Isa Ivo Õunpuu
Jeesuslapse ohverdamine templis (vitraaž p. Peaingel Miikaeli katedraalis Torontos)
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Kallid Kristuses! Tänane Evangeelium jutustab sündmusest, milles nädala eest sündinud ning Vana Testamendi korra kohaselt kaheksandal päeval pärast sündi Jeruusalemma templisse Jeesuslapse ümberlõikamisele viinud vanematele ning kõikidele sellal templis viibinutele kuulutatakse Siimeoni ja Anna prohvetlike ettekuulutuste läbi Jeesuslapse jumalikku ettemääratust inimkonna Lunastajana. Neile, kes Jumala valgustusel seda ettekuulutust sügavuti mõistsid, anti mõista ka seda, et inimkonna patusüüdest lunastamise viis saab olema kannatus- ja valurikas vereohver Jeesuse kui tõelise Ohvritalle tapmise läbi. Märksa olulisem aga kui Lunastuse ja Lunastaja esmakordne kuulutamine valitud tunnistajatele oli see, et Neitsi Maarjale, kes viibis veel rõõmus armastatud Poja sündimise pärast, esitati sellal tema armastatud Poja ettemääratus Ohvritalleks ning koos Jeesusega ka tema enda maise elu ettemääratus kaasohverdava ja kaaslunastava valurikka Emana. Nagu iga õndsusajaloo jaoks tähtsa ja kaaluka sisuga sündmuste puhul, ei avaldanud Jumal selle sündmuse tähtsust mitte niisama, uudishimu rahuldamiseks, vaid kindlal eesmärgil: esiteks, et saada Neitsilt Maarjalt teadlik ja vaba nõustumine jumalike kavatsustega oma Poja ning Neitsi Maarja Poja kui Jumala Talle ohverdamiseks ning teiseks, et Neitsi Maarja Teda oma elus jäljendaks. Neitsi Maarja andis Jumal Isale ning oma Pojale oma nõusoleku, et Jeesusest Kristusest saaks Ohvritall inimsoo pattude lunastuseks ning et temagi südame läbistaks valu mõõk. Esimest korda läbistas see Neitsi Maarja Südame juba siis, kui Jeesuslaps ümber lõigati ja Ta esimest korda oma verd valas, tulevikus Ristil meie Lunastuseks väljavalatava Pühima Vere ettekuulutusena. Seda Jeesuse Kristuse templis ümberlõikamise sündmust nimetatakse Roosipärja neljandas rõõmurikkas saladuses ka “Jeesuslapse ohverdamiseks”. See on olemuslikult, see tähendab Jeesuslapse, kuid ka Maarja mõistuse ja tahte osaluse poolest, juba tõeline ohverdamise akt, ehkki oma füüsilise teostuse poolest piirdus see ainult eesnaha ja väikse hulga vere ohverdamisega. Nagu üsna üksmeelselt tunnistavad Jumala valgustusel Jeesuse ja Maarja elu vaimsesse mõõtmesse ja intentsioonidesse sissevaate saanud pühakud ja müstikud, näiteks püha Birgitta, Anna Katariina Emmerich, Maria Agredast ja Caecilia Baij, siis sellest ajast peale algas Neitsi Maarja ja Jeesuslapse palvelises ja intentsionaalses koostöös, madalamal tasemel ka Joosepi ja Jeesuslapse koostöös Jeesuslapse, Tema maise elu tööde ja vaevade, lugematute vaimsete ohvrite ja palvete ohverdamine Jumal Isale tulevase Ristil toimuva Lunastusohvri vaimse, moraalse ja intentsionaalse ettevalmistamisena. Ning seda kolmkümmend kolm aastat järjepannu. Mitte ükski kaalukas sündmus, vähemalt mitte jumalikult juhitud õndsusajaloos, ei toimu ilma selle ajaloo põhitegelaste teadliku, korduvalt uuendatud ja kinnitatud intentsioonita, ilma pikaajalise põhjaliku vaimse ja moraalse ettevalmistuseta.
