Eksklusiivne seisukohavõtt blogile Rorate Caeli

Astana abipiiskop Athanasius Schneider

Piiskop Athanasius Schneideri reaktsioon perekonnateemalisele Piiskoppide Sinodile

Uks armulauaosadusse on lahutatud ja uuesti abiellunutele ametlikult avatud

Tema Ekstsellents piiskop Athanasius Schneider, üks väljapaistvamaid traditsioonilise ladina Missa ja usu taastamisel töötavaid prelaate, on kirjutanud ligi 5000-sõnalise seisukohavõtu vastuseks Sinodile, mis on mõeldud eksklusiivselt meie lugejatele.

Igaüks võib viidata sellele artiklile või paljundada seda, kuid kõik peavad viitama Rorate Caelile allikana.

Tahame väljendada oma siirast tänu Tema Ekstsellentsile, et ta leidis aega, et analüüsida ja väljendada oma seisukohti ühe kõige kriitilisema sündmuse kohta Kiriku ajaloos – see on sündmus, mille tulemusena ka tema näeb “tagaust” Pühima Armulaua osadusse abielurikkujatele, Kristuse õpetuse tagasilükkamist ja “ajapomme” täis lõpparuannet.

Järgnevatel päevadel avaldame ka intervjuu Tema Ekstsellentsiga laia teemaderingi üle. Praegu me toome teile selle olulise töö, mis on mõeldud eksklusiivselt meie lugejatele.

* * *  * * *  * * *

 

Sinodi lõpparuanne avab tagaukse uusmosaistlikule praktikale

 

Piiskoppide Sinodi XIV üldkogu (4. kuni 25. oktoobrini 2015 Vatikanis), mis oli pühendatud teemale “Perekonna kutsumus ja missioon Kirikus ning kaasaegses maailmas”, välja lõpparuande mõnede pastoraalsete ettepanekutega, mis esitati läbiarutamiseks paavstile. Dokument ise on ainult nõuandva iseloomuga ja ta ei oma vormilist õpetuslikku väärtust.

Kuid Sinodi vältel ilmusid välja need tõelised uued Moosese jüngrid ja uued variserid, kes lõpparuande punktidesse 84-86 seadsid sisse ähvardavad ajapommid või avasid tagaukse lahutatud ja uuesti abiellunute lubamiseks Pühima Armulaua osadusse. Samas neid piiskoppe, kes kartmatult kaitsesid “Kiriku enda ustavust Kristusele ja Tema tõele” (paavst Johannes Paulus II, apostellik üleskutse, Familiaris Consortio,  84) märgistati paljudes ajakirjanduses ilmunud kajastustes ebaõiglaselt variseridena.

Uued Moosese jüngrid ja uued variserid maskeerisid Piiskoppide Sinodi viimase kahe üldkogu (2014 ja 2015) oma abielu lahutamatuse praktilise eitamise ja kuuenda käsu kehtivuse peatamise tahet iga üksiku juhtumi puhul halastuse käsitluse kattevarju taha, kasutades selliseid väljendeid nagu: “aruka eristamise tee”, “hingehoiulik saatmine”, “piiskopi suundumused”, “dialoog preestriga”, “seesmine foorum”, “veelgi täielikum lõimumine Kiriku ellu”, et kõikvõimalikul viisil pärssida inimesele süü omistamist irregulaarses kooselus püsimise tõttu (vrd lõpparuanne, nn. 84-86).

See tekstilõik lõpparuandes sisaldab tõepoolest jälge uusmosaistlikust lahutuse praktikast, isegi teksti toimetajad osaval ning riukalikul viisil vältisid igasugust otsest muutust Kiriku õpetuses. Seetõttu kõik osapooled, nii nn “Kasperi agenda” propageerijad kui nende vastased olid ilmselt rahul, märkides: “Kõik on OK. Sinod ei muuda õpetust”. Kuid selline ettekujutus on üsna naiivne, sest see ei arvesta tagaukse ja ootel ajapommidega eespool nimetatud teksti osas, mis saavad ilmseks teksti hoolikal uurimisel selle seesmiste tõlgenduslike kriteeriumite alusel.

