Wojciech Gołaski OP Jamna, 17 august 2021
ul. Szyszkowa 10
62-050 Mosina
POLSKA
Tema pühadus paavst Franciscus
Püha Marta Maja
Püha Tool
Vatikan
Teadmiseks:
Kõrgeauline Jutlustajate Ordu kindralülem Gerard Francisco Timoner III OP
Kõrgeauline Dominikaani Ordu Poola Provintsi provintsiaal Paweł Kozacki OP
Tarnowi piiskop Tema Ekstsellents Andrzej Jeż
Kõrgeauline Jamna kloostri ülem Andrzej Chlewicki OP
Kõikide tiitlitega vennad ja õed Ordus
Kõrgeauline Püha X Preestrite Vennaskonna Poola distrikti ülemus Karl Stehlin FSSPX
Kõikidele asjasse puutuvatele
Auväärseim Püha Isa!
Olen sündinud 57 aastat tagasi, 35 aastat tagasi astusin Dominikaani ordusse. Andsin oma igavesed tõotused 29 aastat tagasi ja olen preester olnud 28 aastat.
Ma ei ole tundnud püha Missat sellisena, nagu see oli enne 1970. aasta reforme. Varasest lapsepõlvest pärit mälestustes on vaid üksikud eraldiseisvad pildid.
Minu preestriks pühitsemisest oli möödunud 16 aastat, kui kaks ilmikust sõpra (nad ei tundnud teineteist) hakkasid mind veenma, et peaksin õppima pühitsema püha Missat traditsioonilises vormis. Ma võtsin seda kuulda.
Ma olin šokeeritud. Selgus, et püha Missa oma klassikalises vormis:
– juhib kogu preestri ja ustavate tähelepanu müsteeriumile,
– sõnade ja žestide suure täpsusega väljendab Kiriku usku sellesse, mis siin ja praegu toimub,
– sellele täpsusele vastava jõuga tugevdab see pühitsejate usku,
– ei provotseeri preestrit ega ustavaid liturgia ajal leidlikkusele ja omaloomingule,
– vastupidi, see viib nad vaikimise ja sisekaemuse teele,
– žestide liigi ja arvu rikkusega annab see võimaluse pidevateks vagaduse ja armastuse aktideks Jumala vastu,
– ühendab preestri ustavatega, asetades nad altari samale küljele ja suunates nad näoga samas suunas – versus Crucem, versus Deum (Risti poole, Jumala poole).
Mõtlesin: nii et püha Missa on midagi sellist! Ja mina, olles 16 aastat preester, ei teadnud seda! See oli võimas heureka, avastus, mille järel Missast mõtlemine ei saanud jääda enam samaks.
Algusest peale märkasin, et see riitus on vastupidine tema kohta käibivatele stereotüüpidele: formalismi asemel hinge vaba väljendamine Jumala ees, jaheduse asemel Jumalale pühendumuse innukus, kauguse asemel lähedus, võõruse asemel hellus, jäikuse asemel turvalisus, ilmikute passiivsuse asemel nende elav ja sügav pühendumine (ilmikud veensid mind traditsioonilist Missat pühitsema ja isegi õpetasid seda tegema), preestri ja ustavate vahelise lõhe asemel kõikide kokkutulnute vaheline eriline vaimne ühtsus, mida valvab ja väljendab missakaanoni vaikus.
Avastusega kaasnes teadlikkus: just see vorm on sild põlvkondadeni, kes elasid enne meid ja andsid meile edasi usu. Rõõm kiriklikust ühtsusest, mis ületas praeguse hetke ja hõlmas kõiki aegu, oli tohutu.
Juba esimestest hetkedest peale kogesin vägevat vaimset tõmmet, mis lähtus pühast Missast selle traditsioonilisel kujul. Mitte märgid ise ei köitnud, vaid nende tähendused, mida hing lugeda oskab. Ainuüksi mõte järgmisest pühitsemisest valmistas rõõmu. Otsisin hoole ja igatsusega võimalust igaks järgmiseks pühitsemiseks.
