KIRIKLIK VAATLEJA

Polonia Christiana 24, 20.11.2014

Kirikule ja maailmale on hädasti vaja kartmatuid ja siiraid tunnistajaid täie tõe kohta Jumala käskudest ja Tema tahtest; täie tõe kohta ka sel teemal, mida Kristus rääkis abielust. Tänapäeva variserid ja kirjatundjad Kirikus, kes täidavad piiskoppide ja kardinalide ameteid, suitsutavad oma piiskopirüüdes viirukit gender-ideoloogia ja konkubinaadi neopaganlike ebajumalate ees ega ei veena kedagi innukalt uskuma Kristust ning andma Tema eest oma elu – kinnitab Tema Ekstsellents Athanasius Schneider, Kasahstanis asuva Astana diötseesi piiskop vestluses Izabella Parowicziga Poola ajakirjast Polonia Christiana.

PC: Mida Teie Ekstsellents arvab äsja lõppenud perekonna teemadele pühendatud piiskoppide Sinodi kohta?

AS: Sinodi vältel toimusid mitmed ilmselged manipulatsioonid mõnede vaimulike poolt, kes omasid sinodit juhtivates ja selle käigust informeerivates struktuurides võtmetähtsusega positsioone. Dokumendi projekt Relatio post disceptationem oli ilma kahtlusteta eelnevalt koostatud tekst, millel polnud mingisugust faktilist seost Sinodil osalejate tõeliste avaldustega. Oma lõikudes, mis käsitlevad homoseksuaalsust, seksuaalsust ja ligipääsu sakramentidele abielu lahutanud ja uutes ühendustes elavatele inimestele, ilmutab see tekst äärmuslikku uuspaganlikku ideoloogiat. Mitte kunagi terve Kiriku senise ajaloo jooksul pole juhtunud, et paavsti juhtimisel nõu pidavate katoliku piiskoppide ametlikku kohtumist kajastava dokumendina oleks avaldatud niivõrd heterodoksaalne dokument, isegi kui arvestada, et tal oli ainult ettevalmistav iseloom.

Tänu Jumalale ning terve maailma usklike palvetele heitis piisav hulk Sinodi isasid otsustavalt kõrvale seda laadi programmi, mis kolme eelpoolnimetatud teema osas ilmutab meie ajastu peavoolu rikutud paganlikku moraali, mida surutakse globaalselt peale poliitilise surve meetoditega ja samuti ülemaailmse gender-ideoloogia pooldajate põhimõtetele truude ametlike massiteabevahendite vahendusel. Sedalaadi Sinodi dokument, isegi kui ta on ettevalmistav, kujutab endast tõelist häbi ning tõendit selle kohta, mil määral antikristliku maailma vaim on tunginud juba Kirikule nii tähtsatesse sfääridesse. Järgnevatele põlvkondadele ning kirikuajaloolastele jääb see dokument kehtima musta plekina Apostelliku Tooli aul.

Õnneks on Sinodi Isade Läkitus tõeliselt katoliiklik dokument, mis visandab Jumala tõe perekonna kohta ilma et ta vaikiks maha kõigi probleemide sügavamat põhjust, nimelt pattu. Ta annab katoliiklikele perekondadele tõelist julgustust ja lohutust. Tsiteerin sellest: Mõtleme koormale, mille paneb meie peale elu kannatuses, mida võib põhjustada erilist hoolt vajav laps, raske haigus, kõrge iga või lähedase inimese surm. Imetleme nii paljude perekondade truudust, kes kannavad need katsumused julguse, usu ja armastusega. Nad ei märka seda neile asetatud ikkena, vaid pigem millegi sellisena, mille nad võtavad ise endile, nähes ihu nõrkuses kannatavat Kristust.

Abieluline armastus, eriline ja katkematu, jääb püsima hoolimata paljudest raskustest. See on üks ilusamatest, kuid samas ka kõige laiemalt levinumatest imedest. See armastus kasvab viljakuse ja töökuse läbi, mis ilmneb mitte ainult laste ilmaletoomises, vaid ka neile jumaliku elu edasiandmises ristimise, katehheesi ja õpetamise läbi.

Kõrgugu teie kohal Jeesuse, Maarja ja Joosepi püha perekonna juuresolu nende tagasihoidlikus kodus.

PC: Kas Kiriku jaoks fundamentaalse tähtsusega probleemide küsimuse alla seadmine ja kõigutamine ei või mitte avada uksi tõsistele kuritarvitustele ning sarnastele katsetele muuta Kiriku õpetust tulevikus?

AS: Tegelikult ei saa Jumala käsku, antud juhul kuuendat käsku sakramentaalse abielu absoluutsest lahutamatusest või siis Jumalast sisse seatud põhimõtet, et Pühimast Armulauast ei tohi lasta osa saama raske patu seisundis inimesi, nagu selle kohta õpetab püha Paulus oma pühast Vaimust sisendatud hoiatuses (1 Kr 11:27-30), seada diskussiooni alla, niisamuti nagu ei saa seada diskusiooni alla näiteks Kristuse jumalikkust.

Isik, kes on seotud sakramentaalse abielu lahutamatu sidemega, kuid sellest hoolimata elab püsivas konkubinaadis teise isikuga, ei tohi vastavuses Jumala seadusega saada osa Armulauast. Vastupidine oleks avalik ja Kiriku poolt alatult legaliseeritud kristliku abielu lahutamatuse eitamine ja seeläbi Jumala kuuenda käsu Ära riku abielu kehtetuks kuulutamine.

Mitte ükski inimlik institutsioon, isegi mitte paavst ega kirikukogu, ei oma võimu ega kompetentsi kasvõi kõige kergemal ja kaudsemal viisil kahtluse alla seada mitte ühtegi Jumala käskudest ega ka Kristuse jumalikest sõnadest: Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu! (Mt 19:6).

Hoolimata sellest selgest, muutumatust – sest see on muutumatu – ja Kiriku Õpetusameti poolt järjepidevalt kõikidel sajanditel kuni meie ajani õpetatud tõest, näiteks püha Johannes Paulus II apostellikus adhortatsioonis Familiaris consortio, Katoliku Kiriku Katekismuses ning Benedictus XVI õpetuses, pandi niinimetatud uutes ühendustes elavate lahutatute ligipääsu küsimus Armulauale Sinodil arutlemise alla. See tõsiasi on juba iseeneses valulik, sest demonstreerib vaimulike ülbet suhtumist jumalikku Tõesse ja Jumalasõnasse.

Püüdlus allutada jumalikku Tõde ja Jumalasõna diskussiooni objektiks on vääritu käitumine nende poolt, kes Õpetusameti esindajatena peavad ustavalt edasi andma jumalikku usuvaramut. Andes uutes ühendustes elavatele lahutatutele õiguse Pühimale Armulauale, seavad need piiskopid sisse omaenda uue traditsiooni, sel viisil astudes üle Jumala käsust oma pärimuse pärast, nagu ütles Kristus, mõistes hukka variserid ja kirjatundjad (Mt 15:3). Olukorda halvendab veelgi nende piiskoppide püüdlus legitimiseerida oma truudusetust Kristuse sõnadele, otsides õigustust sellist tüüpi argumentidest nagu pastoraalsed vajadused, halastus, avatus Pühale Vaimule.

Enamgi veel, vähimagi kartusevärinata või südametunnistuse etteheiteta moonutavad nad gnostilisel moel nende sõnade tõelist tähendust, ristides samas neid, kes neile vastu astuvad ja kaitsevad muutumatut Jumalikku käsku ning tõelist, mitte inimestelt pärinevat traditsiooni, põikpäisteks, tähenärijateks, traditsionalistideks või muude halvustavate nimetustega.

IV sajandil suure ariaanliku kriisi ajal nimetati Jumala Poja jumalikkuse kaitsjaid samuti leppimatuteks, põikpäisteks ja traditsionalistideks. Püha Athanasius isegi ekskommunitseeriti paavst Liberiuse poolt, kes oma otsust põhjendas argumendiga, et Athanasius ei püsi osaduses Ida kiriku piiskoppidega – kes olid valdavas osas hereetikud või kaldusid hereesiasse. Selles olukorras kinnitab püha Basilius Suur: Praegusel ajal karistatakse ainult ühte pattu karmilt: meie Isade traditsioonide kohusetundlikku järgimist. Sel põhjusel aetakse head välja nende kodudest ja kihutatakse nad kõrbesse.