Sellel ajaloolises lunastustöös toimunud sündmusel või õieti sündmuste pideval jadal on paralleel ka pühas Missas, mis on Jeesuse Kristuse Lunastusohvri vilja ja mõju taaskohaldamine ja rakendamine lunastatute suhtes ajaloos kuni aegade lõpuni. Nii on juba offertoorium, milles küll veel ei toimu reaalset ohverdust, mis toimub hiljem konsekratsiooniaktis, juba samuti ohverdusakt oma ohverdusliku intentsiooni poolest. Offertooriumis määratakse need ohvriannid ülempreester Jeesuse Kristuse ja kord definitiivselt tehtud ning Kiriku tegevuses jätkuva ohverdusliku otsuse ning tema otsusega kuulekalt nõustuva ja seda täitva inimliku preestri ühise tahteakti läbi definitiivselt saama Jeesuse Kristuse Ristisurmas pattude lunastuseks ohverdatud Ihuks ja väljavalatud Vereks. Sellega aga pole Jeesuslapse templissetoomise sündmuse tähendus sugugi veel ammendunud. Ajaloolisest Jeesuslapse ohverdamise sündmusest Jeruusalemma templis ulatub see pühal Missal kaasohverdava Maarja läbi või Roosipärja neljanda rõõmurikka saladuse mälestava palvetamise läbi veel meie kaasohverdamiseni. Sarnaselt nagu Neitsi Maarja, nõustudes täielikult, kuid loomulikult valurikka südamega, Jumal Isa kavatsusega oma Poja kui Ohvritalle suhtes, ohverdas Jumal Isale oma Poja ning koos temaga ka oma valurikka Patusüüta Südame, kõik seda veel tulevikus läbivad valumõõgad ja kõik oma tööd, tegemised, kannatused, vaimsed ohvrid ja palved koos oma Poja kõikide tulevaste tegudega inimkonna lunastuseks, peaksime ka meie käituma pühal Missal juba offertooriumist alates. Me peaksime ühenduma Jeesuse Kristuse ohverdusintentsioonidega, Neitsi Maarja intentsioonidega ning ühendama nende täiuslike intentsioonidega ka omaenda ebatäiuslikud ja armetud ohverdusintentsioonid, omaenda vaimse eneseohverduse või kui selle täielikkus ja täiuslikkus palju soovida jätab, siis vähemalt püüdluse selles suunas, et Jeesus, Maarja ja vahest veel Joosep ja abiks palutud pühakud seda täiendaks ja täiustaks. Võib-olla jätkame seda ohverduslikku intentsiooni Roosipärja saladuste palvetamisel ja edaspidi üha sagedamini ka igapäevase elu toiminguid katkestavatel või pigem neid sissejuhatavatel ja Jumalale pühendavatel palvehetkedel.
Kallid Kristuses, see on oluline, hädavajalik ja olemuslik aspekt meie teadlikus ja viljakas Missal osalemisel – see on meie vaimne koostöö Jumalaga, mis tuleb meil ilmtingimata ära teha, et Lunastus meieni jõuaks ja meis meie hinge päästmise läbi vilja kannaks. Me oleme küll lunastatud, kuid veel mitte päästetud. Nende kahe mõiste – nimelt Lunastus ja Päästmine – vahele võrdusmärgi või peaaegu võrdusmärgi panemine nii karismaatiliste protestantide ja vabakirikute nööbikeerutamise a la “Kas sina oled juba Jeesuse Kristuse oma Päästjaks võtnud?”, või veel otsesema küsimuse läbi: “Kas sina oled juba päästetud?” – see on üks suurimaid ja reaalse pääsemise suhtes eksitavamaid valesid, mis vähemalt Eestis kaasajal Kristuse nime all ringlusesse on lastud. Ning kahjuks ka Katoliku Kirik kaasajal pole Lunastuse modernistlike, hereetiliste tõlgenduste mõju alla langenuna sellest eksitusest vaba.
