Isa Ivo Õunpuu
Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: «Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks (Mt 8:2-3).
Kallid Kristuses! Enamasti pole MI Jeesuse Kristuse maise tegevuse jooksul tehtud imetegude puhul tegemist ainult Tema jumaliku loomuse ja väe ilmutamisega inimestele ja neile tõestuse andmisega sellest, et Ta on Jumala Poeg, vaid nende imede toimepanemisel ilmnenud asjaolude alla on Jumal tahtnud peita ka kristlaste õpetamiseks mõeldud viited Kristuse inimesi vaimselt tervendava tegevuse jätkamise kohta Tema Kirikus. Mida siis sümboliseerib pidalitõbine ja tema pidalitõvest terveks, või nagu Pühakirjas seisab, „puhtaks” tegemine? Vastuse sellele küsimusele saame selle imeteo kirjeldust uurinud ja kommenteerinud kirikuisadelt.
Pidalitõbi, mis on väga nakkav haigus ja mis nähtaval viisil avaldub ka pidalitõvega nakatunud inimese välimuses ja tema naha valges või laigulises toonis, sümboliseerib nimelt patu seisundit, milles pärispatu tagajärjel viibib iga Lunastuse tervendavatest viljadest veel puutumata inimene: „Teiste seas, kes ei suutnud mäele minna, oli ka pidalitõbine, kes kandis patukoormat; sest meie hingede patt on pidalitõbi. Ja Issand tuli alla taevastest kõrgustest otsekui mäelt, et Ta puhastaks meid meie patu pidalitõvest.” (Johannes Kuldsuu). Ning p. Beda Auväärne kirjutab: „See mees sümboliseerib tervet inimkonda, sest too polnud mitte ainult pidalitõbine, vaid Luuka evangeeliumis nimetatakse teda pidalitõbe täis inimeseks. Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala auhiilgusest (Rm 3:23).” – Seevastu pidalitõbise puhastamise imeteo seost inimkonna patust Lunastamisega sellesama Kristuse poolt selgitab p. Beda Auväärne: „Nimelt see auhiilgus anti meile tagasi, kui Päästja käsi sirutati välja (see tähendab, kui Sõna sai lihaks) ja see puudutas inimloomust, et see saaks puhastatud tema endiste eluviiside tühisusest”.
Niisiis tänases Evangeeliumis sisalduva sümboolse tähenduse alusel tahaksin ma täna rääkida patust, eelkõige pattude raskuse, surmapatu ja andestatava patu eristamise ning patu ja patuste vältimise vajadusest.
Eestisse ega tema naabermaadesse pidalitõbi ka keskajal kunagi ei jõudnud ja seetõttu pole meil ka tõsist ettekujutust pidalitõve füüsiliste tagajärgede raskusest, ja seetõttu ka tema realistlikust analoogiast raske patu või juurdunud pahe tagajärgedega surmapatu seisundis viibiva inimese hinge seisundiga. Füüsilistele tagajärgedele lisandus veel pidalitõbise kohustus eralduda tervetest inimestest, kanda oma seisundile viitavat silmapaistvat rõivastust, ja helistada tervete inimeste hoiatamiseks pidalitõbise lähenemisele viitavat kellukest. Pidalitõbist peeti inimühiskonnale surnud inimeseks. Kui pidalitõbist peeti elavalt surnuks, siis patuseisundis viibiv inimene ongi reaalselt mitte ainult Jumalale, vaid ka jumalikus armus elavate inimeste ühiskonnale, Kirikule, surnud inimene, kes, peale selle, et on ise armu elule surnud, levitab teda ümbritsevate armuseisundis elavate inimeste seas edasi surmavat nakkust. Nagu surmapatu mõistegi ütleb, tähendab see hinge surma. Jumal ütleb selgelt: Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust (2Ms 32:33) ja manitseb: Põgene patu eest otsekui mao eest,sest kui sa temaga kokku puutud, salvab ta sind! Tema hambad on nagu lõvi hambad: need tapavad inimeste hinge (Srk. 21:2). Seetõttu on Kirik apostlite ajast kuni Vatikani II Kirikukoguni manitsenud kristlasi vältima lähemat suhtlemist avalike patustega, st. kõigile teada oleva, ilmse ja kahetsemata ja põikpäise patu seisundis viibivate inimestega – eelkõige liiderdajate, abielurikkujate ja hereetikutega.
Surmapattu teinud kristlase hing ütleb oma teoga lahti Jumalast, Tema kingist – jumalikust armust. ja Tema tõotusest – igavesest elust, satub uuesti tagasi Saatana meelevalda ja igavese õndsuse tõotuse asemel saab tema osaks igavene hukatus. Ühelegi surmapatu läbi ise oma hinge surmanud inimesele pole Jumal tõotanud tema hinge korduvat elustamist jumaliku halastuse ajendil kingitud pöördumise armu läbi, eriti kui see hing ebamõistlikul moel viivitab ainsa Jumala poolt just selliseks otstarbeks, vaimselt surnud inimese elustamiseks seatud, talle tuntud ja kättesaadava korralise elustamisvahendi – pihisakramendi kasutamisega, või kui ta selle kasutamise otseselt ära põlgab.
Kristlaste moraalse teadlikkuse, moraalse tervise ja südametunnistuse otsuste õigsuse seisukohast on hädavajalik, et preestrid selgitaksid ustavatele põhjalikult surmapatu ja andestatava patu vahel valitsevaid olemuslikke erinevusi ning et ustavad õpetust nendest olemuslikest erinevustest oma moraalse elu praktikas rakendaksid, eelkõige et nad oma südametunnistuse hinnangutes ja otsustes ja pihil toimuva patutunnistuse ettevalmistamise eesmärgil ette võetud südametunnistuse juurdlustes sellest õpetusest lähtuksid. Kiriku tasakaaluka moraalse õpetuse alusel välja kujundamata, oma moraalsetes hinnangutes ebakindel või siis õpetuslikesse äärmustesse nagu rigorism või permissivism kalduv, või oma iseloomust tulenevalt skrupuloosse või vastupidi, laksistliku südametunnistusega hing võib oma moraalseid otsuseid soliidsete katoliikliku õpetuse alustele seadmata terve oma kristliku vaimse elu vältel viibida asjatutes südametunnistuse piinades, pihil asjatut ja ebaolulist pihtida või hädavajalikku ja olulist pihtimata jätta, oma moraalsetes otsustes kahelda ja püsimatu olla ning oma südametunnistuse juurdlustes piinelda püsivas ebakindluses ja kahtlustes või vastupidi, kümnete näiliste surmapattude koorma all. Tõese moraaliõpetuse alusel välja kujundamata südametunnistuse tõttu võib nii mõnigi katoliiklane omandada püsiva vastumeelsuse pihi vastu, pihist lõpuks üldse loobuda ning oma südametunnistuses teda Jumala kui Seadusandaja ja Kohtunikuga siduvate sidemete sasipuntrasse sattumise tõttu lõpuks üldse kaotada lootuse, usu ja armastuse voorused ning elava sideme Jumalaga. Sedalaadi ohud ja hädavajadus tegeleda oma moraalsete teadmiste ja südametunnistuse kujundamisega esineb eriti tugevalt Eesti katoliku kirikus.
Seetõttu ma esitan esmalt katoliku moraaliõpetuse aluspõhimõtte, mis kõigil katoliiklastel tuleks endale raudselt selgeks teha, et: surmapattu saab inimene teha ainult siis, kui patuks kvalifitseeruva akti puhul on üheaegselt täidetud kõik kolm olemuslikku tingimust: 1. otsene vastuolu jumaliku seadusega ja selles raske mateeria, 2. täielik teadlikkus sellest ja 3. täielik tahtlikkus. Kui ka ainult üks neist kolmest tingimusest pole täiel määral täidetud, ei saa inimene kuidagi toime panna surmapattu, vaid halvimal juhul andestatava e. temalt pühitseva armu seisundit mitte rööviva patu.
1. Patu raske mateeria on määratletud teo enda kurja ja kahjuliku olemuse või tagajärjega, mis on kurjaks ja lubamatuks hinnatud Jumala seaduste ja terve mõistuse poolt (NB! Patuseks teoks e. aktiks loetakse ka kurja mõtet või soovi, mis on saanud tahte heakskiidu, kuid jäänud ainult mõtte tasandile ja välises teos realiseerimata). Vargus on küll keelatud 7. käsuga ja vargusele juhtivad soovid ja mõtted 10. käsuga, kuid nende käskude valdkonnas surmapattu andestatavast patust eristamisel on hädavajalik arvestada varastatud või himustatud võõra vara väärtust. 5 euro varastamine võõrast laokile jäänud rahakotist ei saa kunagi olla surmapatt, ka siis kui seda vargust on mitmeid päevi ette kavatsetud ja plaanitud. Seevastu pangaröövi või miljonitesse ulatuva finantspettuse kavatsemine on alati surmapatt, kohe kui see on reaalse kavana heaks kiidetud, ka sel juhul, kui mitmetel välistel põhjustel pole sellise kava elluviimist isegi alustatud. Tapmine on küll keelatud 5. käsuga, kuid surmapatu eristamiseks andestatavast patust või siis teost, mis on küll vormiliselt tapmine, kuid pole üldse patt, on vajalik arvestada sellega, keda ja millistel asjaoludel taheti tappa. Ka realistlikult kaalutletud, kuid elluviimata jäänud kavatsus tappa süütu inimene kujutab endast alati surmapattu, kuid teoks tehtud kavatsus tappa terve sahvrisse pesa teinud ja perekonna toiduvarusid hävitav ja lagastav rotiperekond ei kujuta endast isegi mitte andestatavat pattu, vaid lihtsalt moraalse kohustuse täitmist. Seevastu öösel salaja korterisse või majja sisse murdnud ja pereliikmeid tulirelvaga ähvardava röövli tapmine pereisa poolt, kel on selleks vajalik vahend, kujutab endast Jumala kohtu ees kangelaslikku heategu ning õigustatud enesekaitset vähemalt osade veel tervemõistuslikud põhimõtted säilitanud riikide seadusandluse ees. Täie teadlikkuse ja täie tahtlikkuse tingimuste täitmisel on surmapattu määratleva raske mateeria ja andestatavat pattu määratleva kerge mateeria eristamisega suuri raskusi paljudel lastel ja isegi mõnedel korraliku kateheesita, katoliikliku kasvatuse ja usulise praktikata noorukitel.
2. Surmapatu toimepanekuks on hädavajalik täielik teadlikkus kavatsetava teo (või reaalse kavatsuse kujul mõeldud soovi või mõtte) selgest vastuolust kas mõistuse poolt tunnetatud moraalse hüvega (eriti kui see kahjustab teiste inimese hüve) ja/või Jumalikus seaduses sisalduva käsuga. Inimese teadmatus kas kergendab süüd või mõnel juhul üldse välistab moraalse süü materiaalselt endast pattu kujutava teo eest. Sealjuures tuleb aga arvestada, et esineb ka niisugune asi nagu süüdiv ja jäme moraalne ignorantsus, st kergemeelsusest, vaimsest laiskusest või huvipuudusest tingitud teadmatus elementaarsete moraalsete normide vallas. Seevastu une seisundis, ükskõik kui hiljem ärkvelolekus selgelt meenuvate üksikasjadega see uni ka poleks, ei saa ükski inimene toime panna surmapattu ega isegi mitte andestatavat pattu, isegi kui ta unes näeks iseennast realistlikes olukordades tegutseva sarimõrvarina. Une seisundis ei saa nimelt inimene toime panna tegelikkusele suunatud ja mõistuse ja tahte osalusel toimuvaid inimlikke akte, mis ainsana saavad endast kujutada moraalseid e. hea ja kurja määratlusele alluvaid ja Jumaliku Kohtuniku ees hindamisele kuuluvaid akte. Katoliku moraaliõpetuse lühivormel kõlab: „Kes magab, see ei tee pattu”.
3. Täielik tahtlikkus eeldab tegelikult üldjuhul ka täielikku teadlikkust oma teo raskest mateeriast ja vastuolust loomuõigusega või jumaliku õigusega. Ainult harvade keeruliste ja raskesti ettenähtavate olukordade puhul võib esineda asjaolusid, kus inimene on küll täielikult tahtnud toime panna mõnd tegu, kuid pole oma kavatsustes piisavalt selgelt arvestanud selle teo tõenäolise raskelt kahjuliku tagajärjega, või on kergemeelselt lootnud, et vähem või rohkem tõenäoline kahjulik tagajärg tema teo puhul ei esine. See puudutab eeskätt surmava tagajärjega liiklusõnnetusi teeoludele mittevastava kiiruse või tähelepanu hajumise tõttu. Seevastu kahjulikest tagajärgedest ja keelatud iseloomust täieliku teadlikkusega, kuid võõra inimese surve või surmaähvarduse all tehtud kuri tegu ei saa küll kuidagi olla täie tahtlikkusega tehtud tegu ja seetõttu tundub ka, et see ei saa kunagi olla surmapatt. Vähemalt inimliku seaduse ees tühistab raskekujuline moraalne surve, veel enam füüsiline ähvardus elule täielikult õiguslike aktide kehtivuse ning vähendab õigusliku vastutust inimeste elu vastu suunatud kuritegude puhul. Seevastu Jumaliku seaduse ja Kohtuniku ees on asi teistmoodi: nimelt ükski vaimne ega füüsiline ähvardus, ka mitte surmaga ähvardamine ei saa inimeselt röövida vaba tahet ja selle kasutamist piirata. Samuti õpetab Jumalik Ilmutus, et pühitseva armu seisund ja igavene elu on oluliselt kõrgemad väärtused kui füüsiline elu. Seetõttu on olukordi, eelkõige neid, mis seonduvad usu tunnistamisega õigesse Jumalasse ja armastuse säilitamisega Jumala vastu, mil puhul inimest (mitte ainult kristlast, vaid iga inimest!) kohustab rangelt ja tingimusteta moraalne nõue säilitada isegi surmaga ähvardamise korral oma tahte täielik vastuseis ususalgamist või Jumala armastust teotava teo toimepanemise nõudele, teisisõnu, kohustus panna täie teadlikkuse ja tahtlikkusega toime avalik jumaliku usu tunnistamise ja armastuse akt, välisest survest ja ähvardusest hoolimamata ja selle kiuste. Selles seisnebki ülima Jumala austamise ja teenimise ning Jumalale toodud vaimse ohvri akt – veretunnistaja ehk märtri elu viimne, kõige teadlikum, vabatahtlikum ja täiuslikum tegu. Sellest ajaliku surma ähvardusel keelduda tähendaks Jumala reetmist, surmapatte üheaegselt usu, armastuse ja lootuse vooruste vastu ning lõpptulemusena igavese elu kaotamist ja igavese hukatuse teenimist, isegi kui Jumala reetmise surmapatu läbi võidetaks aastakümneid maist kaduvat elu. Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele (Mk 8:36)?
Käesolev jutlus sai eesti keeles peetud 25. I a. D. 2026 FSSPX PN Maarja Puhtaima Südame kirikus Tallinnas ja EELK Pauluse kiriku krüptis Tartus