Konservatism ja traditsionalism

Dr. Peter Kwasnievski, 31. jaanuaril 2013

 Pirita kloostri varemed

Meil on paljutki, mille üle Kirikus, vähemalt meie kodumaal[1], rõõmu tunda. Siin on palju ortodoksseid piiskoppe, kes on oma praktikas selged ja ausad. On piiskopkondi, kus preestrikutsumuste arv on pärast paljusid aastakümneid taas suurenemas. On uusi ordusid ja kongregatsioone, kuhu asjast huvitatute päringuid, postulante ja noviitse saabub katkematu tulvana. Seda, et inimestes on taas tekkinud huvi kirikumuusika – gregooriuse laulu, rahvakeelsete koraalide ja polüfoonilise muusika järele, pole ilmselt tarvis mainidagi.

Räägitakse probleemist, mis aeglustavat Kiriku uuendamise ja reformide tempot, ning selleks olevat uue põlvkonna piiskoppide, preestrite ja usklike seas ülekaalu saanud konservatism. Sellest ajast peale, kui ma kuulsin esimest korda kedagi seletamas, milline vahe on konservatismil ja traditsionalismil, on konservatiivsuse ja traditsioonilisuse reaalne erinevus mind korduvalt hämmastanud.

Konservatiiv on isik, kes soovib olemasolevat hüve säilitada, mis tähendab ühelt poolt status quo säilitamist, kuid samas ka märgatavate kõrvalekallete parandamist. Konservatiivil aga puudub põhimõtteline motivatsioon minna ajas tagasi ja otsida kaotsiläinut, sest tal ei ole mõjuvat põhjust näha selles midagi kallimat ja väärtuslikumat kui on see, mis on hetkel olemas. Traditsiooni armastajal seevastu on sarnane mõttelaad nagu oli pühal Vincentiusel Leiriast, kes kirjutas usudoktriini sisulise stabiilsuse kaitsmiseks teose  Commonitorium. Vincentiuse, nagu ka väga paljude teiste kirikuisade, Kiriku doktorite ja paavstide seisukohaks oli, et Traditsioon kui selline on kõrgemal igasugustest uuendustest – uuendusi tuleb umbusaldada ja neile vastu seista. Seetõttu püüab traditsionalist kõikjal, kus traditsioonid on kadunud või kadumas, neid taastada, kaitstes Traditsiooni suure algustähega, samas kui konservatiiv piirdub olemasoleva säilitamisega, isegi kui see on pelgalt keskpärane või modernismist rikutud.

See on ka põhjus, miks konservatism, paljudele ehk üllatusena, tõestab ennast  lihtsalt liberalismi aeglasema ja vähem iseteadva vormina. Liberalism lähtub põhimõttest, et muutused on oma olemuselt head ning kiired muutused on veelgi paremad, vähemalt niikaua, kuni muudatused viivad ükskõik mis suunas eemale viivad traditsioonist.  Konservatismi põhimõtte kohaselt on parem olemasolevast kinni hoida kui sellest võitluseta loobuda, ent ta ei tunnista, et tänu valitsevale liberalismile alistatakse, kahjustatakse ja ignoreeritakse iga päevaga üha rohkem head ning et selle säilitamine muutub järjest raskemaks. Konservatism on liberalism aegluubis: säilitatavat säilitatakse tahtejõuga, mitte vankumatute põhimõtete kindlusele toetudes. Kuna tõde on hajunud ja inimesed on selle kadumisega harjunud,  puudub konservatiividel kindel jalgealune: neil jääb üle vaid käsi laiutada, pealt vaadates, kuidas üks ilus asi teise järel laguneb ja kaob. Seevastu Traditsioonist kinnipidamine läheb kaugemale pelgalt olemasoleva hüve säilitamisest, kuna saadud pärandi terviklikkuse kaitsmine nõuab  armastust ja austust selle vastu, ning kui osa sellest pärandist on kaduma läinud, teab traditionalist, et see tuleb järjekindlate pingutustega ja vastuseisu trotsides taastada.

Juba seetõttu, et Traditsioonile ustavaks jäämine seda eeldab, peavad traditsionalistid olema ka reformistid ja ongi seda, kuid on seda tervemõistuslikul, pühal ja pikameelsel viisil, nagu seda olid püha Risti Johannes ja püha Jeesuslapse Teresa. Niipea, kui traditionalist näeb tõsiseid kõrvalekaldeid Traditsioonist,  püüab ta teha kõik, mis on tema võimuses, et neid kõrvalekaldeid korrigeerida ja taastada endine, auväärne olukord. Põhiprobleemi võib siin kokku võtta järgmiselt: Kui te Traditsiooni ei tunne, ei selle formaalse põhimõtte ega materiaalse sisu poolest, pole teil ka võimalik näha, mis on status quo’s valesti – teil lihtsalt puudub vajalik võrdlusmaterjal. Või lihtsamalt öeldes: kui te hoiate millestki kinni mitte põhimõtte pärast, vaid ainult sentimentaalsusest või harjumusest, siis varem või hiljem võetakse see teilt ära. Sellises olukorras te tõepoolest vääritegi sellest ilmajäämist. Kehtib ka vastupidine: kui te hoolite millestki, kuna see on tõene, hea ja ilus, siis ei saa seda keegi kunagi teie meelest ja südamest ära võtta, isegi kui seda maailmas alla surutakse ja teid ennast taga kiusatakse. Kui aeg on käes, äratab Issand ta surnuist uuele elule, vastupidiselt igasuguste ekspertide ennustustele.

Kuna tänapäeval on paljud piiskopid konservatiivid, kuid mitte traditsionalistid, on neis ka vähe soovi pärandit tema tervikus taastada, taasavastada ja täielikult edasi anda, kuna (1) nad ei tunne seda kõige paremini ega tea, kuidas see kadus, (2) nad ei soovi selle väärtust tundma õppida ega vaevu isegi küsima, millist kahju selle kadumine on tekitanud; (3) nad on rahul praeguse olukorraga, eeldusel et see püsib vabana sellest, milles nemad näevad ilmseid liialdusi või moonutusi. (Selles aga, mida kõrvalekalleteks pidada, on konservatiivid väga erinevatel arvamustel. Näiteks kui ühed konservatiivid näevad selles, et Armulauda pannakse jagama ilmikutest koguduseliikmed või kasutatakse naissoost altariteenreid, ründavat lahtiütlemist Ida- ja Läänekirikule ühisest traditsioonist, mis ulatub tagasi kõige varajasemate liturgiliste ja kanooniliste ürikuteni, siis teised ​​näevad sellistes praktikates vaid pelgalt halduslikke või bürokraatlikke otsuseid, mis ei too kaasa erilisi tagajärgi.)

Vabandavad argumendid nagu „seda või teist reformi lihtsalt pole võimalik ellu viia” või et „parim on vaenlane heale”, on iseloomulikud argadele inimestele. See on tõsi, kuid hea vaenlased on ka halb ja halvim. Lõppude lõpuks ei oodata kelleltki rohkemat kui üht võitlust korraga. Tuleb julgelt alustada ja astuda otsustavaid samme, isegi kui need on väikesed ja ükshaaval astutud sammud – kuid seda tuleb teha kohe, aega raiskamata. Iga päevaga, mille kestel halbu harjumusi kontrolli alla ei võeta, need aina tugevnevad. Kaalul ei ole midagi vähemat kui Kiriku äratuntav identiteet ja järjepidevus: ühtne püha katoliiklik ja apostellik Kirik, mille Traditsioon on väärt, et seda armastada ning selle nimel elada ja surra.

Blogist Corpus Christi Watershed inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu

 

MÄRKUSED

[1] St Ameerika Ühendriikides – toim. märk.

Üks arvamus “Konservatism ja traditsionalism”

Lisa kommentaar