Isa Ivo Õunpuu

Üks uue missakorra variante - klounimissa

PAULUS VI NOVUS ORDO MISSAE SAAMISLOOST

JA ERINEVUSTEST TRADITSIOONILISE MISSAKORRAGA

VÕRRELDES

 

 

Dr. Georg May. Die alte und die neue Messe.

Sonderdruck der UNA VOCE KORRESPONDENZ, 1991

alusel tõlkinud, kohandanud ja täiendanud 1995 (2004)

isa Ivo Õunpuu

 

 

 

 Sissejuhatuseks

 

 

Vatikani II Kirikukogu järgse liturgiareformi kohta on väga palju kirjutatud. Enamasti muidugi liturgiareformistide panegüürilisi kirjutisi oma vaimusünnitise ülistamiseks, kuid on ka küllalt palju põhjalikke kriitilisi uurimusi, millest sugugi kõik ei pärine traditsionalistide sulest. Tasuks kasvõi mainida kardinal Joseph Ratzingeri mitmetes raamatutes, artiklites ja sõnavõttudes tehtud kriitilisi märkusi liturgiareformi käigu ning selle ebaõnnestunud tulemuse kohta. Pealkirjaga sugereeritud teema eeldaks, et seda kõikidest aspektidest käsitleda, pikka loengusarja, seepärast pean suure hulga kirjanduse seast välja valima ühe teose, mis vaatenurga ja rõhuasetusega seda laia teemat piirab. Selleks teoseks, mille laiendatud referaadiks on minu järgnev ettekanne, on saksa preestri, kirikuõiguse doktori professor Georg May UNA VOCE KORRESPONDENZ’i 1975. ja 1976. aasta numbrites ilmunud järjeartikkel Die alte und die neue Messe. Die Rechtslage hinsichtlich des Ordo Missae 1991. aastal ilmunud, parandatud ja täiendatud UNA VOCE KORRESPONDENZ’i eriväljaanne. Kirikuõiguslasena pöörab autor peatähelepanu just uue Ordo Missae loomise õiguslikele külgedele.

Isa Ivo Õunpuu FSSPX märkus aastal 2004:

Ehkki nii mõnedki minu seisukohad on nii teoloogiliste uurimuste, kirikupoliitiliste asjaolude (halvemas suunas) arengu kui ka isiklike kogemuste mõjul oluliselt muutunud, eriti mis puudutab suhtumist nn Ecclesia-Dei-traditsionalismi, otsustasin oma vana artikli uustrüki välja anda sisuliselt puutumatul, ainult keeleliselt parandatud ja kohendatud kujul.

                  * * *  * * *  * * *

 I

Kirikukogu poolt tulevasele liturgiareformile seatud ülesanne ja volitused

 

 

 I.1. Kirikukogu ettevalmistamine

Vatikani II Kirikukogu ettevalmistuses hõlmasid ka liturgilised küsimused suurt osa. Kümne kirikukogu ettevalmistava komisjoni hulgas oli ka üks liturgiliste küsimustega tegelev komisjon, mis koostas ja esitas kirikukogule Liturgiakonstitutsiooni projekti koos juurdekuuluvate konkretiseerivate selgitustega, sealhulgas ka ettepanekutega Ordo Missae’s läbiviidavateks konkreetseteks muudatusteks. Nendes avaldub, et ettevalmistav komisjon nägi ette Missa riituste mõningast revisjoni põhiliselt žestide ja toimingute lihtsustamise suunas, kuid võrreldes praeguse uue Missaga, olid pakutud reformid vanast Missast väga vähe erinevad.

Ettevalmistava liturgilise komisjoni projekt tegi läbi ebasoodsaid muutusi konkreetsuselt üldisuse suunas juba enne kirikukogu avamist, ettevalmistavas Keskkomisjonis. Vaevalt et juhuse tahtel esitati kontsiili-isadele esimesena just liturgiakonstitutsiooni projekt.

Paar üldist märkust kirikukogu kohta. Kontsiiliisad olid, hoolimata sellest, et dokumentide projektid olid enne kirikukogu avamist kõigile kätte saadetud, kirikukoguks erinevalt ettevalmistunud. Kõige paremini oli oma vaadete läbisurumiseks ette valmistunud nn Rheini allianss – põhiliselt Rheini jõe äärsete maade, s.t Austria, Saksamaa, Šveitsi, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia progressistlike vaadetega piiskoppide ja nende teoloogidest nõuandjate ühendus. Juba aastaid enne kontsiili kokkukutsumist olid progressistlikud teoloogid nendes maades paljude piiskoppide otsesel toetusel või vähemalt vaikival nõusolekul oma raamatutes, artiklites ja loengutel väljendanud katoliku usuga kokkusobimatuid mõtteid, mille juhtmotiiviks oli katoliku Kiriku õpetuse ja struktuuride, sealhulgas ka liturgia kohandamine muutuva maailma ning kaasaja inimese mõttelaadiga. Hoolimata nende mõtete ametlikust hukkamõistust näiteks paavst Pius XII poolt (sh ka mitmete postkontsiliaarset liturgiareformi inspireerinud põhimõtetete hukkamõistmine liturgiale pühendatud entsüklikas Mediator Dei), said modernistlikud teoloogid  tänu juba eelkontsiliaarsel ajal levinud piiskoppide kuritahtliku tegevusetuse ja sageli otsese mahituse tõttu nii kiriklikus ajakirjanduses kui ka õppesaalides takistamatult tegutseda. Mittekirikliku liberaalse ajakirjanduse ja avaliku arvamuse toetus oli neile juba ammu kindlustatud. Saades teada kirikukogu kokkukutsumisest, asusid nad usinasti ette valmistama “oma kirikukogu”, lõid selleks spetsiaalse sekretariaadi, tiraažikad ajakirjad, koostasid varakult alternatiivsed variandid kirikukogu dokumentidest, moodustasid fondi oma eesmärkide realiseerimiseks ja vajaliku lobby tegemiseks. Progressistlikud teoloogid kasutasid edukalt avaliku arvamuse manipuleerimise taktikat: kõik katoliiklased – ilmikud, teoloogid, preestrid, piiskopid – jagati headeks progressivistideks ning halbadeks tagurlikeks konservatiivideks; lasti lendu loosungid “reformide”, “uuenduste” ja “kaasajastamiste” vajadusest Kirikus ning kujundati avalikus arvamuses domineerivaks kontsiilijärgse “uuenenud”, “inimsõbralikuma”, “tolerantsema” ning senisest igatpidi parema ja sümpaatsema Kiriku ootamise meeleolu. Kes oli vastu üldistele ootustele, seadis end vastuvoolu vette ning avaliku arvamuse hävitava kriitika alla. Mitte ükski teine grupeering peale “Rheini allianssi” polnud kirikukoguks nii põhjalikult valmistunud, ka mitte kirikukogule esitatavate dokumentide projektid koostanud komisjonid ega isegi mitte sel ajal veel peaaegu täielikult ortodoksne Rooma kuuria. Ka komisjonides oli palju progressistliku suuna toetajaid ning üksmeel puudus sageli ka põhiküsimustes, Rooma kuuria aga ei osanud, peale üksikute erandite, kontsiilil mingit läbimõeldud ja organiseeritud rünnakut katoliku usule karta. Teised kontsiilil esindatud rühmitused tekkisid enamjaolt kontsiili töö käigus, vastukaaluna või toetusena “Rheini allianssile”.

I.2. Kirikukogule esitatud liturgiakonstitutsiooni projekt

Liturgiakonstitutsiooni projekti punktis 37 oli kirjas:

„Missa kord tuleb nii oma üldehituses kui ka üksikutes osades niimoodi ümber vaadata, et Missal toimuv oleks selgemalt arusaadav ning võimaldaks kergemini usklike tegusat osavõttu.“

Kirikukogu poolt vastuvõetud tekst, mis moodustab liturgiakonstitutsiooni Sacrosanctum Concilium (edaspidi SC) 50. punkti, kõlab järgmiselt:

„Missa kord tuleb niimoodi ümber töötada, et üksikute osade täpne tähendus ning nende osade omavaheline seos tuleks paremini välja, ning usklikele võimaldataks paremini vaga ja tegus osavõtt. Sel eesmärgil tuleb riitused lihtsustada, ustavalt säilitades nende olemuse; tuleb välja jätta see, mis aja jooksul kujunes kordamiseks või suurema kasuta lisanduseks. Seevastu teatud elemendid, mis sajandite jooksul kaduma on läinud, tuleb vastavalt Kirikuisade esmasele pärimusele tagasi tuua, kui see osutub kasulikuks või hädavajalikuks.“

See oli siis tulevase liturgiareformi programm, mille kohta võib öelda järgmist:

1. See on väga üldsõnaline programm, kokku pandud lausa vastandlikest suunistest (ühed asjad välja võtta, teised sisse viia, näitamata valiku kriteeriumeid), nende konkretiseerimisel on võimalikud radikaalselt erinevad tõlgendused;

2. Mida tähendab “usklike tegus osavõtt liturgiast”? Kas vaikne palve ja Missal toimuva Ristiohvri veretu uuendamise üle mõtisklemine pole “tegus osavõtt” ja veel enam “vaga”? Või on “tegus osavõtt” ainult valjusti kogudusele mõeldud palvete retsiteerimine, laulmine, tantsimine ja kätest kinnihoidmine ning muu väline aktiivsus?

3. Järeldusena sisaldab see punkt tõdemust, et senine missakord polnud just kõige parem ja õnnestunum.

Veel leidub kirikukogu liturgiakonstitutsioonis tulevase liturgiareformi suuna kohta järgmist:

• „… hoides ustavalt kinni Pärimusest, kuulutab püha kirikukogu, et püha Ema Kirik tunnistab oma õigustes ja väärtuses võrdseks kõik õiguspäraselt tunnustatud riitused, tahab neid tulevikus hoida ning kindlustada neile igasugune areng; ta tahab samuti, et seal, kus see osutub vajalikuks, saaksid nad terve traditsiooni vaimus arukalt ja põhjalikult läbi vaadatud ning et neile antaks uus, tänapäeva tingimustele ja vajadustele vastav elulisus.”[1]

• „Ladina riitustes säilib ladina keele kasutamine, välja arvatud eriõigusega sätestatud juhtudel. Kuna aga nii Pühal Missal kui ka sakramentide pühitsemisel ning teistes liturgilistes toimingutes võib emakeele kasutamine osutuda sageli usklike jaoks väga kasulikuks, võib sellele anda rohkem ruumi, eriti liturgiliste lugemiste ning õpetuste ning mõnede palvete ja laulude puhul, vastavuses põhimõtetega, mis selles valdkonnas on täpsemalt kindlaks määratud järgmistes osades.“ [2]

• „…(liturgia) uuendamine peab seisnema tekstide ja riituste sellises korraldamises, et need selgemalt väljendaksid pühasid saladusi, mille märgiks nad on, ning et kristlik rahvas võiks, niipalju kui võimalik, neid kergesti mõista ja neis täielikul, tegusal ja ühisel moel osaleda.“ [3]

• „… mitte kellelgi teisel (peale paavsti, piiskopi ja piiskoppide konverentsi – autori märk.), olgu ta kasvõi preester, pole õigust omavoliliselt liturgiale midagi lisada, sellest midagi välja võtta või selles midagi muuta.“ [4]

• „… uuendusi tuleb sisse viia ainult siis, kui seda nõuab Kiriku tõeline ja kaheldamatu hüve, kuid ainult sel tingimusel, et uued vormid kasvaksid justkui orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest.“ [5]

See oli ka enam-vähem kõik, mis oli öeldud selles projektis tulevase liturgiareformi kuju ja suunitluse kohta. Esialgselt ettevalmistava liturgiakomisjoni poolt ettenähtud deklaratsioonid, mis sisaldasid tulevase liturgiareformi kohta konkreetseid ja üksikasjalisi ettepanekuid, jäeti ettevalmistava keskkomisjoni poolt revideeritud projektist üldse kõrvale, jätmaks kontsiili-isadele vabaduse otsustada reformide konkreetse kuju üle. Seega omandas liturgiakonstitutsiooni projekt vähemalt liturgiareformi suhtes väga napi ja üldsõnalise kuju.

Nagu võis tähele panna, omasid kõik need tekstid peale tõlgendusliku ambivalentsuse ka teist olulist, progressistide reetlikku taktikat iseloomustavat ühisjoont: ühes lauses või lõigus mainiti ära igatpidi traditsioonikohased ja legitiimsed lubadused ning õigused (nt riituste võrdõiguslikkus ja nende toetamine, ladina keele kasutamine jms), et samas teise lause või lõiguga eelnevat relativiseerida ning sellega anda postkontsiliaarsetele reformaatoritele ja liturgiareformi praktikas läbiviijatele võimalus teha erandjuhust reegel ja reeglist harvaesinev erand.                              

Kirikukogu poolt vastuvõetud dokumentide puhul oli suures osas tegemist nn kompromisstekstidega selle mõiste kõige halvemas tähenduses; võiks isegi välja mõelda uue mõiste “kompott-tekst”, sest sageli ei vaevutud rakendama isegi “kõigile vastuvõetava miinimumi” põhimõtet, vaid paljud osad koostati põhimõttel, et vastandlike parteide vastandlikud põhimõtted said mõlemad dokumenti sisse viidud – muidugi kõige üldsõnalisemalt formuleerituna, et nende omavahelist varjamatut vastuolulisust mingilgi määral talutavaks muuta. Loomulik, et selline tekst ei saa olla ühegi reformi täpseks juhiseks, see saab olla ainult teksti koostamisel osalenud vastandlikest parteidest kõige tugevamale legitiimsuse kattevarjuks tema tegelike eesmärkide läbisurumisel, nagu seda liturgiareformi hilisem käik ka näitas.

I.3. Kirikukogul toimunud debati käik

Kirikukogul liturgia üle toimunud vaidluste üldiseloomustuseks peab ütlema, et sõnavõtud ning kirjalikud avaldused ja parandused väljendasid arvamusi “seinast seina” ning tulevase liturgiareformi kuju suhtes ei joonistunud välja mingit ühtset ja domineerivat joont. Sõnavõtjad võib jagada kaheks väga üldiseks grupiks: muudatuste pooldajateks ja muudatuste vastasteks.

A. Muudatuste pooldajad 

Ka muudatuste pooldajate hulgas oli väga erinevaid ja üksteisele vasturääkivaid arvamusi ja ettepanekuid. Siiski võib välja tuua mõned domineerivad nõudmised muudatuste suhtes:

• üsna paljud piiskopid olid sissejuhatava riituse, nn astmepalvete (Introibo ad altare Dei) lühendamise või kaotamise poolt;
• paljudele oli Offertooriumi seniste palvete sisu vastumeelt, nõuti nende sellist ümbertegemist, et need väljendaksid paremini Offertooriumi ajal toimuva mõtet, see tähendab alles hiljem konsekreeritavate andide toomist, mis veel Offertooriumi ajal, enne Konsekratsiooni, pole midagi muud kui tavaline leib ja vein;
• sageli kõlas üldine ja täpsustamata mõte, et reformitud liturgia peab vastama esialgse Rooma liturgia selgusele ja lihtsusele (paavst Pius XII entsüklikas Mediator Dei hukkamõistetud, arheologismiks nimetatud väärtendents). Selle kohta peab ütlema niipalju, et varasemat kui IV sajandist pärit Rooma liturgiat me tervikuna ei tunne, sest varaseim selle liturgia terviklik ja P. Pius V riitusega Kaanoni osas sisuliselt identne üleskirjutus pärineb IV sajandist;
• ettepanekud radikaalseteks muudatusteks Missa ülesehituses, sealhulgas Kaanoni muutmiseks, olid üksikud ning ei leidnud enamuse toetust, küll aga said paljude kontsiili-isade terava kriitika osaliseks – kuid just sellisena toimus hilisem, kirikukogu mandaadile pretendeeriv liturgiareform;
• paljude kontsiili-isade ettepanekud senise missariituse rikastamiseks (nt palvega preestrikutsumuste pärast) ei leidnud aktsepteerimist, välja arvatud ehk mõned ettepanekud uute prefatsioonide loomiseks – kui seda lugeda missariituse rikastamiseks.
• paljude piiskoppide konkreetsed ettepanekud ja otsesed nõudmised läbiviidava liturgiareformi konkreetseks määratlemiseks ei leidnud redaktsioonikomisjonis aktsepteerimist. Näiteks titulaarpiiskop Vielmo ettepaneku, et kontsiil ise töötaks välja missareformi kava, lasi redaktsioonikomisjon laua alla vajuda – muidu poleks 1969. aasta Novus Ordo Missae sellisena, nagu progressistid seda plaanisid, iialgi sündinud.

B. Muudatuste vastased

Paljud seadsid kahtluse alla põhjalikult argumenteerimata muudatuste vajaduse, sageli ka muudatuste vajaduse üleüldse. Juba kontsiili-isade sõnavõttudest võime leida kõik pärastise liturgiareformi kriitika põhiargumendid:

• kritiseeriti “reformaatorite” ettepanekute vastuolulisust ja ebajärjekindlust: ühelt poolt sooviti uuendusi sisse viia, teiselt poolt jälle vanu, varasemaid vorme uuesti ellu äratada. Näiteks kardinal Spellmann märkis, et anda liturgiareformiga eesõigus vanadele tekstidele ja vormidele ning samal ajal argumenteerida liturgia arenguga on ebajärjekindel – Kirik elab, kasvab ja areneb ainult üks kord ning senine (s.t vana) Rooma Missa ongi selle orgaanilise arengu tulemus;
• liturgiakonstitutsiooni projektile heideti ette kahemõttelisust ja ähmasust;
• põhjalikult kritiseeriti reformaatorite ideoloogia askeetilist ja pastoraalset küündimatust, seda, et plaanitavad reformid ei vasta liturgia kui Jumala palvelemise ja ülistamise nõuetele, ei aita kaasa usklike vagaduse ja Jumalaga ühendumise suurenemisele, vaid on toetuseks pigem välisele ja tühjale aktivismile;
• Püha Offiitsiumi tolleaegne prefekt kardinal Ottaviani hoiatas ettekavatsetud revolutsiooni eest liturgias ning liturgiliste muudatuste hukatuslike tagajärgede eest usule: kui liturgia usu väljendajana muutub, võib sellest järeldada, et muutuma peab ka usk ise, dogma;
• tuletati meelde liturgia suhtes olulisi kiriklikke dokumente, sealhulgas Tridenti Kirikukogu, mis ütleb, et Missa Rooma Kaanon on vaba igasugusest veast;
• hoiatati protestantlike tendentside eest Missa struktuuri muutmisel, millega Missast saab ohvritoimingu asemel “söömaaeg”;
• hoiatati kavatsuste eest liturgiat lõpmatutele eksperimentidele ja muudatustele allutada, mis toob endaga kaasa Kiriku Õpetusameti ja piiskoppide autoriteedi kadumise, distsiplinaarse ja liturgilise anarhia ning usu nõrgenemise.

Konservatiivse opositsiooni ettepanekud, kriitika ja prohvetlikud märkused said üldjuhul järgmise saatuse osaliseks:

1. tekste redigeeriva keskkomisjoni lauasahtlisse peitmine (mida soodustas veel enam asjaolu, et paljud märkused ja ettepanekud olid tehtud kirjalikult ja saadetud otse komisjonile);
2. ettepanekute, kriitika ja märkuste näiline arvestamine nende ettepanekute sisu lahjendamise, relativiseerimise ning muude redaktsiooniliste ja hermeneutiliste kunsttükkide abil;
3. ‘”tagurlaste” ja nende seisukohtade naeruvääristamine ja mahamaterdamine ajakirjanduses;
4. põlgus ja alahindamine naiivoptimistliku progressismi eufooriast haaratud enamuse poolt.

I.4. Liturgiakonstitutsiooni projekti saatus, lõpliku teksti kujunemine ning vastuvõtmine

Kirikukogu II istungi alguseks esitati kontsiili-isadele ümbertöötatud liturgiakontsitutsiooni II peatüki (sest just selle ümber käisid põhilised vaidlused) selgitustega varustatud projekt, mille oli teinud  kardinal Lercaro. Muudatused  võrreldes eelmise, ohtralt kritiseeritud variandiga olid kosmeetilised, need seisnesid põhiliselt selles, et sõnastus oli veelgi udusemaks aetud või et liiga progressistlikult kõlavatele teesidele oli kunstlikult lisatud traditsiooniliselt kõlavaid ja konservatiive rahustavaid mõtteid eelpoolmainitud “kompottdokumendi” põhimõttel. Kontsiili-isade olemusliku sisuga märkustest oldi lihtsalt mööda vaadatud.

Nii mõnedki liturgiareformistid kasutasid, arvestades oma tulevast tegevust liturgiareformi läbiviijatena (liialt naiivne on arvata, et siis nad kõik veel ei teadnud, millisena nad tahavad tulevast reformitud Missat näha), kontsiili-isade rahustamiseks ja dokumendi poolt hääletamisele meelitamiseks otsest petmise taktikat. Näiteks selgitati keskkomisjoni esindaja ettekandes tekstis läbiviidud muudatuste ja paranduste kohta, et paljude kontsiili-isade nõue öelda liturgiakonstitutsioonis selgesõnaliselt välja, et liturgiareformis peab senine Kaanon (semper intacta forma ipsius Canonis) puutumata jääma, olevat juba väljendatud järgmiste sõnadega: “…ustavalt säilitades nende (s.t riituste – autori märk.) olemuse…” (probe servata eorum substantia). See nõue aga relativiseeriti teises kohas uduse väljendiga, et Missa teises osas, Ohvrimissas (mille hulka kuulub ju ka Kaanon), tuleb teha mõningad vähetähtsad muudatused (aliqua .. etsi minoris momenti). Ka ettekandja muude selgituste eesmärk oli sama: tõestada, et liturgiakontsitutsiooni hämamine on suurim võimalik selgus; et tekst, mille ainus eesmärk oli oma tegelike kavatsuste salakaubana sissetoomine ning mis kubises vastuoludest, ei varja tegelikult mitte midagi ning tähendab ühemõtteliselt just sedasama, mida ta tähendab.

Kolmandal hääletamisel võeti vastu liturgiakonstitutsiooni punkt 37 (praegune punkt 50), kuid palavalt diskuteeritud II peatüki 2. variandi hääletamisel ei saadud kokku vajalikku 2/3 häälteenamust, kuna liialt paljudel piiskoppidel oli hääletamisel teksti suhtes reservatsioone. Kuid samade meetoditega, teksti veel üldisemaks ja mitmemõttelisemaks tehes, murti II peatüki veelkordse redigeerimisega piiskoppide vastupanu, ning II peatüki lõplik tekst võeti vastu. Sellele järgnes juba võrdlemisi lihtne kogu liturgiakonstitutsiooni vastuvõtmine 2158 poolthäälega 2178-st 19 vastuhääle ja ühe mittehääletanu juures.

Nüüd jäi progressistlikul parteil ainult üle lasta moodustada kontsiilijärgse liturgiareformi nõukogu ning pressida ennast sinna sisse. Edasi aga seal ja avalikkuse ees, progressistliku ajakirjanduse ja lobby toetusel, läbi suruda oma tõlgendused olemuslikult ambivalentsest liturgiakonstitutsioonist ning selle alusel ellu viia oma liturgiareformi programm.

I.5. Hinnang Kirikukogu liturgiakonstitutsioonile

Ehkki põhisüü liturgilises revolutsioonis on postkontsiliaarsel arengul ja seda arengut suunanud progressistide parteil – kes tõepoolest sageli ei pidanud kinni kirikukogu tekstidest, veel vähem kontsiili-isade soovitustest ning tegid neile vastupidiseid otsuseid –, on olulisel määral süüdi ka ebaõnnestunud ning puudulik liturgiakonstitutsioon Sacrosanctum Consilium ise. Kuna kirikukogu loobus andmast enda tööle ja dokumentidele dogmaatilist, seega ka ilmeksimatuse privileegiga garanteeritud iseloomu, siis võivad Vatikani II Kirikukogu dokumendid olla puudulikud ja vigased ning seda nad faktiliselt ongi. Kuna liturgiakonstitutsiooni (v.a selle I osa) puhtpraktilise iseloomu tõttu polnud juba iseenesest tegemist dogmaatilise dokumendiga, siis ei saa selle väärtust ja õpetuslikku siduvust mingil juhul käsitleda võrdselt teiste Kiriku Õpetusameti dogmaatiliste dokumentidega, näiteks Tridenti Kirikukogu dekreedi ja kaanonitega Armulauasakramendi kohta.

I.5.1. SC  puuduste põhjused

• modernistliku partei, see tähendab põhiliselt Lääne-Euroopa piiskoppide ja nende teoloogidest nõuandjate finantsiline ja organisatoorne (erilist rolli mängis ülemvõim ajakirjanduse vallas) tugevus konservatiividega võrreldes ning selle suur mõju (sageli lausa otseselt materiaalsetel põhjustel) arengumaade piiskoppidele;
• paljude kontsiili-isade vähene huvitatus ja informeeritus käsitletavatest teemadest ning erinevatest käsitlustest – sealhulgas ka võimalike vastaste seisukohtadest –, mis sageli kujutas endast selget vastutustundetust;
• emotsionaalsete argumentide ja progressistliku eufooria (“maailma usklike lootused”, “uued hiilgavad perspektiivid Kiriku ees”, “uus ajastu” jms) ülespuhumine ning demagoogiliste loosungite (“ajaga kaasaskäimine”, “avatus maailmale”, “pastoraalsed nõudmised” jne) pidev lansseerimine ajakirjanduse vahendusel;
• antiroomalik, täpsemini antikuurialik affekt, mis õhutas paljusid piiskoppe tegema reformi trotsist “nende” ehk Rooma kuuria vastu;
• Kirikukogu liturgiakomisjonis domineerisid kõigi teiste rühmitustega võrreldes suurepäraselt organiseerunud ja oma plaanides juba varakult kokku leppinud (peamiselt “Rheini allianssi”) progressistid, kes manipuleerisid tekstidega oma kavatsuste kohaselt (peale presidendi polnud seal ühtegi Rooma kuuria liiget!);
• kontsiilile esitatud tekstidest polnud võimalik ühemõtteliselt välja lugeda tulevase liturgiareformi suunda – see oli peidetud üldsõnaliste fraaside taha ning oma plaane teadsid vaid reformistid ise. Liturgiakonstitutsiooni, eriti aga selle tulevase reformi suhtes oluliste osade tekst oli meelega tehtud “kummist”, nii et seda andis venitada ükskõik mis arusaamade suunas: “konstitutsiooni sõnad oleksid võibolla ainult siis olnud aktsepteeritavad ohututena, kui kontsiilil oleks valitsenud üksmeel selle suhtes, mida nad tähendavad.”[6] Kontsiilitekstide lugu näitab kujukalt olulistes küsimustes nn kompromisstekstide koostamise ohtlikkust ja mõttetust;
• kontsiili-isasid rahustati tühjade ja sageli otseselt valelike lubaduste, tõotuste ja selgitustega;
• mitmeid kordi surus liturgiakomisjonis ja keskkomisjonis domineeriv progressistlik partei tekstide redigeerimisel oma tahtmise läbi, ettepanekuid ja parandusi teinud piiskoppide tahet häbematult ignoreerides;
• kontsiili-isade vastuseis Kaanoni reformile maandati väljendiga probe servata eorum substantia (säilitades nende (riituste) olemuse), mille puhul pole selge, mis on see substantia (kas see substantia säilib ka kolme uue kaanoni puhul, millest kontsiilil polnud juttugi?).

I.5.2. Järeldus

Hoolimata liturgiakonstitutsiooni puudustest ja ebatäiuslikkusest ei saa olla mingitki kahtlust, et kirikukogu ei tahtnud liturgia(missa)reformi läbi viia kujul, mis vastab praegusele Paulus VI Missale – see tähendab, et Paulus VI Missa ei rajane Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsioonis Sacrosanctum Consilium väljendatud kavatsustel, volitustel ja ettepanekutel.

II

Paulus VI Novus Ordo Missae saamislugu

1964. aasta algul, seega veel enne Kirikukogu lõppu, moodustati liturgiareformi läbiviimiseks Liturgiakonstitutsiooni Rakendamise Nõukogu, mille koosseisu kuulusid 10 kardinali ja 32 piiskoppi koos nende teenistuses oleva ligi 200 konsultandiga. Konsultantide hulgas oli ka protestantlikke pastoreid ja teolooge, sealhulgas üks Taize vennaskonna liikmeid Max Thurian, kuid mitte ühtegi ortodoksi või teiste Idakirikute ja -riituste esindajat – see näitas ilmekalt, millises suunas uus, “oikumeenilisem” liturgia pidi kalduma. Nõukogu presidendiks sai kardinal Giacomo Lercaro, kelle 1968. aastal vahetas välja kardinal Benno Gut, kogu aeg oli sekretäriks kurikuulus kardinal Annibale Bugnini, liturgiareformi tegelik mootor, kelle kohta 1970. aastatel selgus, et ta on vabamüürlane ning kelle paavst seetõttu karistuseks… saatis nuntsiuseks Iraani, ehkki sel ajal kehtis veel vana kirikuõiguse koodeks, mis sel juhul nägi ette ekskommunikatsiooni. Ka terves liturgiakomisjonis, veel enam aga konsultantide hulgas olid modernistid selges ülekaalus; nagu mõned mitteprogressistidest nõukogu liikmed pärast avaldasid, oli domineerivast progressistlikust liinist kõrvalekalduvate liikmete osavõtt nõukogu tööst sisuliselt blokeeritud, neid ei lastud ligi nõukogu jooksvatele töömaterjalidele, neil oli mulje, et nõukogu otsused olid juba enne mingis kitsamas ringis koostatud ja ära otsustatud.

Esimene variant kardinaalselt revideeritud missakorrast oli nõukogul valmis juba 1965. aasta algul, kuid nõukogu ei kiirustanud selle avalikkuse ette toomisega, sest kirikukogu veel käis ning nõukogu kartis, et kontsiil oleks võinud liturgiareformi läbiviimise enda peale võtta, tehes seda viisil, mis oleksid olnud reformaatorite kavatsustele vastupidised. Seetõttu otsustati tõsiselt tööle hakata alles pärast kirikukogu, mil auväärne kogu oli  töö lõpetanud ja laiali sõitnud ning liturgiarevolutsionäärid võisid kontsiili autoriteedile tuginedes oma plaane rahulikult ellu viima hakata.

II.1. Reformi käik enne 1967. aasta Piiskoppide Sinodit ja Missa normativa‘t

1965. aasta algul valmis olnud Ordo Missae oli ainult vaheetapp teel radikaalsele liturgilisele revolutsioonile. Revolutsioonile ja mitte reformile, sest ehtne reform säilitab alati kontinuiteedi ja reformitava asja või institutsiooni identsuse, toimub orgaanilise arengu kiirendusena juba olemasolevale toetudes; revolutsioon aga tähendab orgaanilise arengu katkestust ja mingi uue asja, nähtuse või institutsiooni kunstlikku ja sageli vägivaldset sisseviimist. Seepärast võib 1969. aasta missareformi õigusega nimetada liturgiliseks revolutsiooniks.

1965. aasta lõpus võeti ette esimesed proovid Missa Kaanoni revideerimiseks ja seega kontsiili soovist ja endi lubadustest üleastumiseks: esitati kolm uut, erineval määral muudetud varianti senisest Rooma Kaanonist. Kuid see eksperiment lõppes 1966. aasta 20. juunil, mil paavst Paulus VI otsustas, et Rooma Kaanon peab olemuslikult puutumatuks jääma. Sama otsusega aga lubati tervet Kaanoni lugeda valjult ning anda vabaks rahvakeeltes kasutamiseks. Selle otsusega kaldus Püha Tool ise Vatikani II Kirikukogu otsustest ühes olulises punktis selgelt kõrvale, andes niimoodi revolutsionääridele head eeskuju.

Rooma Kaanon on oma teoloogilise selguse ja ühemõttelisuse ning katoliku usu dogmade suurepärasel viisil väljendamise tõttu kõigi aegade hereetikutele, progressistidele ja modernistidele olnud eriliseks pinnuks silmas – juba Lutheri aegadest peale, kes seda ebajumalateenimiseks nimetas. Kuna otsene rünnak Rooma Kaanonile paavsti interventsiooni tõttu ebaõnnestus, otsustati see kaanon katoliku liturgiast teistmoodi välja suruda – nimelt kolme uue, lühema ja teoloogiliselt ähmasema ning nõrgema kaanoni loomise ja sisseviimisega. Nagu me seda tänapäeval näha võime, on see plaan suurepäraselt õnnestunud. Rooma Kaanonit tänapäeval praktiliselt enam ei kasutata, selle on välja tõrjunud peamiselt II, kõige lühem, kõige armetum ning ebaõnnestunum kaanon, mida eelistatakse, julgen arvata, vähemalt 95 %-l uue Missa pidamise juhtudest.

Liturgiareformi nõukogu 1967. aasta aprilli üldkoosolek tegeleski kolme uue kaanoniga ning uus Missa, nn Missa normativa, oligi seega sisuliselt valmis. Kärpimised Missa alguses (astmepalve väljajätmine) ja lõpus (nt paljude preestri palvete pärast Armulauda ja viimase Evangeeliumi väljajätmine) ning uue Offertooriumi loomine olid juba varem tehtud.

Kuid 1966. aasta sügisel kerkis nõukogu ette ootamatu takistus: 13. oktoobril teatas paavst Paulus VI, et Ordo Missae muudatused on nii ulatuslikud, et ta võib need  heaks kiita alles pärast piiskoppide arvamuse ärakuulamist. Ilmselt oli paavstil tunne, et need muudatused polnud enam kooskõlas kirikukogu liturgiakonstitutsiooniga ning paavst otsustas piiskoppide arvamust 1967. aastal toimuval Ülemaailmsel Piiskoppide Sinodil uuesti uurida. Selle plaaniga tuli nõukogul nõustuda ning ennast ja oma Missa normativa‘t piiskoppidele esitamiseks ette valmistada.

II.2. 1967. aasta Piiskoppide Sinodi üldkogu ja selle hinnang Missa normativa‘le

Piiskoppide Sinod on kirikukogu poolt ettenähtud organ piiskoppide aktiivsemaks kaasamiseks üldkiriku juhtimisse – organ, mis käib koos paavsti initsiatiivil, kuid millel on erinevalt kirikukogust mitte seadusandlik, vaid paavstile nõuandev ja konsultatiivne iseloom. Hääletamine toimub sinodil, nagu ka kirikukogul, järgmiselt: placet (nõus, meeldib), non placet (pole nõus, ei meeldi) ning placet iuxta modum (nõus/meeldib reservatsioonidega), kusjuures positiivse otsuse tegemiseks on vajalik vähemalt 2/3 tingimusteta poolthääli (placet), ettepaneku läbikukkumiseks aga piisab tavalise enamuse (50% + 1 placet) saavutamisest.

Diskussioon liturgiareformi üle toimus sinodil 21.-28. oktoobrini 1967. Juba diskussioon ise enne Missa normativa esitlemist näitas, kuivõrd läksid omavahel lahku liturgiareformi nõukogu ning sinodile kogunenud piiskoppide seisukohad liturgia suhtes ning kui vähe olid piiskopid informeeritud nõukogu tegevusest ja plaanidest. Paljud piiskopid kaebasid ennetavalt liturgiareformi juba alustanud progressistlikult meelestatud preestrite omavoliliste uuenduste ning liturgias süveneva anarhia üle, põhiliselt rahvakeele omavolilise piiramatu kasutamise ning ladina keele väljatõrjumise osas, millega mindi vastu kirikukogu nõuetele.

24. oktoobril esitleti Sixtuse kabelis piiskoppidele uut Missat, nn Missa normativa‘t. Missal, mille pidas itaalia keeles kardinal A. Bugnini, kasutati teist kolmest uuest kaanonist (s.t praegust III kaanonit). Väheoluliste erinevustega oli see sama Missa, mille paavst Paulus VI 1969. aastal kinnitas. Sõnaliturgia (sh 7-minutiline jutlus) kestis kokku 25, Ohvriliturgia 15 minutit.

Loomulikult lootsid autorid oma Missaga kohalolnud piiskoppide poolehoiu võita, kuid nagu näitas hääletus ja hilisem diskussioon, saavutati olulises osas vastupidine tulemus. See tekitas võõristust, ebameeldivust, isegi kohutas ära.

Paavsti ettepanekul esitati piiskoppidele sealsamas Missa normativa kohta vastamiseks ja hääletamiseks neli küsimust, millest tähtsamad olid kolm järgmist:

• Mida arvata kolmest uuest kaanonist? Tulemused: 127 piiskoppi 183 kohalolnust hääletas placet, 22 – non placet, 34 –   placet iuxta modum.

Seega: kolm uut kaanonit läksid läbi. 

• Kuidas suhtutakse ettepanekusse muuta konsekratsioonisõnu (mysterium fidei veini konsekreerimisel välja jätta ja quod pro vobis tradetur leiva konsekreerimisel juurde lisada)? Tulemused: ainult 48 non placet ja üle 2/3 placet.

Seega hääletas Piiskoppide Sinod konsekratsioonisõnade muutmise poolt.

• Mida arvata kolmest lugemisest pühapäevasel ja suuremate pühade Missal? Tulemused: 72 – placet, 59 – non placet, 41 – placet iuxta modum.

Seega ei leidnud kolm lugemist Missal sinodi heakskiitu.                      

26. oktoobril esitati piiskoppidele veel kaheksa küsimust vastamiseks ja hääletamiseks. Neist tähtsaim oli:

• Kas Missa normativa põhistruktuur leiab heakskiitu või mitte?

Tulemused: 180 hääletanust 71 – placet, 43 – non placet, 62 – placet iuxta modum, kusjuures viimastest oli vähemalt 26 Missa normativa vastu ning enamik reservatsioonidest olid reformaatorite kavadele täiesti vastupidised, vana Missa vaimus ning põhiliselt Missa lühendamise ja lihtsustamise vastu.

Seega ei saavutanud Missa normativa sinodil vajalikku 2/3 häälteenamust ning kukkus läbi, mis oli selle autoritele muidugi šokk ja häbi. Kuid mitte katastroof.

Huvitav oleks jälgida ka sinodil liturgia üle toimunud debatil välja öeldud olulisemaid kriitilisi märkusi uue Missa kohta:

• Uue Missa protestantiseeriv ja dogmasid (eriti sakramentaalse preesterluse ning Reaalpresentsi osas) nõrgestav iseloom toodi teoloogiliselt haritud ortodokssete preestrite ja orduülemate poolt välja juba piiskoppide sinodil;
• Uuele Missale heideti ette lühidust – see olevat “minimissa” (informatsiooniks niipalju, et Saksamaa piiskoppide konverentsile esitamiseks ja seal kinnitamiseks on välja töötatud juba uue, 15-minutilise Missa kord pealkirjaga Entwurf 2000 – seega siis tõeline “ekspressmissa”!);
• heideti ette valet ning häirivat vahekorda Sõnaliturgia ja Ohvriliturgia ajalise kestuse vahel – vastavalt 25 ja 15 minutit (viimane koos Armulaua ja lõputseremooniaga), mis jätab vale arusaama sellest, milline toiming on Missal keskne ja olemuslik;
• astuti teravalt välja lõputute uuenduste, eksperimentide ja muudatuste vastu, mis toovad kaasa ainult segaduse, kindluse kaotamise, usu vankumise, Kiriku hierarhia autoriteedi kadumise ning üleüldise sõnakuulmatuse ja omavoli;
• paljud Aafrika piiskopid võtsid sõna Missa riituses sümboolsete žestide ja toimingute lihtsustamise või väljajätmise vastu, samuti olid mitmete Aafrika piiskoppide sõnavõtud otseseks tunnistuseks postkontsiliaarse “inkulturatsiooni müüdi” vastu, mille kohaselt ladina Missa kui Euroopa kultuurist pärit tüüpiline selle kultuuri produkt on vastuvõetamatu ja arusaamatu teistest kultuuridest pärit inimestele ning seetõttu tuleb seda kohandada või koguni uued kohalikud riitused luua. Aafrika piiskopid, kes nägid ladina keeles ainsat võimalust kümnete kohalike hõimude ühendamiseks ühes Kirikus, astusid teravalt välja ka rahvuskeelte laialdase kasutamise vastu liturgias;
• väideti, et uuel Missal puudub pidulikkus ja Jumala kultuse dimensioon, see on häirivalt kuiv ja ratsionalistlik, primitiivsuseni lihtne, vaimselt tühi ja viljatu;
• uus Missa on kahjulik, sest see ei väljenda selgelt Kristuse kohalolekut ja tegevust Missal. Liturgia on aga Kristuse Müstilise Ihu kui hierarhilise terviku – seega esmalt tema Pea, Kristuse – tegevus, milles osalevad erineval kombel Müstilise Ihu liikmed – preester ja ilmikud. Kõike seda uus Missa ignoreerib – see on demokratiseeritud kollektiivi enesekultus Jumalakultuse asemel;
• heideti ette, et uus Missa ei soodusta usklike keskendunud, vaga, palvelevat osavõttu Missaohvrist, vaid pigem kujundab neis välist ja tühjalt rabelevat aktivismi;
• Missa ohvriiseloom ei ole piisavalt selgelt välja toodud, pigem domineerib uue Missa puhul protestantlik söömaaja- ja palvekoosoleku kontseptsioon;
• mõned piiskopid kritiseerisid ka liturgiareformi läbiviijate motiive: kõlavate sõnamonstrumite nagu “kontsiilivaim”, “dialoog”, “pastoraalsed vajadused” jne taha peidetakse oma isiklikud ideed ning huvid reformi läbiviimise kaudu võimu juurde pääseda.

Kuid hinnanguks 1967. aasta Piiskoppide Sinodile peab esmalt ütlema, et Piiskoppide Sinoditel on, vähemalt kavatsuslikult, paavstile ainult nõuandev ja konsulteeriv, mitte aga paavsti siduv ja kohustav või isegi iseseisev seadusandlik iseloom. Seetõttu võis paavst sinodile kogunenud piiskoppide häält arvesse võtta, küll aga ei kohustanud see teda millekski enamaks kui ta seda ise soovis. Paavst ei ole seotud millegagi, välja arvatud Jumala tahte ja sellest tulenevate ametikohustustega – seda ka postkontsiliaarsel, Kiriku kollegiaalsuse üleliigse rõhutamise ajastul, mil see kollegiaalsuse praktika paavsti sageli tõepoolest käsist-jalust seob. Igatahes sidusid liberaalsete kalduvustega paavst Paulus VI-t – ilmselt pigem siiski tema isiklike soovide ja sümpaatiate kui moraalse surve tõttu – 1960. aastate lõpus märksa enam liturgiakonstitutsiooni rakendamise nõukogu ümber koondunud progressistide arvamused ja vaated kui kogu maailma piiskopkonna ja orduülemate vaated. Kuna tema enda poolt muuhulgas ka liturgiareformi hindamiseks kokkukutsutud sinod selles punktis soovitud tulemust ei andnud, otsustas Paulus VI edaspidi oma muidu nii armastatud kollegiaalsuse printsiibist liturgiareformi küsimustes mööda minna ning see reform läbi viia tüüpiliselt vanas ja postkontsiliaarses Kirikus paljukirutud meetodil (millel iseenesest küll midagi viga ei ole) – nimelt ainuisikulise paavstivõimu autoriteedile toetuva otsusega.

Samuti peab ütlema sinodile kokkutulnud piiskoppide ja ordukindralite häbiks, et kui uus missakord sai hiljem paavsti poolt promulgeeritud ning liturgiarevolutsioon, kõigi liturgiliste ja religioossete traditsioonide väljajuurimine ning vana Missa pühitsejate (sageli riigivõime ja politseid abiks võttev) jälitamine sai sisse oma õige hoo, siis polnud kümnetest sinodil raevukalt Missa normativa‘t kritiseerinud piiskoppidest ja ordukindralitest järsku enam midagi kuulda. Kõik nad vaikisid ning lasid liturgilisel revolutsioonil kas Rooma kuurias või oma hoole all olevates diötseesides mässata – kõik peale üksikute erandite, nimelt peapiiskoppide Lefebvre’i ja Castro-Mayeri. Praegused Tridenti Missa aktiivsed eestvõitlejad, eeskätt kardinalid Stickler ja Oddi olid sel ajal Rooma kuuria liikmed ning ei võtnud selles küsimuses midagi olulist ette, praegu aga, kui nad on juba pensionil ning ka olukord Tridenti Missa suhtes on olulisemalt leebemaks muutunud, võivad nad endale küll julgust ja otsustavust lubada.

II.3. Paavst Paulus VI Novus Ordo Missae ja uue Missale Romanum’i promulgatsioon ja sellele järgnev liturgiline revolutsioon

Nõukogu jätkas pärast sinodit samas vaimus tööd, tegi Missa normativa‘s kosmeetilisi muudatusi ning valmistas uue Missa ette promulgatsiooniks. Vahepeal läks “liturgiarevolutsioon altpoolt” juba oma teed – näiteks Hollandis kasutati juba sel ajal “privaatkaanoneid”, mida 1970. aastate alguses loendati üle 60. Et survele altpoolt järele anda, avaldas Riituste Kongregatsioon 1968. aastal, enne uue missakorra promulgatsiooni, kolm uut kaanonit ning andis nende kasutamise vabaks. Samuti toimus vahetult pärast uue missakorra promulgatsiooni, 1969. aasta mais, oluline sündmus: paavst Paulus VI kutsus ellu Riituste Püha Kongregatsiooni (Sacra Rituum Congregatio) ning saatis laiali liturgiareformi nõukogu, sisuliselt aga nimetas nõukogu koos kõigi selle tähtsamate liikmetega uueks kongregatsiooniks ümber – et needsamad “reformistid”, kes olid uue Missa juba valmis teinud, võiksid edaspidi selle Missa juurutamist Kirikus ilma teisitimõtlevate segajateta ja suuremate probleemideta ellu viia ning jälgida. Uue kongregatsiooni prefektiks sai kardinal Benno Gut, sekretäriks kardinal Annibale Bugnini.

6. novembril 1968 kiitis Paulus VI heaks uue Ordo Missae ja Institutio generalis Missalis Romani. 3. aprillil 1969 apostelliku konstitutsiooniga Missale Romanum jõustati uus missakord, mis pidi kehtima hakkama 30. novembrist 1969. 28. aprillil 1969 peetud tüüpilisest postkontsiliaarsest hurraaoptimistlikust vaimust ja subjektiivsetest soovunelmatest kantud kõnes arvas paavst, et Novus Ordo Missae (edaspidi lühidalt NOM) ongi selle liturgiareformi lõppresultaat, mida kontsiili-isad tahtsid.

Nimetatud dokumentide eesmärk oli selge:

1969. aasta 3. aprilli apostellik konstitutsioon oli oma sõnastuse ja mõtte järgi suunatud sellele, et üldkiriklikult asendada vana, nn P. Pius V Missa uue, Paulus VI Missaga – see tähendab likvideerida traditsiooniline Tridenti Missa. Selle apostelliku konstitutsiooni puhul on kirikuõiguse professori dr. Georg May hinnangul tegemist seadusega, mis kogu mateeria – antud juhul missakorra – uuesti korraldab. Kui see nii juhtub, on eelmise samas mateerias välja antud seaduse, antud juhul siis paavst Pius V bulla Quo primum eraldi tühistamine üleliigne – see on juba toimunud uue seaduse väljaandmisega. Kas uus seadus on ka õiglane, kas ta on kehtiv ning kõikide südametunnistust sõnakuulmatuse patu ähvardusel siduv, on juba teine probleem. Samuti on teine probleem see, et Vatikan on liturgiareformijärgsel ajal, seda küll uue Missa vastaste ja traditsioonilise Missa pooldajate survel, olnud mitmete oluliste dokumentidega sunnitud tunnistama traditsioonilise Rooma riituse legitiimsust.

Raskused uue Missa sisseviimisel sundisid Riituste Püha Kongregatsiooni varsti uuele Missale üleminekuaega pikendama ning järk-järguliseks tegema, samuti lubama mitmeid erandeid üldisest korrast, sh ka erilubasid vanadele, pensionile saadetud või haigetele preestritele vana Missa pühitsemiseks, kuid seda ainult privaatmissana, ilma rahva osavõtuta – rahvalt tuli Pius V riitus täielikult ära võtta! Lõpuks otsustati, et NOM pidi kogu katoliku Kirikus kehtima hakkama mitte hiljem kui 28. novembril 1971.

Uue Missale Romanum’i ladinakeelne täielik tüüpväljaanne ilmus juunis 1970. Erinevalt vanast Missale‘st olid liturgilised lugemised missaalist eraldi, lektsionaaris. Uue missaali rahvuskeelsed tõlked pidid teha laskma rahvuslikud piiskoppide konverentsid ning need pidi kinnitama Riituste Kongregatsioon. Nagu hilisem praktika näitas, püüdsid erinevate maade modernistid “vaba tõlkimisega” rahvuskeelsetesse missaalidesse sisse viia mõtteid, mida nad ladinakeelsesse tüüpväljaandesse sisse viia poleks saanud. Tuntud näide selle kohta on kasvõi konsekratsioonivormeli pro multis (“paljude eest”) tõlkimine rahvuskeeltes “kõikide eest”.

Modernistlike vaadete läbisurumiseks rahvuskeelses uues liturgias kasutasid liturgiarevolutsionäärid kohapeal väga kavalaid ja läbimõeldud taktikalisi võtteid. Näiteks Saksamaa piiskoppide konverents palus liturgiakongregatsiooni oodata saksakeelse missaali tekstide kinnitamisega, lubamaks neil uusi tekste kõigepealt paar aastat praktikas proovida. Loomulikult andis kongregatsioon nõusoleku. Nii lugesid Saksamaa ja saksakeelsete maade preestrid kuni 1974. aasta lõpuni Missat nn Studientext’ide järgi, mis kujutasid endast perioodilise ajakirja kujul ilmuvaid rahvakeelse missaali osi. Kui saksakeelse missaali kõigest spetsiifiliselt katoliiklikust puhtaksroogitud ning võrdlemisi palju ähmaseid kui isegi mitte hereesiasse kalduvaid kohti sisaldav tekst oli juba rahva seas sisse juurutatud, seadsid saksakeelsete maade piiskopid nende endi poolt kinnitatud saksakeelse missaali Vatikanile kinnitamiseks. Üksikud vastuväited missaali puuduste kohta pareeriti muuhulgas väidetega: missaali tekstiga on rahvas juba ära harjunud ning seega tuleb see nii jätta – liiga sagedased muutused ja parandused külvavad usklike hulgas segadust ja ebakindlust või: saksakeelsete maade piiskopid on saksakeelse missaali juba heaks kiitnud ning uute paranduste ja muudatuste tegemine nõuab aega ja uusi jõupingutusi ning uusi piiskoppide kokkutulemisi! Loomulikult kinnitas Vatikan saksakeelse missaali ilma mingite reservatsioonideta.

Praktiliselt kohe pärast uue Ordo Missae ja Institutio generalis‘e ilmumist juhtus veel üks asi, mis reformaatorite meepotti oluliselt tõrva tilgutas ning neid eelpoolmainitud dokumente, tõsi küll kosmeetiliselt, parandama ja täiendama sundis. Nimelt palus grupp liturgiareformi käigu üle rahutust tundvaid Rooma ilmikuid mõnedel väljapaistvatel Rooma kuuria teoloogidel teha uue missakorra analüüs ja hinnang, mille hiljem kardinalid Ottaviani ja Bacci, kellest esimene oli sel ajal Usudoktriinikongregatsiooni prefekt, paavstile üle andsid. Asjade käik juba iseenesest näitab, kuivõrd kurioosne oli liturgiarevolutsiooni läbiviimine, kui paavsti abina katoliku usu puhtuse eest vastutava usukongregatsiooniga selles küsimuses ei konsulteeritud ning sel kongregatsioonil ei enne, selle ajal ega ka pärast seda polnud praktiliselt mingit  sõnaõigust, kui selle liikmed just ise omal algatusel ei sekkunud – tegemist oli ainult modernistlike liturgistide maffia eraüritusega.