Nimelt juba paavst Johannes Paulus II on oma teoloogias, jutlustes ja isegi ringkirjades korduvalt väljendanud seisukohta, et Jumal on inimkonna pattudest lunastanud oma inimesekssaamise läbi; pange tähele, oma inimesekssaamise ja inimesena sünni läbi. Meenutame tuntud fraasi Johannes Paulus II programmilisest ringkirjast Redemptor hominis, mida ta hiljem erinevatel viisidel ja erinevates dokumentides ikka ja jälle juhtmotiivina kordas: “Nimelt Tema, Jumala Poeg, on oma inimesekssaamise läbi teatud viisil ühinenud iga inimesega“. Sealt on see väide oma tee leidnud tuhandetesse katoliku Kiriku nimel välja antud raamatutesse ja katoliku Kiriku nime peetud kümnetesse tuhandetesse jutlustesse erinevates keeltes üle maailma. Tunnistan et sõna “teatud viisil” küll relativeerib seda väidet, kuid sellest hoolimata tekitab see iseenesest ilus ja ülev väide selle sisu ja järelduste üle kainelt järele mõeldes mitmeid raskeid küsimusi. Kas Jumala Poeg on teatud viisil ühinenud ka nende inimestega, kes omalt poolt Temaga ühinenud ei ole, seda teha ei kavatse, vaid vastupidi, teadlikult ja kogu hingest tema vastu võitlevad? Ning: kui Jumala Poeg on ühinenud vähemalt nendega, kes ristimise sakramendis antud armu ja usu läbi on tahtnud ka omalt poolt Temaga ühineda, nimelt kristlastega, siis kas kristlased peale Ristimise sakramendi ja usu vastuvõtmise enam oma päästmiseks midagi rohkem tegema ei peagi? Kristus on ju nendega pelgalt inimesekssaamise läbi ühinenud – loogiliselt järeldades, kui Jumal on kellegagi juba ühinenud, siis mis vägi võiks teda veel Jumalast lahutada? Selle Johannes Paulus II juhtideega seonduvad järgmised asjaolud, nimelt et Johannes Paulus II rääkis Jeesuse Kristuse Kannatusest ja Ristisurmast väga sageli kui Jumala lõpmatu ja tingimusteta armastuse märgist, seevastu väga harva kui üldse jumalikku õiglust patusüüde eest lepitava ja hüvitava Lunastuse teost, samuti asjaolu, et korduvalt on ta, alates nimetatud programmilisest ringkirjast Redemptor hominis, väljendanud ideed või vähemalt lootust kõikide inimeste pääsemisest, teisisõnu, inimtühjast põrgust. Tõsi on, et kõik need seisukohad on Johannes Paulus II poolt esitatud fragmentaarsel, mitmetähenduslikul ja mitmeti mõistetaval viisil, nii tänase päevani kirjutatakse uurimusi tema dokumentide tõelise tähenduse kohta. Kuid oluline on see, et Johannes Paulus II-lt on need seisukohad leidnud tee sadade ja tuhandete teoloogide, preestrite ja piiskoppideni, kes Johannes Paulus II-t tsiteerides esitavad temalt pärinevaid ideid juba ühemõtteliselt hereetilisel kujul: Jumal on Jeesuses Kristuses inimeseks saades ühinenud terve inimkonnaga, on sellega adopteerinud kõik inimesed, see tähendab et kõik on päästetud, halleluuja.
