Roberto de Mattei

KATHOLISCHES, 5. november 2014

Paavst Franciscus püha Peetruse basiilika trepil. Foto: AP Photo/Alessandra Tarantino

(Rooma) Oma aktuaalses essees juhib ajaloolane Roberto de Mattei tähelepanu uutele probleemidele, mis ilmuvad praeguses olukorras katoliiklaste ette. Nende kuulub ka küsimus, kas katoliiklastel on olemas vastupanu õigust, jah isegi vastupanu kohustust karjaste suhtes, kes ei täida oma ülesandeid ning kas see võib kehtida ka paavsti enda suhtes. Küsimus puudutab ka sellise  vastupanu õiguse ulatust ja piire. Sellele küsimusele antav vastus eeldab paavsti autoriteedi täpset tundmist, nii nagu selle on määratletud Vatikani I Kirikukogu.

See ajalooperiood, mille avab 2014. aasta sinod, nõuab katoliiklastelt mitte ainult valmisolekut poleemikaks ja võitluseks, vaid ka uute laual olevate probleemide kaalutletud läbimõtlemise ja üksikasjalise uurimise hoiakut. Esimene neist probleemidest on usklike suhe autoriteetidesse, kes tunduvad oma ülesandeid mitte täitvat. Kardinal Burke ütles oma intervjuus Vida Nuevale 30. oktoobril (2014), et „tal on tugev mulje, et Kirik on kui laev ilma roolita“. See on võimas võrdlus, mis tõepoolest vastab olukorra üldisele tajumisele.

Kiriku “republikaniseerimine” ja püsiv sinodaalsus on vastuolus Vatikani I Kirikukogu konstitutsiooniga Pastor aeternus

Selles segaduse olukorras edasiminekuks valitav tee ei saa kindlasti seisneda selles, et Kiriku valitsemisel asetatakse ennast ise paavsti ja piiskoppide asemele, kuna Kiriku kõrgeimaks juhiks jääb alati Jeesus Kristus. Kirik nimelt pole mingi demokraatlik koosolek, vaid monarhiline ja hierarhiline ühiskond, mis Jumalast seatuna on rajatud paavstluse institutsioonile, mis kujutab endast tema asendamatut põhialust. Progressistlik unistus Kirik republikaniseerida ja juhtida see püsiva sinodaalsuse seisukorda on määratud purunemisele Vatikani I Kirikukogu konstitutsiooni Pastor aeternus vastu, mis defineeris mitte ainult paavsti eksimatuse dogma, vaid eelkõige paavsti kõrgeima ja vahetu meelevalla kõikide piiskoppide ja kogu Kiriku üle.

Paavsti esmaseisus

Vatikani I Kirikukogul toimunud aruteludes väitis kontsiliaristlikke ja gallikanistlikke teese kordav paavsti eksimatuse dogma vastane vähemus, et paavsti autoriteet ei põhine mitte paavstil üksi, vaid piiskoppidega ühenduses seisval paavstil. Väike rühm kontsiiliisasisasid palus Pius IX-l määratleda dogmaatilises tekstis, et paavst on eksimatu „kirikute tunnistuse kaudu“ (nixus testimonio Ecclesiarum), kuid paavst kujundas dogma definitsiooni vastupidises suunas, viies selles sisse määratluse ideoque eiusmodi Romani Pontificis definitionis esse ex se irreformabilis ja lisades kvalifikatsiooni non autem ex consensu Ecclesiae („seetõttu on Rooma paavsti selline definitsioon iseendast reformimatu … ja mitte Kiriku nõusolekust tulenevalt“). Seeläbi selgitati lõplikult, et Kiriku nõusolek ei kujuta endast absoluutselt mingit õpetusliku eksimatuse tingimust. 18. juulil võeti tihedalt Peetruse basiilikat täitva rahvahulga juuresolekul 525 poolthääle ja kahe vastuhäälega ning 50 opositsiooni esindaja erapooletuks jäädes vastu apostelliku konstitutsiooni Pastor aeternus lõppversioon. Kohe pärast hääletust kuulutas Pius IX selle pidulikult välja usureeglina.

Apostellik konstitutsioon Pastor aeternus seab kindlaks, et paavstile kuuluv esmaseisus seisneb sellises kõrgeimas ülimuslikus jurisdiktsiooni esmaseisuses kõikide karjaste ja terve ustavate karja üle terve maailma, mis ei sõltu ühestki muust võimust. Talle kuulub see kõrgeim meelevald mitte seeläbi, et see on talle antud kõikide piiskoppide poolt, vaid jumaliku õiguskorralduse jõul. Paavsti suveräänsuse alus ei seisne mitte eksimatuse karismas, vaid apostellikus esmaseisuses, mis kuulub paavstile Peetruse õigusjärglasena ja apostlite vürstina terve ülemaailmse Kiriku üle. Oma valitsemise meelevalda teostades  ei ole paavst eksimatu. Kiriku seadused võivad, erinevalt Jumala seadusest ja loomuseadusest, muutuda. Kiriku monarhiline konstitutsioon, millega on Rooma paavstile usaldatud võimutäius, on jumaliku õiguse päritoluga ning seda tagab eksimatuse karisma. See jurisdiktsioon hõlmab lisaks valitsemise meelevalla ka kõrgeima õpetusliku meelevalla.

Privileegid ja piirid on selgelt defineeritud

Põhiseadus Pastor aeternus defineerib väga selgelt paavsti eksimatuse tingimused. Need tingimused said Kirikukogule põhjalikult esitatud 11. juulil 1870 Usudeputatsiooni ametliku raportööri funktsioonis tegutseva Brixeni piiskopi Vincenzio Gasseri ettekandes. Piiskop Gasseri selgitas eelkõige, et paavst ei ole eksimatu eraisikuna, vaid ainult oma avalikus rollis kirikupeana ja sellisena täidab paavst oma ametit siis, kui ta universaalse õpetaja ja karjasena räägib ex cathedra (õppetoolilt). Teiseks peab paavst seisukoha võtma usu või kõlbelise elu, res fidei vel morum, küsimustes. Lõpuks peab tal olema tahe selles küsimuses, milles ta seisukoha võtab, langetada lõplik otsus. Selle toimingu olemus, milles paavst eksimatult toimib, peab olema väljendatud tegusõnas definire, mis viitab õpetamisele ex cathedra.

Paavstlus kangelasliku truuduse mäetipu ja apostaasia kuristiku vahel

Paavsti eksimatus ei tähenda sugugi seda, et talle kuuluks tema valitsemise ja Õpetusameti asjades piiramatu ja meelevaldne võim. Eksimatuse dogma defineerib ühelt poolt ülima privileegi, samaaegselt aga seab sellele ette täpsed piirid, mis arvestavad isegi truudusetuse, eksimuse ja reetmise võimalusega. Kui see nii ei oleks, ei oleks vaja, et paavsti eest toodavates palvetes paluda ut non tradat eum in animam eius inimicorum – „et ta ei loovutaks teda tema vaenlaste meelevalda“. Kui oleks võimatu, et paavst läheks üle vaenlase laagrisse, poleks tarvis palvetada selle eest, et seda ei juhtuks. Peetruse reetmine on võimaliku reetmise paradigma, mis sellest ajast lasub kõikide paavstide kohal ajaloos kuni aegade lõpuni. Paavst, ehkki ta on kõrgeim autoriteet maa peal, liigub oma volitustele osutatava kangelasliku truuduse mäetipu ja pidevalt kohaloleva salgamise kuristiku vahel. Need on probleemid, millega pidi veel hakkama tegelema Vatikani I Kirikukogu, kui seda poleks 20. oktoobril 1870, kuu aega pärast Itaalia vägede Rooma tungimist, katkestatud ja määramatuks ajaks edasi lükatud.

Aktuaalne küsimus: Kas on võimalik seista vastu paavstile, kes ei täida oma ametikohustusi?

Need on probleemid, mida Traditsioonile ustavatel katoliiklastel on vaja täna süvendatult uurida, sealjuures mingilgi moel paavsti eksimatust ja tema kõrgeimat valitsemise meelevalda eitamata: Kas on võimalik ja kui, siis millal ja millisel viisil, vastu seista paavstile, kui too ei täida oma ülesannet tagada Jeesuselt Kristuselt Kirikule üle antud usu ja moraali varamu rikkumata edasiandmine?

Kahjuks ei olnud see Vatikani II Kirikukogu poolt ette võetud tee, ehkki ta tahtis jätkata Vatikani I Kirikukogu tööd ja seda mingil moel integreerida. Eksimatuse dogma vastase vähemuse teesid, mis said Pius IX käest lüüa, astusid Vatikani II Kirikukogu auditooriumis kollegiaalsuse põhimõtte riietes uuesti üles. Mõningate nouvelle theologie esindajate, nagu isa Yves Congar, arvamuse kohaselt on mõned Isa, võttis 1870. aastal vähemuses olnud partei ligi sajandi pärast tähelepanuväärsel visil revanši. Kui Vatikani I Kirikukogu käsitles paavsti hierarhilise ja nähtava societas perfecta (täiusliku ühiskonna) tipuna, siis Vatikani II Kirikukogu ja eelkõige kirikukogujärgsed meetmed võtsid ette võimu ümberjagamise horisontaalses mõttes, lükates võimutäiuse piiskoppide konverentside ja sinodaalsete struktuuride suunas. Täna tundub, et autoriteet Kirikus on üle kantud “Jumala rahvale”, nii et see hõlmab piiskopkondi, kohapealsed kogukondi, kogudusi, usklike liikumisi ja ühendusi. Paavstilt ära võetud eksimatus ja kõrgeim võimupädevus omistatakse katoliiklikule baasile, sellal kui Kiriku karjased peaks piirduma baasi soovide tõlgendamise ja väljendamisega.

Võimu horisontaalne ümberjagamine ja selle laastavad tagajärjed

Oktoobris (2015) toimunud piiskoppide sinod tegi ilmsiks selle arvamusküsitluste ja küsimustike kaudu väljendamisele pretendeerival “üldisel tahtel” põhineva uue ekklesioloogia katastroofilised tulemused. Aga milline on sealjuures paavsti tahe, kellele jumaliku mandaadi alusel kuulub ülesanne kaitsta jumaliku seadust ja loomuseadust? On kindel, et sellistel kriisi aegadel, nii nagu seda on praegu kogetav, kuulub kõikidele ristitutele õigus kaitsta oma usku, sealhulgas avaldada vastupanu neile karjastele, kes ei täida oma kohustusi. Tõeliselt ortodokssetel karjastel ja teoloogidel on omakorda ülesanne uurida ja demonstreerida selle vastupanu õiguse ulatust ja piire.

Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu