ÜHEST VÄGA VANAST MAARJA-PALVEST

Meie Kiriku toimetus

Meie Kirik, 7. mai 2014

subtuum-praesidum

Sub tuum praesidium

 

Paljud protestandid usuvad, et „Neitsi Maarja poole palvetamine“ on katoliiklaste (ja ka ortodokside) hilisem väljamõeldis ning esimeste sajandite kristlased sellist asja ei tundnud. 16. sajandi reformaatorid lükkasid inglite ja pühakute, s.h Jumala­ema eestkoste palumise tagasi kui millegi, mida Pühakiri ei nõua ega õpeta.

On väidetud, et „Maarja-kultus“ hakkas arenema alles pärast seda, kui kristlik kirik sai 4. sajandil Rooma impeeriumi ametliku tunnustuse osaliseks ning võttis üle mitmeid paganlikke kombeid. Ometi dateeritakse üks väga varane Jumalaema poole suunatud palve 3. sajandi kesk­paika, s.t aega, mil kristlust alles julmalt taga kiusati. Jutt on ühest Egiptuses leitud ja 1938. aastal publitseeritud papüüruse­fragmendist, mille suurus on 17 x 9 cm ja mille papüroloog E. Lobel on dateerinud ajavahemikku 250–280 pKr.

Ida-Soome ülikooli süstemaatilise teoloogia ja patristika professor, ortodoksi munk Serafim Seppälä märgib, et protestantlikus kultuuri­ruumis peetakse nii varast dateeringut teoloogilistel kaalutlustel „peaaegu usutamatuks“, seevastu katoliiklaste ja ortodokside jaoks on see endast­mõistetav. Mingeid teoloogilisi või filoloogilisi põhjuseid varasest (3. sajand) dateeringust loobumiseks pole.[1]

Active Image

Palvet, mille varasest olemasolust mainitud papüüruse­tükk tunnistab, nimetatakse algus­sõnade järgi kreeka keeles „Ὑπὸ τὴν σὴν εὐσπλαγχνίαν“, ladina keeles „Sub tuum praesidium“, eesti keeles „Sinu kaitse ja varju alla“. Eesti­keelse katoliikliku palve­raamatu „Au olgu Jumalale“[2] järgi kõlab see nõnda:

Sinu kaitse ja varju alla põgeneme, püha Jumalasünnitaja. Ära põlga meie palveid, kui me oleme hädas, vaid hoia meid alati kõikide ohtude eest, Sina, auline ja püha Neitsi.

Teise eestikeelse versiooni esitab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku lauluraamat[3]:

Sinu armu varju alla tõttame meie, Jumalasünnitaja; ära põlga meie palveid häda ajal, vaid päästa meid hädadest, sa ainus puhas ja ainus õnnistatu.

Kreeka ja ladina keeles kõlab meie palve järgmiselt:

π τν σν εσπλαγχνίαν καταφεύγομεν Θεοτκε· τς μνκεσίας μ παρίδς ν περιστάσει λλ κ κινδύνου λύτρωσαιμς μόνη γν μόνη ελογημένη.

Sub tuum praesidium confugimus Sancta Dei Genitrix. Nostras deprecationes ne despicias in necesitatibus, sed a periculis cuncti liberanos semper, Virgo gloriosa et benedicta.

Mida võib sellest iidsest Maarja-palvest järeldada? Kõigepealt seda, et varases kirikus kujunema hakanud marioloogia oli tihedas seoses palve- ja liturgilise eluga. Niisamuti näeme, et Maarja eest­palvete jõudu usuti juba märtrite­kiriku ajastul. Alates 3. sajandi kesk­paigast muutus kristlaste taga­kiusamine Rooma impeeriumis üle­riigiliseks. Nendel „häda aegadel“ otsisid kristlased varju oma Lunastaja ema eest­kostest ja palusid temalt ärapäästmist (sama verb, mida on kasutatud Meie Isa palves) kõigist hädadest ja ohtudest.

Märkimisväärne on ka tõsiasi, et selles palves on kasutatud Maarja kohta tiitlit Theotókos ehk Jumala­sünnitaja ligi kaks sajandit varem, kui see III üleilmsel kiriku­kogul Efesoses aastal 431 ametlikult heaks kiideti. Selleks ajaks oli tiitel „Jumalasünnitaja“ muutunud kristlaste seas nii populaarseks, et Konstantinoopoli patriarh Nestoriuse katse võtta selle asemel kasutusele tiitel „Kristuse­sünnitaja“ kukkus läbi. Meie papüürus aga osutab sellele, et Maarja tiitel Theotókos ei sündinud teoloogilistes vaidlustes ja spekulatsioonides, vaid palves.

Ida- ja läänekiriku pärandis leidub palju kauneid Maarja-hümne ja -palveid. Mitmed neist on tõe­poolest koostatud alles teisel aasta­tuhandel. Palve „Sinu kaitse ja varju alla“ aga läheb tagasi vara­kristlikku aega ning kuulub seega kõigi kristlaste ühisesse pärandisse.

Õigeusu kirikus esineb see palve paastuaja õhtu­teenistuses, Vene traditsioonis kasutatakse seda ka väljas­pool paastu­aega koos palve­hüüdega „Пресвѧтаѧ Богородице спаси насъ“. Ladina riituses loetakse või lauldakse palve Sub tuum praesidium Maarja-pühadel päevalõpu­palvuses Nunc dimittis’e antifoonina.

MÄRKUSED:

[1] Serafim Seppälä. Elämän äiti. Neitsyt Maria varhaiskristillisessä teologiassa. Helsingi 2010, lk 84.

[2] Au olgu Jumalale. Katoliiklik palveraamat. Katoliku Kiriku väljaanne, Tallinn 2006, lk 71.

[3] Apostlik-õigeusu lauluraamat. I osa. EAÕK kirjastus­toimkond, Tallinn 2003, lk 143.

Lisa kommentaar