Niisiis, 1969. aasta suvel, Kristuse Pühima Ihu pühaks valmis “Uue Ordo Missae lühike kriitiline analüüs” ning selle saatsid kardinalid Ottaviani ja Bacci koos lühikese omapoolse selgitava kirja ja allkirjadega paavst Paulus VI-le. Kriitiline analüüs oli hoolimata oma lühidusest väga põhjalik ning seal olid lühidalt esitatud kõik olulisemad uuele Missale tema rohkem kui veerandsaja aastase ajaloo jooksul tehtud etteheited. Selle tähtsus ja mõju pikemas perspektiivis on olnud isegi suurem ja olulisem kui vahetult pärast uurimuse valmimist 1969. aastal. Nagu juba mainitud, sundis see kriitiline uurimus tegema mitmeid, tõsi küll mitte kardinaalseid, muudatusi nii missakorras kui ka Institutio generalis‘es, eriti viimases. Kosmeetiliste muudatuste näiteks olgu kolm varianti ühest ja samast tekstist, Institutio generalis‘e 7. punktist, mis sisaldab Püha Missa definitsiooni. Esimene tekst on kõige esialgsem variant, mis sai parandatud tänu paavsti nõudmisele, teine on kriitilise uurimuse eelne, 6. novembril 1968 paavsti poolt heakskiidetud variant ning uue Missale Romanum’i 1970. aasta juunis sisalduva Institutio generalis‘e tekst, kolmas on uurimuse järgne, 1971. aasta parandatud Missale Romanum’i ladinakeelses tüüpväljaandes sisalduv tekst:

1. “Püha Missa on Jumala rahva preestri eesistumisel (praeside) toimuv koosolek eesmärgiga pühitseda Issanda mälestust. Seepärast kehtib püha Kiriku kohaliku koosoleku kohta erilisel moel Kristuse lubadus: “Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel” (Mt 18,20).”

2. “Issanda Õhtusöömaaeg ehk Missa on püha koosolek (synaxis) või Jumala rahva kokkutulek (congregatio), mis ühe preestri eesistumisel (praeside) Issanda mälestuse pühitsemiseks kokku on tulnud. Seepärast…”

3. “Missal ehk Issanda Õhtusöömaajal on Jumala rahvas kokku kutsutud, pühitsemaks Issanda mälestust ehk euharistilist ohvrit Kristuse isikus tegutseva preestri eesistumisel. Seepärast…”

Paranduste läbiviimise taktika on juba kirikukogu liturgiakonstitutsiooni koostamise näitel tuttav: traditsiooniliste terminite ja väljendite lisamisega sidesõnade “ehk” ja “või” abil tüüpiliselt protestantlikele väljenditele ühes segases ja tüüpilist protestantlikku palvekoosolekut defineerivas tekstis püüti jätta mulje, et niiviisi saadud “kompott-tekst” ehk uus Missa definitsioon on dogmaatiliselt igati korrektne. Pealegi, uus definitsioon ise ei pruugi ju enam olla puhtalt protestantlik, kuid peamine, mida see definitsioon väljendas – uus Missa ise – jäi praktiliselt muutumatuks.

Liturgiareformi nõukogus domineerivate progressistide räigelt traditsioonivaenulikest kavatsustest annab suurepäraselt tunnistust ühe selle nõukogu mõjuka liikme, saksa jesuiidi E. J. Lengelingi kommentaar selle “tagurlaste” poolt pealesunnitud muudatuse kohta:

“1969. aasta missaali üldises instruktsioonis väärib erilist märkimist juba kirikukogu liturgiakonstitutsioonis (pkt 47) ja Instruktsioonis Euharistia kohta väljajoonistuv o i k u m e e n i l i s e l t  ü l e v (minu sõrendus – I.Õ.) Missa sakramentaalne teoloogia. Hoolimata 1970. aasta uuest redaktsioonist, mis tuli ette võtta reaktsiooniliste rünnakute tõttu, kuid mida suudeti tänu toimetajate osavusele veel hullemast päästa, viib see instruktsioon välja Tridenti kirikukogu järgsetest ohvriteooriate pimedatest kõrvaltänavatest ja ning vastab viimaste aastate mõnedes konfessioonidevahelistes dokumentides saavutatud konsensusele.”[7]

See hämmastavalt avameelne kommentaar ning samuti juba meenutatud fakt, et uue Missa tegemisel osalesid nõuandjatena mitmesugused protestantlikud teoloogid ja pastorid, kuid ei ühtegi ortodoksi ega Idakirikute esindajat, näitab ilmekalt liturgiareformi üht peamist motiivi: pseudo-oikumenism, pealegi ainult protestanitidele suunatud pseudo-oikumenism. Selleks, et luua protestantidele vastuvõetav liturgia, tuli see puhastada kõigest spetsiifiliselt katoliiklikust ja protestante ärritavast. Tuntud inglise teoloog Michael Davies, Rahvusvahelise UNA VOCE Föderatsiooni president, on oma põhjalikes uurimustes liturgia ajaloo ning 1969. aasta liturgiareformi läbiviimise kohta näidanud[8], et postkontsiliaarne missareform on paljudes olulistes punktides sarnane Cromwelli-aegse Inglismaa anglikaani kirikus läbiviidud, kalvinistlikke mõjusid kandva nn Cranmeri reformiga, mis on nime saanud tolleaegse Canterbury peapiiskopi järgi. 1970. aastal tunnistas üks luteri pastor ajakirjale Le Monde antud intervjuus, et uues Missas pole enam midagi, mis oleks ühele reformeeritud kristlasele vastuvõetamatu. Kui liturgiareformi väidetavad motiivid olid pastoraalset laadi, siis miks peab katoliku Kirik hoolitsema igat masti protestantide pastoraalsete vajaduste eest? Kui aga liturgiareformi teine väidetav motiiv oli oikumeeniline, siis miks peab see oikumeenia toimuma ainult katoliiklaste ja katoliku usutõe, lõppkokkuvõttes aga Jumala enda arvel?

1970-ndad aastad olid liturgiareformi agressiivse ja vana Rooma Missa suhtes (nagu ka teiste ladina Kiriku traditsiooniliste riituste, mis kirikukogu liturgiakonstitutsioon kuulutas igatpidi kaitset ja arendamist väärivateks, kuid mis kirikukogu järgselt enamuses peaaegu olematuks “reformiti”!) pretsedenditult vaenuliku läbiviimise aeg. Praktiline reform kaugenes juba 1970-ndatel aastatel uuest missakorrast väga kaugele – ilmusid nn “karnevalmissad”, “rock- ja heavy-missad” jms teater, kogu rahva kontselebratsioon, naisministrandid, diakonissid, preestrinnad (isehakanud ja ka mässuliste katoliku piiskoppide poolt “pühitsetud”) jne. Kogu see karnevali mängivat lasteaeda ja teisalt hullumaja meenutav tohuvabohu tähendab üha rohkem ja rohkem kehtimatuid “missasid” ning Armulaua saamise võimatust üha rohkematele katoliiklastest või end katoliiklasteks pidavatest inimestest. Kuid paljudele neist ei lähe kehtiv või mittekehtiv sakrament enam üldse korda, oluline on ainult Kirikus toimuv happening, enesenäitamine ja enese väljaelamine.

III

Paulus VI Novus Ordo Missae puudused ja üldhinnang

III.1. Paulus VI Missa puudused dogmaatilisest vaatepunktist

 

III.1.1. Põhimõtted

Nagu õpetab Vatikani II Kirikukogu oma liturgiakonstitutsioonis, on liturgia nii elav usutunnistus kui ka samas usu kasvataja ja õpetaja:

„Sakramendid mitte ainult ei eelda usku, vaid sõnade ja pühade toimingute kaudu annavad nad usule kasvu, tugevdavad ja väljendavad seda. Olles märgid (pühast reaalsusest), peavad nad ka õpetama.“ [9]

Meenutame ka lihtsat klassikalist ütlust Lex credendi – lex orandi. Seda võib õieti mõista mõlemat moodi: ühtpidi, et palve (liturgia) peab kujunema katoliku usutõdede kohaselt ja neid väljendama; teistpidi, et liturgiline palve õpetab, kujundab ja süvendab liturgias osalejate usku.

Samas on liturgia olnud alati üks nn locus theologicus‘test (“teoloogilistest kohtadest” ehk õige usu allikatest), see tähendab üks osa Kiriku Pärimusest (pärimusest suure tähega, mitte aga traditsioonist väikese tähega – s.t inimliku päritoluga ja muutuvast ning vigasid sisaldada võivast kiriklikust traditsioonist), kust leiame tunnistuse Jumala ilmutatud usutõdede kohta. See kehtib aga ainult autentsete liturgiate, s.t Apostlite ajastust peale orgaaniliselt, Kiriku liturgilise palvelemise praktika käigus pikkamisi väljakujunenud liturgiate kohta. Uue Missa kui kardinal Ratzingeri väljenduse kohaselt “kirjutuslaua taga fabritseeritud banaalse omaaja produkti” kohta see kehtida ei saa, sest see pole autentne, vaid kunstlik ja ideoloogilistel eesmärkidel loodud liturgia, nagu kardinal Ratzinger teisal räägib.

Missaohver on Jeesuse Kristuse Ristiohvri sakramentaalne edasikestmine ja selle kohaldamine,[10] preestrikutsumuse tipp ja mõte.[11]

Missa riitus peab silmas pidama ja selgelt ning usklikele meeldejäävalt väljendama fundamentaalseid usutõdesid: õpetust Jumala Kolmainsusest, Kirikust, preestriametist ja Armulauasakramendist, pühakute osadusest, patust ja süüst, viimsetest asjadest (taevas – põrgu – viimne kohus – igavene elu või igavene hukkamõistmine) jne.

III.1.2. Põhimõtete eiramine

a) Missa definitsioonis:

Esmalt tuleb märkida juba eespool mainitud traditsioonilise missateoloogia eiramist Institutio generalis‘e Missat defineerivas 7. punktis. Selle kohta ütleb ka dr. Georg May, kriitilise uurimuse autoritega nõustudes:

“See euharistilise ohvrisakramendi definitsioon on usklikule katoliiklasele vastuvõetamatu. Siin puudub peaaegu kõik, mis on spetsiifiliselt katoliiklik, ning esitatud on selline Püha Missa kontseptsioon, mis läheneb mõtlemapanevalt protestantlikule õhtusöömaajapeole.”[12]

Selles definitsioonis puuduvad viited Issanda reaalsele kohalolekule, Püha Missa Ristiohvrit sakramentaalselt kohaldavale ja seega patulunastuslikule iseloomule, konsekreeriva preestri sakramentaalsele, usklike üldpreesterlusest ontoloogiliselt kõrgemale seisusele, sakramentaalse ohvri osavõtjatest sõltumatule väärtusele jne. Kristuse sõnadega Mt 18, 20 ebasobival kombel opereerimine asetab Püha Missa ühele tasemele iga tavalise katoliiklaste (või postkontsiliaarset oikumenistlikku kirikukäsitlust arvesse võttes isegi lahkusuliste) palvekoosolekuga.

b) Sissejuhatavates riitustes:

Need on olulisel määral lühendatud ning vaesemaks muudetud – preestri astmepalve on välja jäetud, Kyrie lühendatud, uues Missas preestri ja rahva koos palvetatav Confiteor on järjekordne löök sakramentaalsele preestriseisusele jne. Missa avariituste kärpimine teenib praktikas ainult üht “pastoraalset” eesmärki: nõrgendada osavõtjate Missaohvrile väärikaks kaasaelamiseks vajalikku sisemist ettevalmistumist ning arusaamist, mis toimingul viibitakse.

c) Jumalat ülistava dimensiooni tahaplaanile tõrjumises:

Gloria‘t palvetatakse nüüd ainult suurte pühade ajal, mis on löök uue Missa niigi olematule latroitilisele ehk ülistuslikule dimensioonile, ka palvete lõpust on likvideeritud Gloria Patri, kui see enne seal oli, likvideeritud on paljud kummardused ja põlvelelaskumised, millega Jumalale au anti. Üleüldse on uus Missa kogu oma struktuuriga suunatud  pigem inimese poole tema õpetamiseks kui Jumalale tema ülistamiseks ja austamiseks – seega on see pigem inimesekultus Jumala kultuse arvel.

d) Offertooriumi palvete puhul:

Vana Rooma Missa Offertooriumi palved väljendavad, et leib ja vein on Kristuse Ohvri lahutamatud koostisosad, mis on eraldatud ja määratud pühaks ohvritoomise otstarbeks, on määratud saama Kristuse Ihuks ja Vereks. Samuti väljendavad nad preestri ja usklike valmisolekut osaluseks Kristuse Ohvris ning seda, et Missa puhul on olemuslikult tegemist Lunastusohvri, mitte söömaaja või mälestuskoosolekuga. Senised offertooriumipalved on uues Missas kõik likvideeritud ning asendatud sisutute ja nappide palvetega (need muide kujutavad endast väheste muudatustega juudi söögipalveid – see väljendab piisavalt reformaatorite kavatsusi!), mis mitte millegagi ei väljenda seda, et toimub andide eraldamine Kristuse Ristiohvri kohaldamiseks ning mis seega teenivad ainult Missal toimuva tähenduse varjamist ja võltsimist. Mõned teoloogid on uue Missa kriitikas läinud nii kaugele, et väidavad, nagu Missaohvri kui Kristuse Ristiohvri kohaldamise intentsiooni täielik puudumine uues Offertooriumis teeb kehtimatuks ka uue Missa tervikuna – kui Offertooriumis puudub kavatsus eraldada leib ja vein Kristuse Ihu ja Vere Lunastusohvriks, siis ei toimu ka Ohvrit, vaid ainult mälestussöömaaeg. Seda seisukohta ei saa Kiriku Õpetusameti dogmaatiliste dokumentide valguses siiski aktsepteerida, nimelt õpetab Kirik, et Missa olemuslik ja seega kehtivuseks piisav osa sisaldub ainult kahekordses konsekratsioonivormelis, millega leib ja vein Kristuse Ihuks ja Vereks muudetakse. Kuid uue Missa olulistele puudustele osutab see kriitika ikkagi.

e) Trinitaarsete vormelite vältimisel:

Uue Offertooriumi palves leiva kohal kasutatav termin Deus universi pole ei katoliiklik ega ka kristlik – see ei väljenda isikulise Jumala trantsendentsi maailma suhtes, pigem küll panteistlikku kujutlust Jumalast, rääkimata sellest, et Deus universi on vabamüürlaste poolt kasutatud väljend nende jumala, selle maailma vürsti kohta. Samuti on uuest Missast kõrvaldatud sisukad trinitaarsed palved Suscipe, Sancta Trinitas ning Placeat tibi, Sancta Trinitas, vanas Missas igal pühapäeval palvetatav Püha Kolmainsuse prefatsioon tuleb uues missakorras ette ainult üks kord aastas – Püha Kolmainsuse pühal, paljude palvete lõpuvormelid pole enam trinitaarsed. Need väljajätmised on vastutustundetud ja eriti ohtlikud praegusel süveneva “jesuanismi” ja arianismi ajajärgul, mil usk Jumala Kolmainsusesse on ohustatud.

f) Oluliste palvete väljajätmise või fakultatiivseks muutmise puhul:

• näiteks on likvideeritud Indulgentiam pärast Confiteor’i – preestri ja usklike ühine patutunnistus koos selle palve väljajätmisega ignoreerivad fakti, et preestril on õigus Jumala nimel ja tema jõuga inimesi nende pattudest vabastada. Samuti on Confiteor uues Missas muudetud fakultatiivseks. Selle asemel toimub sageli pealiskaudne ja üldine patususe (mitte patu-!) tunnistus, mis paljudele postkontsiliaarsetele katoliiklastele on ainus võimalus endale kuidagiviisi teadvustada ja tunnistada, et “temaga ei ole Jumala ees kõik päris korras”, sest isiklik piht on paljudes diötseesides sisuliselt likvideerunud(-itud);
• likvideeritud on patuse inimese vääritut seisundit Jumaliku Majesteedi ees meeldetuletavad astmepalved ja palve Aufer a nobis, milles tunnistatakse oma patukoormat ja palutakse pühakute eestpalvet;
• nõrgestatud on viide Missaohvri lepitavale ja lunastavale toimele, eriti Missa lõpuosas olevates palvetes;
• preestri (ja usklike) vaikne palve enne Püha Armulauda, milles preester palub, et Kristuse Ihu ja Vere kommunitseerimine ei toimuks talle (ja usklikele) mitte kohtuks ja hukatuseks, vaid igaveseks õndsuseks, on muudetud fakultatiivseks. Samuti on likvideeritud palved pärast Armulauda, karika puhastamisel.

Kõik need mainitud ja mõned mainimata jäänud väljajätmised või fakultatiivseks seadmised on kindla tendentsiga: “raskete” ja tõsist vastutust nõudvate tõdede nõrgendamine või mainimata jätmine. Kas see tendents ongi siis pastoraalne, s.t usklike hingede igavese saatuse eest hoolitsev?

g) Inglite ja pühakute mainimise vältimise või kärpimise puhul:

Confiteor’i puhul ei tunnistata oma patte enam inglite ja pühakute ees; nagu juba mainitud, on Aufer a nobis pühakute eestpalve palumisena Missa alguses likvideeritud; pühakute meenutamine palves Communicantes on oluliselt lühendatud; palves Libera nos peale Meieisapalvet on need täielikult välja jäetud; kaanonites II–IV ei meenutata enam nimepidi apostleid, isegi mitte püha Peetrust ja Paulust, ainuke võimalus selleks on I ehk Rooma Kaanonis, mida praktiliselt enam ei kasutata. Usu puudumist pühakute osadusse väljendab selgelt nõue Missat ilma rahvata, ainult ministrandiga pühitsedes jätta ära Ite, Missa est ning ilma ministrandita pühitsedes ka tervitused Dominus vobiscum ning lõpuõnnistus.

h) Uute kaanonite dogmaatilistes puudustes:

Nagu juba mainitud, on kolm uut, lühemat ja teoloogiliselt vaesemat kaanonit tehtud selleks, et tõrjuda välja I ehk Rooma Kaanon ning asendada nii “terve usu rammus toit” uute kaanonite “lahja surrogaadiga”. Lähemal uurimisel sisuliselt paikapidamatuks müüdiks tuleb tunnistada liturgiarevolutsionääride väited, nagu oleks uued kaanonid samuti ajaloolise päritoluga, vaat et veel vanemad ja auväärsemad kui Rooma Kaanon. Formaalselt on näiteks praegusel enim kasutataval II kaanonil tõepoolest struktuuri ja mõnede palvete osas teatud sarnasus III sajandist pärit Traditio Hippoliti nimelises dokumendis sisaldunud missakaanoniga, mis väidetavasti olevat praegune II kaanon.  Kuid nende tekstide lähemal võrdlemisel selgub, et see auväärne dokument on revolutsionääride käe all II kaanoniks saades läbi teinud mitmeid olulisi tendentslikke muudatusi lihtsustamise ja teoloogilise lahjendamise suunas: näiteks on kadunud väljendid “Saatana köidikutest vabastamise” ning „igavesest hukatusest hoidmise eest“ ning muud lõigud, mis võiksid kaasaja mugavat inimest, ilmselt kõige rohkem aga kaasaja mugavaid piiskoppe, preestreid ja teolooge valusalt riivata ning ebamugavalt nihelema panna.

Dr. G. May järgi:

• uued kaanonid lahjendavad õpetust ühest, pühast ja pääsemiseks hädavajalikust katoliku Kirikust mingi nn “anonüümsete kristlaste” ehk kõikide “Jumalat siira südamega otsivate” inimeste amorfse ülemaailmse koguduse kasuks;
• uutes kaanonites pole ette nähtud pausi vaikseks palveks elavate eest;
• surnute meenutamisel ei mängi uutes kaanonites usk enam mingit rolli;
• uutes kaanonites puudub viide puhastustules kannatavatele ja palve nende eest;
• uutes kaanonites puudub mõte igavese hukkamõistu võimalusest ja ohust;
• uued kaanonid ei palu ka enam Jumalalt ohvri vastuvõttu nii sageli ja tungivalt kui Rooma kaanon.

Seega võib järeldada, et uued kaanonid on modernistide kavatsuste kohaselt vahend liturgiasse uue modernistliku “usu” salakaubana sissetoomiseks ja liturgia kaudu usklike ümberkasvatamiseks uue, kaasajastatud, lahjendatud, mugavdatud ja humaniseeritud religiooni vaimus. Lex orandi – lex credendi (“palvelemise seadus kujundab uskumise seaduse”) – antud juhul teenib siis muudetud liturgilise palvelemise kord usu muutmise eesmärki.

i) Preestri sakramentaalse iseloomu ja funktsiooni nõrgestamises Missaohvri ja ülejäänud rahva suhtes:

• nagu juba mitu korda viidatud, pole Confiteor enam lahus, vaid koos rahvaga ning preester ei anna enam rahvale tema preesterlikke sakramentaalseid volitusi väljendavat pattude andeksandmist, vaid palub seda rahva nimel Jumalalt nagu iga teinegi inimene võib seda teha;
• uutes kaanonites puudub preestri ja rahva ohvritoomise toimingute iseloomude ontoloogilisele erinevusele viitamine;
• väga oluline on ka kontselebratsiooni negatiivne tähendus ja mõju nii preestrile kui ka rahvale. Kui preester tegutseb Missaohvri pühitsemisel in persona Christi (Kristuse isikus), siis sada preestrit Kristuse isikus on rohkem kui kummaline; kui aga preester on ainult Jumala rahva koosoleku eesistuja (praesidens), siis võib neid preestreid juhatuses ees istuda kasvõi sadakond!

j) Muutuste puhul Kiriku ja altariruumi sisustuses ja Missast osavõtjate käitumises:

• Institutio generalis näeb ette tabernaakelis hoitava Altarisakramendi pagendamise peaaltarilt kõrvalkabelisse. Kirikusviibijate tähelepanu pöördub nüüd tühjale lauakesele;
• söömaaja rõhutamist ohvritoimingu arvel rõhutab peale lauakese veelgi enam Missa pühitsemine näoga rahva poole. Muide, altarina kasutatavast lauakesest pole Institutio generalis‘es sõnagi, vaid see on järjekordne sündinud fakti meetodil revolutsionääride poolt sisseviidud uuendus – näiteks Missa normativa pühitsemine 1967. aasta Piiskoppide Sinodil toimus kõrgaltaril ja lauakest Sixtuse kabelisse lihtsalt ei toodud – see oleks kohalolnud piiskopid ilmselt täiesti ära kohutanud! Missa näoga rahva poole pühitsemisel on nii preestrile kui ka rahvale oluline pastoraalne mõju: Missal toimuv tegevus omandab rõhutatult antropotsentristliku ja kollektiivi enesekeskse iseloomu (Gemeinschaft feiert sich selbst, tunnistavad saksa progressistid uue Missa eesmärki) ja annab head võimalused ideoloogilisi ja manipulatsioonilisi eesmärke kandvaks teatriks ja happening’iks;
• võrreldes vana Missaga enamiku žestide, sümboolsete märkide ja toimingute kõrvaldamisel (ristimärgid, kummardused, põlvelelaskumised) on nõrgendav mõju vagadusele ja aukartusele jumaliku Majesteedi ees, samuti usule (nt usule Kristuse Reaalpresentsi Armulauasakramendis);
• preestri rohked “vabadused” tema enda valikul täitmiseks annavad võimaluse sageli väga maitsetuteks, rumalateks ja piinlikeks improvisatsioonideks ning ideoloogilise manipulatsiooni harrastamiseks Missa käigus. Selline improvisatsiooniline “vabadus” teenib autoriteedi ja kõige objektiivselt etteseatu suhtes vaenuliku ning iseenda mõtetele, kogemustele ja läbielamistele keskendunud subjektivismi juurutamise eesmärki nii preestrite kui usklike hulgas. Tridenti Missa on objektiivselt kiriklik, püha, autoritatiivne – preester loeb missaalis kirjapandud palveid rubriikides määratletud korra kohaselt ning lodevale improvisatsioonilisele subjektivismile pole seal kohta, kuna preester viib Missal läbi Jumala poolt seatud püha toimingut, toimib Kristuse isikus Jumala tööriistana ning ka usklikud võtavad osa Missast kui eelkõige Kristuse Ohvrist. Uuel Missal toimub vähemal või rohkemal määral otse vastupidine: preester ja kokkutulnud rahvas elavad end välja, realiseerivad ennast ja väljendavad oma mõtteid. Vaikse ja süvenenud palve, Jumala sõna kuulamise ja Jumala toimingule keskendumine on sageli muutunud olematuks. Uuel Missal toimuva kohta kehtib suurepäraselt Jr 32,33: „Ja nad on minu poole pööranud oma kuklataguse ja mitte näo…“ või siis Püha Augustinuse patu definitsioon: Patt on ärapöördumine Jumalast ja korrastamata pöördumine loodute poole (ad creaturas), antud juhul siis inimeste, see tähendab üksteise ja iseenda poole.

III.1.3. Novus Ordo Missae  hinnang dogmaatilisest seisukohast

Laseme dogmaatilise hinnangu Uuele Missakorrale anda dr. Georg Mayl:

„Uus Ordo Missae kujutab endast paljude mõttetute või kahjulike muudatuste, väljajätmiste, moonutuste ja lahjendamiste kogumit. Ta ei väljenda enam paljusid katoliku usu tõdesid, või vähemalt mitte nii selgelt ja arusaadavalt (kui vana Missa)…  Kui palvelemise seadus (lex orandi) uskumise seadus (lex credendi) olema peab, siis ei saa paljusid katoliku usu dogmasid, mis ühes missakorras tingimata peavad sisalduma, sellest missakorrast enam leida”… Paulus VI Ordo Missae on seega vastuolus Vatikani II Kirikukogu ettekirjutusega, mille kohaselt Missa tekstid ja riitused tuleb niiviisi (ümber) korraldada, et „nad selgemalt väljendaksid pühimaid saladusi, mille märgiks nad on“.[13] Just nimelt seda ta ei tee. Paulus VI Ordo Missae pole mingi jumalateenistuse reform, vaid ta pigem takistab seda.“[14]

III.2. Uue Missa puudused pastoraalsest seisukohast

Aktiivne opositsioon uue Missa vastu oli alguses võrdlemisi väike, suurem kui piiskoppide hulgas oli see preestrite seas ja suurem kui preestrite seas oli see ilmikute puhul. Kuid see oli olemas ja on praegugi ning suureneb ja tugevneb pidevalt, nõudes legaalset vara –  missas kehastunud Katoliku Traditsiooni. Kuna opositsioon aga oli väikesearvuline, polnud see alguses kuigi edukas – postkontsiliaarses Kirikus loevad ainult suured arvud ja tugev surve, massid.

III.2.1. Uue Missa suhteliselt probleemitu vastuvõtu ja sellele nõrga vastupanu põhjused

• postkontsiliaarses Kirikus, nagu terves kaasaegses maailmaski, domineerib ükskõiksus usu ja tõe küsimustes, mille väljenduseks on religioosne relativism ja indiferentism ning sellest tulenev “oikumenism” liturgiarevolutsiooni ühe tõukejõu ja motiivina;
• piiskoppide, preestrite ja ilmikute tendents mugavusele (uus Missa on lihtsam, lühem, vähem kontemplatiivset keskendumist nõudev, teoloogiliselt “lahjem”…);
• enamiku piiskoppide (kuid samuti preestrite ja ilmikute) nõrkus, iseseisvusetus ja argus, pime sõnakuulelikkus, kartus ja sõnakuulelikkus mitte niivõrd Jumala kui inimeste ees (eriti kartus ajakirjanduse ees!), millele lisandub piiskoppide konverentside ning ajakirjanduse demokraatlik diktatuur;
• üldine maailmas valitsev ja ka Kirikusse tunginud vaimne kliima koos populaarsete loosungitega nagu „Progress“, „Humanism“, „Inimõigused“, „Demokraatia“, „Võrdsus“, „Vabadus“, „Vendlus“, „Emantsipatsioon“ jne.;
• usklike vähene informeeritus ja teadlikkus, nende osav desinformeerimine totalitaarselt demokraatliku ajakirjanduse kaudu.

Kuna aga puudus liturgiareformi pooldavate preestrite ja ilmikute massiline liikumine, võib täie kindlusega öelda:

„Niinimetatud liturgiareform ja veel enam Ordo Missae muutmine ei vasta ei rahva soovile ega asjalikele vajadustele, vaid on välja kasvanud märkimisväärsel määral ideoloogilistest, sekulaarsetest ja protestantiseerivatest kujutlustest haaratud teoloogide plaanidest.“[15]

III.2.2. Oodatud tulemuste (SC, pkt 23) ärajäämine ja tegelikud tulemused

• Missaohvri väärtuse langus usklike ja ka preestrite silmis;
• Missast osavõtjate märkimisväärne langus;
• usu vankumine ja puudulikkus paljude katoliiklaste puhul;
• moraalse pingutuse lämmatamine uue Missa pretentsioonituse ja soterioloogilise (päästmise) võltsoptimismiga (osalemine Missal kui Kristuse Ristiohvri kohaldamisel nõuab usklike isikliku elu ohvri ühendamist Kristuse Ohvriga);
• segadused jumalateenistusel – subjektivismist ja eneseteostamispüüetest kantud halvamaitselised improvisatsioonid ning ideoloogiline ajuloputus poliitilisteks kõnekoosolekuteks muudetud Missadel;
• suur oht preestritele, nende vagadusele ning preestri-identiteedile;
• eemaletõukav mõju mittekatoliiklastele, kes ei leia katoliiklaste palvekoosolekutes või happening’ides enam mingit külgetõmbejõudu Kirikuga ühinemiseks;
• protestantiseeritud Missa mõjub sageli anti-oikumeeniliselt: tugevdab protestante nende protestantluses ja õigustab neid ning on samuti üheks olulisemaks tõkkeks oikumeenia arendamisel ortodoksi kirikutega, kes leiavad uue põhjuse Rooma süüdistamises hereetilisuses;
• kasvav igatsus ja nõudmine traditsioonilise Missa kui ainsa mõistliku alternatiivi järele.

III.2.3. Järeldus

Liturgiareform on pastoraalsest seisukohast läbikukkumine ja katastroof, uus Missa ei suuda usku edastada ja tugevdada, usklike vagadust toetada ja üles ehitada ning neid isiklikuks moraalseks täiustumiseks ärgitada.  

III.3. Uue Missa kehtestamine kui ebaõiglane ja kehtimatu seadus

III.3.1. Kirikuõiguse ja kirikliku distsipliini põhimõtted

1. Õiglased ja ebaõiglased seadused.

Õiglane seadus on seadus, mis on kasulik kogu Kiriku ühisele hüvele (bonum commune), teenides selle edendamise ja suurendamise eesmärke. Kiriku puhul on selleks ühiseks hüveks tema liikmete isiklik pühadus ja nende hingede igavene pääsemine (salus animarum est suprema lex Ecclesiae – hingede pääsemine on Kiriku kõrgeim seadus).

Ebaõiglane seadus on seadus, mis kahjustab Kiriku ühist hüvet –  seega hingede pääsemist.

2. Katoliiklane peab kirikliku autoriteedi poolt välja antud õiglastele seadustele patu ähvardusel südametunnistust siduvalt sõnakuulekust osutama.

3. Ebaõiglane seadus ei ole südametunnistust siduv ja kohustav – seda võib eirata ja teatud situatsioonides (nt kui see läheb otsesesse vastuolu Jumala seadustega ja usuga) lausa peab

4. Ebaõiglast seadust võib sellegipoolest täita, kui sellest ei järgne eksimust moraalsete kohustuste vastu, ja seda peab täitma, kui vastasel korral oleksid ohustatud kõrgemad väärtused.

5. Paavstil on õigus liturgiat muuta, kuid neil õigustel, nagu ka kõikidel teistel paavsti ametiga seotud õpetuslikel ja distsiplinaarsetel õigustel ja volitustel, on oma piirid: Jumalik õigus, püha Katoliku usk ning hingede pääsemine Kiriku vaimse ühise hüvena, sest paavstivõim on antud koguduse ehitamiseks, mitte lõhkumiseks.

6. Paavst ei ole ilmeksimatu alati ja kõigis oma tegudes ning otsustes. Paavst on ilmeksimatu ainult jumaliku Ilmutuse autoritatiivsel tõlgendamisel ja õpetamisel – usu ja moraali küsimustes, ning sedagi kindlatel tingimustel, õpetamisel ex cathedra, see tähendab kõikide kristlaste Jumalike volitustega autoritatiivse õpetajana. Paavsti distsiplinaarsetele (kuid sellegipoolest kirikuõiguse ja Jumaliku seaduse põhimõtetega seotud) otsustele ilmeksimatuse privileeg ei laiene, kuid paavstist kõrgeimat maapealset distsiplinaarset autoriteeti ei ole – mis tähendab, et ebaõiglasi, ekslikke või otsustamise hetkest tühiseid otsuseid muuta ja tühistada võib ainult paavst või tema volitusi omav organ ise.

Nende põhimõtete valgusel tuleb küsida: kas paavst Paulus VI on liturgiareformi heakskiitmisega oma volitused ületanud ja kas seega Novus Ordo Missae kehtestamise puhul on tegemist ebaõiglase seadusega või mitte?

III.3.3. Põhimõtete kohaldamine

• Paulus VI Missa on dogmaatiliselt ebatäiuslik ja puudulik, kuid sakramentaalselt kehtiv ning pole hereetiline.
• Paulus VI Novus Ordo Missae on vana Missaga võrreldes liturgiline ja dogmaatiline tagasilangus, mis vähem selgelt ja terviklikult kui vana Missa väljendab katoliku usku ja seega ohustab katoliiklaste usku ja vagadust.

Järelikult: Paulus VI Novus Ordo Missae on ebaõiglane seadus koos kõige sellest tulenevaga.

III.3.4. Vastuväited

• Paulus VI Ordo Missae mittekasutamine rikub Kiriku liturgilist korda!

Contra:

1. liturgilist korda enam ei ole, uuest missakorrast hoolimata ja osaliselt ka tänu temale valitseb Kirikus liturgiline korralagedus;
2. me oleme kuulekad liturgilisele korrale, aga vanale.

• “Traditsionalistid” pole paavstile kuulekad, õõnestavad paavsti autoriteeti!

Contra:

1. Ka Tridenti Missa on paavsti, ja pealegi pühakuks kuulutatud paavsti P. Pius V poolt kanoniseeritud: kui kritiseerida püha paavst Pius V-t ja tema otsuseid, siis sama hästi võib kritiseerida paavst Paulus VI-t ja tema otsuseid.
2. Ka progressistid kritiseerivad paavst Paulus VI-t (ja praegu paavst Johannes Paulus II-t), sest ta pole nende jaoks liturgiliselt ja muidu piisavalt radikaalne.
3. Paavsti autoriteeti õõnestab autoriteedi kuritarvitamine tema poolt, mitte aga vastuastumine sellistele kuritarvitustele;
4. Ebaõiglased seadused ei saa sõnakuulelikkuse kohustuse all siduda: kehtib põhimõte, et Jumalale peab rohkem kuuletuma, seda ka siis, kui see inimene on paavst!

Ülaltoodut illustreerib liturgiareformijärgne olukord katoliku Kirikus, kus reform andis tõuke ja ettekäände omavoliliseks piiramatuks improvisatsiooniks, liturgiliseks korralageduseks, mida ei piiskopid, ei Vatikani kongregatsioonid ega ka mitte paavst (peale ükikute sõnavõttude, millele ei järgne mingisuguseid meetmeid) ei takista. Näiteks Hollandis peetakse konservatiiviks juba preestrit, kes Missa pühitsemisel üldse veel mingit missaali kasutab – see ei ole anekdoot, vaid sealses kirikus tõega domineeriv tendents! “Missat” peetakse mingitelt täistrükitud või -kirjutatud paberilehtedelt ja sageli otse peast, kohapeal improviseerides! Liturgiareformi ja uue missakorra peamine häda ei ole isegi mitte selles, et ta lõi uue missakorra, vaid peamiselt selles, et ta andis tõuke üleüldise liturgilise korralageduse, omavoli ja anarhia tekkeks. Selle taustal on vana Missa kord ja objektiivne väärikas kiriklikkus toeks ja ainsaks võimalikuks pidepunktiks anarhia vastu võitlemisel. Jumal on korra Jumal!

III.4. Nõudmised Püha Pius V Missa edasikestmiseks postkontsiliaarses liturgilises seadusandluses

“.. hoides ustavalt kinni Pärimusest, kuulutab püha kirikukogu, et püha Ema Kirik tunnistab oma õigustes ja väärtuses võrdseteks kõik õiguspäraselt tunnustatud riitused, tahab neid tulevikus hoida ning kindlustada neile igasugune areng; ta tahab samuti, et seal, kus see osutub vajalikuks, saaksid nad terve traditsiooni vaimus arukalt ja põhjalikult läbi vaadatud ning et neile antaks uus, tänapäeva tingimustele ja vajadustele vastav elulisus.”” [16]

“Küsimustes, mis ei puuduta usku või üldist hüve, ei soovi Kirik peale suruda jäiku, unifitseeritud vorme isegi mitte liturgias.” [17]

Postkontsiliaarne seadusandlus näitab teatud juhtudel üles hämmastavat suuremeelsust ja vabameelsust, isegi kõikelubavusse kalduvalt liigset suuremeelsust ja vabameelsust. Kui sellist vabameelsust progressistlike eksperimentide suhtes näitavad üles piiskoppide konverentsid ja paavst, pole selge, miks need preestrid ja ilmikud, kes end paavstide poolt aktsepteeritud P. Pius V riitusega seovad, ei tohi sellest vabameelsusest osa saada. Uus missakord annab ka üksikpreestrile õiguse Missa pühitsemisel suures ulatuses “loominguliselt” eksperimenteerida, kuid üks eksperiment, nimelt P. Pius V Missa eksperiment, pole lubatud. Selles nähtub veelkord postkontsiliaarse liturgilise seadusandluse (ja ka muu kirikliku seadusandluse) tendentslikkus, parteiline erapoolikus ning seega ebaõiglane iseloom – sellised seadused ei kuulu aktsepteerimisele ja täitmisele!

Iga katoliku usule truu preester on õigustatud postkontsiliaarse vabaduse raames ainult P. Pius V Missat pühitsema, sest:

• see on veatu;
• see on osa Kiriku Traditsioonist;
• see on püha paavsti poolt kodifitseeritud ja selle Missa toel on kasvanud sadu ja tuhandeid pühakuid;
• sest see on liturgiline kord ja väärikus postkontsiliaarse korralageduse ja väärituse asemel.                   

Ehkki vana Missa pühitsemiseks ei vaja ükski preester mingit luba ega eriluba – sest kõik katsed vana Missat seaduslikult keelata on tühised kui Kiriku Traditsiooni vastu suunatud ja seega ebaõiglased seadused –, võib preester, kui see eelpooltoodud põhimõtete alusel vajalikuks osutub, ka liturgiareformijärgsetele vana Missat puudutavatele seadustele toetuda, kasvõi selleks, et postkontsiliaarset omavoli ja anarhiat omalt poolt veelgi mitte tugevdada. Ka väide, et see vastuvaidlematu õigus kehtib ainult preestrite privaatselt, ilma rahvata pühitsetavate Missade suhtes, rahva kohalolekul pühitsetavate Tridenti riituse Missade puhul on aga selleks vaja ilmtingimata kohaliku piiskopi luba või eriluba, ei ole päris korrektne. Tõsi küll, piiskop vastutab oma hoole all olevas kohalikus kirikus täiel määral kõikide valdkondade eest ja seepärast peab tal olema kontroll nende valdkondade, sealhulgas ka liturgia üle, ning õigus neid valdkondi seaduslikult reguleerida. Kuid nagu eespool mainitud, on piiskopi võimuvolitused, nagu ka paavsti omad, antud koguduse ehitamiseks, mitte lõhkumiseks. Paavst ning piiskopid peavad olema neile usaldatud Traditsiooni hoidjad, kaitsjad ja edastajad, mitte selle lõhkujad või võltsijad. Teiselt poolt on kõigil usklikel õigus osa saada ja nõuda oma karjastelt – preestritelt, piiskoppidelt ja paavstilt – osasaamist Kiriku Traditsiooni, see tähendab õige ja terve usu, sakramentide, liturgia varakambritest – mis karjaste suhtes tähendab kohustust neile seda anda. See õigus on kirja pandud Kirikuõiguse koodeksis. See tähendab ka võõrandamatut õigust legitiimsele traditsioonilisele Missale. Nüüd võib kõrgemate väärtuste (nt kirikliku subordinatsiooni, legitiimse kirikliku autoriteedi austamise) hoidmise nimel seada oma võõrandamatute õiguste saavutamine sõltuvusse kohaliku või üldkirikliku hierarhia otsustest, millega need eriõiguse korras võivad lubada seda, millele katoliiklastel on niikuinii õigus ning mida neile niikuinii keelata ei saa. Täpselt niimoodi ongi juhtunud postkontsiliaarse eriseadusandlusega Tridenti Missa küsimuses.

Postkontsiliaarsetest Tridenti Missat puudutavatest seadustest olgu lühidalt märgitud kaks järgmist:

1984. aasta võrdlemisi rangete tingimustega induldi Quattuor abhinc annos’e järgi tohib Tridenti Missat piiskopi otsuse kohaselt regulaarselt pühitseda väljaspool normaalset missakorda selleks seatud kirikus või kabelis, mis ei ole kogudusekirik, eelnevalt kindlaksmääratud inimeste grupile. “Regulaarselt” tähendas enamasti 1-2 korda kuus, harva ka kõigil pühapäevadel ja suurtel pühadel, üliharva ka sagedamini. Piiskopile olid jäetud suured õigused kontrolliks Missal käijate üle ning ta võis vajaduse korral induldi kestvuse lõpetada. Uue dokumendiga Ecclesia Dei on vana dokumendi restriktiivne kord Tridenti Missade lubamisel kehtivuse kaotanud.

1988. aasta paavst Johannes Paulus II apostellik kiri motuproprio Ecclesia Dei (väljavõtted):

“Kõigile neile katoliiklastele, kes tunnevad kiindumust ladina traditsiooni liturgia ja distsipliini mõnede vanade vormide vastu, tahan väljendada oma tahet – ja palun, et seda teeksid ka piiskopid ning isikud, kes täidavad Kirikus hingehoiulisi funktsioone – kergendada neil olemist Kiriku ühisuses (commmunio) otsuste läbi, mille eesmärk on kindlustada austus nende õiglaste soovide vastu.” [18]

“…peale selle tuleb kõikjal austada nende inimeste hoiakut, kes tunnevad end seotuna ladina liturgilise traditsiooniga, juba eelnevalt Apostliku Trooni poolt Rooma Missaali 1962. aasta tüüpväljaande kasutamiseks antud soovituste laialdase ja suuremeelse kohaldamisega.” [19]

Viimasele dokumendile olgu kommentaariks traditsionalistlike koguduste, kloostrite ja preestrite ühenduste hooldamiseks moodustatud komisjoni Ecclesia Dei prefekti kardinal Augustin Mayeri OSB selgitav kiri USA piiskoppide konverentsi presidendile selles märgitud põhimõtete kohaldamise kohta:

“… tahame innustada Teie Ektsellentsi 1962. aasta ladina liturgilises riituses peetavate jumalateenistuste kohase ning väärika pühitsemise võimaldamiseks kõikjal seal, kus ilmneb selleks siiras soov, olgu see siis preestrite või usklike poolt… See peab olema lihtsalt hingekarjaselik võimaluse andmine kõikide nende õiglaste soovide rahuldamiseks, kes tahavad osaleda sajanditetaguselt traditsioonilises ladina riituses pühitsetud jumalateenistustel. Seepärast anname Püha Isa soovide kohaselt teile edasi järgmise juhised ja soovitused:

1. Praegu ei eksisteeri enam mingeid põhjusi, miks nn Tridenti Missasid ei võiks pühitseda kõikides kirikutes, kus usklikud seda tõsiselt tahavad. Sealjuures aga tuleb hoolitseda nende harmoonilise kooseksisteerimise eest praegu praktiseeritava liturgiaga.

2. Selles riituses peetavate jumalateenistuste regulaarsus ja sagedus pühapäeval, pühadel ja tööpäevadel peab sõltuma usklike soovist.

3. … oleks tarbetu ja lausa taktitu seada neile, kes tahavad osaleda jumalateenistustel selles riituses, mingeid piiranguid…

4. Ehkki Püha Isa lubas pidada jumalateenistusi 1962. aasta ladina riituses kõigile neile, kes seda soovivad, informeerib seoses sellega Paavstlik Komisjon, et ta peab vajalikuks, et luba oleks usklikele antud nende endi kiriklike ülemuste poolt, mis kahtlemata aitab tugevdada sidet kohalike hingekarjaste ja usklike vahel.”

Ühes teises Paavstliku Komisjoni Ecclesia Dei dekreedis[20] hoiatatakse, et kui Tridenti Missasse kiindunud katoliiklased kohalike piiskoppide tõrjuva ja vaenuliku hoiaku tõttu vana Missa pühitsemisse kalduvad lefebristide poole, siis vastutus selle eest langeb piiskoppidele, kes pole võimaldanud usklikel osa võtta Missadest vanas riituses, olgugi et – kooskõlas Püha Isa tahtega – selline õigus kuulub kõigile usklikele, kes seda vaid soovivad.

Seega pole mingit kahtlust: paavst soovib ülaltoodud dokumentide alusel lubada Tridenti Missa pühitsemist ilma mingite piiranguteta kõikjal seal, kus usklikud seda soovivad ning see paavsti luba kehtib kõikide piiskoppide ja kõikide diötseeside suhtes kogu maailmas. See, et paavsti tahe antud küsimuses paljudes kohtades ei realiseeru, on tingitud kahest asjaolust: esiteks postkontsiliaarsete paavstide endi “pehmest”, mitteautoritatiivsest ja ülemäära “kollegiaalsust” arvestavast asjaajamisest, ning teiseks, sellest tingitud piiskoppide otsesest või kaudsest sõnakuulmatusest paavsti otsuste suhtes. Seda enam peavad ilmikud neid dokumente, nagu ka paljusid teisi, teadma ja tundma ning oma hingekarjastelt õiglast ja Kiriku seaduste kohast, Kiriku Traditsioonile ustavat ja paavsti tahtele kuulekat tegutsemist nõudma.

Kõik ülalnimetatud dokumendid on seotud ühe tingimusega: et usklikud, kes nende dokumentide kohaselt osalevad Missadel Tridenti riituse järgi, ei tohi seada kahtluse alla uut Missat ja seda kehtestanud dokumentide kehtivust.

Mida see tähendab?

Kas see tähendab seda, et me peame tunnistama uue Missa (sellisena, milline ta missakorra järgi peab olema, mitte sellisena nagu ta sageli praktikas on) sakramentaalselt kehtivaks katoliku Missaks, millele iga katoliiklane võib puhta südametunnistusega minna, et osa saada Kristuse Ihu ja Vere ohvrist, ning heitma kõrvale arvamused kui liialdatud ja ebaõiged,  et uus Missa ei ole mingil juhul kehtiv, nagu väidavad sedevakantistid; või et kui ta ka kehtib, siis on ta sellest hoolimata vääritu, lubamatu ja lausa Jumalat teotav toiming, millest korralik katoliiklane mitte mingil juhul osa võtta ei tohi. Kui nii, siis on kõik korras, me tunnistame nii teoorias kui praktikas, et uus Missa, sellisena nagu ta uue missakorra kohaselt olema peab, on kehtiv, ning muu parema võimaluse puudumisel võib katoliiklane sellel osaleda ning kommunitseerida.

Kui see aga tähendab seda, et korralikul, lojaalsel nn ecclesiadei-traditsionalistil peab see lojaliteet ulatuma nii kaugele, et ta mitte mingilgi viisil ei tohi uue Missa arvukaid puudusi ja vigu ning selle kehtestamise ebaõiglast viisi kritiseerida, ei tohi ka mingilgi viisil väita kooskõlas tõega, et vana Missa on parem, ilusam, väärikam, katoliiklikum jne kui uus Missa, siis ei saa sellega nõustuda, selliseid tingimusi ei saa aktsepteerida! Esmalt kasvõi sellepärast, et see on Kirikus kehtivate õiguste ja  praktika, sealhulgas ka kirikuõiguse vastane. Uue Missa ja seda kehtestanud dokumentide nagu ka kirikukogu liturgiakonstitutsiooni puhul ei ole tegemist mingisuguste dogmadega, mille eitamisel või kritiseerimisel inimene usu vastu pattu teeb ning end ise Kirikust automaatselt välja heidab. Need on distsiplinaarsed aktid, mida võib kritiseerida. Kui kiriklik hierarhia oma valesammude ja vigade varjamiseks igasuguse kriitika nende suhtes keelab, siis on igal Jumalale kuulekal ja Kiriku üldise hüve eest muret tundval katoliiklasel õigus ning otse kohustus öelda: hic non oboediemus – “siin me enam ei allu”!, ning edasi kritiseerida, tõde päevavalgele tuua – antud juhul pole tegemist usutõega, mille valdamisel Kiriku Õpetusametil on ainuõigus ning eksimatuse privileeg.

IV

Analüüsi tulemus ja lõppjäreldus

  

IV.1. Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsioon ja liturgiareform      

Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsiooni juhendid liturgiareformiks olid väga üldist laadi ning lahti erinevatele lahendustele liturgiareformi konkreetseks läbiviimiseks – uue Ordo Missae kindlat kuju ei saa sealt välja lugeda. On võimatu väita, et Paulus VI Novus Ordo Missae, sellisena nagu ta on, tuleneb otseselt Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsioonist. Kirikukogu sõnavõttude stenogrammidest ja kirjalikest märkustest võib järeldada, et NOM poleks mitte mingil juhul saavutanud 2/3 piiskoppide häälteenamust, nagu ta seda ei saavutanud ka 1967. aasta Piiskoppide Sinodil.

IV.2. Novus Ordo Missae koostamine, kehtestamine ja hinnang

Liturgiakonstitutsiooni Rakendamise Nõukogu poolt koostatud Missa normativa kukkus 1967. aasta Piiskoppide Sinodil läbi. Sellegipoolest ei võetud piiskoppide tahet ja märkusi arvesse ning Missa normativa‘st tühiselt erinev Novus Ordo Missae avaldati paavst Paulus VI autoriteediga 1969. aastal. Hoolimata kirikukogujärgsest sagedasest viitamisest kollegiaalsusele, demokraatiale ja dialoogile Kirikus, viidi NOM sisse eelkontsiliaarsel viisil, paavsti autoritaarse otsusega. Paavsti ning liturgiareformi nõukogu kavatsus oli asendada Roomakatoliku Kirikus vana Tridenti Missa uue, Paulus VI Missaga. Uus Missa viidi katoliku Kirikus ka ilma olulisemate protestideta ja vastupanuta sisse, kusjuures P. Pius V Missale truuks jäänud opositsioon oli suurim ilmikute hulgas ja väikseim piiskoppide hulgas.

Paulus VI Missal on arvukad, tõsised dogmaatilised ja pastoraalsed vead ning puudused. Uus Missa ei kujuta endast liturgilises plaanis mingit arengut, küll aga tagasiminekut ning sideme katkestamist Kiriku liturgilise ja paljuski ka dogmaatilise Traditsiooniga. See pidurdab ja kahjustab olulisel määral hingehoidu ning usklike vaimulikku arengut.

IV.3. Lõppjäreldus

Kuna Novus Ordo Missae on dogmaatiliselt puudulik ning pastoraalselt küündimatu ning toob endaga kaasa niivõrd olulisi ohte ja kahjusid, et ühe õiglase seaduse jaoks vajalik ühise hüve toetamise ja edendamise miinimum ei ole enam kindlustatud, siis ei saa ta – hoolimata vaieldamatutest võimalustest selle järgi kehtivat Missat pühitseda – pretendeerida üleüldisele kohustuslikkusele. Tema kasutamine pole põhimõtteliselt siduv. Seevastu on Tridenti Missa kasutamine nii katoliku usu säilitamise ning protestantiseerivate tendentside tagasitõrjumiseks kui ka usklike vaimuliku arengu eest hoolitsemiseks möödapääsmatu. Üleüldine ametlik tagasipöördumine P. Pius V Ordo Missae juurde on seega katoliku usu säilitamise ning hingede vaimuliku teenimise eest tuntavast vastutusest tulenev vaieldamatu nõue.

Koostanud  Ivo Õunpuu Issanda aastal 1995, üle vaadanud ja parandanud Issanda aastal 2004 ja 2005

MÄRKUSED

 

[1] SC, pkt. 4.

[2] SC, pkt. 36, §§ 1 ja 2.

[3] SC, pkt. 21, 2. lõik.

[4] SC, pkt. 22, § 3

[5] SC, pkt. 23.

[6] G. May. Die alte und die neue Messe. Sonderdruck der UNA VOCE KORRESPONDENZ, 1991, lk 31 (edaspidi lühidalt: G. May).

[7] E. J. Lengeling. Tradition und Fortschritt in der Liturgie, Liturgisches Jahrbuch 25, 1975, 228.

[8] Cranmer’s Godly Order, I osa triloogiast The Liturgical Revolution (Angelus Press).

[9] SC, pkt. 59.

[10] SC, pkt 47.

[11] Vatikani II Kirikukogu, Presbyterorum ordinis, pkt 2.

[12] G. May, lk 61.

[13] SC, pkt 21.

[14] G. May, lk 72-73.

[15] G. May, lk 77.

[16] SC, pkt 4.

[17] SC, pkt 37.

[18] Johannes Paulus II, apostellik kiri motu proprio Ecclesia Dei, pkt 5 c.

[19] sealsamas, pkt 6 c.

[20] 18. okt. 1988, protokollinumbriga 234/88, avaldatud UNA VOCE Korrespondenz’i 1989,3, lk 169.