Isegi kui “aruka eristamise teest” rääkides mainitakse “meeleparandust”  (lõpparuanne, nr. 85), jääb siiski püsima palju mitmetähenduslikkust. Tegelikult, vastavalt kardinal Kasperi ja tema mõttekaaslastest kirikutegelaste korduvatele väidetele, puudutab selline meeleparandus esimeses kehtivas abielus abikaasa vastu minevikus tehtud patte, lahutatute meeleparandus aga ei peaks tõepoolest puudutama uue tsiviilabielu partneriga toime pandud abielulise kooselu akte.

Lõpparuande  punktide 85 ja 86  tekstis kõlav kinnitus, et selline arukas eristamine peab  toimuma vastavalt Kiriku õpetusele ja õige otsusega jääb ikkagi ebaselgeks. Tõepoolest, kardinal Kasper ja tema mõttekaaslastest vaimulikud  on korduvalt rõhutatult kinnitanud, et lahutatute ja tsiviilabiellu astunute lubamine Pühimale Armulauale ei puuduta abielu lahutamatuse ja sakramentaalsuse dogmat ning et südametunnistuse otsus selles asjas tuleb lugeda õigeks ka siis, kui lahutatud ja uuesti abiellunud jätkuvalt kooselu abielulisel viisil ning et neilt ei tohi nõuda elamist täielikus karskuses nagu vend ja õde.

Tsiteerides Lõpparuande punktis nr. 85 Johannes Paulus II apostelliku üleskutse Familiaris Consortio kuulsat punkti nr. 84, tsenseerisid toimetajad seda teksti, lõigates sealt välja järgmise otsustava tähendusega lõigu:

“Teed Armulauale saab lubada ainult neile, kes võtavad endale kohustuse elada täielikus karskuses, see tähendab, hoidudes abielus paaridele eriomastest aktidest”.

See Kiriku tava põhineb Jumala Sõna jumalikul ilmutusel, nii kirjalikul kui  suuliselt edastatud Pärimusel. See Kiriku tava on alates apostlitest katkematu traditsiooni väljendus ja jääb seega muutumatuks igal ajastul. Juba püha Augustinus kinnitas:

“Kes jätab oma abielurikkuja naise ja abiellub teise naisega, sellal kui tema esimene abikaasa veel elab, jääb püsima abielurikkumise seisundisse. Selline mees ei tee mingit tegusat patukahetsust, kui ta keeldub jätmast uut naist. Kui ta on katehhumeen, ei saa teda lubada ristimisele, sest tema tahe jääb püsivalt juurdunuks kurjas. Kui ta on (ristitud) patukahetseja, ei saa ta vastu võtta (kiriklikku) lepitust nii kaua, kuni ta ei katkesta oma halva eluhoiakuga” (De adulterinis coniugiis, II,16).

Tegelikkuses esitab Familaris Consortio 85. punktis sisalduva õpetuse  eelpoolnimetatud tahtlik tsensuur Piiskoppide Sinodi Lõpparuandes igasugusele tervemõistuslikule hermeneutikale tõlgendusliku võtme Lõpparuande lahutatud ja uuesti abiellunuid käsitleva tekstilõigu (punktid 84- 86) mõistmiseks.

Meie päevil eksisteerib antikristlikele maailmavõimudele kuuleka massimeedia  vahendusel avaldatav ja peale surutav püsiv ja kõikjal kohalolev ideoloogiline surve, eesmärgiga selle jumaliku institutsiooni püha iseloomu alavääristades ja abielulahutuse ja sohielu anti-kultuuri levitades hävitada tõde abielu lahutamatu iseloomu kohta. Juba 50 aastat tagasi kinnitas Vatikani II Kirikukogu, et kaasaeg on nakatunud abielulahutuse katkuga (vrd Gaudium et spes, 47). Seesama kirikukogu hoiatab, et kristlikku abielu kui Kristuse seatud sakramenti ei tohi “kunagi rüvetada abielurikkumine või abielulahutus” (Gaudium et spes, 49).

Abielu “suure sakramendi” (Ef 5:32) rüvetamine poolt abielurikkumise ja abielulahutuse läbi on võtnud tohutud mõõtmed ja murettekitava kasvu mitte ainult tsiviilühiskonnas, vaid ka katoliiklaste seas. Kui katoliiklased  abielulahutuse ja abielurikkumise läbi nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt hülgavad kuuendas käsus väljendatud Jumala tahte, seavad nad end vaimselt tõsisesse ohtu kaotada oma igavese õndsus.

