Tõde Piiskoppide Sinodi 14. korralise üldkogu kohta

National Catholic Register, 1. detsember 2015

Cardinal Raymond Burke

Kardinal Raymond Leo Burke

La Civiltá Cattolica 28. novembri väljaandes (lk. 372-391) esitab jesuiidi isa Antonio Spadaro,  ajakirja peatoimetaja ja sinodiisa, kokkuvõtte Piiskoppide Sinodi perekonna kutsumuse ja missiooni teemale pühendatud 14. korralise üldkogu tööst.

Kuigi autor teeb erinevaid väiteid Piiskoppide Sinodi iseloomu ja töö kohta, mis nõuavad kriitilist kommentaari pikema uuringu kujul, on üks väide, mis muudab vajalikuks viivitamatu kommentaari. Selle väite võtab kokku autor ise:

“Sinod soovis puudutada ka haavatud isikuid ja paare, et neid saata ja neid tervendada neid piirideta integratsiooni ja leppimise protsessis. Mis puutub nende lahutatud ja uude tsiviilabiellu astunud inimeste ligipääsu sakramentidele, siis sõnastas Sinod eristamise ja “sisemise foorumi” tee ning on seega rajanud aluse ja avanud ukse, mis, vastupidi, jäi suletuks eelmisel sinodil.”

Ma tõstan esile asjaolu, et mitmete sinodiisade avalikud deklaratsioonid väidavad vastupidist, st nad väidavad, et sinod kinnitas Kiriku pidevat praktikat nende suhtes, kes elavad irregulaarsetes ühendustes. Isegi kui sinodi lõpparuande teksti punktides 84 kuni 86 puudub selgus usu põhitõdede, Pühima Armulaua ja püha abielu suhtes, on nüüd samasugune ebaselgus ilmsiks saanud sinodiisade avalikes deklaratsioonides.

Fakt on see, et sinod ei saa avada ust, mida ei ole ja mida ei saa eksisteerida, nimelt südametunnistuse arukat otsust, mis on vastuolus tõega Pühima Armulaua ülima pühaduse ja abielu lahutamatu iseloomu kohta. Sinod, nii nagu Kirik on alati õpetanud ja praktiseerinud, on tahtnud üles näidata armastust inimeste vastu, kes leiavad end olevat olukorras, mis ei ole kooskõlas Kristuse ja Tema Kiriku õpetusega.

Kuid kristlik armastus üksikisiku vastu ei ole “piiritu integratsioon ja leppimine”, kuna see on rajatud loomuse ja armu asendamatutele tõdedele ja on korraldatud vastavaks üksikisiku ja kogu ühiskonna hüvele. Kristlik armastus saadab üksikisikut tema meeleparanduse ja hüvituse teel, et ta saaks taas kõlbulikuks vastu võtma Kristust sakramentides.

Aruka eristamise tee, millel preester saadab irregulaarses ühenduses elavat patukahetsejat, aitab patukahetsejal kinnitada tema südametunnistust taas vastavusse tõega Pühimast Armulauast ja tõega abielust, millega ta on seotud. Nagu Kirik on järjekindlalt õpetanud ja praktiseerinud, tuleb patukahetseja juhtida “sisemisel foorumil” elama kasinalt ustavuses olemasolevale abielusidemele, isegi kui ta näiliselt elab abielus teise inimesega, ja seeläbi võib ta saada ligipääsu sakramentidele sellisel viisil, mis ei tekita skandaali. Paavst püha Johannes Paulus II kirjeldas Kiriku praktikat “sisemisel foorumil” üleskutse Familiaris Consortio punkti nr 84 all. Paavstliku Õigusaktide Nõukogu deklaratsioon 2000. aasta 24. juunist illustreerib Familiaris Consortio 84. punkti õpetust. Mõlemale dokumendile on küll viidatud sinodi lõpparuandes, kuid kahjuks eksitava viisil.

Et jätta muljet, et “sisemisel foorumil” on veel üks tava, mis võimaldab irregulaarses ühenduses elavale üksikisikule ligipääsu sakramentidele, tuleb sisendada, et südametunnistus võib olla vastuolus usutõega. Selline sisendus seab preestrid selgelt võimatusse olukorda, ootuse ette, et nad saavad patukahetsejale “avada ukse”, mida tegelikult pole olemas ja mida ei saagi olemas olla.

Lõpuks toob see kõige tõsisemat kahju üleilmsele Kirikule seeläbi, et loob ootuse justkui Rooma paavst saaks kehtestada praktika, mis on vastuolus usutõdedega. Piiskoppide Sinod, vastavuses oma olemuse ja eesmärgiga, ei saa olla vahend sellisele ootusele.

Kardinal Raymond Burke on Malta ordu patroon.

 

 

Inglise keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu

ALLIKAS: National Catholic Register

Lisa kommentaar