TEADMISEKS: PAAVST FRANCISCUS KINNITAB, ET AMORIS LAETITIA LUBAB ABIELURIKKUJATELE ARMULAUAOSADUST

Rorate Caeli Blogspot, 9. september 2016

Papst-Franziskus-und-die-Ehenichtigkeit

Rorate Caeli märkus: Rorate Caeli on esimese sinodi esimesest päevast peale väitnud, et Franciscus I juhib perekondade hävitamist ning trotsib Jeesus Kristuse enda sõnu. Mitmed ilmikud, preestrid ja prelaadid on meile öelnud, samuti esimesest päevast peale, et me eksime ja aeg ise näitab seda. Sooviksime tõesti, et õigus oleks neil, mitte meil, kuid paraku…

LifeSiteNews 9.septembril 2016: Kirjas, mille teadaolevalt lekitas üks Argentiina preester, kirjutab paavst Franciscus I, et Amoris Laetitia puhul „ei ole mingeid teisi tõlgendusi“ kui see, mis lubab lahutatud ja taasabiellunud katoliiklastel mõningatel juhtudel Pühast Armulauast osa saada. Viienda septembri kuupäeva kandev kiri on saadetud vastusena Buenos Airese piirkonna piiskoppide poolt koostatud konfidentsiaalsele dokumendile, milles anti kohalikele preestritele juhiseid paavsti vastuolulise apostelliku üleskutse rakendamiseks. LifeSite’i valduses on mõlema originaaldokumendi koopiad, mis on varustatud täpsete professionaalsete tõlgetega.

Paavsti kirja hispaaniakeelse originaali leiate siit,

piiskoppide suuniskirja hispaaniakeelse originaali siit,

LifeSiteNewsi tõlke paavsti kirjast siit,

ja LifeSiteNewsi tõlke piiskoppide suuniskirjast siit

Paavsti kirja puudutav lugu jõudis esmakordselt avalikkuse ette 8. septembril hispaaniakeelse katoliikliku uudisteagentuuri  InfoCatolica artiklina ning ühe anonüümse Argentiina katoliiklase blogis, mis kannab pealkirja „Wanderer.” Blogija on avaldanud originaaldokumentide fotokoopiad ning LifeSiteNews’i on informeeritud sellest, et blogija allikaks oli üks Buenos Airese preester. Pärast allikatega vestlemist jõudis LifeSiteNews veendumusele, et blogija on usaldusväärne ning kirjade koopiad autentsed.

Buenos Airese pastoraalse piirkonna piiskoppide dokumendis jagatakse piirkonna preestritele  Amoris Laetitia VIII peatüki alusel juhiseid, kuidas käituda selliste lahutatud ja taasabiellunud paaridega, kelle varasemat abielu pole tühiseks tunnistatud. Kirjas on järgitud paavsti üleskutse kõige vastuolulisemate osade, kaasa arvatud kurikuulsa joonealuse märkuse nr. 351 sõnastusviisi, mis avab kardinal Raymond Burke’i ja teiste ustavate piiskoppide sõnul ukse „pühaduseteotusele.“

Piiskoppide suuniskirjas pealkirjaga Põhikriteeriumid Amoris Laetitia kaheksanda peatüki rakendamiseks on öeldud, et „keerukas olukorras” kui taasabiellunud paaril ei ole võimalik (oma eelnenud abielude, tlk) „tühisteks tunnistamist taotleda,“ võivad preestrid siiski neile vastu tulla ja neid Pühale Armulauale lubada. Kui preester mõistab ja tunnistab, et „et teatud juhtudel esineb piiravaid asjaolusid, mis vähendavad vastutust ja süülisust (vt. märkused 301-302), eriti olukorras, kus isik näeb olukorda hinnates, et ta sooritaks järgmise eksimuse, kahjustades uuest liidust sündinud lapsi,” siis, nagu suuniskirjas öeldakse, „avab Amoris Laetitia võimaluse ligipääsuks lepituse ja Armulaua sakramentidele (märkused 336 ja 351).”

Paavsti kiri annab selle suundumusele kinnituse, avaldades ühtlasi piiskoppide tööle tundeküllast kiitust. Buenos Airese pastoraalse piirkonna delegaadile monsenjöör Sergío Alfredo Fenoyle kirjutades sõnab paavast: „Tänan teid töö eest, mida nad (piiskopid, tlk.) selles asjas on teinud: see on tõeline näide preestrite saatmisest (hisp.k. accompanimento).”

Paavst Franciscus lisab: „Dokument on väga hea ja seletab täielikult Amoris Laetitia VIII peatüki tähendust. Ei ole mingeid teisi tõlgendusi. Olen kindel, et see teeb palju head. Võtku Issand selle pastoraalse armu pingutuse eest tasuda!”

Kirjad avaldanud blogija kirjutab, et diötseesi preestrid kohtusid selle teema arutamiseks neljapäeval (8. septembril). Koosolekul olid mõned preestrid nii piiskoppide suuniskirja kui paavsti dokumenti otsekoheselt kritiseerinud. Blogija lisab, et kardinal Mario Poli viibis koosolekul koos kanoonilise õiguse spetsialisti Victor Pintoga ning nad mõlemad esitasid piiskoppide suuniskirjale vastuväiteid, selgitades, et „Armulauda võivad vastu võtta ainult need lahutatud ja taasabiellunud paarid, kes elavad koos nagu vend ja õde, säilitades sugulise karskuseˮ.

Lekkinud dokument annab meile esimest korda selge kinnituse, et paavst Franciscus I tõlgendab Amoris Laetitiat nii, nagu lubaks see lahutatud ja taasabiellunud katoliiklasi Armulauale, esitamata sealjuures tingimust, et sellisesse korratusse situatsiooni sattunud paar elaks koos nagu vend ja õde, omavahelisi seksuaalsuhteid omamata, nagu Kirik seni alati nõudnud on.

Vatikani pressiesindajalt ega Buenos Airese kuuria büroolt ei õnnestunud sellele artiklile kommentaare saada.

Selle uudisloo valmimisele aitas kaasa LifeSite’i Pariisi korrespondent Jeanne Smits.

Inglise keelest blogist Rorate Caeli tõlkis Marju Õunpuu

 

*  *  *    *  *  *    *  *  *

Paavst Franciscuse kiri Msgr. Sergío Alfredo Fenoyle,

Buenos Airese Pastoraalse Piirkonna delegaadile 5. septembril 2016

 

Avaldatud Argentiina blogi The Wanderer ja Hispaania uudisteportaali InfoCatolica poolt
LifeSiteNews.com jaoks tõlkis inglise keelde Matthew Cullinan Hoffman

 

Vatícano, 5 de septiembre de 2016

Mons. Sergío Alfredo Fenoy Delegado de la Regíón Pastoral Buenos Aires

Querido hermano:

Recibí el escrito de la Región Pastoral Buenos Aires “Criterios básicos para la aplicación del capítulo VIII de Amoris laetítia”. Muchas gracias por habérmelo enviado; y los felicito por el trabajo que se han tomado: un verdadero ejemplo de acompañamiento a los sacerdotes… y todos sabemos cuánto es necesaria esta cercanía del obispo con su clero y del clero con el obispo. El prójimo “más prójimo” del obispo es el sacerdote, y el mandamiento de amar al prójimo como a sí mismo comienza para nosotros obispos precisamente con nuestros curas.

El escrito es muy bueno y explícita cabalmente el sentido del capítulo VIII de Amoris laetitia. No hay otras interpretaciones. Y estoy seguro de que hará mucho bien. Que el Señor les retribuya este esfuerzo de caridad pastoral.

Y es precisamente la caridad pastoral la que nos mueve a salir para encontrar a los alejados y, una vez encontrados, a iniciar un camino de acogida, acompañamiento, discernimiento e integración en la comunidad eclesial. Sabemos que esto es fatigoso, se trata de una pastoral “cuerpo a cuerpo” no satisfecha con mediaciones programáticas, organizativas o legales, si bien necesarias. Simplemente acoger, acompañar, discernir, integrar. De estas cuatro actitudes pastorales, la menos cultivada y practicada es el discernimiento; y considero urgente la formación en el discernimiento, personal y comunitario, en nuestros Seminarios y Presbiterios.

Finalmente quisiera recordar que Amoris laetitia fue el fruto del trabajo y la oración de toda la Iglesia, con la mediación de dos Sínodos y del Papa. Por ello les recomiendo una catequesis completa de la Exhortación que ciertamente ayudará al crecimiento, consolidación y santidad de la familia.

Nuevamente les agradezco el trabajo hecho y los animo a seguir adelante, en las diversas comunidades de las diócesis, con el estudio y la catequesis de Amoris laetitia.

Por favor, no se olviden de rezar y hacer rezar por mí.

Que Jesús los bendiga y la Virgen Santa los cuide.

Fraternalmente, Francisco

Vatikan, 5. septembril 2016

Msgr. Sergío Alfredo Fenoyle, Buenos Airese Pastoraalse Piirkonna delegaadile

Armastatud vend,

Ma sain kätte Buenos Airese Pastoraalse Piirkonna dokumendi “Amoris laetitia kaheksanda peatüki rakendamise põhikriteeriumid”. Ma tänan väga selle eest, et te selle mulle saatsite. Ma tänan sind selle töö eest, mida nad on selle kallal teinud: see on tõeline näidis preestrite saatmisest… ja me kõik teame, kui hädavajalik on see piiskopi lähedus oma preestritega ja preestrite lähedus oma piiskopiga. Piiskopile “lähim” ligimene on preester ning käsk armastada oma ligimest nagu iseennast algab meie, piiskoppide jaoks just nimelt meie preestritest.

Dokument on väga hea ja seletab täielikult ära Amoris laetitia VIII peatüki tähenduse. Ei ole mingeid teisi tõlgendusi. Ning ma olen kindel selles, et see teeb väga palju head. Tasugu Issand selle pastoraalse armastuse pingutuse eest.

See on just nimelt pastoraalne armastus, mis sunnib meid minema välja, et kohata neid, kes on kaugel eemal, ning, kui nad on kord leitud, alustada tervitamise, saatmise, aruka eristamise ning kiriklikku osadusse integreerimise teed. Me teame, et see on väsitav, et see toob kaasa pastoraalse lähenemise “isikult isikule”, mis ei saa rahule jääda programmiliste, organisatsiooniliste või õiguslike sekkumistega, ükskõik kui vajalikud need ka poleks. Lihtsalt tervitada, saata, eristada, integreerida. Nendest neljast pastoraalsest hoiakust kõige vähem kultiveeritud ja praktiseeritud on arukas eristamine; ning ma pean formeerimist arukas eristamises, nii personaalsel kui kogukondlikul tasemel, meie seminarides ja preesterkonna seas väga tungiva iseloomuga probleemiks.

Lõpuks tahan ma meenutada, et Amoris laetitia oli kahe sinodi ja paavsti vahendusel terve Kiriku töö ja palve vili. Seetõttu ma soovitan, et terviklik katehhees üleskutse põhjal tuleks kindlasti abiks perekonna kasvamisele, tugevdamisele ja pühitsemisele.

Ma jällegi tänan teid töö eest, mis on tehtud ja julgustan teid liikuma edasi diötseesi erinevates kogukondades Amoris laetitia uurimise ja katehheesiga.

Palun ärge unustage palvetada ja kutsuda teisi üles palvetama minu eest.

Jeesus õnnistagu teid ja Püha Neitsi kandku teie eest hoolt.

Vennalikult, Franciscus

 

 

Buenos Airese Pastoraalse Regiooni piiskoppide juhtnöörid oma vaimulikkonnale,

  1. septembril 2016

 

Avaldatud Argentiina blogi The Wanderer ja Hispaania uudisteportaali InfoCatolica poolt
LifeSiteNews.com jaoks tõlkis inglise keelde Matthew Cullinan Hoffman

 

 

Región pastoral Buenos Aires Criterios básicos para la aplicación del capítulo VIII de Amoris laetitia

Estimados sacerdotes:

Recibimos con alegría la exhortación Amoris laetitia, que nos llama ante todo a hacer crecer el amor de los esposos y a motivar a los jóvenes para que opten por el matrimonio y la familia. Esos son los grandes temas que nunca deberían descuidarse ni quedar opacados por otras cuestiones. Francisco ha abierto varias puertas en la pastoral familiar y estamos llamados a aprovechar este tiempo de misericordia, para asumir como Iglesia peregrina la riqueza que nos brinda la Exhortación Apostólica en sus distintos capítulos.

Ahora nos detendremos sólo en el capítulo VIII, dado que hace referencia a “orientaciones del Obispo” (300) en orden a discernir sobre el posible acceso a los sacramentos de algunos “divorciados en nueva unión”. Creemos conveniente, como Obispos de una misma Región pastoral, acordar algunos criterios mínimos. Los ofrecemos sin perjuicio de la autoridad que cada Obispo tiene en su propia Diócesis para precisarlos, completarlos o acotarlos.

1) En primer lugar recordamos que no conviene hablar de “permisos” para acceder a los sacramentos, sino de un proceso de discernimiento acompañado por un pastor. Es un discernimiento “personal y pastoral” (300).

2) En este camino, el pastor debería acentuar el anuncio fundamental, el kerygma, que estimule o renueve el encuentro personal con Jesucristo vivo (cf. 58).

3) El acompañamiento pastoral es un ejercicio de la “via caritatis”. Es una invitación a seguir “el camino de Jesús, el de la misericordia y de la integración” (296). Este itinerario reclama la caridad pastoral del sacerdote que acoge al penitente, lo escucha atentamente y le muestra el rostro materno de la Iglesia, a la vez que acepta su recta intención y su buen propósito de colocar la vida entera a la luz del Evangelio y de practicar la caridad (cf. 306).

4) Este camino no acaba necesariamente en los sacramentos, sino que puede orientarse a otras formas de integrarse más en la vida de la Iglesia: una mayor presencia en la comunidad, la participación en grupos de oración o reflexión, el compromiso en diversos servicios eclesiales, etc. (cf. 299).

5) Cuando las circunstancias concretas de una pareja lo hagan factible, especialmente cuando ambos sean cristianos con un camino de fe, se puede proponer el empeño de vivir en continencia. Amoris laetitia no ignora las dificultades de esta opción (cf. nota 329) y deja abierta la posibilidad de acceder al sacramento de la Reconciliación cuando se falle en ese propósito (cf. nota 364, según la enseñanza de san Juan Pablo II al Cardenal W. Baum, del 22/03/1996).

6) En otras circunstancias más complejas, y cuando no se pudo obtener una declaración de nulidad, la opción mencionada puede no ser de hecho factible. No obstante, igualmente es posible un camino de discernimiento. Si se llega a reconocer que, en un caso concreto, hay limitaciones que atenúan la responsabilidad y la culpabilidad (cf. 301-302), particularmente cuando una persona considere que caería en una ulterior falta dañando a los hijos de la nueva unión, Amoris laetítía abre la posibilidad del acceso a los sacramentos de la Reconciliación y la Eucaristía (cf. notas 336 y 351). Estos a su vez disponen a la persona a seguir madurando y creciendo con la fuerza de la gracia.

7) Pero hay que evitar entender esta posibilidad como un acceso irrestricto a los sacramentos, o como si cualquier situación lo justificara. Lo que se propone es un discernimiento que distinga adecuadamente cada caso. Por ejemplo, especial cuidado requiere “una nueva unión que viene de un reciente divorcio” o “la situación de alguien que reiteradamente ha fallado a sus compromisos familiares” (298). También cuando hay una suerte de apología o de ostentación de la propia situación “como si fuese parte del ideal cristiano” (297). En estos casos más difíciles, los pastores debemos acompañar con paciencia procurando algún camino de integración (cf. 297, 299).

8) Siempre es importante orientar a las personas a ponerse con su conciencia ante Dios, y para ello es útil el “examen de conciencia” que propone Amoris Laetitia 300, especialmente en lo que se refiere a “cómo se han comportado con sus hijos” o con el cónyuge abandonado. Cuando hubo injusticias no resueltas, el acceso a los sacramentos es particularmente escandaloso.