Kõige halastavam tegu Kiriku karjaste poolt oleks juhtida tähelepanu sellele ohule selge ja samas armastava manitsuse abil Jumala kuuenda käsu täieliku ja tingimatu aktsepteerimise hädavajalikkusest. Nad peaksid manitsedes nimetama asju nende õigete nimedega: “abielulahutus on abielulahutus”, “abielurikkumine on abielurikkumine” ja “see, kes teeb teadlikult ja vabast tahtest rasket pattu Jumala käskude vastu – ja antud juhul kuuenda käsu vastu – ning kes sureb patukahetsuseta, saab igavese hukkamõistmise osaliseks ja on Jumala kuningriigist igaveseks välja arvatud.”

Selline manitsus ja üleskutse on Püha Vaimu enda töö, nõnda nagu ka Kristus õpetas: “Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta” (Jh 16:8). Selgitades Püha Vaimu tööd “patu kohta veenmisel”, ütles paavst Johannes Paulus II: “Iga patt, kus ja millal iganes ta on toime pandud, viitab Kristuse Ristile ja on seeläbi kaudselt ka nende patt, kes ‘ei uskunud Temasse’ ja kes mõistsid Jeesuse Kristuse surma ristil” (ringkiri Dominum et Vivificantem, 29). Need, kes elavad abielulisel viisil partneriga, kes ei ole nende seaduslik abikaasa, nii nagu see on lahutatud ja uuesti tsiviilabiellu astunute puhul, lükkab tagasi Jumala tahte. Veenda selliseid isikuid nende patus on Pühast Vaimust juhitud töö, mida käskis Jeesus Kristus ja seega on see ülimalt hingehoiuline ja halastav töö.

Sinodi Lõpparuanne jätab kahjuks lahutatud ja uuesti abiellunud nende konkreetses patus veenmata. Vastupidi, need sinodiisad, kes toetasid Lõpparuande punktide 84-86 sõnastusi, üritasid halastuse ja väära hingehoiu ettekäändel varjata lahutatud ja uuesti abiellunute vaimselt ohtlikku seisundit.

De facto ütlevad nad neile, et nende abielurikkumise patt ei ole patt, see ei ole kindlasti mitte abielurikkumine või et vähemalt ei ole see raske patt ja et nende eluviisis puudub vaimne oht. Nende karjaste selline käitumine on otseses vastuolus Püha Vaimu tööga ja seetõttu hingehoiu vastane valeprohvetite töö, kelle suhtes võib kohalda järgmisi Pühakirja sõnu: “Häda neile, kes hüüavad kurja ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!” (Js 5:20) ja: “Su prohvetid on kuulutanud sulle vääri ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi” (Nl 2:14). Sellistele piiskoppidele ütleks apostel Paulus ilma igasuguse kahtluseta täna järgmised sõnad: “Niisugused inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes on moondanud ennast Kristuse apostleiks” (2Kr 11:13).

Sinodi Lõpparuande tekst mitte ainult et jätab lahutatud ja uuesti tsiviilabiellu astunud isikuid ühemõtteliselt veenmata nende eluviisi abielu rikkuva ja seeläbi raskelt patuses iseloomus. See isegi kaudselt õigustab sellist eluviisi, nimelt  seeläbi, et määrab selle küsimuse lõplikule lahendamisele individuaalse südametunnistuse valdkonnas ja kohaldab vastutamatuse moraalset põhimõtet valel viisil lahutatute ja uuesti abiellunute kooselu kohta. Tõepoolest, vastutamatuse põhimõtte kohaldamine stabiilsel, püsival ja avalikul viisil abielurikkumise seisundis elamise kohta on väär ja eksitav.

Subjektiivse vastutuse vähenemine on olemas ainult juhul kui partneritel on kindel kavatsus elada täielikus karskuses ja nad teevad selles vallas siiraid jõupingutusi.  Niikaua kuni partnerid kavatsuslikult püsivad patuse eluviisi jätkamises, ei ole vastutuse peatamine võimalik. Lõpparuanne jätab mulje, justkui sisendaks ta, et avalikult abielurikkumise seisundis elamine – nii nagu see toimub tsiviilabiellu astunute puhul – ei kujuta endast lahutamatu sakramentaalse abielusideme rikkumist või et see ei kujuta endast rasket või surmapattu ning veel enam, et see kujutab endast isikliku südametunnistuse küsimust. Selles võib näha lähenemist usu ja distsipliini küsimustes subjektiivse otsustamise protestantlikule põhimõttele ja intellektuaalset lähedust “põhivaliku” ekslikule teooriale, mis sai Õpetusameti poolt juba hukka mõistetud (vrd paavst Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis Splendor, 65-70).

