Meie Kiriku toimetus
Meie Kirik, 7. mai 2014
Sub tuum praesidium
Paljud protestandid usuvad, et „Neitsi Maarja poole palvetamine“ on katoliiklaste (ja ka ortodokside) hilisem väljamõeldis ning esimeste sajandite kristlased sellist asja ei tundnud. 16. sajandi reformaatorid lükkasid inglite ja pühakute, s.h Jumalaema eestkoste palumise tagasi kui millegi, mida Pühakiri ei nõua ega õpeta.
On väidetud, et „Maarja-kultus“ hakkas arenema alles pärast seda, kui kristlik kirik sai 4. sajandil Rooma impeeriumi ametliku tunnustuse osaliseks ning võttis üle mitmeid paganlikke kombeid. Ometi dateeritakse üks väga varane Jumalaema poole suunatud palve 3. sajandi keskpaika, s.t aega, mil kristlust alles julmalt taga kiusati. Jutt on ühest Egiptuses leitud ja 1938. aastal publitseeritud papüürusefragmendist, mille suurus on 17 x 9 cm ja mille papüroloog E. Lobel on dateerinud ajavahemikku 250–280 pKr.
Ida-Soome ülikooli süstemaatilise teoloogia ja patristika professor, ortodoksi munk Serafim Seppälä märgib, et protestantlikus kultuuriruumis peetakse nii varast dateeringut teoloogilistel kaalutlustel „peaaegu usutamatuks“, seevastu katoliiklaste ja ortodokside jaoks on see endastmõistetav. Mingeid teoloogilisi või filoloogilisi põhjuseid varasest (3. sajand) dateeringust loobumiseks pole.[1]
Palvet, mille varasest olemasolust mainitud papüürusetükk tunnistab, nimetatakse algussõnade järgi kreeka keeles „Ὑπὸ τὴν σὴν εὐσπλαγχνίαν“, ladina keeles „Sub tuum praesidium“, eesti keeles „Sinu kaitse ja varju alla“. Eestikeelse katoliikliku palveraamatu „Au olgu Jumalale“[2] järgi kõlab see nõnda:
Sinu kaitse ja varju alla põgeneme, püha Jumalasünnitaja. Ära põlga meie palveid, kui me oleme hädas, vaid hoia meid alati kõikide ohtude eest, Sina, auline ja püha Neitsi.
Teise eestikeelse versiooni esitab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku lauluraamat[3]:
Sinu armu varju alla tõttame meie, Jumalasünnitaja; ära põlga meie palveid häda ajal, vaid päästa meid hädadest, sa ainus puhas ja ainus õnnistatu.
Kreeka ja ladina keeles kõlab meie palve järgmiselt:
Ὑπὸ τὴν σὴν εὐσπλαγχνίαν καταφεύγομεν Θεοτὸκε· τὰς ἡμῶνἱκεσίας μὴ παρίδῃς ἐν περιστάσει ἀλλ᾽ ἐκ κινδύνου λύτρωσαιἡμᾶς μόνη ἁγνὴ μόνη εὐλογημένη.
Sub tuum praesidium confugimus Sancta Dei Genitrix. Nostras deprecationes ne despicias in necesitatibus, sed a periculis cuncti liberanos semper, Virgo gloriosa et benedicta.
Mida võib sellest iidsest Maarja-palvest järeldada? Kõigepealt seda, et varases kirikus kujunema hakanud marioloogia oli tihedas seoses palve- ja liturgilise eluga. Niisamuti näeme, et Maarja eestpalvete jõudu usuti juba märtritekiriku ajastul. Alates 3. sajandi keskpaigast muutus kristlaste tagakiusamine Rooma impeeriumis üleriigiliseks. Nendel „häda aegadel“ otsisid kristlased varju oma Lunastaja ema eestkostest ja palusid temalt ärapäästmist (sama verb, mida on kasutatud Meie Isa palves) kõigist hädadest ja ohtudest.
Märkimisväärne on ka tõsiasi, et selles palves on kasutatud Maarja kohta tiitlit Theotókos ehk Jumalasünnitaja ligi kaks sajandit varem, kui see III üleilmsel kirikukogul Efesoses aastal 431 ametlikult heaks kiideti. Selleks ajaks oli tiitel „Jumalasünnitaja“ muutunud kristlaste seas nii populaarseks, et Konstantinoopoli patriarh Nestoriuse katse võtta selle asemel kasutusele tiitel „Kristusesünnitaja“ kukkus läbi. Meie papüürus aga osutab sellele, et Maarja tiitel Theotókos ei sündinud teoloogilistes vaidlustes ja spekulatsioonides, vaid palves.
Ida- ja läänekiriku pärandis leidub palju kauneid Maarja-hümne ja -palveid. Mitmed neist on tõepoolest koostatud alles teisel aastatuhandel. Palve „Sinu kaitse ja varju alla“ aga läheb tagasi varakristlikku aega ning kuulub seega kõigi kristlaste ühisesse pärandisse.
Õigeusu kirikus esineb see palve paastuaja õhtuteenistuses, Vene traditsioonis kasutatakse seda ka väljaspool paastuaega koos palvehüüdega „Пресвѧтаѧ Богородице спаси насъ“. Ladina riituses loetakse või lauldakse palve Sub tuum praesidium Maarja-pühadel päevalõpupalvuses Nunc dimittis’e antifoonina.
MÄRKUSED:
[1] Serafim Seppälä. Elämän äiti. Neitsyt Maria varhaiskristillisessä teologiassa. Helsingi 2010, lk 84.
[2] Au olgu Jumalale. Katoliiklik palveraamat. Katoliku Kiriku väljaanne, Tallinn 2006, lk 71.
[3] Apostlik-õigeusu lauluraamat. I osa. EAÕK kirjastustoimkond, Tallinn 2003, lk 143.