KIRIKLIK VAATLEJA

CNA Deutsche Ausgabe, 28. aprill 2016

Robert Spaemann (intervjuu)

Prof. Robert Spaemann roomas Santa maria Sopra Minerva obeliskide ees. 
Foto: EWTN/Paul Badde

Stuttgart, 28. aprill 2016 (CNA). – Püha Johannes Paulus II hindas teda kõrgesti nõuaandjana, Benedictus XVI hindas teda sõbrana; teda peetakse viimaste aastakümnete tähtsaimaks Saksamaa katoliiklikuks filosoofiks: Robert Spaemann. CNA (Catholic News Agency) saksakeelse väljaande toimetajale Anian Christoph Wimmerile antud eksklusiivintervjuus väljendas Müncheni Ülikooli emeriitprofessor oma selgelt kriitilist tõlgendust Amoris laetitia, 8. aprillil esitletud paavst Franciscuse ligi 300-leheküljelise sinodijärgse kirja kohta. Avaldame intervjuu tõlke täismahus.

Professor Spaemann, te saatsite Johannes Paulus II ja Benedictus XVI pontifikaate oma filosoofiaga. Paljud usklikud vaidlevad nüüd selle üle, kuidas tuleks paavst Franciscuse Amoris Laetitiat lugeda järjepidevuses Kiriku ja nende paavstide õpetusega? Kuidas Teie näete seda?

Suuremas osas on see võimalik, ehkki [selle kirja] suund võimaldab teha järeldusi, mida ei saa ühildada Kiriku õpetusega. Artikkel 305 koos märkusega 351, milles väidetakse, et usklikke, kes viibivad keset „objektiivset patu olukordaˮ, võib „leevendavate asjaoludeˮ tõttu lasta osa saama sakramentidest, seisab  tõepoolest otseses vastuolus Johannes Paulus II kirja Familiaris Consortio 84. artikliga.

Mida pidas siis silmas Johannes Paulus II?

Johannes Paul II selgitab, et inimlik seksuaalsus on „terve isiku eneseandmise reaalsümbolˮ ja seda „igasuguse ajalise või muud laadi piirangutaˮ. Ta formuleerib seetõttu artiklis 84 väga selgelt, et taasabiellunud lahutatud peavad loobuma seksuaalsuhetest, kui nad tahavad osa saada Armulauast. Muutus sakramentide jagamise praktikas poleks seetõttu mitte mingisugune „Familiaris Consortio edasiarendusˮ, nagu seda arvab kardinal Kasper, vaid katkestamine tema olemusliku antropoloogilise ja teoloogilise õpetusega abielu ja inimliku seksuaalsuse kohta. Kirikul pole mingisugust voli ilma eelneva pöördumiseta korrastamata seksuaalsuhteid sakramentidest osasaamise võimaldamise läbi positiivselt sanktsioneerida ja seeläbi Jumala halastust ennetada. Seda sõltumatult sellest, kuidas neid olukordi inimlikult ja moraalselt hinnata tuleb. Uks on siin – niisamuti nagu naiste preesterluse puhul – kindlalt kinni.

Kas sellele ei saaks vastu väita, et Teie mainitud antropoloogilised ja teoloogilised arutelud on küll õiged, kuid Jumala halastus ei ole kammitsetud selliste piiridega, vaid haakub iga inimese konkreetse elusituatsiooniga?

Jumala halastus on seotub kristliku Jumala inimesekssaamist ja lunastust puudutava usu tuumaga. Loomulikult on iga inimene tema konkreetse elusuituatsiooniga Jumala vaateväljas. Ta tunneb teda paremini kui tema ise ennast tunneb. Kristlik elu aga pole mitte mingisugune pedagoogiline üritus, mille käigus liginetakse abielule kui mingile ideaalile, nagu seda Amoris laetitia mitmes kohas sisendada püüab. Kogu suhete valdkond, eriliselt seksuaalsuse valdkond, puudutab inimese väärikust, tema isiksust ja vabadust. Tal on tegemist oma ihuga kui “Püha Vaimu templiga” (1Kr 6:19). Igasugune rikkumine selles valdkonnas, ükskõik kui sagedasti seda ette tuleb, rikub seetõttu ka inimese ja Jumala  siduvat suhet, mille hoidmisele kristlased on kutsutud, see on patt Tema pühaduse vastu ning see nõuab inimeselt jälle patust puhastamist ja meeleparandust.

Jumala halastus seisneb just nimelt selles, et Ta seda meeleparandust ikka ja jälle võimaldab. Loomulikult pole Tema sealjuures seotud mingite piirangutega, kuid Kirik on omalt poolt kohustatud meeleparandust kuulutama ning tal ei ole meelevalda sakramentide jagamisel eksisteerivaid piire ületada ning Jumala halastuse kallala vägivalda rakendada. See oleks jultumus. Seetõttu vaimulikud, kes hoiavad eksisteerivat korda, ei mõista seeläbi kedagi hukka, vaid arvestavad Jumala pühadusega ja kuulutavad seda piirina. See on õndususttoov ja raviv kuulutus. Süüdistust, et nad „peidavad ennast Kiriku õpetuse tahaˮ, et „nad istuvad Moosese toolileˮ, et sealt „kaljurahmakaid … inimeste elude peale visataˮ (AL, artikkel 305) ei taha ma edasi kommenteerida. Olgu siinkohal ainult niipalju märgitud, et siin viidatakse eksitaval viisil vastavale kohale Evangeeliumis. Jeesusd ütleb küll seda, et variserid ja kirjatundjad Moosese toolil istuvad, kuid Ta rõhutab hoopis selgelt, et jüngrid peavad pidama kõike seda, mida nad ütlevad. Nad ei pea ainult elama nii nagu nemad (Mt 23:2-3).

Paavst Franciscus on küll rõhutanud, et ei tuleks keskenduda tema õpetusliku kirja üksikutele lausetele, vaid tuleb silmas pidada tervikut.

Keskendumine nimetatud lõikudele on minu arvates täielikult õigustatud. Paavstliku õpetusliku kirja puhul ei saa oodata seda, et inimesed rõõmustaksid ilusa teksti üle ja vaataksid mööda ostustava tähtsusega lõikudest, mis muudavad Kiriku õpetust. Siin on tõepoolest võimalik teha ainult selge Jah või Ei otsus. Anda Armulauda või mitte anda, ei eksisteeri mitte mingit vahepealset otsust.

Püha Isa rõhutab oma kirjas korduvalt, et mitte kedagi ei tohi igaveseks hukka mõista.

Mul on raske mõsita, mida ta sellega silmas peab. Et Kirik mitte kedagi isiklikult hukka mõista ei tohi ja veelgi vähem teha seda igaveseks, mida ta tänu Jumalale ka teha ei saa, on selge. Mis aga puudtab seksuaalseid suhteid, mis objektiivselt kristliku elukorraldusega vastuolus seisavad, siis tahaksin ma meeleldi paavstilt teada saada, millise aja jooksul ja millistel asjaoludel üks objektiivselt patune käitumisviis Jumalale meelepäraseks käitumisviisiks muutub.

Kas Teie arvates on siin tõepoolest tegemist katkestusega Kiriku õpetuslikus Traditsioonis?

Et tegemist on katkestusega, on selge igale mõtlevale inimesele, kes tunneb vastavaid tekste.

Sõltumatult sellest, kas sellega nõustuda või ei, kerkib küsimus, kuidas sellise olukorrani on jõutud.

Et Franciscus oma eelkäijasse Johannes Paulus II-sse kriitilise distantsiga suhtub, sai ilmsiks juba siis, kui ta tema koos Johannes XXIII-ga pühakuks kuulutas, kellest viimase puhul ta kanoniseerimiseks hädavajaliku teise imeteo nõude langeda lasi. Seda pidasid palöjud õigustatult manipulatiivseks. Sellega jäeti mulje, justkui tahaks paavst Johannes Paulus II tähtsust relativeeerida.

Tegelik probleem aga peitub paljude aastate jooksul, jesuiitide juures aga juba XVII sajandil leitavas moraaliteoloogia mõjukas voolus, mis esindab puhast situatsioonieetikat. Paavsti poolt Amoris laetitias toodud tsitaadid püha Aquino Thomaselt näivad seda suunda toetavat. Siin aga ignoreeritakse seda, et püha Thomas tunnistab objektiivselt patuste tegude olemasolu, mille puhul mingeid situatsioonilisi erandeuid ei leidu. Selliste alla kuuluvad ka kõik korrastamata  seksuaalsed käitumisviisid. Nii nagu juba varem 1950-ndatel Karl Rahner aastatel ühes teoses, mis sisaldab kõiki olemuslikke, ka kaasajal kehtivaid argumente, on ka Johannes Paulus II situatsioonieetika tagasi lükanud ja oma ringkirjas Veritatis splendor selle hukka mõistnud. Ka selle ringkirjaga katkestab Amoris laetitia. Sealjuures ei tohi me unustada, et see oli Johannes Paulus II, kes oma pontifikaadi jumaliku halastuse teema alla seadis, sellele oma teise ringkirja pühendas, Krakowis õde Faustyna päeviku leidis ja ta hiljem pühakuks kuulutas. Tema on Jumala halastuse autentne interpreteerija.

Milliseid tagajärgi näete Te Kirikule?

Tagajärjed on juba praegu näha: kindlusetus ja segadus, alates piiskoppide konverentsidest ja lõpetades väikese kogudusepreestriga ürgmetsas. Mõne päeva eest väljendas minu ees oma nõutust selle õpetusliku kirja ja selles puuduvate selgete juhiste ees üks Kongoist pärit preester. Amoris laetitiast võetud vastavate tekstidelõikude alusel võib lähemalt defineerimata „leevendavate asjaoludeˮ esinemise korral mitte ainult taasabiellunud lahutatuid, vaid ka kõiki teisi, kes elavad “irregulaarses olukorras”, ilma et nad selleks oma senistest seksuaalsetest käitumisviisidest loobuma püüdma peaksid, see tähendab, ilma pihi ja meeleparanduseta, teiste pattude pihtimisele ning Armulauale lasta. Iga preestri peale, kes järgib senist sakramentide korda, võivad usklikud kaebuse tõsta ja ta piiskop võib ta surve alla seada. Vatikan võib nüüd ettekirjutused teha, et edaspidi ainult “halastavaid” preestreid piiskoppideks määrataks, see tähendab, neid, kes kehtivast korrast kõrvale kalduvad. Kaos on üheainsa suletõmbega printsiibiks seatud. Paavst peaks teadma, et sellise sammuga lõhestab ta Kirikut ja juhib seda kirikulõhe suunas. See oleks kirikulõhe, mis ei asuks tema perifeerias, vaid lausa Kiriku südames. Jumal hoidku selle eest.

Üks näib mulle siiski kindlana: Selle pontifikaadi taotlus, et Kirik võidaks oma enesekesksuse, et ta suudaks vaba ja avatud südamega inimestele läheneda, näib mulle selle õpetusliku kirjaga teadmata ajaks purustatud. On oodata ka uut hoogu edasisele sekulariseerumisele ning preestrite arvu vähenemisele paljudes maailma osades. Juba kaua aega võib vaadelda, et usu ja moraali küsimustes selge ja ühemõttelise hoiakuga piiskoppidel ja diötseesidel on kõige suurem preestrite järelkasv. Tuleb meeles pidada püha Pauluse sõnu kirjast korintlastele: Kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks? (1 Kr. 14:8)

Kuidas lähevad teie meelest asjad edasi?

Igalt üksikult kardinalilt, piiskopilt ja preestrilt on nõutav, et ta oma kompetentsi ja vastutuse vallas järgiks katoliiklikku sakramentide korda ja tunnistaks avalikult selle kehtivust. Juhul kui paavst ei ole valmis selles asjas parandusi tegema, jääb see järgmise pontifikaadi ülesandeks, asjad ametlikult uuesti korda seada.

 

 

 CNA saksakeelsest väljaandest saksa keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu