Piiskop Athanasius Schneideri seisukohavõtt paavstliku üleskutse Amoris laetitia kohta: Hädavajadus anda selgitusi üleüldise segaduse vältimiseks

Voice of the Family, 26. aprill 2016

Piiskop Athanasius Schneider

Piiskop Athanasius Schneider

 

Msgr. Athanasius Schneider, Astana (Kasahstan) peapiiskopkonna abipiiskop, koostas ulatusliku seisukohavõtu apostliku üleskutse Amoris Laetitia kohta. 

Amoris laetitia: hädavajadus anda selgitusi üleüldise segaduse vältimiseks

 

Amoris Laetitia vastuoluliste tõlgenduste paradoks

Hiljuti avaldatud apostellik üleskutse Amoris Laetitia (edaspidi: AL), mis sisaldab rohkelt meie ajastul abielu ja kristliku perekonnaelu elamiseks vajalikke vaimulikke ja pastoraalseid rikkusi, on kahjuks väga lühikese aja jooksul viinud väga vastakate tõlgendusteni isegi piiskoppide seas.

On selliseid piiskoppe ja preestreid, kes avalikult ja avameelselt tunnistavad, et AL esindab väga selget ukse avamist lahutatud ja uuesti abiellu astunud inimeste armulauaosadusele, ilma et neilt nõutaks selleks karskuse praktiseerimist. Sakramentaalse praktika selles aspektis, mis nende arvates peab nüüd läbi tegema olulised muutused, seisneb nende hinnangul AL-i tõeliselt revolutsiooniline iseloom. Tõlgendades AL-i irregulaarses olukorras viibivate paaride küsimuses, kinnitas ühe riigi piiskoppide konverentsi president sellesama piiskoppide konverentsi veebilehel avaldatud tekstis:

„See on halastuse ning südame ja vaimu avatuse meelehoiak, mis ei vaja õigust, ei oota mingeid juhtnööre ega viivita lubamisega. See võib juhtuda ja peab juhtuma otsekohe.”

Seda arvamust kinnitavad ka isa Antonio Spadaro SJ hiljutised avaldused pärast 2015. aasta piiskoppide sinodit, et sinod on rajanud “alused” lahutatud ja uuesti abiellunud paaride juurdepääsuks armulauaosadusele, “avades ukse”, mis eelmisel sinodil 2014. aastal oli veel suletud. Nüüd, nagu isa Spadaro väidab oma kommentaaris AL-i kohta, on tema ennustus kinnitust saanud. On kuulujutud, et isa Spadaro kuulus ka AL-i valmimise taga olevasse toimetajate gruppi.

Teed kuritahtlikele tõlgendustele näib olevat sillutanud ka kardinal Christoph Schönborn ise, kes AL-i ametlikul esitlusel Roomas ütles seoses irregulaarsete ühendustega:

„Minu suur rõõm käesoleva dokumendi tõttu seisneb selles, et see ületab järjekindlalt kunstliku, pinnapealse, selge vahettegemise “regulaarse” ja “irregulaarse” vahel”.

Selline seisukoht sisendab, et ei ole olemas selget vahet kehtiva sakramentaalse abielu ja irregulaarse ühenduse, andeksantava ja surmapatu vahel.

Teisel pool aga on piiskopid, kes väidavad, et AL-i tuleb lugeda Kiriku igipüsiva Õpetusameti valguses ning et AL ei võimalda juurdepääsu armulauaosadusele lahutatud ja uuesti abiellunud paaridele, isegi mitte erandjuhtudel. See seisukoht on põhimõtteliselt õige ja soovitav. Tegelikult peab reeglina iga Õpetusameti tekst olema oma sisult kooskõlas Kiriku Õpetusameti eelneva õpetusega, ilma igasuguse katkestamiseta.

See pole aga mingi saladus, et lahutatud ja uuesti abiellu astunud paarid on lubatud Armulauale paljudes kirikutes, ilma et neilt selleks nõutaks karskuse praktiseerimist. Tuleb tunnistada, et teatud seisukohti AL-is võib kasutada selle kuritarvituse õigustamiseks, mis juba mõnda aega on kestnud kirikuelu erinevates kohtades ja erinevates oludes.

Mõned AL-i seisukohad on objektiivselt avatud väärtõlgendustele

Meie Püha Isa Franciscus on kutsunud meid kõiki üles andma oma panust mõtisklemisse ja dialoogi abielu ja perekonda puudutavate tundlike küsimuste üle:

„Hingehoidjate ja teoloogide mõtisklemine, kui see on ustav Kirikule, aus, realistlik ja loominguline, aitab meil saavutada suuremat selgust” (AL, 2).

Kui me analüüsime teatud AL-i avaldusi intellektuaalse aususega nende õiges kontekstis, leiame end silmitsi raskustega, kui püüame neid tõlgendada kooskõlas Kiriku traditsioonilise õpetusega. See on tingitud sellest, et puudub Jumala Sõnale põhineva Kiriku järjepideva õpetuse ja praktika konkreetne ja selgesõnaline kinnitamine, nii nagu seda kordas paavst Johannes Paulus II:

„Siiski kinnitab Kirik oma tava, mis põhineb Pühakirjal, mitte lubada Armulauaühendusele lahutatud isikuid, kes on uuesti abiellunud. Nad ei ole võimelised, et neid võiks lubada sellest osa saama selle asjaolu tõttu, et nende eluline seisund ja elutingimused seisavad objektiivselt vastuolus selle Kristuse ja Kiriku vahelise armastuse liiduga, mida tähistab ja mida teostab Armulaud. Peale selle on olemas veel üks eriline pastoraalne põhjus: kui need inimesed lubataks Armulauale, võiks see juhtida usklikud eksitusse ja segadusse Kiriku õpetuse kohta abielu lahutamatusest. Lepitust patukahetsuse sakramendis, mis avab tee Armulauale, saab anda ainult nendele, kes … on siiralt valmis ette võtma sellise eluviisi, mis pole enam vastuolus abielu lahutamatusega. See tähendab praktikas, et … nad võtavad endale kohustuse elada täielikus karskuses, see tähendab, hoiduda abielus paaridele eriomastest aktidest” (Familiaris Consortio, 84).

Paavst Franciscus pole sisse seadnud „uut kanoonilise õiguse üldnormi, mida tuleks kohaldada kõigil juhtudel” (AL nr. 300). Sellest hoolimata ütleb ta märkuses 336: „See kehtib ka seoses sakramentaalse distsipliiniga, kuna arukas eristamine võib tunnistada, et erilises olukorras ei eksisteeri rasket eksimust”. Ilmselgelt lahutatud ja uuesti abiellunud inimestele viidates, ütleb paavst AL-i nr. 305-s, et „Asjaolude või kergendavate tegurite tõttu on võimalik, et objektiivses patu seisundis – mis aga ei pruugi olla subjektiivselt süüdiv või mitte täielikult süüdiv – võib isik elada Jumala armus, võib armastada ning võib ka kasvada armu elus ja armastuses, kui ta saab sel eesmärgil Kiriku abi.” Märkuses 351 selgitab paavst oma seisukohta, öeldes, et „mõnedel juhul võib see hõlmata ka sakramentide abi”.

AL-i sellessamas VIII peatükis, nr. 298 all, räägib paavst lahutatutest, kes on seotud „aja jooksul konsolideerunud teise liiduga, uute lastega, tõestatud truudusega, suuremeelse eneseohverdusega, kristliku pühendumusega, teadlikkusega selle olukorra irregulaarsusest ning suurest raskusest naasta ilma südametunnistuse tunnetuseta, et nii satutaks uutesse pattudesse. Kirik tunnistab olukordi, „milles tõsiste põhjuste tõttu, nagu näiteks laste kasvatamine, ei saa mees ja naine täita kohustust eralduda”. Märkuses 329 tsiteerib paavst Vatikani II Kirikukogu dokumenti Gaudium et Spes; kahjuks teeb ta seda ebakorrektsel moel, kuna kõnealuses lõigus viitab Kirikukogu ainult kehtivale kristlikule abielule. Selle seisukoha kohaldamine lahutatud isikutele võib põhjustada mulje, et kehtivat abielu võib võrdsustada lahutatud isikute liiduga, kui mitte teoorias, siis vähemalt praktikas.

Lahutatud ja uuesti abiellunud isikute lubamine Pühimale Armulauale ning selle tagajärjed

Kahjuks ei sisalda AL Kiriku moraaliõpetuse aluspõhimõtteid kinnitavaid verbaalseid tsitaate sellises vormis nagu need on sõnastatud paavst Johannes Paulus II apostelliku üleskutses Familiaris consortio nr. 84 ja ringkirjas Veritatis splendor, eelkõige järgmistel üliolulistel teemadel: “põhimõtteline valik” (Veritatis splendor, nr. 67-68), “surmapatt ja andeksantav patt” (sealsamas, nr. 69-70), “proportsionalism, konsekventsialism” (sealsamas, nr. 75), “märtrisurm ning  universaalsed ja muutumatud moraalinormid” (sealsamas, nr. 91 jj.). Kuid Familiaris Consortio nr. 84 ja mõnede ringkirja Veritatis splendor kõige olulisemate väidete verbaalne tsiteerimine muudaks AL kaljukindlaks heterodokssete tõlgenduste vastu. Üldise iseloomuga viited Kiriku õpetusele ja moraalipõhimõtetele on kindlasti ebapiisavad vastuolulises valdkonnas, mis on ühtaegu nii tundlik kui ka fundamentaalse tähtsusega.

Vaimulike ja isegi piiskoppide esindajad juba kinnitavad, et vastavalt AL-i VIII peatüki vaimule ei saa välistada võimalust, et erandjuhtudel võib lahutatud ja uuesti abiellunud isikuid lubada Pühale Armulauale, ​​ilma et neilt nõutaks elamist täielikus karskuses.

Kui me aktsepteerime AL-i vaimu ja sõnalise sisu sellist tõlgendust, peame samuti, kui me tahame olla intellektuaalselt ausad ja austama vastuolu välistamise seadust, aktsepteerima ka järgmisi loogilisi järeldusi:

  • Kuues jumalik käsk, mis keelab igasuguse seksuaalse teo, mis ei leia aset kehtiva abielu raames, poleks enam üldkehtiv, vaid tunnistaks erandeid.Antud juhul tähendaks see, et lahutatud isikud võiksid praktiseerida abieluakti ja neid isegi julgustatakse seda tegema, et aidata neil säilitada “vastastikust truudust” – vrd AL, 298. Seega võib eksisteerida “truudus” elustiili puhul, mis on otseselt vastuolus selgesõnalise Jumala tahtega. Kuid kuulutada seaduslikuks teod, mis on ja jäävad alati kui sellised, vastuolus olevateks Jumala tahtega ja julgustada neid toime panema, tähendaks astuda vastuollu jumaliku Ilmutusega.
  • Kristuse enda sõnad: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Mt 19: 6) ei kehtiks enam alati ja kõikidele abikaasadele ilma eranditeta.
  • Oleks võimalik, erandjuhtumitel, vastu võtta patukahetsuse ja Armulaua sakramente kindla kavatsusega jätkata Jumala käskude „Sa ei tohi abielu rikkuda” (2Ms 20:14) ja „Mis nüüdJumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Mt 19:6; 1Ms 2:24) otsest rikkumist.
  • Nende käskude ja Jumala sõna järgimine oleks sellisel juhul pigem teooria kui praktika küsimus ning juhiks lahutatud ja uuesti abiellunud isikud “iseenda petmiseni” (vrd Jk 1:22).Seega peaks olema võimalik uskuda täielikult kuuenda käsu jumalikku loomust ja abielu lahutamatust, kuid vastavalt tegutsemata.
  • Kristuse jumalik sõna: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele,
    rikub ta abielu” (Mk 10:11-12) poleks enam üldkehtiv, vaid oleks allutatud eranditele.
  • Jumala kuuenda käsu ning tõelise ja kehtiva abielu püha ja lahutamatu iseloomu püsiv, tahtlik ja vaba rikkumine (kui tegemist on lahutatud ja uuesti abiellunud paaridega) poleks enam alati patt, see tähendab, otsene vastuseis Jumala tahtele.
  • Sellisel juhul võib esineda ka mõne teise ​​Jumala käsu (näiteks rahalist korruptsiooni praktiseeriva elustiili puhul) tõsist, püsivat, tahtlikku ja vaba rikkumist, mille puhul asjasepuutuvale isikule võib kergendavate asjaolude tõttu lubada ligipääsu sakramentide, ilma et sellist ligipääsu tehtaks sõltuvaks siiras otsusest edaspidi hoiduda patustest tegudest ja skandaalist.
  • Kiriku püsiv ja eksimatu õpetus poleks enam üldkehtiv, eriti paavst Johannes Paulus IIpoolt Familiaris Consortio, 84 ja paavst Benedictus XVI poolt Sacramentum caritatis, nr. 29 kinnitatud õpetus, mille kohaselt eelduseks lahutatud ja uuesti abiellunud isikute ligipääsuks sakramentidele on täielik karskus.
  • Jumala kuuenda käsu ning abielu lahutamatuse põhimõtte järgimine muutuks ideaaliks, mis poleks saavutatav kõikidele, vaid ainult teatud laadi eliidile.
  • Kristuse kompromissitud sõnad inimestele pidada Jumala käskudest kinni alati ja igas olukorras ning võtta enese peale isegi suuri kannatusi, et seda teha, teisisõnu, võtta vastu Rist, ei oleksid enam kehtivad absoluutse tõena: „Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse” (Mt 5:30).

Lubada “irregulaarsetes ühendustes” elavaid paare Pühale Armulauale ja lubada neil praktiseerida ainult kehtivas abielus elavatele paaridele reserveeritud akte võrduks enesele sellise võimu usurpeerimisega, mis ei kuulu ühelegi inimlikule autoriteedile, kuna see tähendab pretensiooni parandada Jumala Sõna ennast.

Oht Kiriku kollaboratsiooniks “lahutuse katku” levitamisel

Tunnistades Meie Issanda Jeesuse Kristuse igavikulist õpetust, õpetab Kirik:

„Kirik ei saa tunnistada liitu inimeste vahel, kes on ilmalikult lahutatud ja siis uuesti abiellunud, sest ta on ustav Issandale: “Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu” (Mk 10:11-12). Kirik suhtub sellistesse inimestesse tähelepanelikkuse ja hoolega ning kutsub neid elama usus, palvetama, aitama kaasinimest ja kasvatama lapsi ristiusu vaimus. Aga kuni kestab olukord, mis objektiivselt on vastuolus Jumala seadusega, ei saa nad võtta vastu meeleparanduse ja Armulaua sakramenti ega täita teatud kiriklikke ülesandeid” (Katoliku Kiriku  Katekismuse Kompendium, nr. 349).

Elamine kehtetus abielulises liidus ja püsivas vastuolus Jumala käsuga ning abielu püha ja lahutamatu loomusega tähendab mitte elada tões. Kuulutada, et tahtlik, vaba ja tavapäraseks muutunud seksuaalaktide praktiseerimine kehtetus abielulises liidus ei pruugi enam üksikjuhtudel endast kujutada rasket pattu, pole tõde, vaid on tõsine vale, ning seetõttu ei saa see endaga kaasa tuua tõelist rõõmu armastuses. Seetõttu, loa andmine neile isikutele osa saada Pühast Armulauast kujutaks endast bluffimist, silmakirjalikkust ja valet. Jumala Sõna Pühakirjas on endiselt kehtiv: „Kes ütleb: “Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde” (1 Jh 2:4).

Kiriku Õpetusamet õpetab meile, et kümme käsku on universaalselt kehtivad: „Kuna kümme käsku väljendavad inimese põhikohustusi Jumala ja kaasinimese suhtes, avaldavad nad oma loomuse kohaselt kaalukaid kohustusi. Nad on oma loomuselt muutumatud ja kehtivad alati ja kõikjal. Keegi ei saa nendest vabastada. Jumal on kümme käsku vajutanud inimeste südamesse” (Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 2072). Need, kes väidavad, et Jumala käsud, sealhulgas käsk “Sa ei tohi abielu rikkuda”, tunnistavad erandeid ning et mõningail juhtudel ei tohiks inimesi lugeda vastutavaks abielulahutuse süüs, olid variserid ning hiljem II ja III sajandi kristlikud gnostikud.

Järgnevad Õpetusameti avaldused kehtivad endiselt, kuna nad on osa eksimatust Õpetusametist, mida väljendab universaalne ja korraline Õpetusamet:

„Loomuseaduse negatiivsed ettekirjutused on üldkehtivad. Nad kohustavad iga üksikisikut, alati ja igas olukorras. See on küsimus keeldudest, mis keelavad teatud tegevuse semper et pro semper (alati ja alatiseks), ilma eranditeta. … on liik käitumisi, mis ei saa kunagi, üheski olukorras, olla õige vastus. … Kirik on alati õpetanud, et mitte keegi ei või kunagi valida käitumisviise, mis on keelatud Vanas ja Uues Testamendis negatiivses vormis väljendatud moraalsete käskudega. Nagu me nägime, Jeesus ise kinnitab, et need keelud ei luba mingeid erandeid: ” Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” … Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust” (Mt 19:17-18)” (p. Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis Splendor, nr. 52).

Kiriku Õpetusamet õpetab meid veelgi selgemalt:

„Head ja puhast südametunnistust valgustab tõeline usk, sest kristlik armastus lähtub samaegselt „puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust“ (1 Tm 1:5; vrd 1 Tm 3:9; 2 Tm 1:3; 1 Pt 3:21; Ap 24:16)” (Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 1794).

Isiku puhul, kes sooritab vabalt ja kaalutletult ning kavatsusega korrata selliseid tegusid ka tulevikus, objektiivselt patuseid moraalseid akte, olles täielikult teadlik selliste aktide patususest, on võimatu kohaldada süü mittearvestamise põhimõtet kergendavate asjaolude tõttu. Süü mittearvestamise põhimõtte rakendamine selliste lahutatud ja uuesti abiellunud paaride suhtes kujutaks endast silmakirjalikkust ja gnostilist sofismi. Kui Kirik lubaks selliseid inimesi Armulauale kasvõi ühelainsal korral, satuks ta vastuollu oma enese õpetusega, annaks avalikult tunnistust abielu lahutamatu iseloomu vastu ja aitaks seeläbi kaasa “lahutuse katku”  (Vatikani II Kirikukogu, konstitutsioon Gaudium et spes, nr. 47) levikule.

Selleks, et vältida selliseid talumatuid skandaalseid vastuolusid, on Kirik, eksimatult tõlgendades moraaliseadust ning jumalikku tõde abielu lahutamatust iseloomust, kaks tuhat aastat vankumatult kinni pidanud tavast lubada Pühimale Armulauale ilma igasuguse erandita või erakorralise privileegita ainult selliseid lahutatuid, kes elavad täiuslikus karskuses ning remoto scandalo (“välistades skandaali”).

Esimene hingehoidlik ülesanne, mille Issand usaldas oma Kirikule, oli õpetamine, õpetus (vrd Mt 28:20). Jumala käskude järgimine on sisemiselt seotud õpetusega. Sel põhjusel on Kirik alati tagasi lükanud mistahes vastuolu õpetuse ja praktilise elu vahel, nimetades selliseid vastuolusid kas “gnostilisteks” või Lutheri hereetiliseks teooriaks simul iustus ja peccator (“samaaegselt õiglane ja patune”). Kiriku lastel ei tohi olla vastuolusid usu ja igapäevase elu vahel.

Kui meil on tegemist Jumala selgete käskude ja abielu lahutamatuse põhimõtte järgimisega, ei saa me rääkida vastandlikest teoloogilistest tõlgendustest. Kui Jumal ütleb: „Sa ei tohi abielu rikkuda”, ei saa ükski inimlik autoriteet ütelda: „erandjuhtudel või hea eesmärgi nimel võib abielu rikkuda”.

Järgmised paavst Franciscuse väited on väga olulised; paavst räägib lahutatud ja uuesti abiellunud isikute integreerimisest Kiriku ellu:

„See arukas eristamine ei saa kunagi toimuda lahus Evangeeliumi tõe ja armastuse nõuetest, nagu seda esitab Kirik. … Järgmised tingimused peavad olema tingimata tagatud: alandlikkus, diskreetsus ning armastus Kiriku ja tema õpetuse vastu … Ei saa olla ohtu, et konkreetne eristamine võib juhtida inimesi mõtlema, et Kirik järgib topeltstandardeid” (AL, nr. 300).

Need kiiduväärt väited AL-is jäävad siiski ilma konkreetsetete täpsustusteta selles küsimuses, et lahutatud ja uuesti abiellunud isikud on kohustatud kas lahku minema või siis vähemalt elama täiuslikus karskuses.

Kui tegemist on ihulise elu ja surma küsimusega, ei väljenda ükski arst oma arvamusi mitmetähenduslikul viisil. Arst ei saa patsiendile öelda: „Sa pead otsustama vastavalt oma südametunnistusele kas võtta seda ravimit või mitte, samal ajal austades meditsiini seadusi”. Sellist käitumist arsti poolt peetaks väga tõenäoliselt vastutustundetuks. Nüüd aga, meie surematu hinge elu on palju tähtsam, kuna hinge tervisest sõltub tema igavene saatus.

Patukahetsuse ja Risti müsteeriumi vabastav tõde

Öelda, et uuesti abiellunud lahutatud ei ole avalikud patused Kirikus, tähendab teeselda valet õigeks. Enamgi veel, maise sõdiva Kiriku (Ecclesia militans) kõikide liikmete tõeline seisukord on see, et nad on patused. Kui lahutatud ja uuesti abiellunud ütlevad, et nende vabatahtlikud ja kaalutletud aktid Jumala kuuenda käsu vastu ei ole alati patused või et vähemalt ei kujuta nad endast suuri patte, siis nad petavad ennast ja tõde ei ole neis, nagu püha Johannes ütleb: „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis” (1 Jh 1:8-10).

Kui lahutatud ja uuesti abiellunud aktsepteerivad seda tõde, et nad on patused ja isegi avalikud patused, ei röövi see neilt nende kristlikku lootust. Ainult tegelikkuse ja tõe aktsepteerimine võimaldab neil astuda patukahetsuse viljakale teele vastavalt Jeesuse Kristuse sõnadele.

Oleks väga kasulik taastada varakristlaste ja kirikuisade ajastu vaim, kui eksisteeris ustavate kristlaste elav solidaarsus avalike patustega; kuid see solidaarsus põhines tõel. Selles solidaarsuses polnud midagi diskrimineerivat; vastupidi, terve Kirik andis panuse avalike patuste patukahetsuslike edusammude heaks eestpalvete, pisarate, hüvitustegude heategevuslike tegudega.

Apostellik üleskutse Familiaris Consortio õpetab, et „isegi need, kes on eksinud Jumala käsu vastu ja elavad siiamaani selles seisukorras (lahutatutena ja uuesti abiellunutena) võivad saada Jumalalt armu pöördumiseks ja päästmiseks, kui nad püsivad palves, patukahetsuses ja heategevustegudes“ (nr. 84).

Esimestel sajanditel integreeriti avalikud patused usklike palvetavasse kogukonda ja neil kästi ülestõstetud kätega põlvitada, et paluda oma vendadelt eestpalvet. Tertullianus annab meile selle kohta liigutava tunnistuse: „Ihu ei saa rõõmustada, kui üks selle liikmetest kannatab. See peab kannatama ja püüdma terveks saada tervikuna. Kui sa sirutad oma käed oma venna põlvede suunas, siis on see Kristus, keda sa puudutad, siis on see Kristus, keda sa palud. Samamoodi ka siis, kui nad nutavad sinu üle, on see Kristus, kes tunneb sulle kaasa” (De Paenitentia, 10, 5-6). Pühalt Ambrosiuselt Milanost leiame sarnased sõnad: „Kogu Kirik võttis enda peale avaliku patuse koorma, kannatades koos temaga läbi pisarate, palvete ja valu” (De Paenitentia 1, 81).

On muidugi tõsi, et patukahetsusliku distsipliini vormid on Kirikus muutunud. Kuid selle distsipliini vaim peab Kirikus jääma elavaks kõikidel aegadel. Täna on preestrid ja piiskopid, tuginedes AL-i teatud avaldustele, hakanud lahutatud ja uuesti abiellunud isikutele mõista andma, et nende seisund ei muuda neid objektiivsest seisukohast avalikeks patusteks. Nad rahustavad neid, kinnitades neile, et nende seksuaalsuhted ei ole raske patt. Selline suhtumine ei ole kooskõlas tõega. Nad jätavad lahutatud ja uuesti abiellunud inimesed ilma võimalusest radikaalseks pöördumiseks Jumalale kuulekuse suunas ning jätavad need hinged elama illusiooni. Selline pastoraalne lähenemine on väga lihtne, odav ning see ei maksa midagi. Selles puuduvad pisarad, palved ja ligimesearmastusest inspireeritud eestkostvad teod, mida ohverdatakse lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste pöördumise eest.

Lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste lubamisega Pühale Armualauale, isegi erandjuhtudel, nõudmata neilt sealjuures Jumala kuuenda käsuga vastuolus olevate aktide lõpetamist ning enesekindlalt kuulutades, et nende eluviis ei olegi tõsine patt, võtame ette kerge tee, mis heidab kõrvale Ristis peituva pahanduse. Selline pastoraalne hoolitsus lahutatud ja uuesti abiellunute eest on üürikese mõjuga ja juhib eksitusse. Kõikidele neile, kes toetavad sellist odavat ja lihtsat väljapääsu lahutatud ja uuesti abiellunutele, suunab Jeesus ikka ja jälle sõnad: „Tagane Minust, saatan! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!” (Mt 16:23). See aga, mida ütles Jeesus oma jüngritele, kõlas: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24-25).

Seoses lahutatud ja uuesti abiellunud paaride hingehoiuga, peame meie päevil taaselustama Kristuse järgimise vaimu Risti kandmise ja patukahetsuse tõe läbi, mis, vältides üürikesi ja lõppkokkuvõttes eksitavaid naudinguid, võivad ainsana tuua kaasa kestva rõõmu. Paavst Gregorius Suure järgmised sõnad pole ainult tõeliselt kohaldatavad meie praegusele olukorale, vaid need valgustavad seda ka ereda valgusega:

„Me ei tohi muutuda liialt seotuks meie maise pagendusega, siinpoolse elu mugavused ei tohi meid panna unustama meie tõelist kodumaad, et meie vaim ei muutuks keset neid mugavusi uniseks. Seepärast ühendab Jumal oma andidega ka oma külastused karistuste läbi, et seeläbi tagada, et kõik mis meid selles maailmas võluda võib, muutuks meile kibedaks ning et meie hinges süttiks see tuli, mis meis üha uuendaks püüdlemist taevaste rõõmude poole ja võimaldaks meil areneda. See tuli teeb meid võimeliseks kannatama naudinguga, lööb meid õrnalt risti ja täidab meid rõõmsa kurbusega” (In Hez., 2, 4, 3).

Algkiriku tõelise patukahetsusliku distsipliini vaim on püsinud Kirikus alati elavana kuni tänase päevani. Meil on sellest suurepärane eeskuju 1891. aastal Tšiilis sündinud õndsa Laura Vicuna del Carmeni näol. Õde Azocar, kes hoolitses Laura eest, meenutab:

„Ma mäletan, et esimesel korral, kui ma jagasin Laurale seletusi abielu sakramendi kohta, ta minestas, ilmselt seetõttu, et ta sai mu sõnadest aru, et tema ema elab surmapatus niikaua, kuni ta jääb kokku selle mehega, kellega ta elab. Sel ajal oli Junínis ainult üks perekond, kes elas kooskõlas Jumala tahtega.”

Seetõttu mitmekordistas Laura oma palveid ja patukahetsustegusid oma ema eest. Oma Esimese Armulaua võttis ta 2. juunil 1901 vastu suure kirglikkusega ja kirjutas selle puhul üles järgmised otsused:

„1. Ma tahan Sind armastada ja teenida kogu oma elu, mu Jeesus; selleks ma toon sulle ohvriks oma hinge, oma südame ja kogu oma olemuse. – 2. Ma eelistan pigem surra kui solvata Sind patu läbi; seepärast ma tahan hoida ennast kaugel kõigest, mis võib mind Sinust eraldada. – 3. Ma luban, et ma teen oma parima, isegi kui mul tuleb selleks tuua suuri ohvreid, et Sa võiksid olla üha rohkem tuntud ja armastatud ning et hüvitada haavamised, mida teevad Sulle iga päev need inimesed, kes Sind ei armasta, eriti aga need, mida põhjustavad Sulle need, kes on mulle lähedased. – Oo mu Jumal, anna mulle armastuse, lihasuretamise ja eneseohverduse elu!”

Kuid tema suurt rõõmu varjutas see, kui ta nägi, et tema ema, kes osales tseremoonial, ei võtnud vastu Armulauda. 1902. aastal pakkus Laura Jumalale ohvriks oma elu oma ema eest, kes elas koos ühe mehega irregulaarses liidus. Ta mitmekordistas oma palveid ja ohvreid ema pöördumise eest. Mõned tunnid enne oma surma kutsus ta ema oma voodi äärde ja ütles talle: “Ema, ma suren. Ma palusin seda Jeesuselt ja mu palved on kuulda võetud. Ligi kaks aastat tagasi ma ohverdasin oma elu sinu pöördumise armu eest. Ema, kas ma ei saagi selle rõõmu osaliseks, et ma näen sind kahetsemas, enne kui ma suren? ” Ema andis šokeeritult ja võidetult lubaduse: “Homme hommikul lähen ma kirikusse ja lähen pihile.” Laura vaatas tema juures olevale preestrile ja ütles talle: “”Isa, ema lubas äsja loobuda sellest mehest; ole tunnistajaks tema lubadusele!” Seejärel ta lisas: “Nüüd ma võin surra õnnelikuna!” Nende sõnadega ta suri 22. jaanuaril 1904 Junin de los Andesis Argentiinas 13-aasta vanusena oma ema kätel, kes taasavastas oma usu ja tegi lõpu irregulaarsele liidule, milles ta oli elanud.

Imetlusväärne näide selle noore tüdruku elust, kes praegu on tuntud kui õnnis Laura, on demonstratsioon sellest, millise tõsidusega suhtub tõeline katoliiklane Jumala kuuendasse käsku ning abielu pühadusse ja lahutamatusesse. Meie Issand Jeesus Kristus käskis meil vältida isegi irregulaarse või abielu rikkuva liidu näivat heakskiitmist. Kirik on seda jumalikku käsku oma õpetuses ja praktikas alati ilma igasuguse kahemõttelisuseta ustavalt hoidnud ja edasi andnud. Oma noore elu ohverdamisega ei kavatsenud õnnis Laura kindlasti esindada ei ühtegi mitmest erinevast võimalikust õpetuslikust või pastoraalsest tõlgendusest. Mitte keegi ei ohverda oma elu võimaliku õpetusliku või pastoraalse tõlgenduse, vaid ainult muutumatu ja üldkehtiva jumaliku tõe eest. Seda on tõestanud suur hulk oma elu ohverdanud pühakuid, alates pühast Ristija Johannesest ja lõpetades tänapäeva lihtsate usklikega, kelle nimesid ainult Jumal teab.

Vajadus Veritatis Laetitia järele

Õnneks pole mingit kahtlust selles, et AL sisaldab ka suure väärtusega teoloogilisi väiteid ning vaimulikke ja pastoraalseid suuniseid. Siiski, realistlikult rääkides ei piisa sellest, kui öelda, et AL-i tuleb tõlgendada kooskõlas Kiriku traditsioonilise õpetuse ja praktikaga. Kui kirikliku dokumendi puhul – mis, nagu antud juhul, pole ei definitiivne ega eksimatu – tehakse kindlaks tõlgenduslikke ja rakenduslikke elemente, millel võib olla ohtlikke vaimulikke tagajärgi, on kõikidel Kiriku liikmetel, eriti piiskoppidel kui paavsti vennalikel kaastöötajatel tõhusas kollegiaalsuses, kohustus talle sellest asjaolust teatada ja paluda autentset tõlgendust.

Küsimustes, mis on seotud jumaliku usuga, jumalike käskudega ning abielu pühadusega ja lahutamatusega, peavad kõik Kiriku liikmed, alates lihtsast usklikust ja lõpetades Õpetusameti kõrgeima esindajaga, ühinema püüdluses hoida rikkumatuna usu pärand ja selle praktiline rakendamine.

Tõepoolest, Vatikani II Kirikukogu õpetas:

„Usklike tervik, kel on võidmine Pühalt (vrd 1 Jh 2:20.27), ei saa eksida usuküsimustes ning ta teeb selle oma erilise omaduse ilmsiks kogu rahva üleloomuliku usu tunnetuse (sensus fidei) vahendusel, kui ta „alates piiskoppidest kuni viimaste ilmikutest usklikeni” (püha Augustinus, De Praed. Sanct., 14, 27), näitab oma üleüldist kooskõla usu ja kommete küsimustes. Nimelt selle usu tunnetuse jõul, mida temas äratab ja hoiab alal Tõe Vaim, Jumala rahvas, püha Õpetusameti juhtimisel, kellele ta ustavalt kuuletub, võtab vastu mitte enam inimese, vaid tõeliselt Jumala sõna (vrd 1Ts 2:13), püsib vankumatult „pühadele kord antud usu” (Jd 3) juures, õige otsustamise abil mõistab seda üha sügavamalt ning rakendab seda elus üha täielikumalt” (Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konsitutsioon Lumen gentium, 12).

Õpetusamet omalt poolt „ei seisa üle Jumala Sõna, vaid teenib seda, õpetades ainult seda, mis on edasi antud” (Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Verbum, 10).

See oli Vatikani II Kirikukogu, mis julgustas kõiki usklikke ja eriti piiskoppe ilma kartuseta väljendama oma muresid ja tähelepanekuid Kiriku kui terviku hüveks. Orjameelsus ning poliitiline korrektsus on toonud Kiriku ellu hukatusliku kurja. Kuulus piiskop ja Tridenti Kirikukogu teoloog Melchior Cano OP ütles järgmised meeldejäävad sõnad:

„Peetrus ei vaja meie valesid või meelitusi. Need, kes sulgevad silmad tõsiasjade ees ning kaitsevad vahet tegemata igat Kõrgeima Pontifeksi otsust, on need, kes kõige enam aitavad õõnestada Püha Tooli autoriteeti. Nad hävitavad selle alustalasid, selle asemel, et neid tugevdada.”

Meie Issand on meile selgelt õpetanud, milles seisneb tõeline armastus ja tõeline rõõm armastusest: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind” (Jh 14:21). Kui Jumal andis inimestele kuuenda käsu ja käskis neil kinni pidada abielu lahutamatusest, andis Ta selle käsu kõikidele inimestele ilma eranditeta, mitte ainult eliidile. Juba Vana Testamendi ajal ütles Jumal: „See käsk, mille ma täna sulle annan, ei ole sulle raske täita ega kättesaamatu” (5 Ms 30:11) ja „Kui sa tahad, siis sa peab käske, ja jääd ustavaks, kui meeldib” (Srk 15: 15). Ning Jeesus ütles kõikidele: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud. Millised? Jeesus vastas: ära tapa; ära riku abielu” (Mt 19:17-18). Apostlite käest oleme saanud samasuguse õpetuse: „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked” (1 Jh 5:3).

Pole olemas tõelist üleloomulikku ja igavest elu ilma Jumala käskude täitmiseta: „Ma käsin sind täna pidada Jumala käske … Ma olen pannud su ette elu ja surma … Vali nüüd elu!” (5 Ms 30:16.19). Seepärast ei ole reaalset elu ja reaalset, ehtsat rõõmu armastusest ilma tõeta. „See ongi armastus, et me käime tema käskude järgi” (2 Jh 6). Rõõm armastusest on rõõm tõest. Autentselt kristlik elu seisneb elus ja rõõmus tões: „Mul pole millestki suuremat rõõmu, kui kuulda oma lapsi käivat tões” (3 Jh 4).

Püha Augustinus selgitab intiimset seost rõõmu ja tõe vahel:

„Ma küsin kõikidelt, kas nad ei eelista rõõmu tõest valest saadud rõõmule. Ning nad viivita selle küsimuse juures rohkem kui küsimuse juures õnnest. Kuna õnnelik elu seisneb rõõmus tõest, tahame me kõik rõõmu tõest” (Pihtimused, X, 23).

Üleüldise segaduse oht seoses abielu lahutamatusega

Juba mõnda aega oleme mõnedes kohtades ja Kiriku elu mõningates keskkondades näinud lahutatud ja uuesti abiellunud paaride poolt täieliku karskuse nõude täitmiseta nende Pühale Armulauale lubamise vaikivat kuritarvitust. AL-i VIII peatükis sisalduvad ebaselged avaldused on andnud uut hoogu lahutatud ja uuesti abiellunud paaride erilistel juhtudel Pühale Armulauale lubamise avalikele toetajatele.

Me võime nüüd jälgida, kuidas kuritarvituste fenomen on hakanud praktikas veelgi laiemalt levima, kuna need, kes seda toetavad, tunnevad end nüüd teatud määral õigustatutena. Samuti on ilmne, et meil on tegemist teatava segadusega seoses AL-i VIII peatükis esinevate asjakohaste väidete tõlgendamisega. See segadus on suurenenud ka asjaolu tõttu, et mõlemad pooled, nii lahutatud ja uuesti abiellunud usklike Pühale Armulauale lubamise toetajad kui ka selle vastased, ütlevad, et „seda küsimust käsitlev Kiriku õpetus ei ole muutunud”.

Võttes arvesse ajaloolisi ja õpetuslike erinevusi, näitab meie olukord mõningaid paralleele ja analoogiaid ariaanlikust kriisist põhjustatud üleüldise segadusega IV sajandil. Sellal oli apostlik ja traditsiooniline usk Jumala Poja tõelisesse jumalikkusesse kindlustatud Nikeia I oikumeenilisel Kirikukogul dogmaatiliselt välja kuulutatud mõiste “olemuselt üks” (kr. k. homoousios) abil. See sügav usu kriis, millega kaasnes peaaegu üleüldine segadus, oli tingitud peamiselt sõna consubstantialis (kr. k. homoousios) kasutamisest ja tunnistamisest keeldumise või selle vältimise strateegiast. Selle asemel hakkasid vaimulikud ja peamiselt piiskopid välja pakkuma alternatiivsete väljendite kasutamist, mis olid ebaselged ja ebatäpsed, nagu näiteks “olemuselt sarnane” (kr. k. homoiousios) või lihtsalt “sarnane” (kr. k. homoios). Universaalse Õpetusameti poolt kasutusele võetud vormel homoousios väljendas Jumala Sõna täielikku ja tõelist jumalikkust nii suure täpsusega, et see ei jätnud ruumi kahemõttelisele tõlgendusele.

Aastatel 357-360 olid peaaegu kõik piiskopid saanud ariaanideks või semi-ariaanideks järgmiste sündmuste tulemusena. Aastal 357 kirjutas paavst Liberius alla ühele kahemõttelisele Sirmiumi vormelile, millest mõiste homoousios oli elimineeritud. Lisaks sellele ekskommunitseeris paavst skandaalsel viisil püha Athanasiuse. Püha Hilarius Poitiers’st oli ainus piiskop, kes julges Liberiust nende tegude pärast karmilt noomida. Aastal 359 toimusid paralleelselt Lääne kiriku piiskoppide sinod Riminis ja Ida kiriku piiskoppide sinod Seuleukias, mis kiitsid heaks täielikult ariaanlikud vormelid, mis olid isegi hullemad kui Liberiuse allkirjastatud mitmetähenduslik vormel. Kirjeldades nende aegade segadust, ütles püha Hieronymus: Ingemuit totus Orbis, et arianum se esse miratus est – „Ägas terve maailm ja avastas üllatusega, et ta oli on saanud ariaanlikuks” (Adv. Lucif., nr. 19).

Väidetavalt on meie ajal juba levimas segadus seoses lahutatud ja uuesti abiellunud paaride sakramentaalse distsipliiniga. Seetõttu on väga reaalne alus eeldada, et see segadus võib omandada tõeliselt suured mõõtmed, kui ei suudeta esitada väljakuulutamiseks universaalse ja eksimatu Õpetusameti järgmist vormelit:

„Lepitust patukahetsuse sakramendis, mis avab tee Armulauale, saab anda ainult nendele, kes võtavad endale kohustuse elada täielikus karskuses, see tähendab, hoiduda abielus paaridele eriomastest aktidest” (p. Johannes Paulus II, Familiaris Consortio, nr. 84).

See vormel AL-is kahjuks arusaamatul viisil puudub. Seevastu sisaldab apostellik üleskutse seletamatul viisil järgmise avalduse: „Sellises olukorras on rõhutanud paljud inimesed, kes teavad ja aktsepteerivad Kiriku poolt pakutud võimalust “elada nagu vennad ja õed”, et kui puuduvad teatud laadi intiimsuse väljendused, siis juhtub sageli, et ohtu sattub truudus ja kannatab laste hüve” (AL, nr. 298, nr. 329). Selline avaldus jätab mulje, et see seisab vastuolus universaalse Õpetusameti sellekohase järjepideva õpetusega, mis on sõnastatud ülal tsiteeritud lõigus Familiaris Consortiost, nr. 84.

Eksisteerib tungiv hädavajadus, et Püha Tool kinnitaks ülal tsiteeritud vormelit Familiaris Consortiost nr. 84 või selle uuesti välja kuulutaks, mis võib toimuda ka AL-le autentse tõlgenduse andmise vormis. Seda vormelit võib teatud määral pidada meie päevade homoousios’eks. Sellise Familiaris Consortio nr. 84 vormeli ametliku ja selgesõnalise kinnituse puudumine Apostelliku Tooli poolt soodustaks üha suuremaks muutuvat segadust sakramentaalse distsipliini vallas ning tooks endaga järk-järgult kaasa ka paratamatud mõjud õpetuslikele küsimustele. See võib viia olukorrani, mille kirjeldamiseks võib tulevikus olla võimalik kohaldada järgmist väljendust: Ingemuit totus Orbis, et divortium in praxi se accepisse miratus est – „Ägas terve maailm ja avastas üllatusega, et lahutus on praktikas heaks kiidetud”.

Segadus sakramentaalse distsipliini valdkonnas seoses lahutatud ja uuesti abiellunud paaridega koos oma paratamatute õpetuslike järeldustega oleks vastuolus Katoliku Kiriku olemusega, nii nagu seda kirjeldas II sajandil püha Irenaeus:

„Kirik, olles vastu võtnud selle jutluse ja selle usu, ehkki on hajutatud üle terve maailma, hoiab neid hoolikalt, justkui elaks ta ühes majas, usub ühtemoodi, justkui oleks tal ainult üks hing ja üks süda, ning jutlustab, õpetab ja annab seda edasi üksmeelse häälega justkui oleks tal ainult üks suu” (Adversus haereses, I, 10, 2).

Peetruse Tool, see tähendab, suveräänne pontifeks, on ühise usu ja apostelliku sakramentaalse distsipliini tagaja. Võttes arvesse segadust sakramentaalses praktikas seoses lahutatud ja uuesti abiellunud paaridega ning AL-i paljusid erinevaid tõlgendusi preestrite ja piiskoppide seas, tuleb pidada igati õigustatuks üleskutset meie armastatud Kristuse Asemiku Franciscuse, “magusa Kristuse maa peal” (p. Katariina Siena) poole, et paluda temalt AL-i autentse tõlgenduse avaldamist, mis peab tingimata sisaldama universaalse ja eksimatu Õpetusameti distsiplinaarse põhimõtte selgesõnalist väljakuulutamist lahutatud ja uuesti abiellunud paaride sakramentide vastuvõtmisele lubamise asjus Familiaris Consortio nr. 84 vormeli kohaselt.

IV sajandi suures ariaanliku segaduse ajal pöördus püha Basilius Suur tungiva üleskutsega Rooma paavsti poole, paludes tal anda oma sõna läbi selge suund Kirikule, et tagada lõpuks mõtete ühtsus usus ja armastuses (vrd Epistola 70).

AL-i autentne tõlgendus Apostelliku Tooli poolt tooks kogu Kirikule selguse rõõmus (claritatis laetitia). Selline selgus tagab rõõmu armastuses (amoris laetitia), sellise armastuse ja rõõmu, mis pole mitte sel viisil nagu inimene mõtleb, vaid sel viisil nagu Jumal mõtleb (vrd Mt 16:23). See ongi see, mis lahutatud ja uuesti abiellunute ning kõikide inimeste rõõmu, elu ja igavese õndsuse jaoks tõeliselt loeb.

+ Athanasius Schneider, Astana (Kasahstanis) püha Maarja peapiiskopkonna abipiiskop

Piiskop Athanasius Schneideri pöördumiste inglise (autoriseeritud), saksa ja poolakeelsete tõlgete alusel tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Vahepealkirjad pärinevad saksakeelse tõlke (Katholisches.info) autorilt.