KIRIKLIK VAATLEJA

Roberto de Mattei

Corrispondenza Romana, 10. aprill 2016

Katholisches, 11. aprill 2016

10. aprillil avaldatud sinodijärgse apostelliku üleskutsega Amoris Laetitia on paavst Franciscus ametlikult avaldanud oma arvamust perekonnaga seotud moraalsete küsimuste kohta, mis on olnud arutluse all nüüd juba kahe aasta jooksul.

2014. aasta 20. ja 21. veebruaril toimunud konsistooriumil oli Franciscus usaldanud sissejuhatuse tegemise sel teemal toimuvasse arutellu kardinal Kasper. Kardinal Kasperi teesid, mille kohaselt Kirik peab muutma oma abieluga seonduvat praksist, moodustasid kahe, 2014. ja 2015. aasta perekonnateemalise sinodi juhtmotiivi ning on moodustavad nüüd Franciscuse üleskutse aluse.

“Ohtlik skisofreeniline patoloogia”

Nende kahe aasta jooksul on väljapaistvad kardinalid, piiskopid, teoloogid ja filosoofid sekkunud arutellu, eesmärgiga näidata, et Kiriku õpetuse ja praktika vahel peab valitsema tihe ühtsus. Hingehoid põhineb õigupoolest dogmaatilisele ja moraalsele õpetusele. „Ei saa olla hingehoidu, mis seisab ebakõlas Kiriku tõdede ja moraaliga, on vastuolus tema seadustega ning pole orienteeritud ideaalse kristliku elu saavutamisele,ˮ kuulutas kardinal Velasio De Paolis, pöördumises Umbria Kirikukohtu poole 27. märtsil 2014.

Ideed, et Õpetusamet tuleb lahutada pastoraalsest praktikast, mis võib areneda sõltuvalt asjaoludest, moodidest ja kirgedest, tuleb kardinal Sarah’ kohaselt pidada „üheks hereesia vormiks, ohtlikuks skisofreeniliseks patoloogiaksˮ (La Stampa, 24. veebruar 2015).

Revolutsioon seisneb selles, et „mitte kellelgi pole tarvis oodata üldisi ettekirjutusi”

Sinodijärgse üleskutse avaldamisele eelnevatel nädalatel rohkenesid kardinalide ja piiskoppide avalikud ja eraviisilised pöördumised paavsti poole, eesmärgiga ära hoida vigadest pungil dokumendi väljakuulutamist, mis sai ilmsiks ka suures hulgas muudatusettepanekutes, mida tegi Usudoktriini Kongregatsioon selle dokumendi projektile. Franciscus aga ei astunud ühtegi sammu tagasi ja tundub, et oli üleskutse viimase versiooni või vähemalt mõningate selle võtmetähtsusega lõikude uuestikirjutamise usaldanud mõnede oma usaldusaluste teoloogide kätte, kes näivad olevat üritanud püha Thomast uuesti mõtestada Hegeli dialektika valguses. Sellest üritusest on välja tulnud tekst, mis pole kahemõtteline, vaid  selge – nimelt oma ebamäärasuses.

Praksise teoloogia tegelikkuses välistab igasugused õpetuslikud kinnitused ja jätab inimese käitumisjuhiste visandamise ajaloole. Seepärast „on mõistetavˮ, nagu Franciscus kinnitab, et lahutatud ja uuesti abiellunute väga olulises küsimuses, „et ei sinodilt ega sellelt üleskutselt ei tohiks oodata mingeid  uusi kanoonilise iseloomuga ja kõikidel juhtudel kohaldatavaid üldisi eeskirjuˮ (nr. 300). Kui me oleme veendunud, et kristlased ei tohiks lasta oma käitumist kinnitada mitte mingitel absoluutsetel põhimõtetel, vaid peavad kuulama “aja märke”, siis oleks vastuoluline sõnastada mistahes reegleid.

Igaüks oli ootamas vastust ühele põhiküsimusele: Kas need, kes on pärast esimest abielu astunud uude tsiviilabiellu, võivad osa saada Armulauasakramendist? Kirik on alati andnud vastuseks sellele küsimusele kategoorilise ei. Lahutatud ja uuesti abiellunud ei saa vastu võtta Armulauasakramenti, kuna nende elu seisund on objektiivses vastuolus loomuliku ja kristliku tõega abielust, mida tähistab ja teostab Armulaud (Familiaris Consortio, nr. 84).

„Keeld Armulauast osa saada ei kehti enam absoluutseltˮ

Sinodijärgse üleskutse vastus kõlab hoopis: üldjoontes – ei, kuid „teatud juhtudelˮ – jah (nr. 305, märkus 351). Lahutatud ja uuesti abiellunuid peavad  tegelikkuses olema: „integreeritudˮ ja mitte välja jäetud (nr. 299). Nende integreerimine „võib väljenduda erinevates kiriklikes teenistustes, mis nõuab tingimata eristamist, millised praegu liturgilises, pastoraalses, hariduslikus ja institutsioonilises raamistikus praktiseeritud erinevat liiki tõrjumise vormid võib ületadaˮ (nr. 299), välistamata sellest ka sakramentaalset distsipliini (nr. 336).

Ilmne on see: lahutatud ja uuesti abiellunutele seatud keeld vastu võtta Armulauda ei kehti enam absoluutselt. Paavst ei luba üldreeglina Armulauda lahutatutele, kuid ta ei keela ka seda.

Ühes Il Fogliole, 15. märtsil 2014 antud intervjuus rõhutas kardinal Caffarra Kasperile vastukaaluks:

„Siin on õpetust puudutatud. Paratamatult. Võib ju öelda, et see ei ole nii, kuid vastupidi, see on nii. Sisse viidud on praktika, mis pikas perspektiivis määratleb mitte ainult kristlaste jaoks, selle idee: ei ole olemas abielu, mis oleks täiesti lahutamatu. Ja see on kahtlemata vastuolus Issanda tahtega. Selles pole mingit kahtlust.ˮ

Praksise teoloogia jaoks reeglid ei loe, loevad vaid konkreetsed juhtumid. Ning see, mis ei ole võimalik abstraktselt, on võimalik konkreetselt. Kuid nii nagu kardinal Burke märkis:

„Kui Kirik lubaks sakramentide vastuvõtmist (isegi ühel ainsal juhul) isikule, kes elab irregulaarses liidus, tähendaks see kas seda, et iga abielu ei ole lahutamatu ja seepärast see isik ei ela abielurikkumises, või seda, et Armulaud ei ole osadus Kristuse Ihu ja Verega, mis omalt poolt nõuab isikult õiget dispositsiooni, see tähendab, kahetsust raske patu pärast ja kindlat otsust mitte enam teha pattuˮ (intervjuu Alessandro Gnocchiga, Il Foglio, 14. oktoobril 2014).

Milline karjane julgeks veel Armulaua andmisest keelduda?

Peale selle, erandile on määratud saada reegliks, kuna Armualauast osasaamiseks vajalike kriteeriumite määratlemise on Amoris laetitia jätnud üksikisikute „isikliku aruka eristamiseˮ hooleks. See arukas eristamine leiab aset „sisemisel foorumil toimuvas vestlus preestrigaˮ (nr. 300), „iga juhtumi puhul eraldiˮ. Kuid milline hingekarjane julgeks keelata Armulaua vastuvõttu, kui „evangeelium ise ütleb meile, mitte kohut mõista või hukka mõistaˮ (nr. 308) ja kui on vajalik „integreerida kõikiˮ (nr. 297) ning „[väärtustada] konstruktiivseid elemente neis olukordades, mis ei ole veel või mis enam ei ole kooskõlas [Kiriku] õpetusega abielu kohtaˮ (nr. 292)?

Karjased, kes soovivad viidata Kiriku käskudele, riskivad sellega, et nad – üleskutse kohaselt – toimivad „armu kontrollijatena, mitte selle abistajatenaˮ (nr. 310). „Sel põhjusel ei tohi karjane rahulduda sellega, et ta lihtsalt rakendab moraaliseaduseid “irregulaarsetes” olukordades elavate inimeste suhtes, justkui oleksid need kivid, mida visatakse inimeste eludele. See on nii suletud südame puhul, mis püüab end Kiriku õpetuste taha peita, istub Moosese toolile ja mõistab sageli üleülekutundega ja pealiskaudselt otsustades kohati paremust ja haavatud perekondade raskete juhtumite üleˮ (Amoris laetitia, nr. 305).

Kasperi nõue on häbematul kombel peidetud joonealusesse märkusesse

See pretsedenditu keel, kõvem kui see südame kõvadus, mida „armu kontrollijateleˮ ette heidetakse, on Amoris laetitiale iseloomulik eristav tunnus. Pole juhus, et kardinal Schönborn defineeris seda 8. aprilli pressikonverentsil “lingvistilise sündmusena”. „Minu suur rõõm selle dokumendi üle,ˮ ütles Viini kardinal, „seisneb asjaolus, et ületab järjekindlalt kunstliku, pinnapealse, selge vahettegemise “regulaarse” ja “irregulaarse” vahel”. Keel, nagu alati, väljendab sisu. Olukorrad, mida sinodijärgne üleskutse defineerib “nn. irregulaarsetena”, on need avaliku abielurikkumise ja abieluvälise kooselu olukorrad. Kuid Amoris Laetitia jaoks nad täidavad kristliku abielu ideaali, isegi kui ainult „osaliselt ja analoogseltˮ (nr. 292). „Asjaolude vormide ja kergendavate tegurite tõttu on võimalik, et objektiivselt patu olukorras – mis ei pruugi olla subjektiivselt süüdiv või vähemalt mitte täielikult selline – võib inimene elada Jumala armus, võib armastada ja võib kasvada ka armu ja armastuse elus, kui ta saab selleks Kiriku abiˮ (nr. 305). „Teatud juhtudel võib see hõlmata ka sakramentide abiˮ (märkus nr. 351).

Amoris laetitia on paavstide poolt hukka mõistetud “uue moraali” väljendus

Katoliku moraali kohaselt ei saa asjaolud, mis kujundavad konteksti, milles  tegevus aset leiab, muuta aktide moraalset loomust ega üht seesmiselt kurja tegu õiglaseks ja heaks teha. Ometigi on õpetus absoluutsest moraalist ja seesmiselt kurjast (intrinsece malum)  Amoris laetitias neutraliseeritud ning see üleskutse  kohandub “uuele moraalile”, mille on hukka mõistnud Pius XII paljudes dokumentides ning Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis splendor.

Situatsioonieetika võimaldab asjaoludel ja lõppkokkuvõttes inimese subjektiivsel südametunnistusel määratleda, mis on hea ja mis on kuri. Abieluvälist seksuaalvahekorda ei peeta seesmiselt lubamatuks, vaid kuivõrd tegu on armastusega, tuleb seda hinnata vastavalt asjaoludele. Üldisemalt võttes, ei eksisteeri selle kohaselt ei iseeneses kurja ega iseeneses rasket või surmapattu. Armu seisundis (regulaarsetes olukordades) viibivate inimeste ja püsiva patu seisundis (irregulaarsetes olukordades) inimeste võrdsustamine pole mitte ainult keeleline: tundub, et selle alusena kehtib luteri teooria inimesest kui simul iustus et peccator (“üheaegselt õiglane ja patustaja”), mille oma dekreedis õigeksmõistmisest on hukka mõistnud Trento Kirikukogu (Denz-H, nn. 1551-1583).

Amoris laetitia on märksa hullem kui kardinal Kasperi 2014. aasta kõne

Sinodijärgne üleskutse on märksa hullem kui kardinal Kasperi kõne, mille vastu on õigustatult suunatud palju kriitikat raamatute, artiklite ja intervjuude kujul. Kardinal Kasper küsis ainult mõned küsimused; üleskutse, Amoris laetitia, pakub neile vastuse: avada uks lahutatud ja uuesti abiellunutele, kanoniseerida situatsioonieetika ja juhatab sisse protsessi kõikide more uxorio (“nagu naisega”) kooseluvormide normaliseerimiseks.

Arvestades seda, et uus dokument kuulub mitte-eksimatu korralise Õpetusameti alla, tuleb loota, et see seatakse põhjalikku kriitilise analüüsi alla teoloogide ja Kiriku karjaste poolt, ilma mingite illusioonideta, et selle suhtes võib edaspidi kohaldada “järjepidevuse hermeneutikat”.

Ehkki tekst on katastroofiline, on isegi katastroofilisem asjaolu, et sellele on alla kirjutanud Kristuse Asemik. Sellest hoolimata on see neile, kes armastavad Kristust ja Tema Kirikut, hea põhjus, et rääkida ja mitte vaikida. Niisiis, teeme enda omadeks ühe julge piiskopi, Athanasius Schneideri sõnad:

“Non possumus! – Me ei saa!” Ma ei saa vastu võtta segadusse ajavat kõnet ega kavalalt maskeeritud tagaust abielu ja Armulaua sakramentide teotamiseks, ma ei nõustuda Jumala kuuenda käsu mõnitamisega. Ma eelistan olla pigem naeruvääristatud ja taga kiusatud kui nõustuda mitmetähenduslike tekstide ja ebasiiraste meetoditega. Ma eelistan kristalset “Kristuse tõe ikooni vääriskividega ehitud rebase pildile” (püha Irenaeus), kuna “ma tean, kellesse ma olen uskunud”, “Scio, cui credidi!” (2 Tm 1:12 ) (Rorate Coeli, 2 novembril 2015).

 

Saksa keelest portaalist Katholisches tõlkinud isa Ivo Õunpuu.