Prof. dr. Georg May*
MÕISTETE SELGITUSI
Eessõna
Need kolm mõistet: hädakaitse, vastupanu ja hädaseisukord (-olukord) – on meile tuntud riigiõiguse valdkonnast, kus nad mitmest vaatenurgast mängivad olulist rolli. Kuid hädakaitse, vastupanu ja hädaseisukord on kohanenud ka kirikuõiguses. Siin on nad leidnud siiski, vähemalt selle sajandi esimesel poolel, tänu vastavate juhtumite puudusele Kiriku korrastatud siseolukorrast johtuvalt, vähest tähelepanu. Kuna aga meie ajal nende tähendus ilmselgelt kasvab, näib olevat sobiv neid mõisteid siinkohal meelde tuletada ja nende tähendus esile tuua. Järgnevad mõtisklused tahavad olla abiks, et tegutseda vastu võimalikule puudulikest teadmistest põhjustatud valele käitumisele ning vääritimõistmistele. Probleemistiku põhjalikum esitus jäägu teiseks korraks.
I Hädakaitse
I.1. Riigis
A. Tsiviil- ja kriminaalõiguses
Kõikide riikide tsiviil- ja kriminaalõiguses on hädakaitse tuntud ja kasutatud mõiste. Hädakaitse on selline kaitse, mis on vajalik enesele või kellelegi teisele suunatud aktuaalse seadusvastase rünnaku tagasitõrjumiseks.
(1) Hädakaitse olukord
Et hädakaitse oleks õigustatud, on nõutav hädakaitse olukorra olemasolu. Hädakaitse olukord tekkib aktuaalse (käesoleval hetkel toimuva) seadusvastase rünnaku tulemusena. Rünnak on inimlik tegevus, mis kahjustab või ohustab võõraid õigushüvesid. Nendeks ohustatud õigushüvedeks võivad olla näiteks elu, keha, tervis, vabadus, omand, nimeõigus või au. Õigushüved, millede kaitsmiseks on lubatud kasutada hädakaitset, ei saa oma loomult olla piiratud. Rünnak õigushüvedele on aktuaalne, kui see juba alanud on või vahetult ees seisab. Rünnak on seadusvastane, kui see on objektiivse seadusega vastuolus. Vallandamaks õigustatud hädakaitset, ei pea seadusvastane rünnak olema tingimata süüdiv.
(2) Kaitsetegevus
Rünnaku tagasitõrjumiseks on lubatud selline kaitse, mis on vajalik kaitse eesmärgi saavutamiseks. See tähendab, et kaitse jõulisuse määrab rünnaku jõulisus. Seega on siin vajalik säilitada rünnaku ja kaitse vahekorra proportsionaalsust. Kes astub üle piiride, mis kaitseks vajalikud on, paneb toime hädakaitse piiride ületamise. Kujutletud hädakaitsega on tegemist siis, kui keegi eksikombel arvab end olevat rünnatud ning seega õigustatud kasutama hädakaitset. Hädakaitse pole ei õigusvastane ega karistatav. Kui tegevused nagu auhaavamine, kehavigastus või tapmine täidavad muidu karistusaluse teo koosseisu, siis hädakaitse olukorras on need lubatud.
(3) Hädaabi
Kaitse aktuaalse seadusvastase rünnaku vastu pole lubatud mitte ainult rünnatule, vaid tema kaitseks ka igale kolmandale isikule – sel puhul räägitakse hädaabist. Hädaabi osutamine pole piiratud mingi kindla (lähedalseisva) isikuga, seda võib osutada igaühe kasuks.
B. Riigiõiguses
Hädakaitse teiste kasuks, s.t. hädaabi, omandab erilise iseloomu, kui see pannakse toime riigi kaitseks. Riigi hädakaitse on riigi kaitsmine üksiku kodaniku poolt sooritatava aktuaalse seadusvastase rünnaku vastu, mis ohustab riigi eksistentsi, terviklikkust, elulisi huve või õigushüve.
I.2. Kirikus
A. Üksikisikute õigusi puudutav hädakaitse
Hädakaitse ja õigus hädakaitsele kuuluvad vastuvaidlematult katoliku moraaliõpetuse koosseisu. Hädakaitse on ka kirikliku õiguskorra objektiks. 1917. aasta Kanoonilise Õiguse Koodeks (CIC/1917) rääkis sellest kaanonis 2205, § 4, CIC/1983 käsitleb hädakaitset kaanonis 1323 nr. 5 ja kaanonis 1324 § 1 nr. 6. See, millised hädakaitse tegevused Kirikus võimalikud on, tuleneb Kiriku erilisest iseloomust.
CIC/1983 loetleb kaanonites 208-23, 273-289 üles kõikide usklike, nii ilmikute kui ka vaimulike õigused ja kohustused. Kuna need õigused on põhimõtteliselt rünnatavad, peavad nad olema põhimõtteliselt ka hädakaitse läbi kaitstavad. Ma nimetan siin näiteks õigust oma heale nimele (kaan. 220). Konkreetne juhtum: jumalateenistusest osavõtja omab õigust ennast kultuseteenri laimavate ja auhaavavate märkuste eest (nt. jutluses või eestpalvetes) kaitsta, ka siis, kui tema nime küll otseselt nimetatud pole, kuid kõigile ilmselgelt just nimelt teda mõeldud on. Või järgmine näide. Kaanonis 214 on usklikele antud õigus osa võtta normikohasest jumalateenistusest. Siin võib hädakaitset kohaldada jumalateenistuse ümberfunktsioneerimise või selle moonutamise puhul, esimene näiteks juhul, kui jumalateenistus muudetakse teatud laadi poliitiliseks agitatsiooniks, teine näiteks selle muutmisel üheks happening’iks. Nii võib ühel võõrandatud eesmärkidega jumalateenistusel olla lubatud püsti tõusta, protesteerida ning kutsuda üles kohalviibivaid usklikke ruumist lahkuma.
Iseenesestmõistetavalt on hädakaitse ka Kirikus õiguspärane. Mainitud kaanonid mainivad iniustus aggressor sui (enda ebaõiglase ründaja) kõrval ka alterius aggresor’it (teise isiku ründajat). Seega võib hädakaitselist tegevust (hädaabi) rakendada ka kellegi teise kasuks, kes kohaloleva õigusvastase rünnaku alla satub.
B. Kiriku hädakaitse
Analoogselt riigi hädakaitsega peab lubatavaks tunnistama ka Kiriku hädakaitse. Kes ründab Kiriku eksistentsi, tema huve ja õigushüvesid, seda on põhimõtteliselt volitatud tõrjuma ka Kiriku üksikliige. Rünnakutega Kiriku eksistentsile on tegemist näiteks siis, kui kohustuslikku usudoktriini nn. “katoliiklike autorite” poolt õõnestatakse või hävitatakse. Igale usklikule on lubatud neile nagu kord ja kohus vastu astuda, näiteks avaliku hereetilise ettekande puhul sellise ettekande autori avaliku korralekutsumisega. Mõeldavad on ka rünnakud Kiriku hüvede vastu, mille puhul hädakaitse osutamine igale usklikule kohustuseks on. Lubatav on Kiriku hädakaitse isegi siis kui Kiriku hierarhia esindajad seda meelsasti ei näe või seda isegi takistada püüavad. Kahjuks on Kiriku ajaloo jooksul karja liikmed liialtki sageli oma karjaseid julguse ja innukuse poolest ületanud.
II Vastupanu
Eetika ja moraaliteoloogia on varastest aegadest tegelenud vastupanu probleemiga ebaõiglase võimu(kandja) vastu. Seda teemat on märgitud sõnade ja nähtustega nagu türannia ja revolutsioon.
II.1. Riigis
A. Olukord
Õigus vastupanule on hädaabivahend (raske) riikliku ebaõigluse vastu. Mõnedes riikides on see õigus saanud ka positiivse seaduse kuju. Nii näiteks Saksa Liitvabariigis sisaldavad Berliini (art. 23), Breemeni (art.19) ja Hesseni (art. 147) liidumaade põhiseadused vastavaid lõike vastupanuõiguse kohta. Peale selle on Saksa Liitvabariigis igal Saksa kodanikul õigus osutada vastupanu igale isikule, kes võtaks ette Liitvabariigi põhiseaduslikku korda kõrvaldada.
Vastupanuõigus on igale rahvale kasutada ka siis, kui seda pole üheski positiivses seaduses formuleeritud; selleks peab esinema ainult vastav olukord. Põhjenduseks olgu ainult lühidalt viidatud järgmisele. Oma võimu õiguspäraselt teostav legitiimne autoriteet omab õigust nõuda oma alluvatelt sõnakuulekust. Ülesannete hulgas, mida kodanike ühine hüve riigile ette näeb, on seaduslikkuse kindlustamine ja õigusrahu (õiguskorra) kaitsmine kõige esmased. Kuid nüüd võib ka avalik võim ise ebaõiglaselt tegutseda. Riigivõimu teostamise kolmest funktsioonist tulevad selles suhtes kõne alla eelkõige seadusandlik ja täidesaatev võim. Ebaõiglased seadused, mis kahjustavad ühist hüve või rikuvad jumalikku seadust, ei oma kohustuslikku jõudu. Selliste seaduste suhtes on igaühel õigus neile kuuletumast keelduda. Kuid väljaspool sellist seadust seisvate põhjuste tõttu võib siiski vahel esineda kohustus nende järgimiseks. Seevastu seaduste puhul, mis käsivad sisemiselt kurja (pattu), on kuulekusest keeldumine igal juhul kõlbeliseks kohuseks. Needsamad põhimõtted on vastavalt kohaldatavad ka juhtimisaparaadi tegevusele. Ebaõiglased nõudmised ja tegevused pole mitte alati automaatselt kuritegelikud, kuna seaduslikkus on võimalik alati ainult liginedes õiglusele. Esimest laadi (ühist hüve kahjustavate) ebaõiglaste seaduste suhtes on vastupanu lubatud alles siis, kui ohustatud on elulised huvid. Viimaste (jumaliku seaduse vastaste) suhtes aga on vastupanu alati kohustuslik; käskude suhtes, mis nõuavad patu toimepanemist, kehtib põhimõte, et Jumalale tuleb rohkem kuuletuda kui inimestele (Acta Ap. 5, 29).
B. Vahendid
Riigis tähendab vastupanuõigus rahva või üksikisiku õigust, keelduda kuulekusest valitsuse ebaõiglastele korraldustele või käskudele ehk, vastavalt asjaoludele, neile tegusalt vastu astuda. Siin tuleb eristada passiivset ja aktiivset vastupanu.
Passiivne vastupanu seisneb sõnakuulekusest ja seega koostööst keeldumises. Usumärtrid osutasid religiooni vallas ebaseaduslikku nõudvale riigivõimule passiivset vastupanu kuni omaenese vere valamiseni. Saksamaa noorimast ajaloost tasub meenutada passiivset vastupanu Ruhri piirkonna hõivamisel Prantsuse sõjaväe poolt 1923. a.
Aktiivne vastupanu on valitsuse vastu suunatud vägivaldne tegevus. Eeltingimused üleminekuks passiivselt aktiivsele vastupanule on: rahva äärmine viletsus, kõikide teiste vahendite eelnev edutu läbiproovimine ning reaalne väljavaade edule, mis seisneb ebaõigluse (seadusetuse) kõrvaldamises ilma eelnevast suuremate kahjudeta ühisele hüvele.
Kes legitiimse autoriteedi seadusvastastele aktidele vastupanu osutab, tegutseb õiguspäraselt, kuna vastupanuõigus on kehtiva seaduse vastu astumiseks õigustav põhjus. Vastupanuõigus pöördub riikliku vägivalla vastu eesmärgiga taastada seaduslikkus. Vastupanuõiguse kasutamisel tuleb rakendada hüvede võrdlemise ning kasutatavate vahendite ja eesmärgi proportsionaalsuse põhimõtteid. Käsitletava asja ning mõistete selguse huvides ei tohiks hädakaitse õigust ning vastupanuõigust omavahel mitte ära segada.
II.2. Kirikus
A. Olukord
Vastupanuõigust käsitletakse reeglipäraselt rakendatuna ainult riigivõimu suhtes; kuid ka kirikliku võimu suhtes on selle õiguse rakendamisel oma õigustatud koht. Kirikliku võimu kandjad on oma võimu saanud ülesehitamiseks, mitte lõhkumiseks. Kiriku üleloomulik eesmärk ning Jumala seadused peavad määratlema põhimõtted, eesmärgid ja piirid igasugusele käskimisele ja keelamisele Kirikus. Kui Kiriku karjased oma võimuvolitusi neile põhimõtetele vastupidiselt kasutavad, tuleb neile, sõltuvalt asjaoludest, vastu astuda.
Vastupanuõigus Kirikus tähendab õigust vastu astuda kiriklike võimuorganite poolsele ilmselgele ebaõiglusele, mis põhjustab Kirikule rasket kahju, seda enam aga korraldustele, mis nõuavad ebamoraalset.
Vaimulikud ning ilmikud on seda vastupanuõigust Kiriku ajaloo jooksul korduvalt kasutanud. 16. sajandil näitasid rida saksa piiskoppe end usu-uuenduste soodustajatena ja toetajatena. Läbinägelikud ja julged vaimulikud ning ka ilmikud astusid neile vastu, keeldudes nende kahtlastele korraldustele allumast. 19. sajandil segaabielude ümber toimunud võitluste puhul otsustasid mõnede diötseeside vaimulikud oma piiskoppide poolt esindatud Kiriku arengule ja põhimõtetele vasturääkivale kursile mitte ainult avalikult hukkamõistu avaldada, vaid sellele ka otseselt vastu astuda. Eriti kujukas näide on Sileesia vaimulikkonna käitumine oma piiskopi, krahv Leopold Sedlnicky suhtes.
Sarnased juhtumid on ka tänapäeval võimalikud. Nii näiteks võib kiriklik ametikandja, kes oikumenismile viidates töötab katoliku Kiriku huvide kahjuks ja protestantide huvide kasuks, luua olukorra, mille puhul vastupanu õigustatud on. Või järgmine näide. Vaimulikkonna ja ilmikute vastupanu objektiks võib osutuda ka ülemkarjane, kes sihiteadlikult ja järjekindlalt usu ja moraali poolest laitmatuid preestreid halvemasse olukorda seab, neid ametist tagandab või kõikidest tähtsamatest ametitest eemal hoiab, samas aga mõlema eelpoolnimetatud kriteeriumi suhtes ebakindlaid preestreid eelistab, soosib ning neid tähtsamaile ametikohtadele nimetab, põhjustades niimoodi Kirikule mõõtmatuid kahjusid. On teada, et ka erapooletute vaatlejate hinnangute kohaselt taoline olukord mõningates maades esineb.
B. Vahendid
Vahendid, mida ühe ebaõiglaselt või ebamoraalselt käskivale autoriteedile osutatava vastupanu puhul rakendada võib, tuleb kasutusele võtta astmeliselt. Loomulikult tuleb esmalt kasutada vennalikku korralekutsumist, s.t. moraalse vastupanu teatud viisi (Gal. 2, 11). Kui see ei aita, võib olla õigustatud passiivne vastupanu. See seisneks näiteks selles, et keeldutakse allumast konfliktialust probleemi puudutavatele korraldustele või et ebaõiglust teostava karjase korraldatud üritusi enam ei külastata. Küsimusele, kas Kirikus on lubatud ka aktiivne vastupanu ühele oma võimu jämedalt kuritarvitavale autoriteedile, on raske vastata. Kirikliku hierarhia või üksikute selle esindajate vägivaldne kukutamine tundub mulle olevat lubamatu.
III Hädaseisukord
III.1. Riigis
A. Hädaseisukord üldiselt
(1) Hädaseisukorra mõiste
Hädaseisukorra all tuleb mõista (püsivat) seisundit, mille puhul on tõsiselt ohustatud eluliselt hädavajalikud või tähtsad hüved ning väljapääs sellest seisundist on võimalik üksnes erakorralisi vahendeid kasutades. Erinevalt hädakaitsest pole hädaseisukord tingitud eelnevast seadusvastasest rünnakust, vaid tegemist on pigem olukorraga, milles tõsise ähvardava ohu ees kindlustatakse oma õigust nõnda, et sellega riivatakse kellegi teise õigusi.1
(2) Hädaõigus
Rahvasuu ütleb: häda ei tunne ühtegi keeldu. Ohtlikust olukorrast jagusaamiseks on lubatud teod, mis väljaspool hädaseisukorda lubatud ei ole. Loomulikult kehtib ka siin vahendite ja eesmärgi proportsionaalsuse põhimõte. Kes hädaseisukorrale tugineb, peab kaaluma, kas ta hädaseisukorrast tulenevate erakorraliste tegudega mitte suuremat kahju ei põhjusta kui seda on kõrvaldamisele kuuluv kahju.
B. Tsiviilõiguses
BGB (Saksa Liitvabariigi tsiviilõiguse koodeks) käsitleb hädaolukorda esimeses ja kolmandas raamatus (§ 228 ja 904). BGB § 228 võimaldab kaitset esemetest lähtuva ohu eest, BGB § 904 aga lubab selliste võõraste esemete kasutamist, millest endist mingit ohtu ei lähtu. Tsiviilõigus lubab teatud tingimustel kahjustada või hävitada võõrast eset, millest lähtub oht. Hädaseisukorrale vastav tegevus on lubatud aktuaalse ohu tõrjeks, kusjuures ähvardav oht (kahju) peab olema hädaseisukorra tegevusest eseme omanikule tuleneva kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.
Tsiviilõigus tunneb ka omaabi mõistet, s.t. omavolilist sissetungimist võõra õiguse alale oma teatud õiguse teostamiseks (BGB § 229-231). Omaabi on lubatud samuti ainult hädajuhtudel; selle juurde kuulub, et õigeaegne abi vastava ametkonna poolt pole võimalik.
C. Kriminaalõiguses
Kriminaalõiguses esineb õigustav ning vabandav hädaseisukord, kusjuures esimene pole seadusvastane, teine aga on küll seadusvastane, kuid pole karistatav (StGB § 54 – Saksa Liitvabariigi kriminaalõiguse koodeksis). Peale selle on kohtunikuõiguses välja kujunenud nn. “seadustületava hädaseisukorra” mõiste ja nähtus. Sellega on tegemist juhul kui tegu, mis väliselt täidab kuriteo koosseisu, on ainsaks võimalikuks vahendiks, kaitsmaks mingit kõrgemat õigushüve aktuaalse ohu eest. Toetumine “seadustületavale hädaseisukorrale” eeldab, et vastava teo toimepanija kaalub arvessetulevad õigushüved teineteise suhtes hoolikalt läbi ning teeb seda laadi teo hädavajalikkuse hoolikalt kindlaks.
D. Hädaseisukord riigis
(1) Mõiste ja olukorra kirjeldus
Riigiõigus tunneb ammusest ajast erakorralise olukorra, s.t. riigis esineva hädaseisukorra mõistet ja nähtust, mille puhul osutub hädavajalikuks erakorraliste abinõude kasutamine. Erakorralise olukorra puhul on tegemist ohtudega, mis puudutavad riigi eksistentsi või normaalset toimimist. Erakorraline olukord on olemas siis, kui avalik kord ning avalik julgeolek on olulisel määral häiritud või ohustatud. Erakorralise olukorra vanimaid vorme on piiramisseisukord.
Tänapäeval räägitakse reeglipäraselt riiklikust hädaseisukorrast. Selle põhjustena tulevad arvesse sõda, ülestõus (mäss, riigipöördekatse), looduskatastroofid, sügavad ning laiahaardelised häired majanduses ning varustuses, kuid samuti riigiorganite tegevusetus, mittetoimetulek oma ülesannetega või rivist väljalangemine.
Riiklik hädaseisukord võib esineda ka põhiseadusliku kriisi kujul. See esineb juhul, kui häiritud on põhiseadusliku korra toimimine. Põhiseaduslik organ langeb rivist välja siis, kui tema tegevus on takistatud, sealjuures pole oluline, millest takistus on põhjustatud. Põhiseaduslik organ võib oma põhiseaduse poolt määratud ülesannete täitmisel olla takistatud mingi välise jõu poolt, olgu see siis vägivalla tõttu või konflikti tõttu teiste põhiseaduslike organitega. Põhiseadusliku organi teovõimetuse põhjused võivad aga olla samuti selles organis endas: otsustamatus või tegevusetus võivad põhjustada tema rivist väljalangemise. Kui parlament, valitsus või haldusaparaat neile usaldatud kohustustega niivõrd olulisel määral toime ei tule, et see ähvardab riiki ehk riigiks ühendatud rahvast vastuvaidlematute kahjudega, on tegemist riikliku hädaseisukorraga.
Mõnede riikide põhiseadused sisaldavad korraldusi ja juhtnööre hädaseisukorra puhuks. (…) Tänapäeva riik vajab oma korrapäraseks toimimiseks ilmtingimata kindlaid seadusi. Kui vastav organ pole võimeline vajalikke seadusi selleks ettenähtud menetlusviisiga väljastama, on tegemist legislatiivse hädaseisukorraga. Saksa Liitvabariigi põhiseaduses sisalduvad juhtnöörid selliseks puhuks artiklis 81.
(2) Hädaõigus
Riiklik hädaseisukord rajab ja põhjendab riikliku hädaõiguse (Staatsnotrecht). See seisneb riigi, s.t. tema organite õiguses juhtudel, mil riigi eksistents, riigikord või julgeolek ohus on, tarvitusele võtta vajalikke abinõusid hädaolukorra tagasitõrjumiseks. Neid abinõusid võib ette võtta ka siis, kui selleks puudub vastav seaduslik volitus; hädaseisukorrale ei kujuta olemasolev õiguskord piire.
Hädaseisukord ei ole mingil viisil õigusvaba seisukord; pigem astub sel juhul jõusse hädaõigus (Notrecht). Hädaõiguse all mõistetakse neid õigusnorme, mis teenivad hädaseisukorrast jagusaamise eesmärki.
Abinõud, mis on hädaõigusest tingitud, kuid samas ka selle poolt kaetud, on määratletud häire või ohu liigi ning ulatusega. See tähendab: lubatud ning kästud on nende, ainuüksi nende, kuid siis ka kõikide nende vahendite rakendamine, mis on vajalikud häire või ohu kõrvaldamiseks.
Hädaõiguse eesmärgiks on taastada normaalse õiguskorra, eriti põhiseaduse toimimine seeläbi, et taastatakse selle jõusolek ning selle jälgimise võimalikkus.
Riiklikus hädaolukorras vajalikud abinõud võetakse, nagu öeldud, normaaljuhul vastu põhiseaduslikult selleks volitatud organite poolt, mille hulka tuleb arvata ka (põhiseaduses ettenähtud) erakorraliste võimuorganite esindajad. Teisiti on olukord siis, kui põhiseaduslikud organid ise oma kohustustega toime ei tule või rivist välja langevad. Sellisel juhul on kodanikud õigustatud ning isegi kohustatud ähvardavate ohtude tagasitõrjumiseks vajalikke abinõusid ise tarvitusele võtma.
III.2. Kirikus
A. Hädaseisukord üldiselt
CIC/1917 käsitles hädaseisukorda (necessitas) kaanonis 2205 § 2 ja 3, CIC/1983 arvestab sellise olukorraga kaanonis 1323 nr. 4 ning kaanonis 1324 § 1 nr. 5. Seadus ise ei selgita, mida ta selle all mõistab, jättes seega selle mõiste defineerimise kanonistidele (kirikuõigusega tegelevatele teoloogidele) ja õigusemõistmise praktikale. Kontekstist tuleneb, et hädaseisukord on seisund, milles elutähtsad hüved sedavõrd ohustatud on, et ohust vabanemiseks on seadusest üleastumine möödapääsmatu.
(1) Hädaõigus
CIC/1983 tunnustab hädaseisukorda (necessitas) seadusest üleastumise korral karistust välistava asjaoluna (kaan. 1323 nr. 4), juhul kui tegu ise pole seesmiselt kuri või ei tekita hingedele kahju; nendel viimastel juhtudel on hädaseisukord ainult karistust kergendavaks asjaoluks (kaan. 1324 § 1 nr. 5).
B. Hädaseisukord Kirikus
(1) Mõiste ja olukorra kirjeldus
Hädaseisukorrale riigis vastab hädaseisukord Kirikus. Ka Kirikus on mõeldav sellise täbara olukorra kujunemine, mida kehtiva positiivse õiguse kohaldamisega ületada ei saa. Hädaseisukord Kirikus on olemas siis, kui Kiriku eksistents, kord ning tegevus tõsiselt ohustatud või takistatud on. See ohustatus puudutab esmajärjekorras õpetust, liturgiat ning distsipliini. Südametunnistust siduv dogmades väljenduv ametlik õpetus on Kiriku eksistentsi põhialuseks, olemuslikuks elemendiks Kiriku liikmeskonna määratlemisel ning tema konstitutiivseks koostisosaks. See tuleneb ühelt poolt sellest, et Kiriku kõrgeimate konstitutiivsete organite, nimelt paavsti ja piiskoppide eksistents ning võimuvolitused on rajatud dogmadele, teiselt poolt aga sellest, et Kiriku liikmeks olemine sõltub kõikide dogmade tunnistamisest. Oluline oht usule või õige usu hävitamine ohustab Kiriku eksistentsi, nagu see on meile teada näiteks XVI saj sündmustest. Sarnaselt on see ka jumalateenistuse korra ning olemuse ümberpööramisega. Jumala austamine on Kiriku olulisim ülesanne. Kui olukord on nii kaugel, et jumalateenistus pole enam võltsimatu usu selgeks väljenduseks ning kui Jumalale kohase ja väärilise jumalateenistuse pühitsemine enam tagatud ei ole, on tegemist liturgilise hädaseisukorraga Kirikus.
Hädaseisukord Kirikus võib ilmneda ka pihihädaseisukorra erilisel kujul. Kiriku üks olemuslikke ülesandeid on oma liikmete pattudest vabastamine; ainus korraline vahend selle eesmärgi saavutamiseks on individuaalne piht. Kui nüüd aga preestrid massiliselt ning pidevalt keelduvad usklikelt pihti vastu võtmast, on Kiriku üks olemuslikke funktsioone oma toimimises häiritud ning sedavõrd eksisteerib selles valdkonnas hädaseisukord.
Kirikul on samuti oma põhiseadus. Selle sätted pole, tõsi küll kokku võetud eraldi põhiseaduses, vaid need leiduvad Kirikuõiguse Koodeksi (CIC) vastavates kohtades. Põhiseadusest on aga võimalik mitte hoolida või seda koguni rikkuda. Kui kirikuteenrid (piiskopid, preestrid) keelduvad Kiriku põhiseaduslike organite korraldusi ellu viimast, siis on Kiriku organism vähemalt olulisel määral halvatud ning ka sellisel juhul on siis õigustatud hädaseisukorrast rääkimine.
Hädaseisukorraga on tegemist samuti juhul, kui Kiriku põhiseaduslikult ettenähtud organid teovõimetuks muutuvad või rivist välja langevad. Hädaseisukord võib välja kujuneda ka Kiriku vastutavate ametikohtade haldajate tegevusetuse ning otsustusvõimetuse tõttu. Sarnaselt riigile on ka sel juhul tegemist hädaseisukorraga Kirikus, kui Kiriku juhtimiseks moodustatud organid oma ülesannetega olulisel määral toime ei tule. Sellist hädaseisukorda on Kiriku ajaloo jooksul ette tulnud juba mitmeid kordi. Ma meenutan siin näiteks aega, mil piiskoppide rõhuv enamus pooldas arianismi, olles seega hereetikud; samuti Prantsuse Revolutsiooni aega, mil Prantsuse teovõimeline episkopaat andis truudusvande nn. vaimulikkonna tsiviilkonstitutsioonile, muutudes seega skismaatiliseks. Usklikelt ei saa nõuda, et nad ühendusse jääksid oma piiskopiga, kes toetab teo või tegematajätmisega usuvastast propagandat ning vääritut jumalateenistust – seda isegi juhul, kui piiskopi käitumine ka kõrgemalt poolt heakskiidetud või sallitud on.
(2) Hädaõigus
Hädaseisukord Kirikus rajab ja põhjendab hädaõiguse Kirikus. Kiriklik hädaõigus on nende õiguslike reeglite summa, mis kehtivad Kiriku eksistentsi ja normaalset toimimist ähvardava ohu korral. Hädaõigust võib kasutada alles siis, kui ammendatud on kõik muud võimalused positiivsele seadusele tuginedes saavutada korrakohase olukorra taastamist. Hädaõigus hõlmab aga ka volitusi positiivsete abinõude tarvitusele võtmiseks, ettevõtmiste algatamiseks ning asutuste ja organisatsioonide rajamiseks, mis on vajalikud Kiriku ülesannete – Jumala Tõe kuulutamise ning Tema armu vahendite jagamise – jätkuvaks teostamiseks. Hädaõigus õigustab ainult neid abinõusid, mis on tõepoolest vajalikud Kiriku normaalse toimimise taastamiseks. Sealjuures tuleb jälgida eesmärgi ja vahendite proportsionaalsuse põhimõtet. Erinevalt hädaõigusest riigis, mis on alati suunatud (põhiseaduses fikseeritud) põhiseadusliku korra taastamisele, on Kirikus rakendatava hädaõiguse piirid määratletud mitte mingisuguse inimliku, vaid ainult jumaliku õigusega.
Kirik, eelkõige oma valitsusorganite kaudu, omab õigust, kuid ka kohustust, tarvitusele võtta ohtude tagasitõrjumiseks vajalikke abinõusid. Hädaseisukorra korral tohivad Kiriku karjased Kiriku toimimisevõime kindlustamiseks või selle taastamiseks võtta kasutusele erakorralised vahendid. Kui teatud organ oma olemuslike ja Kirikule hädavajalike ülesannete täitmisega toime ei tule, siis omavad esmajärjekorras ülejäänud Kiriku organid õigust ja kohustust kasutada neile omast kiriklikku võimu, tagamaks normaalset elu Kirikus ning Kiriku eesmärkide saavutamist.
Kui aga Kiriku autoriteedid oma kohustustega toime ei tule, kasvab kirikuliikmete kõrgenenud vastutus ning suurenevad ka nende õiguslikud volitused. Kui selleks normaalses korras seatud organid seda ei taha või ei suuda, on usklik kirikurahvas ise volitatud ja kohustatud kõrvaldama konstitutiivseid häireid. Kõigi usklike vastutus Kiriku, tema eksistentsi ja toimimisvõime eest asetab neile kohustuse, mitte vaadata tegevusetult pealt, kui Kirikut väljastpoolt või seestpoolt kahjustatakse. Kuid usklikud tohivad hädaõigust kasutada alles ja ainult siis, kui nad on ammendanud kõik teised vahendid oma õiguspäraste karjaste käest abi saamiseks ning kui need katsed on osutunud tulutuiks.
Hädaseisukord annab igale usklikule õiguse Kiriku ja tema väärtuste kaitseks vajalike abinõude iseseisvaks kasutuselevõtmiseks. Kui kaugele need usklike volitused ulatuvad, sõltub sellest, mil määral kirikliku autoriteedi kandjad oma kohustustega toime ei tule. Usklikud võivad siis mööda minna eeskirjadest ning õigus(võimu)pädevustest ja omaabi korras rajada organisatsioone ja asutusi ning algatada ettevõtmisi, mis on vältimatud katoliikliku elu taastamiseks.
Üksikasjalisemalt käsitledes on usklikel õigus eelkõige nende abinõude kasutuselevõtmiseks, mis on nõutavad võltsimatu katoliku usu edasiandmiseks ning katoliikliku jumalateenistuse pidamiseks. Nad võivad sel juhul diötseeside ja koguduste kehtivaid piire arvestamata koguneda ortodokssete preestrite ümber, lastes neil endile vaimulikke hüvesid jagada; formaalne ja materiaalne territoriaalsuse põhimõte kaotab nende suhtes kehtivuse.
Edasi tuleb tunnistada, et patuvabastused, mida preestrid pihisakramendis jagavad, on kehtivad ka siis, kui need preestrid kaanonite 966 § 1 ja 969 § 1 alusel vastavat kanoonilist volitust kohalikult kompetentselt ülemakarjaselt pole saanud – seda ainult juhul, kui nad on sellise volituse saanud ükskõik milliselt kehtivalt pühitsetud piiskopilt. Sest nii nagu kaanoni 844 § 2 alusel võivad eriolukorras katoliiklastele kehtivalt ja lubatult pattudest vabastamist anda skismaatilised ja hereetilised preestrid, kes saavad pihi vastuvõtmise volitused skismaatilistelt ja hereetilistelt piiskoppidelt, kehtib see veel suurema õigusega ortodokssete (katoliku) preestrite kohta.
Usklike poolt tarvitusele võetavad abinõud ei tohi ainult vastuollu minna jumaliku seadusega, nad peavad pigem seda teenima. Hädaõiguse rakendamine on õigustatud ainult nii kaua, kui kaua kehtib hädaseisukord; seega on see alati ainult ajutine abinõu.
Siin esitatus pole mitte midagi uut. Ajaloo tunnistusel on usklikud on sellist hädaõigust korduvalt kasutanud. Näiteks jõud, mis püüdsid ületada suurt Lääne Kiriku kirikulõhet, seega eelkõige kardinalid, vürstid ning ülikoolid, rakendasid samuti hädaõigust, olgugi et sammud, mida nad sealjuures astusid, olid osaliselt küsitava väärtusega. Kui usklikud, nii ilmikud kui ka preestrid, pidasid jumalateenistust vaatamata ebaõiglasele keelule, saab ka selles käitumises näha toetumist hädaõigusele.
Lõppsõna
Eelnenud selgitused ei pretendeeri hädakaitse, vastupanu ning hädaseisukorra küsimuste ammendavale või lõplikule käsitlemisele. Need tahavad olla ainult tõukeks siin kirjeldatud küsimuste täpsemaks läbimõtlemiseks. Ei ole välistatud, et need kaasajal veel aktuaalseks muutuvad.
Tõlgitud: Dr. Georg May, Notwehr, Widerstand und Notstand. Begriffliche Klärungen. 1984, Mediatrix-Verlag, Wien.
Tõlkinud: Ivo Õunpuu
Esmakordselt ilmus Eestis Eesti Una Voce almanahhis nr. 2.
Paberkandjal saadaval Kirjastuse Maarjaläte kaudu: ivoounpuu@hot.ee
MÄRKUSED:
* – Prof. dr. Georg May, Mainzi Ülikooli juures asuva Kirikuõiguse Instituudi direktor, on üks väljapaistvamaid kaasaja kirikuõiguse spetsialiste Saksamaal. Arvukate kirikuõiguslike, kirikuajalooliste, teoloogiliste ning kaasaegset Kiriku kriisi käsitlevate tööde autor, teeb pidevat kaastööd UNA VOCE Korrespondenz’ile.
1 – tõlk on pidanud saksakeelse Notlage tõlkimisel eesti keelde vajalikuks sisse tuua eristuse hädaseisukorra kui pikemaajalise ja püsiva ning hädaolukorra kui ühekordse ja mööduva hädaseisundi vahel.