Meil tekib loomulikult selle peale küsimus: Milleks siis üldse Jeesuse Kristuse kannatus ja surm Ristil? Ning modernistlikud teoloogid, preestrid ja piiskopid ütlevad välja järelduse, mille Johannes Paulus II jättis välja ütlemata: Ei, mitte inimeste lunastuseks, kuna lunastada polnud peale inimesekssaamises inimkonnaga ühinemist enam vaja, see toimus ainult selleks, et anda inimestele näitlik ja veenev tunnistus Jumala lõpmatust ja tingimusteta armastusest kõikide inimeste vastu. Kui nii, siis küsime järjekindlalt edasi: milleks on siis meil vaja veel pääsemise nimel pingutada: patte vältida, kahetseda ja pihtida, liha suretada, ohvreid tuua, Missal käia, palvetada, paastuda, rääkimata enesesalgamisest, iga päev oma risti enese peale võmisest ja kandmisest ning seda kandes Kristuse järgmisest? Ning modernistid vastavad sulle: see on ainult Kristust armastava Kristuse õpilase loomulik vastus Kristuse jäägitule armastusele, kuid tõepoolest: pääsemiseks hädavajalik see pole. Ning mis nüüd siis on selle lodeva teoloogia veelgi lodevam tulemus: modernistlike eksitajate mõju all sattunud kaasaegne modernistlik katoliiklane arvab, et ega tal polegi vaja enam pikalt palvetada, Missal käia, paastuda, pattudega võidelda, ohvreid tuua, liha suretada ja ennast salata, vaja on ainult Kristuse tingimusteta päästesse uskuda ja Teda vahest “vaimus” armastada. Või siis, nende puhul, kes on veidi täiuslikumad Kristuse jüngrid: on hea käia küll missadel ja palvekoosolekutel ning kogeda seal Kristuse tingimusteta armastuse ühist emotsionaalset “läbielamist”, kuid kõigele tuleb läheneda positiivselt: milleks midagi millegagi võidelda, ennast salata, kannatada midagi ohverdada? See on niivõrd vanamoodne, veider, võõrastava, hirmutav … fanaatiline, inimväärikuse vastane, inimvaenulik! Kui Kristus meid tõepoolest armastab, siis seda Ta küll meilt ei taha ja Kirik ei saa seda meilt nõuda!
Et oleks selge: sealt alates, kus ma rääkisin oletatavast võrdusmärgist Lunastuse ja Pääsemise vahel, rääkisin ma hukatuslike tagajärgedega eksiõpetustest ja eksiteedest. Lunastuse ja Pääsemise vahel ei ole võrdusmärki. Lunastuse on Jeesus Kristus definitiivselt teostanud, ning mitte oma Inimesekssaamise ja Sünni, vaid terve oma püha maise elu vaevade ja kannatuste, eelkõige ja lõplikult aga oma Ristisurma läbi. Pääsemise aga peame meie oma töö ja vaevaga, oma risti koos Kristusega kandmise, oma elu Missaohvris ja igapäevase elu ohvrites Kristuse püha elu ja Ristiohvri lunastusliku jõuga ühendamise läbi ning meie poolt ikka ja jälle uuendatud ühenduses Kristuse ohvriga Jumal Isale toodud eneseohverdamise aktide läbi välja teenima. Nii nagu templis toimunud Jeesuslapse ümberlõikamisele ja ohverdamisele järgnes kolmkümmend kolm aastat ettevalmistust Kolgata teekonnaks ja selle lõpus Rist, nii nagu templis Siimeoni ettekuulutuse vastu võtnud Maarjat ootas Jeesuse Risti all tema Südame läbistanud valumõõk, nii nagu missa offertooriumile järgneb Kolgata ohvrit kordav ohverdusakt konsekratsioonis, nii viitab ja juhib meie ristimine ja ristimisel antud usk meid meie elus teostuvale eneseohverdusele, seeläbi aga Kristuse Lunastusohvri tõelisele päästvale viljale meie elu lõppkokkuvõttes.
Jeesuslapsele sõimes vaadates ei tohi me piirduda kitsa sentimentalismiga, vaid peame teadvustama, et see laps on algusest peale määratud olema Jumala Tall, Lunastusohver. Seda teavad ja tahavad nii Tema ise kui Tema Ema ning ainult need, kes selles aspektis tahavad saada püha Missaohvri armu, palve, eneseohverduse, enesesalgamise ja Kristuse järgimise läbi, Tema ja Tema Ema sarnaseks, on Tema jüngrid ja neil on osa Pääsemisel. Kasvatagu püha Neitsi Maarja meid siis oma Poja kuju sarnaseks!
Jutlus peeti 31. detsembril 2017 Tallinnas P. Pius X Preestrite Vennaskonna Maarja Puhtaima Südame kabelis.