Minus küpses kiiresti täielik sisemine kindlus, et kui ma elu lõpuni pühitseksin püha Missat (nagu ka teisi sakramente ja riitusi) ainuüksi traditsioonilises vormis, ei tunneks ma vähimalgi määral puudust kirikukogujärgsest vormist.
Kui keegi paluks mul ühe sõnaga väljendada traditsioonilise Missa pühitsemisega seotud tundeid kirikukogujärgse Missa pühitsemise kontekstis, siis see sõna oleks „kergendus“. See oli tõepoolest kirjeldamatu sügavusega kergendus. Nagu oleks keegi, kes on kõndima hakkamisest peale jalutanud ainult kingades, milles on kivike. Kivike teeb küll haiget, kuid tal pole muud kõndimise kogemust. Möödub 16 aastat, keegi toob jalatsipaari, milles ei ole kivikest: “Võta, pane jalga, proovi!”
Ma ei avastanud uuesti mitte ainult püha Missat. Avastasin ka hämmastava erinevuse kahe vormi vahel: sajandite vältel praktiseeritud vormi ja kirikukogujärgse vormi vahel. Ma ei tundnud seda erinevust, kuna ma ei tundnud varasemat vormi.
Traditsioonilise liturgia tundmaõppimist ei saa võrrelda kohtumisega kellegagi, kes mind adopteeris ja sai minu kasuvanemaks. See oli kohtumine emaga, kes oli alati mu ema, ainult et mina ei tundnud teda.
Kõike seda saatis Kiriku kõrgeimate karjaste õnnistav käsi. Nad õpetasid, et 1962. aasta Missaali “pole kunagi seaduslikult tühistatud ja seetõttu on see alati olnud põhimõtteliselt lubatud”, lisades, et “see, mida varasemad põlvkonnad pidasid pühaks, jääb pühaks ja suureks ka meie jaoks ning seda ei saa äkki täielikult ära keelata või isegi kahjulikuks pidada. Kõigile tuleb kasuks säilitada Kiriku usus ja palves väljakujunenud rikkused ning anda neile nende õige koht” (Benedictus XVI, Kiri piiskoppidele, 2007). Usklikke õpetati ka: “Auväärse ja iidse kombe tõttu tuleb erakordset vormi hoida austusega”, seda määratleti kui “väärtuslikku varandust, mida tuleb säilitada” (juhend Universae Ecclesiae, 2011). Need sõnad arendasid edasi varasemate dokumentide sisu, mis võimaldasid ustavatel osa saada traditsioonilisest liturgiast ka pärast 1970. aasta reforme ja millest esimene avaldati 1984. aastal (Quattuor abhinc annos). Kõigi nende dokumentide alus ja valgusallikas on püha Pius V bulla Qui primum tempore (1570).
Kui me, unustamata paavst Pius V pidulikku dokumenti, võtame arvesse, Püha Isa, ainult Sinu vahetute eelkäijate otsuste kestust, siis rääkis Kirik ustavatele 37 aastat, 1984–2021, traditsioonilisest liturgiast järjest tugevamates avaldustes: „On olemas selline tee. Võite seda mööda minna.”
Niisiis ma läksin seda teed mööda, mille Kirik mulle oli andnud.
Kes selle tee ette võtab, kes soovib, et riitus – jumaliku kohalolu ja Ohvri anum – tema elus vilja kannaks, peab end avama, et oleks võimalik usaldada ennast ja teisi täielikult Jumalale, kes on kohal ja töötab meis püha riituse anuma kaudu. Tegin seda kogu enesekindlusega. Traditsioonilise riituse hellus – vastupidiselt stereotüübile – justkui väljendas püha muret meie pärast, pani mind seda pühendumist kogema nagu ei kunagi varem.
Siis tuleb 16. juuli 2021. Sinu dokumentidest, Püha Isa, saan ma teada, et teed, mida ma olen 12 aastat järginud, enam ei ole.
Meil on kaks seisukohta kahelt paavstilt: Püha Isa Benedictus XVI ütles: püha Pius V Missaali tuleb tunnustada katoliku Kiriku Rooma riituse lex orandi erakorralise väljendusena. Püha Isa Franciscus ütleb: liturgilised raamatud, mille kuulutas välja püha Paulus VI ja püha Johannes Paulus II, on Rooma riituse lex orandi ainus väljendus. Järeltulija lause on vastuolus elava eelkäija lausega.
Kas konkreetne pühitsemisviis, mida kinnitab mäletamatutest aegadest pärit sajanditevanune traditsioon, mida tunnustavad kõik paavstid – kaasa arvatud kuni 15. juulini 2021 ka Sina, Püha Isa – ja mis on pühitsetud sajanditepikkuse tava läbi, võib kaotada oma omaduse olla Rooma riituse lex orandi väljendus? Kui see nii oleks, tähendaks see, et nimetatud omadus ei tulenenud riituste sisemusest, vaid oli väline juhuslik omadus (ld accidens), mis sõltub otsustajate, eriti kõrgeima taseme otsustajate otsustest. Kõik, mida me teame traditsioonilisest liturgiast, kinnitab meile, et tema olemine Rooma riituse lex orandi väljendus kasvab välja selle seest, igast žestist ja lausest ning neist koosnevast tervikust. Lex orandi väljenduseks olemine kasvab välja – ja nii on Kirik seda alati mõistnud – ammusest ajast kestnud katkematust praktikast. Seetõttu jääb vaid üle teha järeldus, et ülaltoodud kahest lausest esimene on põhjendatud ja vastab tõele ning teisel puudub alus ja see on vale. Kuigi ta väidab valet, on nimelt talle antud positiivse seaduse iseloom. Sellel on oma tagajärjed, millest ma räägin allpool.
1962. aasta Missaali kasutamise load on nüüd teistsuguse iseloomuga kui varem. See pole enam vastutulek ustavate armastusele, millega nad traditsioonilisi vorme järgivad, vaid on ainult ustavatele aja kinkimine – kui pika aja, see pole teada – reformitud liturgia juurde naasmiseks.
Motu Proprio sõnad ja piiskoppidele adresseeritud kiri teevad täiesti selgeks, et otsustati alustada ja faktiliselt ka alustati operatsiooni traditsioonilise liturgia eemaldamiseks Kiriku elust ja selle üleviimiseks unustuse kuristikku (keeld pühitseda kogudusekirikutes, uute rühmade moodustamise keeld, Rooma nõusoleku hankimise nõue uutele preestritele). Piiskopid peavad nüüd tõesti olema Traditionis Custodes, Traditsiooni valvurid, kuid mitte nende kaitsjate, vaid pigem vangivalvurite mõttes.
Lubage mul väljendada oma veendumust: seda ei juhtu, alustatud operatsioon ebaõnnestub. Millele ma oma veendumuses toetun?
Mõlema 16. juuli kuupäeva kandva kirja hoolikas analüüs toob välja neis sisalduvad 4 elementi: hegelianism, nominalism, usk paavsti kõikvõimsusesse ja kollektiivne vastutus. Need kõik on sõnumi olemuslikud osad ja ühtki neist ei saa lepitada katoliku usu pärandiga. Kuna neid ei saa sellega lepitada, ei saa neid ka sellega integreerida ei mõtte ega praktika valdkonnas. Vaatame neid ükshaaval.
1) Hegelianism. See mõiste on konventsionaalne: siin pole tegemist Saksa filosoofi süsteemiga otseses mõttes, vaid ühe tuletisega sellest, nimelt käsitlusega ajaloost kui pidevate muutuste paratamatust, ratsionaalsest ja heast protsessist (see mõte on osa pikemast traditsioonist: Herakleitos – Plotinos – Joachim de Fiore – Hegel – Marx – nende kaasaegsed mõttepärijad). Selle lähenemisviisi eripära on ajaloo jagamine etappideks, mida mõistetakse nii, et iga järgmise algus tuleb siduda eelmise lõpuga. Katsed hegelianismi “ristida” seisnevad kõikidele järgnevatele (ajaloost “väljaloetud” või suvaliselt postuleeritud) etappidele Püha Vaimu sanktsiooni omistamises. Sel puhul eeldatakse, et Püha Vaim ütleb igale järgmisele põlvkonnale midagi, mida Ta eelmisele ei öelnud, või et Ta ütleb isegi midagi vastupidist sellele, mida Ta varem oli öelnud. Tagajärjeks on see, et tuleb aktsepteerida ühte kolmest väitest: kas Kirik teatud ajalooetappidel ei kuulanud Püha Vaimu, või Püha Vaim muutub, või kannab Ta endas vastuolu.
Teine tagajärg on arusaama muutumine Kirikust ja Traditsioonist. Kirikut ei saa enam mõista usklikke aegade üleselt ühendava kogukonnana (nagu katoliku usk seda ütleb), vaid ta jaguneb erinevatesse ajalooetappidesse kuuluvatesse rühmadesse, millel pole üksteisega ühist keelt: meie eelkäijad ei teadnud veel seda, mida Püha Vaim meile täna ütleb. Traditsioon seevastu pole enam üksainus pidevalt uuritav sõnum, vaid see seisneb aeg-ajalt Pühalt Vaimult uute asjade vastuvõtmises. Sel puhul räägitakse meelsasti, nagu me ka Sinu, Püha Isa, kirjast piiskoppidele lugeda võime, “traditsioonide dünaamilisusest”, rakendades seda konkreetsetele sündmustele. Üks selline rakendus on ka sõnad, et eelpool nimetatud dünaamilisuse „viimane etapp on Vatikani II Kirikukogu, kuhu kogunesid kokku katoliku piiskopid, et kuulata ja avastada teed, mida Püha Vaim Kirikule näitab”. Ülejäänud mõttekäik on lihtne: liturgia uued vormid vastavad uuele etapile, vanad seevastu eelnevale, juba lõppenud etapile. Seepärast, kuna etappide järgnevust sanktsioneerib (Kirikukogu kaudu) Püha Vaim, siis see, kes omab küll ligipääsu uutele vormidele, kuid haarab vanade vormide järele, seisab Pühale Vaimule vastu. Kõik need vaated on aga usule võõrad.
Pühakiri – katoliku usu norm – ei anna alust selliseks ajaloo mõistmiseks. See annab aluse täiesti teistsuguseks arusaamaks. Kuningas Joosija, olles saanud teada Seaduse raamatu leidmisest, käskis hoolimata poole sajandi pikkusest vaheajast korraldada paasapüha tähistamise leitud raamatu sõnade kohaselt (2Kn 22–23). Samamoodi tähistasid Esra ja Nehemja pärast Paabeli vangistusest naasmist koos rahvaga rangelt iidseid seadusi järgides telkide pidu, vaatamata sellele, et eelmistest pidustustest oli möödunud juba mitu aastakümmet (Ne 8). Mõlemal juhul haarati pärast segaduste perioodi kultuse jätkamisel vanade kirjelduste järele. Mitte keegi ei nõudnud uute aegade tuleku tõttu rituaali muutmist.
2) Nominalism. Kui hegelianism mõjutab ajaloo mõistmist, siis nominalism puudutab arusaamist ühtsusest. Nominalismi tuletis on veendumus, et välise ühtsuse juurutamine (ülalt alla tulevate haldusotsustega) võrdubki tõelise ühtsuse saavutamisega. Seda seetõttu, et nominalism redutseerib vaimset reaalsust, arvates, et seda on võimalik materiaalsete meetmetega haarata ja reguleerida. Sa kirjutad, Püha Isa: “Just Kristuse Ihu ühtsuse kaitseks olen ma sunnitud tühistama oma eelkäijate antud volitused.” Kuid just nimelt sama eesmärgi – tõelise ühtsuse – saavutamiseks tegid Sinu eelkäijad hoopis vastupidiseid otsuseid. Ja seda mitte ilma põhjuseta. Kui mõistetakse, et tegelik ühtsus, mis hõlmab seesmise, on olemuselt erinev välisest ühtsusest, siis ei püüelda esimese poole väliste märkide redutseerimise läbi. Sel viisil ei saavuta me tõelist ühtsust, vaid tõelise vaesumise ja ühtsuse vastandi – lõhenemise.
Ühtsust ei teki volituste tühistamise, lubade tagasivõtmise ja piirangute kehtestamise läbi. Juuda kuningas Rehabeam pidas nõu kahe nõunike rühmaga, enne kui otsustas, kuidas käituda iisraellastega, kes temalt ootasid, et ta nende seisundit parandaks. Vanemad (Pühakirjas sageli küpsuse sümbol) soovitasid leebust ja koormiste kergendamist. Noored (Pühakirjas sageli ebaküpsuse sümbol), kuninga eakaaslased, soovitasid koormisi suurendada ja kasutada karme sõnu. Kuningas järgis nooremate nõuandeid. See ei toonud kaasa ühtsust Juuda ja Iisraeli vahel, vaid pani alguse lõhenemisele kaheks kuningriigiks (1Kn 12). Meie Issand õmbles lõhe kokku leebusega, teades, et see oli tekkinud leebuse puudumisest.
Väliste kriteeriumide kasutamine ühtsuse hindamiseks polnud võõras ka apostlitele (enne Nelipühi). Seda korrigeeris Päästja ise, kes püha Johannese sõnade peale: “Õpetaja, me nägime üht meest Sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja püüdsime teda keelata, sest ta ei järgne meile”, vastas talle: “Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!”(Lk 9:49–50, vrd Mk 9:38–41). Sul oli sadu tuhandeid usklikke, Isa, kes “ei olnud Sinu vastu”. Ja Sa oled nii palju teinud, et seda neile märksa raskemaks teha! Kas poleks olnud parem kinni pidada Päästja sõnadest, mis viitavad ühtsuse sügavamale vaimsele pinnasele?
Hegelianism ja nominalism sõlmivad sageli liidu, sest just ajalooetapi materiaalne mõistmine viib veendumuseni, et see peab pöördumatult lõppema.
3) Usk paavsti kõikvõimsusesse. Kui paavst Benedictus XVI võimaldas liturgia klassikalise vormi vabamat kasutamist, viitas ta nende otsuste jaoks kindlat alust kujutavatele sajanditevanustele tavadele ja kasutamisele (ld usus). Teie Pühaduse otsus ei põhine sellistel faktidel. Vastupidi, siin tühistatakse midagi, mis on pikka aega eksisteerinud ja toiminud. Sa ütled, Püha Isa, et Sind toetavad püha Pius V otsused, kuid tema kohaldas Sinu omadele täpselt vastupidiseid kriteeriume: see, mis oli kestnud pikka aega ja ammusest ajast, võis jätkuda, sellest aga, mis oli uuem, loobuti. Nii et Sinu otsuse ainus alus on paavsti volitusi omava isiku tahe. Kuid kas see võim kogu oma määratu ulatuse juures võib põhjustada seda, et sajanditevanused liturgilised tavad lakkavad järsku olemast Rooma Kiriku lex orandi väljendus? Püha Thomas esitab küsimuse, kas Jumal saab teha nii, et seda, mis kunagi olemas oli, pole kunagi olemas olnud. Ta vastab, et ei saa, sest Jumala kõikvõimsuse osaks pole miski, mis toob endaga kaasa vastuolu (Summa Theologiae, Ia, q. 25, art. 4). Seda enam ei saa paavsti võim teha, et traditsioonilised riitused, mis on sajandite vältel väljendanud ja väljendavad edasi Kiriku usku (lex credendi), kaotaksid järsku omaduse olla sama Kiriku palveseaduse (lex orandi) väljendus. Paavst saab teha otsuseid, kuid mitte selliseid, mis rikuvad ühtsust, mis ulatub üle tema pontifikaadi aja tagasi minevikku ja edasi tulevikku. Paavst teenib ühtsust, mis on suurem kui on tema otsuste ulatus. Sest see on ühtsus, mis tuleb Jumalalt, mitte inimeselt. Seetõttu reguleerib ühtsus otsuseid, mitte otsused ei reguleeri ühtsust.
4) Kollektiivne vastutus. Osutades oma sammu põhjustele, esitad Sa, Püha Isa, mitmesuguseid, sealhulgas raskeid süüdistusi neile, kes kasutavad paavst Benedictus XVI määratletud volitusi. Kuid pole öeldud, kes täpselt, kui palju ja kuskohas nimetatud kuritarvitusi toime pani. Mainitakse ainult sõnu “sageli” ja “palju”. Me ei tea isegi seda, kas enamus. Pigem mitte? Mitte ainult enamust, vaid kõiki neid volitusi kasutavaid isikuid on karistatud drakoonilise karistusega – võttes ära nende vaimse tee, kas nüüd kohe või teatud aja pärast. Mõned inimesed kasutavad nuge valesti. Kas sel põhjusel tuleks nugade tootmine ja turustamine üleüldiselt lõpetada? Sinu otsus, Püha Isa, on palju karmim kui nugade üleüldise keelustamise hüpoteetiline absurd.
Püha Isa! Miks Sa seda teed? Miks Sa oled rünnanud meie Issanda pühima Ohvri pühitsemise iidse vormi püha tava? Seevastu sellest vormist väljapool laialt levinud kuritarvitused pole Sinult saanud ühtegi reaalset otsust, välja arvatud üldise sisuga suulised avaldused. Kuidas saab kõigepealt ametlikult õpetada, et „teatud kultuuri kadumine võib olla sama tõsine või isegi tõsisem kaotus kui looma või taimeliigi väljasuremine” (Laudato si, 145) ja mõni aasta hiljem üheainsa liigutusega määrata likvideerimisele märkimisväärne osa omaenda vaimsest ja kultuurilisest pärandist? Miks Sinu poolt sõnastatud süvaökoloogia põhimõtted lakkasid sel juhul toimimast? Miks pole Sa tunnistanud traditsioonilise liturgiaga samastuvate ustavate arvu pidevat suurenemist pigem Püha Vaimu märgina? Sa pole kasutanud Gamalieli nõuandeid (Ap 5). Selle asemel lõid Sa neid piiranguga ilma vacatio legis üleminekuajata.
Jumal – maiste valitsejate, eeskätt Kiriku valitsejate eeskuju – ei kasuta oma võimu sellisel viisil. Pühakiri ütleb Jumala kohta: “Sest sinu vägevus on sinu õiguse alguseks, ja see, et sa valitsed kõigi üle, lubab sind hoida kõiki. … Sina aga, kes jõudu käsutad, mõistad kohut mõõdukalt ja valitsed meid suure hoidmisega, sest kui sa tahad, siis sa võid” (Trk 12). Tõeline jõud ei pea end tõestama karmusega. Seetõttu pole mitte karmus Jumala eeskuju jäljendava autoriteedi atribuut. Päästja ise on jätnud meile selles küsimuses täpse ja vankumatu õpetuse (vt Mt 20:24-28).
See polnud vaiba ära tõmbamine Jumala juurde minevate inimeste jalge alt. See oli katse võtta nende jalge alt maapind. See katse ei õnnestu. Mis iganes on katoliiklusega vastuolus, seda ei võeta Jumala Kirikus vastu.
Püha Isa! On võimatu 12 aasta vältel kogeda maapinda jalge all ja vahetult pärast seda tunnistada, et seda enam pole. On võimatu tunnistada, et minu ema, leitud aastate järel, pole minu ema. Paavsti autoriteet on väga suur. Kuid isegi paavsti autoriteet ei saa teha seda, et minu ema lakkaks olemast minu ema! Üks elu ei saa mahutada kaht teineteisele vastandlikku läbimurret, millest esimene avas aardekirstu, teine aga oleks nõustumine väitega, et selle aardekirstu sisu on aegunud ja kadunud.
Kui ma võtaksin need vastuolud vastu, muutuks edasine intellektuaalse elu ja seega ka vaimse elu elamine võimatuks. Kahest vastandlikust lausest järeldub suvaline lause, ükskõik kas tõene või väär. See tähendab ratsionaalse mõtlemise lõppu, tegelikkuse tunnetamise lõppu, ükskõik kellele ükskõik mille eduka teavitamise lõppu. Kõik need asjad on inimese elu põhilised üleüldised koostisosad, eriti aga dominiiklase elu koostisosad.
Mul pole mingeid kõhklusi oma kutsumuse osas. Mul on kindel tahe jätkata oma elu ja teenimist püha Dominicuse ordus. Et seda jätkata, on hädavajalik õigesti ja loogiliselt mõelda. Pärast 16. juulit polnud see minu jaoks senistes struktuurides enam võimalik.
Ma näen täie selgusega, et Kiriku pühade riituste aare, nende praktiseerijate jalge all olev tee ja nende vagaduse ema on ilmselgelt endiselt olemas. Mulle sai sama selgeks, et sellest tuleb ka tunnistust anda.
Mul jääb üle pöörduda nende poole, kes radikaalsete muutuste algusest peale (mis, nota bene, ületasid Vatikani II Kirikukogu tahte) asusid hoidma Kiriku Traditsiooni koos austusega mõistuse nõuete suhtes ja annavad ustavatele edasi katoliku usu muutumatut Pärandit – Püha Pius X Preestrite Vennaskonna poole. Vennaskond oli valmis mind vastu võtma, austades täielikult minu dominiiklase identiteeti ja pakkudes mitte ainult väljavaadet teenida vastuoludest takistamata viisil Jumalat ja Kirikut, vaid anda ka asjakohane vastus neile vastuoludele, mis on Tõe vaenlased ja on nüüd sellise jõuga Kirikut rünnanud.
Vennaskonna ja Kiriku ametlike struktuuride vahel kestab vaidluse seisukord. See on kirikusisene vaidlus ja puudutab olulisi asju. 16. juuli dokumentide ja otsuste sisu pani minu seisukoha vaidluse objekti osas langema kokku Vennaskonna seisukohaga. Nagu iga oluline vaidlus, tuleb ka see lahendada. Olen otsustanud selle vaidluse lahendamisele pühendada oma jõu. Minu kavatsuste kohaselt on see kiri juba osa nendest jõupingutustest. Vahendiks saab olla vaid alandlik austus tõe vastu ja leebus, mille allikad on üleloomulikud. Tänu sellele võime loota, et selle vaidluse lahendamine loob ühtsuse, mis ei liida mitte ainult täna elavaid inimesi, vaid kõiki, nii endisi kui ka tulevasi põlvkondi.
Tänan, et Sa pöörasid minu sõnadele tähelepanu, ja ma palun Sinult, Püha Isa, apostellikku õnnistust.
pojaliku pühendumusega Kristuses
Wojciech Gołaski OP