9) Puede ser conveniente que un eventual acceso a los sacramentos se realice de manera reservada, sobre todo cuando se prevean situaciones conflictivas. Pero al mismo tiempo no hay que dejar de acompañar a la comunidad para que crezca en un espíritu de comprensión y de acogida, sin que ello implique crear confusiones en la enseñanza de la Iglesia acerca del matrimonio indisoluble. La comunidad es instrumento de la misericordia que es “inmerecida, incondicional y gratuita” (297).

10) El discernimiento no se cierra, porque “es dinámico y debe permanecer siempre abierto a nuevas etapas de crecimiento y a nuevas decisiones que permitan realizar el ideal de manera más plena” (303), según la “ley de gradualidad” (295) y confiando en la ayuda de la gracia.

Somos ante todo pastores. Por eso queremos acoger estas palabras del Papa: “Invito a los pastores a escuchar con afecto y serenidad, con el deseo sincero de entrar en el corazón del drama de las personas y de comprender su punto de vista, para ayudarles a vivir mejor y a reconocer su propio lugar en la Iglesia” (312).

Con afecto en Cristo,

Los Obispos de la Región 05 de septiembre de 2016

Buenos Airese Pastoraalse Piirkonna põhikriteeriumid Amoris Laetitia VIII peatüki rakendamiseks

 

Austatud preestrid,

Me võtsime rõõmuga vastu üleskutse Amoris laetitia, mis kutsub meid üle kõige soosima seda, et kasvaks armastus abikaasade vahel ning motiveerima noorsugu tegema valikuid abielu ja perekonna kasuks. Need on olulised teemad, mida kunagi ei tohi ignoreerida või lasta neil jääda teiste teemade varju. Franciscus on avanud mitmeid uksi pastoraalses hoolitsuses perekondade eest ning meid on nüüd üles kutsutud kasutama ära seda halastuse aega, et palverännakul viibiva Kirikuna vastu võtta neid rikkusi, mida pakub meile apostellik üleskutse oma erinevates peatükkides.

Sel korral käsitleme ainult VIII peatükki, põhjusel, et see viitab „piiskopi juhtnöörideleˮ (300) arukaks eristamiseks seoses mõnede  „lahutatud ja uues liidusˮ viibivatele isikutele sakramentidele ligipääsu võimaldamisega. Me usume, et ühe ja sama pastoraalse regiooni piiskoppidena on meil sobiv leppida kokku teatud minimaalsete kriteeriumide osas. Me esitame nad ilma eelarvamusteta autoriteedile, mis on igal piiskopil oma diötseesis, et ta neid üksikasjaliselt edasi arendaks, täiendaks või piiritleks.

1) Esmalt me kordame, et pole sobiv rääkida mitte “loast” vastu võtta sakramente, vaid pigem aruka eristamise protsessist, mida saadab hingekarjane. See on „personaalne ja pastoraalneˮ (300) eristamine.

2) Sel teekonnal peab hingekarjane rõhutama fundamentaalset kuulutust, kerygmat, mis stimuleerib või uuendab isiklikku kohtumist elava Kristusega (vrd. 58).

3) Pastoraalne saatmine kujutab endast harjutamist in via caritatis (armastuse teel). See on kutse järgida „Jeesuse teed, halastuse ja integreerimise teedˮ (296). See rada nõuab preestrilt pastoraalset armastust, kui ta tervitab patukahetsejat, kuulab teda tähelepanelikult ja näitab talle Kiriku emalikku palet, samal ajal aga võtab vastu tema siira kavatsuse ja hea otsuse kujundada terve oma elu vastavaks Evangeeliumi valgusele ning armastuse praktikale (vrd 306).

4) See rada ei lõpe ilmtingimata sakramentidega, vaid võib orienteeruda ka muudele võimalustele saada paremini integreerituks Kiriku ellu: suurem osalus kogukonna elus, osalemine palve- või mõtisklusegruppides, pühendumine mitmesugustele kiriklikele teenistustele jne. (vrd 299).

5) Kui konkreetsed asjaolud teevad selle võimalikuks, eriti kui mõlemad on usu rännakul asuvad kristlased, siis on võimalik teha neile ettepanek, et nad võtaksid ette jõupingutuse elada karskuses. Amoris laetitia ei ignoreeri sellise valikuga seonduvaid raskusi (vrd märkus 329) ning jätab avatuks võimaluse vastu võtta patukahetsuse sakramenti, juhul kui keegi peaks selle kavatsuse täitmisel eksima (vrd märkus 364, püha paavst Johannes Paulus II õpetuse kohaselt kardinal W. Baumile, 22.03.1996).

6) Muudel ja keerulisematel asjaoludel ning kui pole võimalik saada abielu kehtimatuse deklaratsiooni, pole ülalnimetatud valik tegelikkuses teostatav. Sellest hoolimata on siis võimalik ette võtta aruka eristamise rännak. Kui jõutakse äratundmisele, et sellel erilisel juhul eksisteerivad vastutust ja süüd vähendavad piirangud (vrd 301-302), eriti juhul, kui isik hindab, et võib nii langeda järgmisesse eksimusse, kahjustades uuest liidust pärit lapsi, siis avab Amoris laetitia võimaluse ligipääsuks patukahetsuse ja Euharistia sakramentidele (vrd märkused 336 ja 351). Need omakorda seavad isiku olukorda, kus ta võib armu abil jätkata oma küpsemist ja kasvu.

7) Ometi on tarvis vältida, et seda võimalust mõistetaks piiramatu ligipääsuna sakramentidele või mõeldaks, et igasugune situatsioon võib seda õigustada. Mis pannakse ette, see on arukas eristamine, mis teeb adekvaatselt vahet iga eri juhtumi vahel. Näiteks, „uus liit, mis tuleb välja äsjasest abielulahutusestˮ või „kellegi olukord, kes on korduvalt läbi kukkunud oma perekondlike kohustuste täitmiselˮ (298) nõuab erilist hoolt. [Sellest järeldub] et sel juhul oleks tegemist justkui selle erilise olukorra omalaadi kaitsmisega või sellega uhkeldamisega, „justkui see oleks osa kristlikust ideaalistˮ (297). Nende raskemate juhtumite puhul peab hingekarjane saatma inimest kannatlikkusega, otsides mingit integratsiooni võimalust (vrd. 297, 299).

8) Alati on tähtis juhtida inimesi selleni, et nad asetaksid ennast oma südametunnistusega Jumala ette. Seetõttu tuleb kasuks “südametunnistuse läbiuurimine”, mida paneb ette Amoris laetitia nr. 300, eriti kui see puudutab seda, „kuidas nad on käitunud oma laste suhtesˮ või mahajäetud abikaasa suhtes. Kui seal on tegemist lahendamata ebaõiglusega, oleks ligipääs sakramentidele eriliselt skandaali tekitav.

9) Võib olla sobilik, et võimalik ligipääs sakramentidele toimuks tagasihoidlikul viisil, eriti kui on ette näha konfliktseid olukordi. Kuid samas ei tohi lakata saatmast kogukonda, nii et see võiks kasvada mõistmise ja külalislahkuse vaimus, tekitamata sealjuures segadust Kiriku õpetuse suhtes abielu lahutamatusest. Kogukond on instrument halastuse jaoks, mis on „teenimatu, tingimusteta ja vabaˮ (297).

10) Arukal eristamisel pole kunagi lõppu, kuna see on „dünaamiline ja peab alati jääma avatuks kasvamise uutele astmetele ja uutele otsustele, mis võimaldavad ideaali realiseerimist täielikumal viisilˮ (303), kooskõlas „astmelisuse seadusegaˮ (295) ja lootes armu abile.

Me oleme eelkõige hingekarjased. Seetõttu me tahame tervitada paavsti neid sõnu: „Ma kutsun üles hingekarjaseid kuulama kiindumuse ja häirimatu rahuga, siira sooviga siseneda inimeste draama südamesse ja mõista nende vaatepunkti, aidata elada neil paremat elu ja tunnustada nende kohta Kirikusˮ (312).

 

Kiindumusega Kristuses,

Regiooni piiskopid 5. septembril 2016

LifeSiteNewsi jaoks tehtud Matthew Cullinan Hoffmanni inglisekeelsetest tõlgetest tõlkis eesti keelde isa Ivo Õunpuu