Piiskopid, kes toetavad ideed jagada Pühimat Armulauda uutes ühendustes elavatele lahutatutele, on tegelikkuses uued variserid ja kirjatundjad, kuna ei hooli Jumala käsust ja on põhjuseks, et nende inimeste ihudest ja südamest lähtub abielurikkumist ja hooramist (Mt 15:19). Näiliselt soovivad nad “puhast” lahendust; nad tahavad ka ise näida “puhtaina” nende silmis, kel on võim – massiteabevahendite ja avaliku arvamuse silmis. Kui nad aga ükskord seisavad Kristuse kohtu ees, kuulevad nad oma õuduseks kindlasti järgmiseid sõnu: Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu? Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha … ja sul on osa abielurikkujatega.  (Ps 50:16-18).

Sinodi lõppdokument sisaldab kahjuks ka peatükki uutes ühendustes püsivatele lahutatutele Pühima Armulaua andmise küsimuses, mille üle Sinodil hääletati. See peatükk ei saavutanud küll nõutud kahte kolmandikku häälteenamust, see aga ei muuda kuidagi rahutuks tegevat ja hämmastavat tõsiasja, et absoluutne enamus kohalolnud piiskoppidest hääletas uuesti abiellunud lahutatutele Pühima Armuala andmise poolt, peegeldades seeläbi kaasaja katoliku piiskoppide tõelist vaimulikku kvaliteeti.

On kurb, et seesama lõik, mis ei saavutanud nõutud kvalifitseeritud enamuse toetust, jääb ikkagi lõppdokumendi viimase versiooni osaks ning saadetakse kõikidesse diötseesidesse laiali selle üle peetava edasise arutluse eesmärgil.  Kindlasti see ainult suurendab õpetuslikku desorientatsiooni preestrite ja usklike seas, kutsudes esile mulje, et Jumala käsud, Kristuse õpetus ning püha apostel Pauluse sõnad on antud nende üle otsustavate inimeste gruppide meelevalda. Üks kardinalidest, kes avalikult ja otsustavalt toetas uutes ühendustes püsivatele lahutatutele Pühima Armulaua jagamise küsimust ning isegi esimeses Relatios sisaldunud häbiväärseid lauseid homoseksuaalsete “abielude” teemal, väljendades oma rahulolematust dokumendi lõpliku versiooniga, kuulutas jultunult, et Klaas on ainult poolenisti täis ning et nüüd tuleb edasi töötada selle nimel, et järgmisel aastal toimuva Sinodi ajal oleks see täiesti täis.

Me peame kindlalt uskuma, et Jumal lööb laiali vale, truudusetuse ja reetmise kavatsused. Kristus hoiab kindlalt oma Kiriku laeva tüüri keset seda suurt tormi. Usume Temasse ja loodame Tema peale, kes tõeliselt valitseb oma Kiriku üle – meie Issanda Jeesus Kristuse peale, kes on Tõde.

PC: Mil viisil tuleb rääkida inimestega, kes langevad kaasajal valitseva kohutava õpetusliku segaduse ja ebakindluse ohvriks, et tugevdada nende usku ja aidata neid teel õndsusele? 

AS: Neil eriliselt rasketel aegadel puhastab Kristus meie katoliku usku, et tänu sellele läbikatsumisele Kirik säraks veelgi tugevamalt ning oleks tõepoolest valguseks ja soolaks maitse kaotanud uuspaganlikule maailmale, tänu truudusele ning puhtale ja lihtsale usule, mida omavad eelkõige “pisikesed” (Mt 18:6) Kirikus – Ecclesia docta (õppiv Kirik), mis praegustel aegadel tugevdab Ecclesia docens’it (õpetavat Kirikut ehk Õpetusametit), sarnasel viisil nagu see toimus IV sajandil suure ariaanliku kriisi ajal, millest kirjutas kardinal John Henry Newman oma essees Arians of the Fourth Century:

“See on erakorraline tõsiasi, peale selle veel moraaliga. Võib olla lubas Jumalik Ettehooldus seda juhtuda sel eesmärgil, et sisendada oma Kirikule, mis just nimelt sel ajal oli väljunud tagakiusamiste ajastust, suurt evangeelset õppetundi selle kohta, et mitte targad ja vägevad, vaid tumedad, õpetamata ja väetid kujutavad endast tõelist väge. Oli ju nii, et peamiselt tänu usus ustavale rahvale saavutati võit paganluse üle. Tänu püha Athanasiuse ja Egiptuse piiskoppide juhtimise all olevale ustavale rahvale seisti vastu kõige hullematele hereesiatele ja tõrjuti need pühitsetud territooriumilt välja. Sel määratu segaduse ajal kuulutas, kinnitas ja kaitses ning (inimlikult väljendudes) hoidis usudogmat Jeesuse jumalikkuse kohta märksa enam Ecclesia docta kui Ecclesia docens. Piiskoppide kogu näitas ennast truudusetuna oma läkitusele, seevastu ilmikute kogu näitas ennast ustavana oma ristimisele. Järjest nii üks või teine paavst,  patriarh, metropoliit või muu kõrgeauline hierarhia liige või siis isegi kirikukogu rääkis seda, mida ta poleks tohtinud rääkida või tegi seda, mis ähmastas ilmutatud usutõde või asetas selle ohu alla, samas kui teisest küljest kristlik rahvas osutus Jumaliku Ettehoolduse otsuse alusel Athanasiuse, Vercelli Eusebiuse ja teiste suurte üksikute usutunnistajate kiriklikuks väeks, ilma milleta oleks ka nemad alt vedanud.”

Me peame innustama lihtsaid katoliiklasi olema ustavad katekismusele, mida neile kord õpetati; jääma ustavaks Kristuse sõnadele, mis on kirja pandud Evangeeliumis; jääma ustavaks sellele usule, mida neile on edasi andnud nende isad ja vanaisad. Me peame asutama õppegrupid ja organiseerima konverentse Kiriku igavese õpetuse kuulutamiseks ja tundmaõppimiseks abielu ja abielulise karskuse küsimustes, millele peame kutsuma eelkõige noori inimesi ja perekondi. Me peame demonstreerima karskuses elamise, kristliku abielu ja perekonna ilu ning risti ja ohvri suurt väärtust meie elus. Me peame veelgi sagedamini meelde tuletama pühakute ning järgimist väärivate isikute elust võetud näiteid, kes näitasid meile, et ehkki nad kannatasid samasuguseid ihulikke kiusatusi, kannatasid samasuguse paganliku maailma vaenu ja teotuse all, kuid Kristuse armu jõul elasid nad õnnelikku elu karskuses, kristlikus abielus ja perekonnas. Usk – puhas ja terviklik katoliiklik ja apostellik usk – võidab ära maailma (vrd 1 Jh 5:4).

Me peame asutama ja propageerima noorsoo seas “puhaste südamete” gruppe, katoliiklike perekondade ja abielupaaride gruppe, kes oleks teadlikult pühendunud abielutõotustele truuduse hoidmisele. Peame organiseerima gruppe, kes aitaksid moraalset või materiaalset kriisi läbivaid perekondi ning üksikemasid; gruppe, kes aitaksid palve ja nõuannetega separatsioonis viibivaid abielupaare; asutama gruppe või innustama tööle isikuid, kes aitaksid hoolega lahutatud ja uuesti sõlmitud “abielulistes ühendustes” viibivatel inimestel alustada põhjaliku pöördumise protsessi, see tähendab, et nad tunnistaksid täies alandlikkuses patu seisundit, milles nad viibivad ning loobuksid Jumala armu väel patust Jumala käsu ning abielusakramendi pühaduse vastu.

Me peame looma grupid, kes mõistvalt aitaksid homoseksuaalsete kalduvustega inimestel astuda kristliku pöördumise teele, voorusliku elu rõõmsale ja kaunile teele, ning lõpuks pakuks neile diskreetselt  psühholoogilise ravi võimalust. Me peame meie kaasaegsetele uuspaganlikus maailmas elavatele inimestele demonstreerima ja kuulutama Kristuse õpetuses peituvat vabastavat rõõmusõnumit: seda, et Jumala käsud, isegi kuues käsk, on targad ja kaunid: Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks. Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.  (Ps 19:8-9).

PC: Sinodi ajal väljendasid Poznani peapiiskop Stanisław Gądecki ning teised kõrgeaulised hierarhia liikmed avalikult oma nõusolematust sellega, et koosolekute tulemused lahknevad Kiriku õpetusest. Kas võib loota sellele, et selle segaduse keskel toimub nende vaimulike ja ilmikkatoliiklaste ärkamine, kes siiamaani polnud teadlikud sellest, et Kiriku enda rüpes on inimesed, kes seavad Jeesuse Kristuse õpetuse kahtluse alla?

AS: Poola katoliiklusele valmistab suurt au tõsiasi, et Poola Piiskoppide Konverentsi eesistuja peapiiskop Gądecki niivõrd selgelt ja julgelt kaitses Kristuse tõde abielu ja inimese seksuaalsuse kohta, demonstreerides ennast seeläbi püha Johannes Paulus II tõelise vaimuliku pojana.

Väga tabavalt iseloomustas Sinodi liberaalset seisukohta seksuaalsust puudutavates küsimustes ning väidetavalt halastust täis ning tõelist hingehoidu väljendavat toetust uutes ühendustes elavatele lahutatutele Pühima Armulaua jagamise küsimuses kardinal George Pell, öeldes, et see on ainult jäämäe tipp ning omalaadne “Trooja hobune” Kirikus.

See, et Kiriku enda rüpes leiduvad inimesed, kes seavad löögi alla Issanda Jeesuse õpetuse, sai terve maailma ees ilmseks tõsiasjaks tänu Internetile ning mõnede katoliiklike ajakirjanike tööle, kes pole ükskõiksed selle suhtes mis toimub katoliku usuga, mida nad peavad Kristuse poolt jäetud aardeks. Ma panin meeldiva üllatusega tähele, et mõned katoliiklikud ajakirjanikud ning Internetis blogide pidajad käitusid tublide Kristuse sõduritena, paljastades Kristuse igavikulist õpetust kahtluse alla seadvaid seisukohti. Kardinalid, piiskopid ka preestrid, katoliiklikud perekonnad ja noored katoliiklased peavad endale ütlema: Ma ei nõustu selle maailma uuspaganliku vaimuga, isegi kui seda levitavad mõned piiskopid ja kardinalid. ma ei aktsepteeri nende Jumala püha halastuse ning väidetava ” Püha Vaimu uue väljavalamise” eksitavat ja väärastunud ärakasutamist ja kuritarvitamist. Ma keeldun viiruki suitsutamisest gender-ideoloogia, korduvate abielude ja konkubinaatide ebajumalakujude ees. Isegi kui minu piiskop seda teeks, mina seda ei tee. Jumala armust eelistan ma pigem kannatada kui lahti öelda tervest Kristuse tõest inimese seksuaalsuse ning abielu kohta.

Usutunnistajad on need, kes veenavad maailma, mitte õpetajad, ütles õnnis Paulus VI adhortatsioonis Evangelii nuntiandi. Tõepoolest, maailmale ja Kirikule on tungivalt vaja kartmatuid ja siiraid tunnistajaid terviklikust tõest Jumala käskude ning Jumala tahte kohta; terviklikust tõest selle kohta, mida Jeesus Kristus rääkis abielu kohta. Tänapäeva kiriklikud variserid ja kirjatundjad, kes valdavad piiskopi ja kardinaliameteid, suitsutavad piiskopirüüdesse riietunult viirukit gender-ideoloogia ja konkubinaadi ebajumalakujude ees, kuid nad ei suuda kedagi veenda innukalt uskuma Kristusesse ning innustama neid andma Tema eest oma elu.

Tõepoolest, Issanda ustavus kestab igavesti (Ps 117:2), Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8), ja Tema tõde vabastab teid (Jh 8:32). Võib lisada: ilmutatud ja muutumatuna edasiantud jumalik tõde inimese seksuaalsuse ja abielu kohta toob tõelise vabaduse inimhingedele Kirikus ja väljaspool seda.

Kirikus valitseva kriisi ning mõnede tema ajastule kaasaegsete piiskoppide halva moraalse ja doktrinaalse eeskuju tõttu lohutas püha Augustinus oma usus lihtsaid inimesi järgmiste sõnadega: “Ükskõik millised meie, piiskopid, ka poleks, olete teie ohutud, kellele Jumal on Isaks ja Kirik emaks” (Contra litteras Petiliani, III, 9, 10).

PC: Tänan vestluse eest.

Portaalist Polonia Christiana 24  poola keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu