KIRIKLIK VAATLEJA

Antonio Socci, “Libero”, 31. jaanuar 2016

 

RENZI JA PAAVST BERGOGLIO (KOOS TEISTEGA)

LIIGUVAD VASTUTUULT FAMILY DAYLE KOGUNENUD RAHVALE

 

 

On neid, kes on muutunud kadedusest roheliseks eilse määratu ja pöördelise tähtsusega perekonna päeva puhul, mis esmakordselt Itaalia ajaloos täitis Rooma Circo Massimo ilma igasuguse ametiühingute, poliitiliste või tööstuslike organisatsioonide toeta ja reisikulude kinnimaksmiseta. Need olid inimesed, kes läks Circo Massimole omal kulul, suurte ohvritega oma ideaali heaks, oma laste heaks, vastastikku seismas poliitilise klassiga, kes oli heitnud need ideaalid bussi alla, nähes selles vaid motiivi võimu kindlustamiseks. Poliitilise klassiga, kes on võimetu esindama neid inimesi ja kellele tegelikult kunagi pole antud mingit võimu poolt valijate poolt.

On “kadedaid isikuid” erinevates “võimupaleedes” (poliitilistes, ideoloogilistes ja ajakirjanduslikes), kuid isegi kirikliku võimu paleedes, kes tegid kõik võimaliku selleks, et muuta see perekonna päev võimalikult kahjutuks.

LAMBAD JA SALONGID

Piisab kui öelda, et eilses L’Osservatore Romanos, ei leidunud esimesel lehel ühtainsatki rida, mis oleks olnud pühendatud sellele erakordsele sündmusele (sama ka La Repubblicas, Bergoglio teises ajalehes).

Mille vaatlemisega oli siis niivõrd hõivatud L’Osservatore Romano, et ta isegi ei märganud Rooma saabunud kristlaste masse? Kindlasti mitte tegelikkusega, vaid Bergoglio palee vaatlemisega, endal süda põlemas kadedusest.

Kui Argentiina paavst tegi 2013. aastal oma debüüdi, ütles ta, et karjane peab omaks võtma oma lammaste lõhna. Kuid eilne üritus näitas [selgelt], et Bergoglio armastab Scalfari “salongide”[1] parfüümi, mitte kristlaste karja lõhna. Rooma Piiskop tundub põlgavat seda massi inimesi, kes kogunesid perekonna kaitsmiseks, Johannes Paulus II mälestamiseks ja Benedictus XVI õpetuste meelde tuletamiseks.

Igatahes Bergogliot, kes kahe aasta jooksul on Kiriku kahe perekonnavastase sinodiga tasakaalust välja viinud, tajutakse osana vastas- (st perekonna ja katoliku rahva vastasest) parteist ja teda nähakse [Kiriku] tavaliste vaenlaste iidoline. Kuid me vaatleme seda hiljem, kuna esimene, kes sai ‘rahvalt’ “umbusaldusavalduse”, oli Matteo Renzi, mitte kunagi valitud peaminister.

 Matteo Renzi kuulutab välja Itaalia valitsuse moodustamise

TUULELIPP

Loosung “Renzi, me peame meeles”, nagu märkis tabavalt Mario Adinolfi, ütleb kõik, kuna sellel tohutul väljakul oli ka inimesi, kes hääletasid Demokraatliku Partei poolt (sh ka mitte-katoliiklased) ja nüüd nad “peavad meeles”. Adinolfi ise oli üks Demokraatliku Partei asutajatest ja nagu näib täna, ei ole ta  uuendanud oma liikmekaarti.

Adinolfi tuletas meile ka meelde, et Renzi osales 2007. aasta perekonna päeval Firenze provintsi presidendina ja “katoliikliku” poliitikuna. Mäletame, et siis märkis Renzi, et küsimus “tsiviilpartnerlusliitudest” ei ole “mingi prioriteetne küsimus, mille üle tuleks kuude kaupa arutada. Mulle tundub see absurdsena, võrreldes riigi ees seisvate tõeliselt kiireloomuliste küsimustega”. Ta lisas, et need on “ideoloogilised meetmed” ja et “nad puudutavad väikest osa rahvast. Piisab kui mõelda perekonnaseisuregistrite täieliku kasutamiskõlbmatuse peale, millega kogukondade valitsused seda institutsiooni seni on tunnistanud.” Lisaks ütles ta: “Perekond ei ole  ühiskonna algrakk mitte sellepärast, et katoliiklased nii ütlevad, vaid see on kooselamise aluspõhi. Ja kuigi abielu on sakrament neile, kes usuvad, on see kogukonna jaoks ikkagi seaduslik institutsioon ja sellisena eeldab see ka teatud vastutuste võtmist ühiskonnas.”

Ta viitas Põhiseaduse 29. artiklile. 2007. aasta perekonna päeval ta kuulutas: “On raske aru saada, miks see vaade perekonnale on üle koormatud ideoloogiaga. Sa ei pea olema katoliiklane, et kaitsta perekonda. Kui miljoni väljakul viibiva inimese ajalooline aktuaalsus ei ole arusaadav, tehakse väga suur viga.”

Vaatame nüüd, kuidas peaminister Renzi teeb kahe miljoni väljakul viibiva inimese “ajaloolise aktuaalsuse” mittemõistmise “väga tõsise vea”. Seekord aga pole ta mitte ainult et teisel pool, vaid on tegelikult hullema seaduseprojekti  edendaja kui seda oli 2007. aasta oma. Kuidas sündis selline metamorfoos, ei tea keegi, kuid tundub ilmsena, et Renzi on valmis võimu heaks tegema kõik.

Eile Circo Massimol sai kolme kõige valjemat aplausi kuulda siis kui daam Sloveeniast kirjeldas, kuidas nad võitsid rahvahääletuse perekonna kaitseks selles riigis. Esimene aplaus plahvatas, kui ta ütles, et president, kes oli vastu rahvahääletusele, kaotas hiljem valimised; teine, kui ta ütles, et oma koha kaotas ka peaminister, ja suur möirgamine tekkis siis, kui ta tegi järelduse: “Renzi, pea seda meeles.”

Renzi on reetnud ootused, eriti katoliku rahva ootused vaigistada seda rahvusvahelist “ühtset mõtteviisi”, mille Benedictus XVI määratles “relativismi diktatuurina”.

ITAALIA VÕIB SAADA AVANGARDIKS

Eile viitas üks loosung spetsiifiliselt sellele väljendile: alates tänasest võib Itaalia saada poliitilise uudsuse avangardiks Läänes. See pole tõepoolest juhus, et selle “ühtse mõtteviisi” vastu, mida enamuse veendumusi põlates tahetakse peale suruda, on just nimelt kord juba totalitaarset kommunismi kogenud Ida-Euroopa rahvad selgelt märku andnud, et neil pole mingit kavatsust alluda sellisele “ideoloogilisele kolonisatsioonile”.

BERGOGLIO JUHTUM

 Paavst Franciscus on ilmselt üllatunud

Kahjuks oli eile paavst Franciscuse puudumine väga ilmne ja tema osavõtmatus lausa kombatav. Teda meenutati [üritusel] ja kindlasti mingit märki temalt oleks tervitatud tohutu rõõmuga, kuid ta ei saatnud perekonna päevale isegi mitte tervitust. Ja tema sel hommikul toimunud üldaudientsil ei  mainitud sõnagagi kristlikku rahvast, kes oli kogunenud teisel pool linna. Ta ei leidnud isegi aega selleks, et teha üks neist arvukatest telefonikõnedest, mida tal on varuks oma vennalikule sõbrale Scalfarile, rääkimata Panellast.

On piinlik, et selline jutukas paavst, kes räägib kõikidele, on jonnakalt vait just nimelt sel teemal, mida tema eelkäijad määratlesid otsustava tähtsusega küsimusena; see on küsimus, mis on üles kütnud parlamendi ja nii vägevalt liikuma pannud katoliku rahva. Ta tegi pöördumise isegi Leoncavallo Sotsiaalkeskusele, kuid perekonna päevale kogunenud perekondadele – neile mitte midagi. Igatahes, eilse päeva loomulikud pidepunktid Circo Massimol olid Johannes Paulus II ja Benedictus XVI.

Bergoglio juhitud Vatikan tegi kõik mis võimalik, et vähendada perekonna päeva haaret ja mõju, kuid neil õnnestus ainult Kiko Argüello[2] “suukorvistamine”. Milleks selline mõttetu boikott? Mitte ainult sellepärast, et kaitsta Renzi valitsust, vaid ka sellepärast, et just see sündmus näitab, kus katoliku inimeste süda tõesti lööb; see näitab nende sensus fidei’d (usutunnetust), mille Vatikani kirikumehed on kaotanud. Ning just see on tõeline “Püha Vaimu üllatus”, mitte aga need lahkusulised teesid, mida Kasper ja Bergoglio proovisid Sinodil läbi suruda. See üritus oli ka Bergoglio parema käe mehe monsenjöör Galantino järjekordne ebaõnnestumine.

Viimase paari kuu jooksul on paljud sõjakad katoliiklased väljakutel pidanud taluma solvanguid ning korduvaid täissülitamisi ja mõnitusi meedia poolt. Kus siis olid nende karjased? Ja katoliiklikud poliitikud?

ALFANO JA CARRON[3]

Siseasjade minister Alfano on poliitik, kellel oleks võim uputada Cirinnà seaduseprojekt: kõik, mis tal oleks vaja teha, on ähvardada valitsuskriisiga (ja lõpuks see teoks teha). Aga kas Alfano suudab lahkuda oma positsioonilt (ja muudelt kohtadelt, mida Renzi oli just Nuova Centro Destra (Uue Parempoolse Keskuse) jaoks ette näinud mingi ideaali pärast? Kas on midagi, mis neile poliitikutele on rohkem väärt kui võim? Tundub, et ei ole. Isegi kui kohad valitsuses on vaid mööduvad, sellest hoolimata, kui Alfano ei reageeri eilsele väljakule, kuulutab ta NCD lõppu.

Erakordse õnneliku juhuse tahtel võib NCD, millel pole ei identiteeti, ega poliitilist joont, ega programmi, ega inimesi, leida tohutu poliitilise pärandi  oma kätes. Ometi, kuna on võimatu, et see seaks ideaalid üle [võimu] positsioonide, on ka ebatõenäoline, et Alfano tahaks tõsiselt saada tõeliseks poliitikuks. Me näeme, mis juhtub, kuid kõik märgid näitavad, et ta on rahul oma hetkeliste positsioonidega.

Eilsele perekonna päevale kogunenud massimurd põhjustab ka maavärina katoliku maailmas, kus el pueblo (hisp. k. rahvas) oma kodaniku- ja religioosse kirega on reaalsusesse tagasi tõmmanud kirikujuhid ja “avaldanud neile umbusaldust”.

Kõige silmatorkavam näide oli liikumine Communione e Liberazione, millel oli Circo Massimol väga suur esindus (oli isegi nende nimega loosung), samal ajal kui Don Carron jäi hoidma võrdset vahemaad perekonna päeva ja Panella vahel.

Itaaliakeelset originaali konsulteerides blogist Rorate Caeli inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu.

MÄRKUSED

[1] Mario Adinolfi, katoliikliku kirjaniku ja ajakirjaniku kasutatud väljendus.

[2] Üks Eestiski tuntud katoliku Kirikus tegutseva liikumse Neokatehhumeenlik Tee asutajatest – tõlk. märk.

[3] Angelino Alfano – Itaalia aktuaalne siseminister; isa Julian Carron, katoliikliku liikumise Communione e Liberazione aktuaalne juht.