Kiriku karjased ei tohiks vähimalgi viisil edendada lahutuste kultuuri usklike seas. Isegi vähimatki vihjet järeleandlikkusele lahutuse kultuuri suhtes tuleks vältida. Kirik tervikuna peaks andma veenvat ja tugev tunnistust abielu lahutamatuse põhimõttele. Paavst Johannes Paulus II ütles, et lahutus “on kurjus, mis nii nagu teised [kurjuse ilmingud] mõjutab ka üha rohkemal ja rohkemal määral ka katoliiklasi ning sellele probleemile tuleb otsustavalt ja viivitamatult vastu astuda” (Familiaris Consortio, 84).

Kiriku ülesanne on armastuse ja kannatlikkusega aidata lahutatud ja uuesti abiellunud selleni, et tunnistaksid oma patusust ja pöörduksid kogu südamest Jumala poole ja kuulekusse Tema pühale tahtele, mida nende puhul väljendab kuues käsk. Niikaua kuni nad jätkavad abielu lahutamatu iseloomu vastu avaliku anti-tunnistuse andmist ja oma osa andmist lahutuse kultuurile, ei saa lahutatud ja uuesti abiellunud teostada neid liturgilisi, katehheetilisi ja institutsionaalseid teenistusi Kirikus, mis nõuavad oma olemusest tulenevalt Jumala käskudele vastavat avalikku elu.

On ilmne, et näiteks viienda ja seitsmenda käsku avalikud rikkujaid, nagu abordikliinikute omanikke või korruptsioonivõrgu kaastöötajaid, mitte ainult ei saa lubada vastu võtma Püha Armulauda, vaid ilmselgelt ei saa neil ka lubada täita avalikke liturgilisi ja katehheetilisi teenistusi. Samamoodi ei saa lubada avalikke kuuenda käsu rikkujatel, näiteks lahutatud ja uuesti abiellunutel, täita lektorite, ristivanemate või katehheetide ametit. Muidugi, tuleb eristada abordi ja korruptsiooni propageerijate põhjustatud rasket kurja lahutatud inimeste abielu rikkuva eluviisi põhjustatud kurjast. Neid ei saa asetada samale tasemele. Propageerida lahutatud ja uuesti abiellunute lubamist täitma ristivanemate ja katehheetide ülesandeid ei teeni lõppkokkuvõttes mitte laste tõelist vaimsete hüve, vaid kujutab endast instrumenti konkreetse ideoloogiline agenda huvides. See on avaliku lubaduse jõul usukasvatajate ülesande enda peale võtmist nõudvate ristivanemate või katehheetide institutsiooni ebaaus mõnitamine.

Lahutatud ja uuesti abiellunud ristivanemate või katehheetide  puhul on nende elu püsivas vastuolus nende sõnadega ja nende kohta käib Püha Vaimu manitsus püha apostel Jaakobuse suu läbi: “Aga olge  sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid” (Jk 1:22). Kahjuks kutsutakse Lõpparuande punktis 84 üles lubama lahutatud ja uuesti abiellunuid täitma liturgilisi, pastoraalseid ja harivaid teenimisameteid. Selline ettepanek kujutab endast kaudset toetust lahutuse kultuurile ja objektiivselt patune eluviisi praktilist eitamist. Paavst Johannes Paulus II vastupidi, osutas ainult sellistele võimalustele osaleda Kiriku elus, mis omalt poolt aitavad kaasa tõelisele pöördumisele:

“Neid tuleb julgustada kuulama Jumala sõna, osalema pühal Missaohvril, püsida järjekindlalt palves,  anda oma osa heategevustegudesse ja ühistesse jõupingutustesse õiglus heaks, kasvatama oma lapsi kristlikus usus, kasvatada patukahetsuse vaimu ja seda praktiseerida ja seeläbi paluma päev-päevalt Jumala armu” (Familiaris Consortio, 84).

Selles vallas peaks jääma püsima kasulik välistamise (sakramentaalsesse osadusse ning avalikesse liturgilistesse ja katehheetilistesse ametitesse mittelubamise) ruum, et meenutada lahutatutele nende tõelist tõsist ja ohtlikku vaimset seisundit ja samas ajal edendada nende hingedes alandlikku ja kuulekat hoiakut ja autentse pöördumise igatsust. Alandlikkus tähendab julgust tõe ees ja ainult neile, kes alandlikult allutavad end Jumalale, pälvivad Tema armu.

Usklikke, kes pole veel valmidust ja tahet lõpetada abielurikkuja elu, tuleb vaimselt aidata. Nende vaimne seisund patukahetsuse sakramendi suhtes on mingil määral sarnane “katehhumenaadile”. Nad saavad vastu võtta patukahetsuse sakramendi, mida Kiriku traditsioonis nimetati ka “teiseks ​​ristimiseks” või “teiseks ​​patukahetsuseks”, ainult siis, kui nad on siiralt valmis murdma oma kalduvust abielurikkuvale kooselule ja vältima avalikku skandaali, sarnaselt nagu seda peavad tegema katehhumeenid, ristimise kandidaadid. Lõpparuanne väldib lahutatud ja uuesti abiellunute üleskutset nende objektiivselt patuse seisundi alandlikule tunnustamisele, kuna väldib ka nende julgustamist usu vaimus vastu võtma nende mittelubamist sakramentaalsesse osadusse ja avalikesse liturgilistesse ja katehheetilistesse ametitesse. Ilma sellise oma tõelise vaimse seisundi realistliku ja alandliku tunnistamiseta pole võimalik ka mingi tõhus edenemine autentse kristliku pöördumise suunas, mis lahutatud ja uuesti abiellunute puhul seisneb täielikult karskes elus, abielusakramendi pühaduse vastu suunatud pattude ning Jumala kuuenda käsu avaliku rikkumise lõpetamises.

Kiriku karjased ja eriti Õpetusameti avalikud tekstid peavad rääkima ülimalt selgelt, kuna see on ametliku õpetuse eesmärgi olemuslik omadus. Kristus nõudis kõigilt oma jüngritelt rääkida väga selgelt: “Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast” (Mt 5:37). See kehtib seda enam, kui Kiriku karjased jutlustavad või kui Õpetusamet räägib oma dokumendis.

Lõpparuande  teksti punktid 84-86  esindab kahjuks selle jumaliku käsu tõsist hülgamist. Tõsi on, et mainitud punktide tekst ei toeta otseselt lahutatud ja uuesti abiellunute Pühimale Armulauale lubamise õiguspärasust, teksti isegi väldib väljendite “Püha Armualaud” või “sakramentide” kasutamist. Selle asemel kasutatakse tekstis segadusse ajamise taktika põhjal mitmetähenduslikke väljendeid nagu “täielikum osalemine Kiriku elus” ning “arukas eristamine ja integratsioon”.

Sellise segadusse ajamise taktikaga seab lõpparuanne tegelikult oma teksti kellapomme ja loob tagaukse on lahutatute ja uuesti abiellunute lubamiseks Pühale Armulauale, põhjustades seeläbi kahe suure sakramendi, nimelt abielu ja Armulaua rüvetamise ning aidates vähemalt kaudselt kaasa lahutuse kultuuri, “abielulahutuse katku” (Vatikani II Kirikukogu, Gaudium et spes, 47) levikule.

Lugedes hoolikalt Lõpparuande alapealkirja “Arukas eristamine ja integratsioon” kandva lõigu mitmetähenduslikku teksti, jääb mulje väga osavalt välja töötatud mitmetähenduslikkusest. Tulevad meelde püha Irenaeuse järgmised sõnad tema teosest Adversus haereses (“Eksiõpetuste vastu”):

“Kes hoiab oma südames muutumatuna tallel ta juhinduda tõest, mille ta sai ristimise läbi, see võib kahtluseta ära tunda Pühakirjast võetud nimed, väljendused ja tähendamissõnad, kuid ta ei taha kuidagi tunnistada nende jumalavallatut kasutamist, nagu nood mehed nendega teevad. Sest ehkki ta tunnistab kalliskive kuuel, ei võta ta kindlasti kuninga kujul esinevat rebast kuninga pähe. Ta seab ütlustest igaühe omale kohale ja viib nad tõe ihusse, kui ta paljastab nende fantaasiakujutlused ja näitab, et neil pole mingit alust. Kuna aga sellel teatrietendusel puudub veel lõppargument, millega see, kes nende väljamõeldisi selgitab, need ümber lükkab, nii pidasime õigeks kõigepealt näidata, kuidas nende juttude isad üksteisele vastu räägivad, kuna nad pärinevad erinevatest eksituse vaimudest. Juba sellestki võib selgelt ära tunda, enne kui nende eksitused on paljastatud, et usaldusväärne ja muutumatu on ainult Kiriku kuulutatud tõde, nende meeste jutustused aga on valede võrk” (Adversus haereses, I, 9, 4-5).

Tundub, et Lõpparuanne jätab lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste Pühale Armulauale lubamise küsimuse lahendamise kohalike kirikute juhtidele: “preestrite poolt saatmise” ja “piiskopi äranägemise” hoolde. Selline asi on aga olemuslikult seotud usu varamuga st ilmutatud Jumala sõnaga. Avalikus abielurikkumise seisundis elavate lahutatute mittelubamine Armulauale kuulub katoliku ususeaduse muutumatute tõdede hulka ja seetõttu ka katoliikliku liturgilise praktika seaduste hulka.

Lõpparuanne tundub algatavat õpetuslikku ja distsiplinaarset kakofooniat Katoliku Kirikus, mis on vastuolus katoliikluse põhiolemusega. Tuleb meenutada püha Irenaeuse sõnu Katoliku Kiriku autentse kuju kohta igal ajal ja igal pool:

“Kirik, kes on saanud selle jutlustamise ja selle usu, ehkki, nagu öeldud, on hajutatud üle terve maailma, hoiab seda siiski nii hoolikalt nagu elaks ta ühesainsas majas. Ta usub ka selle õpetuse punkte nii nagu tal oleks vaid üksainus hing ja üksainus süda, ning ta kuulutab ja õpetab neid ja annab neid edasi täiuslikus harmoonias nagu oleks tal üksainus suu. Sest ehkki maailma keeled on erinevad, on neile toodud traditsioon üks ja seesama. Sest kirikutes  mis on rajatud Saksamaal ei usu või ei anna keegi edasi midagi erinevat kui neis, mis on Hispaanias või neis, mis on Gallias või neis, mis on Idas või neis Egiptuses ega neis Liibüas ega ka neis, mis on asutatud maailma keskosas (Itaalias). Sest nii kui Päike, see Jumala loodu, on üks ja seesama terves maailmas, nii ka tõe kuulutamine paistab kõikjale ja valgustab kõiki inimesi, kes on valmis tulema tõe tundmisele. Ka mitte keegi Kirikute valitsejatest, ükskõik kuivõrd andekas ta võib ilukõne vallas olla, ei õpeta neist erinevaid õpetusi (sest keegi pole suurem kui Õpetaja); ega teiselt poolt ei saa see, kel on puudulik väljendusvõim, kahjustada traditsiooni. Sest usk on üksainus ja seesama, nii et see, kes oskab pikalt rääkida, ei saa sellele midagi lisada, ega see, kes vähe räägib, seda vähendada” (Adversus haereses, I, 10, 2).

Lõpparuanne lahutatud ja uuesti abiellunuid käsitlevas osas välditakse hoolikalt kogu katoliku Traditsioonis muutumatu põhimõtte tunnistamist, nimelt, et neid, kes elavad kehtetus abieluliidus, lubatakse Armulauale ainult sel tingimusel, et nad lubavad elada täielikus karskuses ja vältida avalikku skandaali. Johannes Paulus II ja Benedictus XVI kinnitasid tugevalt seda katoliiklikku põhimõtet. Selle põhimõtte mainimise ja kinnitamise tahtlikku vältimist Lõpparuande tekstis võib võrrelda väljendi homoousios (kr. k) süstemaatilise vältimisega IV sajandil aset leidnud Nikaia Kirikukogul selle dogma vastaste ‒ formaalsete ariaanide ja nn semi-ariaanide ‒ poolt, kes leiutasid pidevalt teisi väljendeid, et mitte tunnistada otse Jumala Poja konsubstantsiaalsust Jumal Isaga.

Selline kõrvalekaldumine avalikust katoliku usutunnistusest piiskoppide enamuse poolt neljandal sajandil põhjustas palavikulist kiriklikku tegevust pidevate sinodaalsete kohtumiste näol ja uute õpetuslike sõnastuste vohamise näol, mille kõigi ühiseks nimetajaks oli terminoloogilise selguse, st väljendi homoousios vältimine. Samuti on meie päevil kaks viimast perekonnateemalist sinodit vältinud selgelt nimetamast ja tunnistamast kogu katoliku Traditsioonis väljendatud põhimõtet, et neid, kes elavad kehtimatus abieluliidus, võib lubada Armulauale ainult tingimusel, et nad lubavad elada täielikus karskuses ja vältida avalikku skandaali.

See asjaolu tõestab ka vahetu ühemõtteline reaktsioon, mis järgnes ilmaliku meedia ning lahutatud ja uuesti abiellunud ning avaliku abielurikkumise seisundis püsivate inimeste Pühimale Armulauale lubamise uue mittekatoliikliku praktika peamiste propageerijate poolt.  Kardinal Kasper, kardinal Nichols ja peapiiskop Forte näiteks on avalikult kinnitanud, et vastavalt Lõpparuandele  võib eeldada, et uks lahutatud ja uuesti abiellunute Armulauale lubamiseks on mingil viisil avatud. On olemas ka märkimisväärne hulk piiskoppe, preestreid ja ilmikuid, kes rõõmustavad, et niinimetatud “avatud ukse” on nad leidnud Lõpparuandes. Selle asemel, et suunata usklikke selge ja ühemõttelise õpetusega, on Lõpparuanne tekitanud pimeduse, segaduse, subjektivismi (otsuse jätmisega lahutatute südametunnistusele ja seesmisele foorumile) olukorra ning mittekatoliikliku õpetusliku ja distsiplinaarse partikularismi mateerias, mis on olemuslikult seotud apostlite poolt edasi antud usuvaramuga.

Neid, kes meie päevil tugevalt kaitsevad abielu ja Armulaua sakramentide pühadust, on sildistatud variserideks. Kuid kuna vasturääkivuse loogiline põhimõtte on veel kehtiv ja terve mõistus veel toimib, on tõde vastupidine.

Hoopis jumaliku tõe ähmastajad Lõpparuandes on nagu variserid. Selleks, et lepitada elu abielurikkumises Pühima Armulaua vastuvõtmisega, on nad osavalt leiutanud uusi kirjatähti, uue “aruka eristamise ja integratsiooni” seaduse, viies sisse uued inimeste traditsioonid kristallselge Jumala käsu vastu. Neile nn “Kasperi tegevuskava” propageerijatele on suunatud lihakssaanud Tõe sõnad: “Te muutsite Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud” (Mk 7:13). Neid, kes kahe tuhande aasta jooksul rääkisid väsimatult ja ülima selgusega jumaliku tõe muutumatusest, sageli oma elu hinnaga, oleks meie päevil samuti sildistatud variserideks; nii püha Ristija Johannest, püha Paulust, püha Ireneust, püha Athanasiust, püha Basiliust, püha Thomas Morust, püha John Fisherit, püha Pius X kui mainida ainult kõige hiilgavamaid näiteid.

Sinodi tegelik tulemus seisnes selles, et nii usklike kui ilmaliku avaliku arvamuse ettekujutuses keskendus Sinod praktiliselt ainult üheleainsale, nimelt lahutatute Pühimale Armulauale lubamise küsimusele. Võib öelda, et teatud mõttes kujunes Sinod avaliku arvamuse silmis abielurikkumise sinodiks, mitte perekonna sinodiks. Tõepoolest, kõik Lõpparuande ilusad väited  abielu ja perekonna kohta varjutavad lahutatud ja uuesti abiellunuid käsitlevas lõigus sisalduvad ebamäärased väited, st teemal, mis on viimaste Rooma paavstide Õpetusameti poolt kord juba kinnitatud ja otsustatud ustavas kooskõlas Kiriku kahe tuhande aastase õpetuse ja praktikaga. Seetõttu on tõesti häbi, et katoliku piiskopid, apostlite järglased, kasutasid sinodaalseid koosolekuid ära selleks, et korraldada atentaat Kiriku järjepidevale ja muutumatule praktikale abielu lahutamatu iseloomu ja abielurikkumise seisundis elavate lahutatute sakramentaalsesse osadusse mittelubamise asjus.

Oma kirjas paavst Damasusele visandas püha Basilius realistliku pildi õpetuslikust segadusest, mille olid põhjustanud need kirikutegelased, kes omal ajal otsisid tühja kompromissi ja püüdsid kohanduda maailma vaimuga:

“Traditsioone peetakse eimillekski; kirikutes on moes uuendajate kavatsused, mehed on nüüd on pigem riukalike süsteemide sepitsejad kui teoloogid; selle ilma tarkust võidab kõrgeimaid auhindu ja on kõrvale heitnud risti au. Vanemad hädaldavad kui nad võrdlevad kaasaega minevikuga. Veel enam tuleb kaasa tunda noortele, sest nad ei teagi, millest neid on ilma jäetud” (Epistola 90, 2).

Kirjas paavst Damasusele ja Õhtumaa piiskoppidele kirjeldab püha Basilius järgmisel viisil Kirikus valitsevat segaduse olukorda:

“Kiriku seadused on langenud segaduse saagiks. Jumalakartuseta meeste ambitsioonid tõukavad neid taotlema kõrgeid ametikohti ja ülevaid ameteid peetakse nüüd avalikult auhinnaks jumalakartmatuse eest. Tulemuseks on, et mida hullemini keegi  teotab Jumalat, seda kindlamalt rahvas arvab, et ta sobib piiskopiks.  Kirikliku ameti väärikus on jäänud minevikku. Kaanoneid ei tunta. Valitseb täielik ükskõiksus patu suhtes; selle eest, keegi on inimlike sidemete läbi paigutatud ametisse, on ta kohustatud osutama pidevalt vastuteeneid, näidates üles järeleandlikkust õigusrikkujate suhtes. Õiglane kohtuotsus on jäänud minevikku ja igaüks tegutseb vastavalt oma südame soovidele. Mehed, kel on võim, kardavad rääkida, kuna need, kes on saavutanud võimu inimese teenete läbi, on nende orjad, kellele nad oma edutamise võlgnevad. Õige usu nõudmist ja kaitsmist vaadatakse nüüd mõnedes ringkondades põhjusena vasturünnakuks; mehed varjavad oma isiklikku pahatahtlikkust ja teesklevad, et nende vaenulikkus lähtub tõe kaitsmise huvidest. Sellal kui uskmatud naeravad, kõigutatakse nõrga usuga mehi; usk on ebakindel, hinged upuvad teadmatusse, kuna sõna kuritarvitajad võltsivad tõde. Parimad ilmikute seast väldivad kirikuid kui jumalakartmatuse koole ja tõstavad kõrbes oma käsi pisarate ja ohetega oma Issanda poole taevas. Isadelt oleme saanud oma usu; me teame, et sellele usule on vajutanud oma pitsati apostlid; sellel usule anname oma nõusoleku; et usk me teame on tembeldatud märgid Apostlite; seda usku me nõusoleku, niisamuti kõigele sellele, mis minevikus kanooniliselt ja seaduslikult välja kuulutatud on” (Epistola 92, 2).

Iga segaduste ajastu Kiriku ajaloos on samas ka võimalus saada palju jõu ja julguse armu ning võimalus tõestada oma armastust Kristusele, lihaks saanud Tõele. Talle on iga ristitu, iga preester ja iga piiskop tõotanud vankumatut truudust, igaüks vastavalt oma seisusele: oma ristimistõotustes, preestripühitsusel antud tõotuste ja piiskopiametisse pühitsemisel antud pühaliku tõotuse läbi. Tõepoolest, iga kandidaat piiskopi ametisse on tõotanud: “Ma hoian puhta ja rikkumatuna usuvaramu, kooskõlas pärimusega, mida alati ja kõikjal on hoidnud Kirik.” Lõpparuande lahutatud ja uuesti abiellunuid käsitlevas lõigus leitav mitmetähenduslikkus on vastuolus eespool nimetatud piiskoppide piduliku vandega.  Sellest hoolimata igaüks Kirikus ‒ alates lihtsatest usklikest kuni Õpetusameti kohuste täitjateni ‒ peab ütlema:

“Non possumus! – Me ei saa!” Ma ei saa vastu võtta segadusse ajavat kõnet ega kavalalt maskeeritud tagaust abielu ja Armulaua sakramentide teotamiseks, ma ei nõustuda Jumala kuuenda käsu mõnitamisega. Ma eelistan olla pigem naeruvääristatud ja taga kiusatud kui nõustuda mitmetähenduslike tekstide ja ebasiiraste meetoditega. Ma eelistan kristalset “Kristuse tõe ikooni vääriskividega ehitud rebase pildile” (püha Irenaeus), kuna “ma tean, kellesse ma olen uskunud”, “Scio, cui credidi!” (2 Tm 1:12 ).

2. november 2015

† Athanasius Schneider, Astana püha Maarja diötseesi abipiiskop

Rorate Caeli Blogspotist inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu