KIRIKLIK VAATLEJA

Dr. John C. Rao

Radici Cristiane nr. 118 / www.pch24.pl, 3. november 2016

 Dr. prof. John C. Rao

Hiljuti võttis paavst Franciscus koos katoliku “delegatsiooniga” osa Luterliku Maailmaliidu poolt korraldatud Martin Lutheri avaliku ülesastumise 500. aastapäeva pühitsemisest Rootsis Lundis, kiites üritusel ja koostatud ühisdeklaratsioonis Martin Lutheri “ande” maailmale ja katoliku Kirikule. Ka Eesti katoliku kirik oli seal esindatud Eesti Apostelliku Administraatori Msgr. Philippe Jourdani ja paari preestriga. – Kui me katoliiklastena Reformatsiooni mälestades tahame midagi pühitseda, peaksime pühitsema pigem Tridenti Kirikukogu järgset reaktsiooni Lutherile (Kontreformatsiooni), mitte aga seda ajendit, mis selle reaktsiooni esile kutsus, räägib dr. John C. Rao intervjuus ajakirjale Radici Cristiane.

 

Paavst Franciscus võttis hiljuti osa “Reformatsiooni ande” pühitsevatest üritustest. Kuid võttes arvesse viimast viitsada aastat, kas me võime rääkida “andidest”, nagu kirjutati triumfeerivalt Luterliku Maailmaliidu ja Kristlaste Ühtsust Toetava Paavstliku Nõukogu ühises deklaratsioonis?

Ainult need, kes ei ole lugenud Lutherit või need, kes tahavad varjata tema kirjade tõelist tähendust, võivad nimetada “andideks” neid vilju, mida andis maailmale tema mäss.

Tsiteerin inglise ajaloolast Philip Hughes’it, kes rääkis, millised on tegelikult need “annid”:

„Need on kõik antiintellektuaalsed ja antiinstitutsionaalsed jõud, kes rõhusid ja takistasid sajandite vältel keskaegset Kirikut, […] kuid mis viidi sisse ja institutsionaliseeriti uues reformeeritud Kirikus: tahte kui ülima inimliku seaduse troonileseadmine, vaenulikkus mõistusliku tegevuse vastu vaimulikes küsimustes ja õpetuses, Kiriku autoritatiivsest õpetusest sõltumatu kristliku täiuslikkuse ideaal, ainuüksi iseenda vaimsete tegevuste läbi saavutatava pühaduse ideaal, kristluse ning inimese ühiskondliku mõõtme kõrvaleheitmine. Kõik need on tahumatud ja vaimupimedad teooriad, mis on sündinud tahtlikult valitud ignorantsusest pärinevast destruktiivsest usust enesesse”.

Seda “tahte triumfi” pühitsevad nüüd tema ohvrid. Nad pühitsevad ja käsitlevad seda kui võitu või kui Jeesuse Kristuse “tõelist läkitust”.

Kuid kardinal Kasper oma raamatus Martin Luther. Oikumeeniline vaade tunnistas Reformatsiooni “isa” tegevuse “uueks evangelisatsiooniks”… 

See “uus evangelisatsioon” röövib oma olemasolu põhjuse ja eesmärgi ning autoriteedi kõikidelt ühiskondadelt, nii üleloomulikelt kui loomulikelt, usaldab Lunastuse läkituse defineerimise ja maise elu kontrolli irratsionaalsetele, ideoloogilistele ja aja jooksul üha materialistlikumalt meelestatud härgadele, kes lähevad kristluse tunnistamiselt üle deistlikule illuminismile, seejärel aga teoreetilisele või praktilisele ateismile. Varastades seisukoha ajaloolaselt Richard Gawthorpe’ilt, ütlen, et see “uus evangelisatsioon” stimuleeris ja õigustas ajapikku seda „prometeuslikku materiaalse võimu iha, mis on ühise liikumapaneva jõuna teeninud kõiki uusaegseid Lääne kultuure”.  

See on niisiis Saatana vili.

Luther polnud siiski ju ainus inimene, kes Kiriku kriisi ajastul edendas kahjulikke ideesid, olid ka Calvin, Zwingli…

Jah, nemad ja palju muid, omavahel tülis olevaid. Nende taustal konservatiivsena paistev Luther paistis alahindavat oma õpetusest tulenevaid loogilisi järeldusi. Reformatsiooni pooldajad seevastu pidid leidma tulemusliku vahendi oma protestantismi mudeli juhtimiseks võimule. Niisiis avastasid nad kiiresti, et peavad otsima abi mingilt ühiskondlikult autoriteedilt: Saksimaa valijavürsti, teiste saksa vürstide, Šveitsi linnade raehärrade, inglise kuningate, hollandi, prantsuse, ungari ja (teatud ajavahemikul) poola aadli abil kasutasid nad lihtlabast jõudu, et sisse viia Reformatsioon ja seda ülal hoida. Lihtrahvas, kuid ka paljud asja segatud jõudusid kas ei mõistnud, mis tegelikult toimub, või mõistis seda liiga hilja või tõlgendas seda omamoodi. Erinevad protestantlikud konfessioonid viisid kõikjal oma mõjupiirkonnas läbi pidevat süstemaatilist propagandat. See oli esimene süstemaatiliselt antikatoliikliku ideoloogilise propaganda kogemus Euroopas.

Kas tõsiasi, et Lutheri aegadel polnud Kirik mitte alati järgimist väärivaks eeskujuks ning et esines palju kuritarvitusi, võib õigustada Lutheri hereesia tekkimist?

Kiriku ajalugu on kahjuks lakkamatu võitlus Jeesuse Kristuse läkitusele truuks jäämise eest. Alati oleme võidelnud amoraalsete ja antikristlike kiusatustega, mida nende pooldajad on sageli edendanud “tõelise kristlusega” kooskõlas seisvate sildi all. Niisiis, Kirik, millega võitles Luther, polnud üldiselt võttes järgmisit vääriv eeskuju ning just see oli protestantismi saavutatud edu põhiline põhjus. Korrumpeerunud piiskopid, kes lisaks olid veel teoloogilistes küsimustes õpetamata, kas ei teadnud, mida protestantidele vastata või läksid nende poole üle sel eesmärgil, et võtta üle maavaldused, mida nad hooldasid ja muutuda seeläbi sekulariseerunud luterlikeks maahärradeks.

Kuid tõsiasi, et tollane Kirik polnud üldiselt järgmist väärivaks mudeliks, ei tähendanud, et see oleks tulnud hävitada. Kiriku kriis peab küll puudutama meie südant, kuid seda sel viisil, nagu see puudutas nende südant, kes edendasid autentset katoliiklikku “reformatsiooni”. Need olid püha Katariina Genuast, püha Cajetanus Thienest, püha Igantius Loyolast ja suur osa Hispaania piiskopkonnast, kes oli katoliiklikult “reformeeritud” juba enne Lutherit ning kes kujutas endast tõelist järgimist väärivat eeskuju.

Tuleb meeles pidada, et kuritarvitused Kirikus on alati tõelisest õpetusest kaugenemise tagajärjed. Seevastu protestantismi jõledused olid midagi veelgi hullemat – need olid totaalse hereetilise õpetuse tõeseks tunnistamise ja sellele patuse allumise tagajärjed.

Lühidalt öeldes: mida parem katoliiklane ollakse, seda parem see on. Mida parem protestant ollakse, seda hullem see on.

Kas arvate, et Katoliku Kirikul on midagi pühitseda Lutheri ülesastumise 500-ndal aastapäeval?

Äärmisel juhul võib pühitseda seda tõsiasja, et Kirik, kaitstes end Lutheri ja osaühingu tekitatud tsunami eest, õppis süvendama oma usku ja seda paremini elama. Me pühitseme reaktsiooni Lutherile, Tridenti (Kirikukogu) reaktsiooni, mitte aga seda ajendit, mis selle reaktsiooni esile kutsus ning mille irratsionaalne areng muutis kristliku kultuuri ülbelt individualistlikuks, materialistlikuks ning lõpptulemusena ateistlikuks. Kultuuriks, mis on määratud surmale kas naturalistliku liberaalse pluralismi või väärreligiooni poolt.

John C. Rao on ajaloo professor p. Johannese Ülikooli (St. John’s University) juures, Roman Forum/Dietrich von Hildenbrand Institute direktor, kunagine Una Voce America president ja monumentaalse kirikuajaloolise teose Black Legends and the Light of the World autor. Viljakas katoliiklik publitsist. TriaLogose festivalide teadussessioonide raames on ta korduvalt esinenud ka Eestis.

Tõlkis veebiportaali PCh24 vahendusel poola keelest isa Ivo Õunpuu. Intervjuu originaal ilmus itaalia keeles ajakirja Radici Cristiane 118. numbris.

Oikumeenilise liikumise ja oikumenismi ideoloogia teemadel vaata ka:

Oikumenism kui utoopia, kui Kristuse tahte hülgamine, kui patt Jumala- ja ligimesearmastuse vastu