst Franciscuse kahe Motuproprioga , mille tähtsust [progressiivse] “Bologna kooli” ajaloolane [Alberto Melloni] tõstab esile 23. oktoobri Corriere della Seras: „Seeläbi, et ta annab piiskoppidele tagasi otsustusõiguse abielu tühisuse üle, pole Bergoglio muutnud lahutatute staatust, vaid on vaikides toime pannud paavstluse suure reformi“.
“Juhtumilt juhtumile moraal” seisab vastuolus absoluutse ja universaalse moraaliseadusega
Diötsesiaalpiiskopile volituste andmisele algatada üksikult tegutseva kohtunikuna oma äranägemise kohaselt lühiprotsessi ja jõuda selles kohtuotsuseni vastab analoogia alusel volituste andmine lahutatud ja uuesti abiellunuid puudutavate moraalsete tingimuste eristamise valdkonnas diötsesiaalpiiskopile. Kui kohalik piiskop jõuab järeldusele, et uues ühenduses elava isiku vaimse kasvamise ja süvenemise tee on lõpule jõudnud, võib ta saada osa Armulauast. Paavst Franciscuse 17. oktoobril sinodil peetud kõne nimetatas “detsentraliseerimist” “juhtumilt juhtumile moraali” projektsiooniks. Paavst ütles oma 24 oktoobri lõpukõnes:
„Ning – väljaspool Kiriku Õpetusameti poolt täpselt määratletud dogmaatilisi küsimusi – oleme me ka näinud, et mis ühe kontinendi ühele piiskopile tundub normaalsena, see võib teise mandri teisele piiskopile tunduda kummalisena, peaaegu et skandaalsena; see, mida ühes ühiskonnas peetakse seaduserikkumiseks, võib teises ühiskonnas olla iseenesestmõistetav ja puutumatu reegel; mis ühele on südametunnistuse vabadus, see võib teisele tähendada ainult segadust. Tõepoolest on kultuurid omavahel võrreldes väga erinevad ja igasugune üldise iseloomuga põhimõte – nagu ma ütlesin, väljaspool Kiriku Õpetusameti poolt täpselt määratletud dogmaatilisi küsimusi – tuleb allutada inkultureerimisele, kui tahetakse, et teda rakendama ja järgima hakatakse.“
Inkulturatsioonile allutatud, see “juhtumilt juhtumile” moraal, relativeerib ja lahustab laiali moraaliseaduse, mis oma definitsiooni alusel on absoluutne ja universaalne. Pole olemas head kavatsust ega kergendavaid asjaolusid, mis võiksi muuta hea teo kurjaks või vastupidi, kurja teo heaks. Katoliku moraali ei tunne mingeid erandeid: ta on kas absoluutne ja universaalne või ei ole ta mingi moraaliseadus. Need massiteabevahendid väidavad täiesti eksides, kui nad kajastavad Relatio finalist järgmise pealkirja all nagu järgmine: „Täielik armulauaosaduse keeld uuesti abiellunud lahutatutele kukub“.
Paavst Franciscus mures
Lõppjäreldus: ei ole võitjaid, on vaid kaotajad, neist esimene katoliku moraal
Lõppjäreldus on, et me seisame silmitsi kahemõttelise jah vastuolulise dokumendiga, mis võimaldab kõigile pidada ennast võitjaks, isegi siis kui keegi võitnud ei ole. Kõik said võidetud, eelkõige aga katoliku moraali, mis väljub alates 24 oktoobril lõppenud perekonnateemaliselt sinodilt sügavalt alandatuna.
* Roberto de Mattei – ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.
Tõlge itaalia keelest saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pilt: Corrispondenza Romana
Veebilehelt Katholisches.info saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu