Dr. Peter Cojnowski
Sissejuhatuseks
Kui Amintore Fanfani kirjutas 1930. aastate teisel poolel raamatu pealkirjaga Katoliiklus, protestantism ja kapitalism,1 elas kapitalistlik kord parajasti läbi sügavat kriisi. Stagnatsioonis ei olnud mitte ainult börsid kui kaasaegse kapitalismi mootorid, vaid ka kõiki tolleaegse maailma suurrahvaid valitsesid selgelt antikapitalistlikud ideoloogiad. Sel kümnendil, mis jäi majandusõitsengust pakatavate kahekümnendate ja neljakümnendate aastate sõjamajanduse vahele, keskendusid paljud inimesed nii Euroopas kui ka Ameerikas kahele erilisele küsimusele: miks kapitalism aastatel 1929–1930 nii katastroofiliselt läbi kukkus ja mida võib kapitalismi alternatiivina edaspidiseks välja pakkuda? Mis puudutab selle majandussüsteemi ligi saja-aastase valitsemisaja järgse esimese languse põhjusi, siis selles oli enamik põhiasjades ühel nõul. Seevastu erinesid ideoloogide ja filosoofide vastused selle läbikukkunud korra alternatiivide kohta teineteisest märgatavalt. Lahendused hõlmasid tervet spektrit erinevaid süsteeme alates natsionaalsotsialismist Saksamaal läbi internatsionaalse sotsialismi Nõukogude Venemaal, fašismi Itaalias, Demokraatliku Partei etatismi Ameerika Ühendriikides, demokraatliku sotsialismi Suurbritannias kuni katoliikliku korporatsionismini Hispaanias, Portugalis ja Austrias. Kapitalismi kriis aastatel 1929–1930 oli nii suur, et ükski tolleaegsetest maailma juhtivatest riikidest ei jäänud tegelikult ideoloogiliselt kapitalistlikuks.
Enne kui näidata ebaõnnestumise põhjusi või pakkuda välja alternatiivprogramm sellele, mida pakkus kristlastele kapitalism, tuleb see „metsaline” (Il 13,1 jj) identifitseerida.
Mida kapitalism endast täpselt kujutab? – Skolastilise filosoofilise vundamendiga katoliiklasele on küsimus kapitalismi loomusest küsimuseks selles süsteemis eneses peituvast eesmärgist. Ainult eesmärgi uurimise kaudu on võimalik tõeliselt määratleda kapitalistliku meelelaadi omaks võtnud isikute tegevuse olemust. Eesmärgi väljatoomine on seega ainsaks teeks kapitalismi kõigi tegevuste ja nähtuste mõistmisel.
Teatud mõttes võime me kadestada 1920. ja 1930. aastate teoreetikuid. Nemad võisid „metsalist” tundma õppida ja kapitalismi olemust ning ajaloolist tegelikkust ratsionaalselt uurida, töötades samaaegselt alternatiivsete lahenduste kallal, mis pidid rahuldama inimeste majanduslikke ja isiklikke vajadusi nii, nagu kapitalism seda ei suutnud. Tänapäeval soovitavad liberaalset majandussüsteemi ehk kapitalismi kõik – alates vene parlamentaristidest ja lõpetades Wall Streeti maakleritega. Liberaalset majandussüsteemi käsitletakse kui midagi etteantut, kui süsteemi, mille kõik rahvad ja riigid lihtsalt peavad omaks võtma, kui nad tahavad jääda „tsiviliseeritud maailma” osaks. Näib, et tänapäeval pole kapitalismile alternatiivsest süsteemist võimalik isegi mitte enam mõelda. Max Weber oma kõrgelt hinnatud teoses Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim2 tunnetas ära kapitalismi totalitaarse olemuse, kinnitades, et „kaasaegne kapitalistlik süsteem on hiiglaslik kosmos, mis esitleb end sellesse sündivale üksikindiviidile ainsa ning muutumatu keskkonnana, milles tal tuleb elada”.
Selline „suitsukate” koos liberaalse ühiskonna- ja majandusteooria ülemaailmse triumfiga on põhjustanud, et kapitalismi kujunemisloo ning tema puuduste ja ka väärtuste allutamine kainele hinnangule koos kõigi alternatiivsete lahendusproovide visandamisega tundub peaaegu võimatuna. Tänapäeval on meil neile aktuaalsetele küsimustele palju raskem objektiivselt vastata kui enne Teist maailmasõda tegutsenud majandusteoreetikutel ja filosoofidel. Professor Fanfani, kes uuris ja õpetas Milano Jeesuse Pühima Südame Ülikoolis majandusajalugu, ei oleks meie täbara olukorra üle üllatunud. Tema katoliku religiooni ja kapitalismi vaheliste suhete ajalugu käsitleva suurteose põhitees kõlab, et kapitalism on samasugune absolutistlik süsteem nagu seda on katoliiklus. Absolutistlik süsteem – olgu see siis õige või vale, legaalne või illegaalne – annab intellektuaalse raamistikuna ammendava seletuse kõigile inimmõistusele teadaolevatele nähtustele ja olemasolevatele asjadele.3 Taandatuna absolutistliku süsteemi põhitõdedele, peab kõik saama mõistetavaks. Valed absolutistlikud süsteemid suhestuvad loomulikult täielikult ainult iseendaga ning nende väidete mõistmine on võimalik ainult sama süsteemi kõigi teiste väidete kui eelduste taustal (nii nagu näiteks riikide kadumise ideel on mõte ainult marksismi kontekstis). Elades seega maailmas, milles valitsevad valed ideoloogilised süsteemid nagu see on kaasajal, võime me loota ainult sellele, et mõne meie kaasaegse või tervesse ühiskondlikku ellu murrab süsteemi mittesobiva „kõrvalekaldena” sisse mingi loomulik või üleloomulik tegelikkus, mis sunnib inimesi seniste põhimõtete usutavust ja õigsust ümber hindama. Fanfani kinnitas, et kapitalism on selline ideoloogiline süsteem, mis kohtas oma „kõrvalekallet” 1929. aasta suure majanduskriisi ajal.4
Kapitalism on Fanfani järgi absolutistlik süsteem, mille põhiideed avaldavad mõju kapitalistlikus ühiskonnas elavate inimeste tervele mõttemaailmale ja elule. Iga tegevuseesmärki, iga püüdlust, iga institutsiooni, iga hoiakut on vähemal või rohkemal määral kujundanud ja mõjustanud kapitalismi aluspõhimõte, milleks on maksimaalne isiklik majanduslik kasu.5 See tees on Fanfanile tema ajaloolis-analüütilise uurimuse kolme põhieesmärgi alguspunktiks. Esimene eesmärk põhineb selle teesi edasiarendamisel ja lahtisele-tamisel, mis väidab, et kapitalism on absolutistlik – ja võib öelda, et isegi totalitaarne – süsteem, mis on viimasel neljal sajandil kujundanud paljusid kui isegi mitte enamikku ajaloolistest sündmustest ning mis on täielikult endale allutanud enamiku kaasaja inimeste mõttemaailma. Teine seisneb katses mõista seoseid kapitalismi absolutistliku iseloomu ja katoliku religiooni terviklikkuse taotluse (mida võib samuti nimetada absolutismiks) vahel. Katoliiklus on absolutistlik taotluse kaudu, et katoliiklane annaks oma hinnangu kogu inimtegevusele, kõikide ühiskondlike, poliitiliste ja majanduslike institutsioonide eesmärkidele ja iseloomule vastavalt Kiriku Õpetusameti moraalsele ja dogmaatilisele doktriinile ning selle alusel. Mitte ükski puhtinimlik6 tegevusvaldkond ei seisa katoliku Kiriku hinnangust ja otsusest väljaspool. Sellest tuleneb küsimus: kas üksikinimene võib elada nagu kapitalist või kapitalismi vaimse mõju all olev olend ja olla samas tubli katoliiklane? Kas kapitalism ja katoliiklus, olles mõlemad seda, mis nad olemuslikult on, nimelt absolutistlikud (terviklikkuse taotlusega) süsteemid, võivad sellest hoolimata rahulikult koos eksisteerida?7 Millised on nende kahe ühiskondliku, moraalse ja intellektuaalse süsteemi omavahelised ajaloolised seosed? Mis puutub neisse küsimustesse, uurib Fanfani, kas kapitalism kujunes ja arenes kristliku kultuuri aastasadade katoliiklikus keskkonnas, ning kui, kas siis katoliiklus edendas või kergendas kapitalismi vaimu väljakujunemist. Lõpuks vastab itaalia õpetlane saksa sotsioloogi Max Weberi väitele, et just nimelt protestantlik tööeetos ja tema „ilmaliku kutsumuse” mõiste panid aluse kapitalismi arenemisele valitsevaks ühiskondlikuks, poliitiliseks ja majanduslikuks tegelikkuseks. Kui katoliiklus ei ole kapitalismi allikaks, kas selleks on siis protestantism?
Kapitalismi vaim
Küllalt huvitav on kapitalismi kui majandusliku süsteemi vaatlemine selle tehniliste võimaluste ja efektiivsuse seisukohalt, mis eristab seda teistest minevikus esinenud süsteemidest (nt kommunismist, feodalismist, distributsionismist, ürgühiskonnast). Need erinevused olid Fanfanile hästi teada ning need pole vähemalgi määral muutunud ka tänapäeval, mil kõikjal levinud kapitalism näib olevat saavutanud ühiskondliku heakskiidu tipu. Kapitalismi eristab Fanfani järgi see, et seda „süsteemi iseloomustab kapitali domineerimine, vaba tööturg, piiramatu konkurents, paisuv krediit, millest saavad hiigelkasu pangad, suurte tööstusettevõtete hiiglaslikud, rahvusvahelised mõõtmed koos ülemaailmse turu tekkimise ja koondumisega”.8
Mõtiskledes kaasaegse olukorra üle ja võrreldes seda olukorraga 1930. aastatel, näeme, et need kapitalismi põhilised silmatorkavamad ilmingud on vahepeal ainult tugevnenud ja omandanud ähvardavama iseloomu.
Kui me kapitalismi all mõistame majandussüsteemi, mida iseloomustatakse ülalpool nimetatud omaduste kaudu, siis selle süsteemi ilmumise võime me ajalooliselt paigutada mitte varasemasse aega kui XIX sajandi teise poolde.9 Selliselt mõistetud kapitalismi võiksime tunnistada puhtalt majanduslikuks süsteemiks, üheks paljudest, mille ülesandeks on ainult vajalike hüvede tootmine ja teenuste vahendamine inimestele, kes neid vajavad. Kas siis katoliiklus kui religioosne ja moraalne süsteem ei või olla täiuslikus kooskõlas kapitalismi mehhanismidega? Kas siis konfliktid kahe süsteemi vahel peavad olema vältimatud? Miks peavad mõlemad süsteemid võitlema täieliku ja konkurentsitu õiguse pärast valitseda nii inimese hinge kui ka poliitilisi kooslusi?
Põhjus, miks nii üksikinimese hinges kui ka ühiskondlikul tasandil on nende kahe süsteemi vahel pingeline võitlus, peitub asjaolus, et kapitalism ei kujuta endast mitte üksnes teatud hüvede ja teenuste vahendamise erilist süsteemi, vaid nende hüvede tootmine ja vahendamine on seotud hoopis teistsuguste eesmärkide ja kavatsustega kui näiteks sotsialismi või feodalismi puhul. Fanfani, Weber ning samuti briti sotsioloog R. H. Tawney esitasid väite, et kapitalismi olemuseks on tema vaim – kapitalismi vaim. See vaim kujutab endast kompleksset, osaliselt teadlikku, osaliselt alateadlikku hoiakut, mis „mõjutab tegutsemisajendeid ning juhib otsuste vastuvõtmist, määratleb uute vahendite ja institutsioonide loomist või juba olemasolevate ümberkujundamist”.10 Kapitalismi olemus peitub just selles, mitte kapitali kogumise ja jaotamise mehhanismides! Kui me tõepoolest tahame mõista kapitalismi kui katoliikliku maailmavaate konkurenti, peame uurima kapitalismi vaimu kui „vaimse orientatsiooni poolt määratletud eluviisi”.11 Max Weber pööras korduvalt tähelepanu vajadusele mõista kapitalismi kui vaimset orientatsiooni, kirjutades muuhulgas: „Küsimus nendest jõududest, mis ergutavad kaasaegse kapitalismi ekspansiooni, pole – vähemalt mitte esimeses järjekorras – küsimus kapitalina kasutatavate rahaliste reservide allikast, vaid eelkõige on see küsimus kapitalistliku vaimu arengust. Seal, kus see vaim ennast ilmutab ja teostumist otsib, seal leiab ta ka kapitali kui tegevusvahendi.”12
Kapitalistlik inimene
Kuna kapitalismi vaim kui nn kapitalistlikku inimest innustav jõud on olemuslikult majandusliku iseloomuga nähtus, siis puudutab see esmajärjekorras rikkuse mõistet. Tõepoolest, ühiskonnas valitsev idee määratleb iga ajastu majandusliku vaimu või suunitluse rikkuse ja selle eesmärkide suhtes.13 Kapitalistliku inimese iseärasus seisneb selles, et tegelikult ei tunne ta eesmärgi mõistet, vaid ainult vahendeid. Eesmärk, mille poole kapitalistlik inimene püüdleb – kõigi kujuteldavate vajaduste täiuslikum ja täielikum rahuldamine –, on hüpoteetiline ja tegelikkuses ebareaalne. See on lihtsalt inimlike materiaalsete vajaduste piiramatu rahuldamise mõiste. Kuna see eesmärk on, nagu öeldud, ainult hüpoteetiline (s. t et mitte ükski inimene pole kunagi kogenud kõigi materiaalsete vajaduste täieliku rahuldamise seisundit), siis võib väita, et kapitalistliku inimese elu ei juhi realistlik ja reaalne eesmärk. Lõpmatu materiaalne kirg ei saa kunagi rahuldatud. Rikkus pole seega eesmärgiks, isegi mitte kapitalistlikule inimesele. See on lihtsalt vahend järgmiste vahendite omandamiseks, et omandada järgmisi vahendeid, et omandada jälle järgmisi vahendeid jne.14
Üheks kapitalistliku inimese eripärasematest intellektuaalsetest ja moraalsetest omadustest on see, et ta taandab kõik maailmas kasulike hüvede (bonum utile) tasandile ning on pime, märkamaks selliste asjade, nähtuste ja väärtuste olemasolu, mida võib klassifitseerida kui „hüved ja väärtused iseeneses” või „auväärsed hüved” (bona honesta). Hüve iseeneses on ihaldatav tema enese olemuse pärast, mitte aga tema kasulikkuse pärast millegi muu saavutamiseks.
Kõigi hüvede „instrumentaliseerimine” on osa „piiramatustundest”, mis iseloomustab kapitalistlikku mõtlemist ja liberaalset majandusideoloogiat. Hüved, mille väärtus on neis enestes, rahuldavad inimhinge erilisi ja kindlalt määratletavaid vajadusi. Need hüved tõepoolest rahuldavad, vähemalt teatud määral. Kui aga kõik hüved (nt sularaha taskus, tarbeesemed, luksusesemed jõukuse nähtavate märkidena, kallid medalid, kinnisvara, haridus, palgatöölised sinu firmas jne) teenivad ainult järgmiste hüvede saavutamise eesmärki, mis omakorda on kasulikud järgmiste hüvede hankimiseks, kaotame me varsti arusaamise piiridest, mille inimloomus seab materiaalsetele soovidele. Majandustegevuse tavaline püüdlus kindlustada elu ja rahuldada vajadusi muundub püüdluseks saavutada piiramatu hulk hüvesid ja rahuldada täielikult kõik vajadused, mida on piiramatult.15
Kapitalistliku inimese piiramatu materiaalne horisont erineb sügavalt traditsioonilise kristlase arusaamadest, samuti kunagiste – nii primitiivkultuurides elavate kui ka tsiviliseeritud – paganate arusaamadest. „Eelkapitalistlik” traditsiooniline inimene käsitaks seda „piiramatut” materiaalset ihaldamist kui irratsionaalset seisundit, sest ta tunnetab enesestmõistetavalt, et tal on ainult piiratud hulk materiaalseid vajadusi, mida ta saab rahuldada tema sotsiaalse seisundi poolt võimaldatud määral. Vastupidiselt kapitalistlikule inimesele näeb traditsiooniline inimene rikkust selle sotsiaalses ja loomulikus kontekstis. Kuna ta mõistab näha oma soove loomulike vajaduste ja ühiskondliku struktuuri kui terviku raames, siis tema püüdlused kasu suurendamiseks ning tegevus, mida ta sel eesmärgil ette võtab, on täpselt piiritletud ja reguleeritud ühiskondlike tavadega, seadustega ning religioossete põhimõtetega.16
Kapitalistlik inimene – hoop kristlusele
Veendumus igasuguste piiride puudumises kui kapitalistlikku inimest iseloomustav psühholoogiline kategooria kallutab teda kõigi kultuurinormide ja institutsioonide kõrvaldamisele, mis seavad takistusi piiramatule rikkuste tootmisele ja omandamisele. Esimeseks takistuseks, mis tuleb elimineerida (sest see on kõige kergemini ületatav), on kõik kapitalistlikku tarbijalikku elustiili piiravad ühiskondlikud kombed ja institutsioonid. Ajaloolisest vaatepunktist oli ajastu, mil kapitalism majanduselu vaimuna esile kerkis, katoliikliku kultuuri ajastu, kus Kirik ja kiriklikud institutsioonid elustasid moraalse õpetuse ja kirikuõiguslike põhimõtete kaudu tervet kultuuri ja kasvatasid inimesi, hoides kammitsais kapitalistide igatsetud majanduslikku tegevusvabadust.17
Kõige silmnähtavam piirang, mille katoliiklik kultuur majanduslikule aktiivsusele seadis, oli sotsiaalne ja õiguslik kohustus pidada pühi. Sel asjaolul oli oluline majanduslik tähtsus, sest näiteks Prantsusmaal oli üle saja päeva aastas pühade tõttu töö piiratud või keelatud. Austus, mida osutati pühakutele ja meie Lunastuse Saladustele, oli hüve, mida polnud võimalik mõõta majandusliku ja utilitaarse mõõduga. Kapitalism seevastu on suunatud lakkamatule materiaalsele tootmisele ning omandamisele, mitte aga puhkusele, kontemplatsioonile, vagadusele ning palvelevale austusele. Kuna kapitalismil tegelikult eesmärk puudub, ei salli ta ka pühasid, mis on ettekuulutuseks eesmärgi saavutamisest, tulevasest lõpmatust õnnest. Ajalooliselt toimus pühade pidamise kohustusest lähtuvate töötamispiirangute elimineerimine kahel viisil. Esimene seisnes selles, et neid põhimõtteid rikkusid vaikselt üha sagedamini need, kes tahtsid tööd teha ja müüa ning need, kes olid valmis ostma. Teine seisnes selles, et kapitalistid kasutasid ära oma mõjuvõimu riigiorganitele ning julgustasid neid tühistama üleüldist õiguslikku kohustust pühasid pidada. Sellest hetkest, mil puhkus ei olnud enam kohustuslik, kaotas see kähku majandusliku tähtsuse. Inimene, kes tahtis puhkepäeva võtta, avastas, et sel kombel jääb ta äris alla konkurendile, kes neid ei võta. Puhkepäeva vabatahtlikkusest sai de facto moraalne ja majanduslik sund tööle (hiljem juba õiguslik kohustus). Vabadus selles vallas suretas kiiresti kultuuri, mida oli kujundanud ja elustanud üldrahvalik liturgilise aasta pühade pidamine.18
Üheks Kiriku suurimaks saavutuseks kristliku kultuuri aastasadadel oli ametigildide moodustamine. Ametigildid – ehkki mitte vaimulikkonna asutatud, kuid sellegipoolest nende juhitud ja inspireeritud – reguleerisid ja piirasid kapitalistide majanduslikku vabadust ja tegid seega de facto kapitalismi võimatuks. Need katoliiklikud vennalikud korporatsioonid, sõna corpus tõelises tähenduses ametivendade orgaanilised ihud, olid „majandussüsteemi aktiivsuse valvuriteks põhimõtete alusel, mille kohaselt üksikisiku puhtmajanduslikud huvid pidid teenima tema moraalse ja religioosse täiustumise huve ning olema allutatud gildi ning terve ühiskonna majanduslikele huvidele.19 Gildid sundisid „majanduslikult üliaktiivseid isikuid” käituma nii, et nende ametialane anne ja oskused rakendati ühise hüve ning tema enda kõrgemate, vaimsete hüvede teenistusse.
Gildivendlus ühe kindla ameti piires, mis oli üks gildi olemuslikest joontest, piiras konkurentsi gildi kuuluvate isikute vahel. See vennalik side, mis seisab põhimõttelises opositsioonis kapitalistliku maksimaalse individuaalse kasumi ja sellest tuleneva konkurentsi ideaaliga, nõudis ka õiglast ning laiahaardelist klientuuri jagamist ametivendade vahel, mis kindlustas töö ja sissetuleku miinimumi igale ametivennaskonna liikmele. Kapitalismis valitsev maksimaalse kasumi ja konkurentsi põhimõte nõuab, et me töötaksime nii, et tõrjume turult välja oma konkurendid – selle eesmärgi saavutamine tähendab kapitalismi kriteeriumide kohaselt ametialast edu. Kunagise korporatiivse süsteemi eesmärk oli see, et inimene peaks oma ametit nii, et tal ei tuleks samas oma ametikaaslasega konkurentsist väljalülitamise pärast võidelda. Selleks, et kapitalismi vaim võiks mingite piiranguteta valitseda, oli vaja need armastuse, vendluse ja õigluse sidemed nõrgestada või taandada puhta vabatahtlikkuse alusele. Korporatsioonilises idees peegeldus moraalne põhimõte, et töötavate inimeste ja nende perekondade hüve tuleb asetada kõrgemale üksikisiku „piiramatust õigusest” omandada ükskõik mida ja ükskõik kui palju, mida talle tema fantaasia vaid sisendab ja palju ta jaksab. Majanduslik „vabadus” põhjustab ebakindlust, mis on piiramatu majandusliku rivalisatsiooni loogiliseks tulemuseks.20 Huvitav asjaolu on see, et kapitalismi kujunemise algus ning linnalähedaste alade urbaniseerumine langeb samale perioodile, sest väljakujunevad kapitalistid pidid keskaegsest linnast põgenema, vältimaks majanduslike piirangute kehtestamist gildide poolt.21
Kapitalismi rünnak riigi suveräänsusele
Kui kapitalistid olid saavutanud suhtelise võimu kristliku kultuuri üle, seda eriti gilde nõrgestades ning marginaliseerides katoliku Kirikut ja tema mõju kultuuri eri valdkondades, jäi neil üle vallutada viimane ja vaieldamatult kõige tähtsam institutsioon – riik. Ilma riigi abita pole kapitalistide kontroll maksimaalse hulga materiaalsete väärtuste üle minimaalsete vahenditega teostatav.22 Katoliku Kiriku kõrval, mis kujutab endast täiuslikku ühiskonda23, millel on oma absolutistlik eesmärk ja nõudmised, mille ta esitab igale inimesele kui niisugusele, on kapitalismi põhiliseks vaenlaseks riik. Selle negatiivse hoiaku olemust riigi suhtes ei taipa nn konservatiivid, kes moodustavad kaasaegse poliitilise establishmendi parempoolse tiiva, tegelikkuses aga pole midagi muud kui klassikalised liberaalid. Kapitalist maalib avalikkusele pildi riigist kui inimese tõelistele eesmärkidele vaenulikust institutsioonist ning ta teeb seda tagamõttega hoolitseda oma kasumi eest kaugemas tulevikus. Kapitalistide “riigi suveräänsuse kaaperdamise” lõppeesmärgiks on see institutsioon, mil on tema enda olemusest tulenevad, nii loomulikud kui ka üleloomulikud eesmärgid, neutraliseerida ja oma teenistusse rakendada. Riigile tähendab ühiskonna kui terviku (mille hulka kuulub ka majandussfäär kui ainult osa terviklikust ühiskonnaelust) valitsemine ka võimalust ja õigust rakendada vägivalda nende suhtes, kes isegi mitte minimaalsel määral ei realiseeri eesmärke ja hüvesid, mille riik – sõltumata sellest, kas selle valitsejad on üleloomuliku Ilmutuse poolt valgustatud või mitte – on tunnistanud inimühiskonna ühiseks hüveks. See ühine hüve on põhimõtteliselt märksa laiema ulatusega kui ainult inimeste majanduslik heaolu. Kapitalismi olemusest tulenevad eesmärgid seisnevad püüdlustes takistada riiki nende reeglite kohaselt tegutsemast ning panna ta tegutsema omaenda kitsastes kasumihuvides.24
Kapitalismi eesmärk ei ole nagu marksismi teoreetiline eesmärk – riigi likvideerimine. Tegemist on pigem riigile kuuluva suveräänsuse, võimu ja autoriteedi majesteetlikkuse varjatud hõivamise ning usurpeerimisega, et kasutada riiki oma hädavajaliku ja ülikasuliku tööriistana. Kapitalism nõustub „taltsutatud” riigile jätma mõned tema ülesannetest.25 Esimene neist on ühiskonnas julgeoleku kindlustamine. Seda „õigust ja korda” tolereerib kapitalism muidugi ainult seni, kuni on tegemist „õigusega” ja sellele vastava „korraga”, mis on täielikult sõltumatud loomuõigusest ja jumalikust õigusest, Jumala loodud moraalsest korrast ja sellele ehituvast ning seda täiustavast kristlikust korrast. „Julgeoleku” all ei mõisteta kapitalismi poolt „kaaperdatud” riigis midagi rohkemat kui ainult selliste tingimuste kindlustamist, milles kapitalist saaks minimaalsete kulutustega maksimaalse materiaalse kasumi. Tõepoolest, see on kapitalistliku süsteemi stabiilsuse ja püsimise viimane garantii, mis ähvardab terrori ja hävinguga neid, kes julgevad ülalt pealesurutud süsteemist ükskõik millisele poole kõrvale astuda. Täielikult kapitalistlikus süsteemis on meil tegelikult tegemist riigi väljasuremisega, selle täieliku absorbeerumisega kapitalistlikku majandussüsteemi, isegi siis, kui see riik paistab meile ülimal määral halastamatu ja karmina.
Järgmised kaks tegevusala, mida kapitalistlik süsteem allaneelatud riigile „lubab” ja tema hoolde annab, on „vabaduse” garanteerimine ning ühiskonna „harimine”.26 Haridus on hädavajalik, sest maksimaalse majandusliku kasu saavutamine on kapitalistile võimatu, kui tööjõul ei ole masstootmises osalemiseks hädavajalikku oskuste ja teadmiste miinimumi. Seda laadi ettevõtted nõuavad rohkem „treeningut” kui seda võimaldab kodu, käsitöökoda, kodune majapidamine, põllutöö või kirik. Ainult üleüldine kohustuslik „haridus” võib kapitalistide kavatsetud ettevõtmistele kindlustada kompetentse tööjõu. Nii muutub töö efektiivsemaks ning suurendab seeläbi kapitalisti kasumeid. Selline üleüldine ilmalik haridussüsteem teenib samas ka eesmärki võõrutada inimese mõte ja hing tema kodukohast ning kodust, perekonnast, isiklikust elust ning inimlikest suhetest, muutes ta isikupäratute masinate sarnaseks.
Vabaduse maksumus
Nägime juba, kuidas 16. – 18. sajandil esile kerkinud esimesed kapitalistid kasutasid „õiguse töötada” nime all esinevat „vabadust” ära selleks, et õõnestada ametigildide kehtestatud konkurentsipiiranguid ühiskondliku elu majandussfäärile. See „vabadus” tähendas niisiis selliste „piirangute” kaotamist nagu näiteks keeld töötada öösel.27 Järgmisena sai majanduslik „vabadus”, mis „lubab” töölistel töötada siis, „kui nad seda soovivad”, appi kutsutud selleks, et „lubada” naistel ja lastel täiendada tööstustööliste ridu ning „omaenda vabast tahtest” nõustuda töösturite poolt neile pakutava palga ja tingimustega. Sellest ajast peale ei kujutanud „pimedatest sajanditest” pärit „tagurlikud piirangud” enam takistusi tööaja pikendamisele. Kindlustamaks suurimate majanduslike kasumite saamist tööliste tööaja maksimaalse ärakasutamise arvel, pikendati meeste, naiste ja laste tööpäevi maksimaalselt, hoides samas palgad minimaalsel äraelamiseks vajalikul tasemel. Seejuures õigustati rahulikult tööliste madalaid palku naiste ja laste töölevõtmisega.28 Õnnelik perekond isikliku maja ja selle juurde kuuluva töökojaga muutus töölisbarakis elavateks töökäteks kapitalistlikus vabrikus, töötades tööriistadega, mis ei kuulunud neile, valmistades hüvesid, millele neil ei olnud õigust ja saades oma töö eest tasu, mis kujutas endast tühist osa nende poolt toodetu väärtusest. Olgem ausad: kas see on bisnesmen, kes püüab maksimaalselt tõsta tööliste palku, pikendada nende puhkeaega või võimaldada neile osalus ettevõte omanduses, kui see langetab olulisel määral tema kasumit? Kas keegi on esitanud endale küsimuse, kes lõikab kõige rohkem kasu nn majanduslikust vabadusest? Ning kellele tegelikult tuleb kasuks piiramatu ajakirjandus- ja sõnavabadus? – Kasuks neile, kellel on kapitali, et valitseda avaliku arvamuse kujundamise tehnilisi vahendeid. Niipea kui ajakirjanduse ja avaliku sõnavõtmise legitiimne reguleerija, riik, lubas piiramatu „vabaduse”, kasutatakse inimeste ahnus, ignorantsus ja kergeusklikkus otsekohe ära.
Kapitalism, vabariik ja religioonivabadus
Niikaua kui kapitalismieelsed institutsioonid, eelkõige riik, teenisid kapitalismieelseid, s.t omaenda loomulikke eesmärke, oli kogu inimese aktiivsuse suunamine ainuüksi majanduslike vajaduste rahuldamisele võimatu. Seepärast tuli riik ilma jätta nendest eesõigustest, mis tõstavad ta suverääniks kõigi tema poolt valitsetavate isikute ja nende omanduses olevate ettevõtete huvide üle. Riik pidi muutuma instrumendiks nende isikute erahuvide realiseerimisel, kes on saavutanud piisava võimsuse, et kontrollida enamikku kodanikest. Riigi institutsiooniline vorm pidi muutuma selliseks, et ükski riigiorgan ei takistaks ühiskonna majanduslikku ratsionaliseerimist nende kasuks, kes kontrollivad riigi rahavarusid ning kel on sel kombel reaalne võim rahva enamiku üle. Nende tingimuste täitmiseks oli ainus kapitalismile sobiv ja seega ainus lubatud riigivorm vabariik. Vabariiklik valitsusvorm teeks võimatuks monarhi vastupanu nende isikute plaanidele ja huvidele, kes demokraatlikku kampaaniat rahastades olid enda kätte haaranud riigi suveräänsuse.29 Mitte ükski kuningas pole siis enam suuteline pidurdama erahuvide võitu ühise hüve üle. Nagu seda väljendas markiis Caracciola, peab iga riik muutuma selliseks nagu Inglismaa, mis 1764. aastal muutus „demokraatlikuks vabariigiks, milles kaubandus on jumalaks”.30 Seega pole üldsegi üllatav, et koos tööstusliku kapitalismi mõjuvõimsuse tõusuga langes samavõrra kuninga autoriteet; pole tarvis lisada, et samal ajal tabas samasugune taandareng ka katoliku religiooni praktiseerimist. Mingit tingimatut kontseptuaalset vastuolu ühelt poolt monarhia ja katoliku usu vahel ning teiselt poolt kapitalismi vahel ei eksisteeri, kuid ajaloo tunnistus nende vaheliste suhete kohta on piisavalt selge.
Selleks, et kapitalistlik vaim saaks takistusteta valitseda, on tarvis veel üht hädavajalikku „vabadust”. Selleks on religioonivabadus: riigi ametlik agnostitsism31 religioossetes küsimutes ning sellest tulenev järjekindel ja põhimõtteline lahtiütlemine igasuguste üleloomulike eesmärkide teenimisest. Usutunnistuslik riik (s.t riik, mis tunnistab mingi usutunnistuse ametlikuks riigireligiooniks ja selle põhimõtted ühiskondliku elu ja seadusloome alal valitsevateks juhtnöörideks – tlk.) on kapitalistidele ülimalt probleemikas nähtus. Eelkõige selle tõttu, et ta seab vaimsed väärtused üle materiaalsete ning hindab neid ja majandustegevust kõrgemate kriteeriumide ja eesmärkide alusel.32
Teine kapitalistidele muret valmistav probleem, mis tuleneb ametliku religiooniga ühiskonna ja riigi olemusest, seisneb selles, et kui mingi usutunnistus on kuulutatud ametlikuks, siis selle loogilise tagajärjena seab riik takistusi religioossete dissidentide vabale majandustegevusele.33 Seega ei pea kapitalistlik riik olema religioossetes küsimustes mitte ainult neutraalne, vaid tema neutraalsus peab looma ka teatud ükskõiksuse religioossete erinevuste suhtes. Kui erinevused religiooni vallas mõjutavad liialt tugevalt ühiskonnaelu, võivad need hakata takistama majanduselu arengut.34 Selline püüdlus „rahule”, mis põhineb ükskõiksusel religioossete küsimuste suhtes, pole ainuüksi kaasaegne nähtus. Hiliskeskaegses Tunises sundisid „kristlikud” kaupmehed sealt lahkuma frantsiskaani vendi, kelle jutlused ja tahe uskmatuid õigesse usku pöörata ähvardasid rikkuda kaubanduslike suhete jaoks üliolulist „rahu”.35 Kaasaegse riigi uus suhtumine religiooni koos kõigi selle hilisemate poliitiliste tagajärgedega on lihtsalt kapitalisti tema äriasjade ajamisel iseloomustava hoiaku pealesurumine riigile. Nagu kinnitab Fanfani: „Millisel reaalsel põhjusel peaks kaupmees muret tundma nende inimeste uskumuste pärast, kellega ta kaupleb? Tema ainsaks ja kõrgeimaks jumalaks on kasu, mille maiseks väljenduseks on raha; sellest talle piisab.”36 Prantsuse revolutsiooni eelsele liberaalile ja skeptikule Voltaire’ile tundus varakapitalismi keskus Londoni börs pühima paigana, sest seal näis tema veendumus Kiriku ja riigi lahutamisest leidvat kogemusliku kinnituse: „Seal arutlevad omavahel inimesed kõigist religioonidest, üksteiselt küsimata, kellesse või millesse nad usuvad.”37
Kapitalismi religioossed juured
Too kapitalismi vaim, mida püüdsime eelpool defineerida, on kindlate ajalooliste juurtega intellektuaalne jõud. Fanfani järgi ei saa nn ajastu vaimu puhul, millest üheks konkreetseks on ka kapitalismi vaim, olla tegemist ainult ühe mõjuka ja aktiivse inimese või isegi paljude veendumusega. Et me tõepoolest võiks seda nimetada terve ajastu vaimuks (saksakeelsed väljendid Geist ja Zeitgeist väljendavad märksa paremini asja olemust – tlk.), peavad neid põhieesmärke, millest juhinduvad selle vaimuga inimesed, ning mõtet ja väärtusi, mida see vaim omistab asjadele, aktsepteerima ka ühiskonna suur enamik – või vähemalt eliit, kes juhib ühiskonda ja kujundab ka avalikku arvamust.38 Kapitalismi vaim on tõepoolest saavutanud ülemvõimu kristliku kultuuriringkonna valitsevates ning avalikku arvamust juhtivates struktuurides. See asjaolu tuleb ajalooliselt määratleda, ning kui selle ilmumise aeg on selge, võib analüüsida, kellel arvele tuleb kirjutada vastutus selle materialismi vormi esilekutsumise eest.
Kes on siis vastutav kapitalistliku materialismi ilmumise eest? Fanfani arvamuse kohaselt ei eksisteerinud kapitalistlik hoiak kui elu ja tegevust määrav idee ei enne keskaega ega ka keskajal.39 Sellise ajaloolise hinnangu põhjus saab meile selgeks, kui me üksikasjalikumalt käsitleme keskajal valitsenud katoliikliku ühiskonnasüsteemi õpetuslikke, õiguslikke ja sotsiaalseid aspekte. Kuid ka antiikühiskond ei teadnud midagi sellisest mõtteviisist, mis taandab kõik väärtused majanduslikule kasule. Majanduslik jõukus oli tähtis, kuid mitte iseendas, vaid pigem riigi kui täiusliku ühiskonna (vt märkust 23) kontekstis. Majandus oli vahendiks riikliku suveräänsuse vundamendiks oleva majandusliku sõltumatuse saavutamisel. Seega, kui me välistame keskaja kui ajastu, mil ilmus kapitalismi vaim, hakates mõjutama ning muutma inimeste mõtlemist ja käitumist, peame kapitalismi tõusu alguse kuni tema täieliku valitsemiseni paigutama XV–XVI sajandisse.
Seega jõuame artikli põhiprobleemi ja peateemani. Ajaloolisest vaatepunktist võib esitada küsimuse: kas katoliiklus, mis valitses Euroopas XV sajandil ja suuremas osas sellest isegi veel XVI sajandil, kannab süüd kapitalismi võidukäigus? Või on süüdi pigem protestantism, mis tekkis XVI sajandil Põhja-Euroopas ja selle vallutas?
Püüdes vastata sellele küsimusele, peame enne selgitama ühe põhimõttelise probleemi, täpsustama küsimust. Küsisime, kas katoliiklus kui religioosne ja moraalne süsteem on süüdi kapitalismi ilmumises ja võidukäigus. Meie küsimus ei seisne seega selles, kas Kirik organisatsioonina või teatud inimesed tema liikmeskonnast (eelkõige hierarhiast) aitasid kaasa kapitalistliku vaimu arengule (näiteks asjaolu läbi, et keskaegsed paavstid toetasid pankureid ja pangandussüsteemi, lubades neil koguda kirikukümnist40). Küsimus seisneb nimelt selles, kas katoliiklikus dogmaatikas või moraalis, isegi neis kristliku ühiskonnaelu tarvis kohandatud praktilistes põhimõtetes ja juhistes on mingeid objektiivseid aluseid, mis edendaksid kapitalistliku vaimu arengut. Samamoodi püüame protestantismi käsitledes avastada, kas on olemas mingi sõltuvus protestantismi kui teatud mõttesüsteemi ja kapitalismi kui ideoloogia arengu vahel. Seega ei vaatle me mitte üksikuid protestante, vaid hereetilist õpetust ja selle vaimu.41
Meie ning doktor Amintore Fanfani tees vastusena ülalpool esitatud küsimustele kõlab nii: ehkki kapitalismi vaim hakkas täies jõus ilmnema juba XV sajandil, veel täielikult katoliikliku Euroopa katoliiklikes ühiskondades, kujutas see endast antiteesi katoliku Kiriku õpetusele ja vaimule ning arenes ühiskonnas ja inimeste südames ainult niivõrd, kuivõrd katoliiklikku vaimu ja õpetust ignoreeriti või oli nende mõju taandumas. Protestantism seevastu, heites kõrvale Kiriku õpetuse heade tegude hädavajalikkusest pääsemise saavutamiseks, soodustas kapitalismi arengut.
Katoliiklus kui vaktsiin ja vastumürk kapitalismile
Põhimõtteline vastuolu Kiriku vaimu ja kapitalismi vaimu vahel on mõistetav ainult siis, kui me vaagime filosoofilisi ja teoloogilisi põhimõtteid, mis on terve katoliikliku mõtlemise ja tegevuse lähtepunktiks. Mis puudutab mõtlemist ja tegevust, peame aru saama sellest, et Kiriku majandusõpetuse vallas pole tegemist mitte nende põhimõtete puhtintellektuaalse vastuvõtmisega katoliiklaste poolt, vaid pigem leiame me katoliiklike riikide kõigis ühiskondliku elu tegevusvaldkondades need põhimõtted reaalselt täidetuna. Kirik ei ole kunagi süstemaatiliselt jutlustanud majandustegevust puudutavaid põhimõtteid ega püüdnud seda õpetust realiseerida seadusi ja institutsioone kujundades ning pihitoolides inimeste südametunnistust juhendades. Mis ei tähenda muidugi, nagu sellist õpetust polekski või nagu poleks see õpetus kindel. Tegemist on lihtsalt katoliikliku moraali ja sotsiaaldoktriini üldiste ja eriliste põhimõtete kohaldamisega ning nendest põhimõtetest tehtavate konkreetsete järeldustega.
Mis puutub katoliku Kiriku majandustegevust käsitlevasse moraalidoktriini, siis peame aru saama sellest, et see õpetus on läbi sajandite muutumatu ja järjepidev alates apostlikest algusaegadest kuni siiani. Kogu Kiriku õpetuse aluseks ja allikaks – ka selles, mis puudutab majandust – on ju Evangeelium. Nende evangeelsete õpetuste väljatöötajateks ja põhjalikeks viimistlejateks olid sajandite jooksul kõigepealt püha Paulus oma kirjades, siis Kirikuisad, skolastilised Kiriku Õpetajad ning Kiriku Õpetusamet. See Kiriku igavikuline õpetus, mis käsitleb inimeste omavahelisi suhteid töö, kaupade vahetuse ja rahanduse vallas, saavutas kõige täiuslikuma definitiivse vormi Ingelliku Doktori töödes. Nii nagu me aktsepteerime püha Aquino Thomast õpetajana, kes täpselt ja terviklikult süstematiseeris ning esitas Kiriku teoloogilise ja filosoofilise õpetuse, tuleb meil uurida Kiriku õpetust ka majandusvaldkonda reguleerivate moraalinormide küsimuses esmajärjekorras Ingelliku Doktori teostesse süüvides.42
Selleks, et paremini mõista püha Aquino Thomase majandusõpetust, peame me esmalt aru saama selle vundamendist, milleks on käsitlus inimese tegudest. Püha Thomase kohaselt omab iga inimlik tegevus (ld k actus humanus) – s.t tegevus, mis on toime pandud intellekti ja tahte koostöös, kavatsetult ja tahtlikult – kindlat moraalset iseloomu ja väärtust. See tähendab, et see on kas moraalselt hea või moraalselt halb (kuri) tegu. Moraalselt neutraalset inimlikku tegevust reaalsuses ei eksisteeri. Inimliku tegevuse vastandiks on kavatsemata ja tahtmatu tegevus – inimese tegevus (ld k actus hominis), mis on inimese füüsilise loomuse väljenduseks. Näiteks esimest tüüpi tegevus on teie otsus lugeda ajakirja The Angelus, teist tüüpi tegevus aga teie poolt kätte võetud ajakirjaeksemplari kaalu tunnetamine. Inimene ise otsustab, kas toime panna esimest või mitte, teise suhtes ta ei otsusta, ta lihtsalt teeb seda. Igasugust tegevust majandusvallas käsitleb püha Thomas inimliku tegevusena, s.t teadliku, vabatahtliku ning seoses sellega moraalse tegevusena, kas heana või kurjana.43
See inimlike tegevuste kui moraalsete aktide klassifikatsioon kohandatuna majanduslikule tegevusele võimaldab meil eristada katoliiklikku majandusideaali kapitalistlikust. Katoliikluse puhul ei ole majanduslikul kasumil õigustust iseeneses, see pole eesmärgiks omaette. Iga kasumit toov tegevus peab olema õigustatud oma vastavusega moraalinormidele ja inimese moraalsele hüvele. Asjade selline vaatlemine tähendab inimliku tegevuse käsitlemist lähtuvalt teleetilisest (s.t teatud lõppeesmärgile suunatuse) aspektist. Kogu inimese majanduslik tegevus – töö, sisseostud, korteri üürimine, kahjutasu nõudmised jne – viib inimest tema lõppeesmärgile lähemale või sellest kaugemale. Seepärast peab inimene majanduslikult mõeldes mõtlema alati ka moraalselt. Veel enam, kuna iga inimese objektiivseks lõppeesmärgiks on üleloomuliku elu täius (igavene elu), peab inimene isegi majandusasjades mõtlema üleloomulikul viisil. Vastavalt Kiriku igavikulisele muutumatule õpetusele kujutab inimliku tööga rikkuseks ümber kujundatud loodus ülespoole viivat treppi, mida mööda me võime tõusta Jumalani.
Vastus küsimusele, kas loodus saab inimese tööga ümber kujundatud millekski väärtuslikuks, ja kui, siis milles see väärtus seisneb, põhineb püha Thomase õpetuse eripäral rikkuse moraalsest kasutamisest. Esimeseks osaks sellest õpetusest on ilmselge asjaolu tunnistamine, et inimesel kui surematu hinge poolt elustatud materiaalsel olevusel on teatud materiaalseid vajadusi, mida ta peab rahuldama. Need vajadused on midagi, mis iseloomustavad ja ühendavad kõiki inimesi neile ühise inimliku loomuse alusel. Rahuldamaks oma materiaalseid vajadusi, mis iseenesest ei pruugi olla üldsegi vastuolus kõrgemate vajaduste rahuldamisega, peab inimene oma elatusvahendite kindlustamiseks enda valdusse võtma maised hüved. Kuna aga inimene jagab neid vajadusi ühise loomuse alusel kõigi teiste inimestega ning kõik inimesed on teatud määral üksteise eest vastutavad, rõhutab püha Thomas, et inimene ei pea materiaalseid hüvesid valdama ja haldama mitte ainult omaenda kasuks, vaid ka oma ligimese toetamiseks.44 Lähtudes sellest, et kõigil inimestel on sarnased materiaalsed põhivajadused ning terve materiaalne tegelikkus (loodus) on Jumala poolt loodud neid vajadusi rahuldama, kordab püha Thomas siin antiikset õpetust, väites, et inimloomusele sünnipärase loomuliku õiguse alusel kuuluvad kõik materiaalsed asjad ühisomandusse (lex naturalis … determinavit in natura humana hoc, quod omnia essent communia).45 See tähendab, et kõik looduse rikkused on ette nähtud inimesele üldiselt (kõigile inimestele), mitte ainult mingile kindlale inimesele või inimeste grupile.
Selline rikkuste sotsiaalne kontseptsioon on äärmuslikus kontrastis kapitalistliku mõttelaadiga, mis keeldub arvestamast ükskõik milliseid pretensioone hüvede ja omandi suhtes, mis pole esitatud nende hüvede või omandi „legaalsete omanike” poolt.46 Just see iseloomulik hoiak näitab selgelt, mis tegelikult on kapitalism – nimelt liberalismi manifestatsioon majandusvallas. Kapitalist seab oma võime omandada materiaalseid hüvesid teisi inimesi välistavalt ainuüksi oma isiklike huvide teenistusse. Kui riik teda selle võime kasutamises ei piira, eraldab ta seeläbi oma mõõdutundetu ahnuse objekti ühiste ja/või ühist hüve teenivate rikkuste seast, muutes selle täielikult ja eksklusiivselt enda omandiks. Jumal ning teised inimesed kaotavad igasugused õigused ning nõuded kapitalisti omandiks olevale rikkusele. Rohkemgi veel, propageerides omakasust lähtudes liberalistlikku ideoloogiat, püüab ta takistada riigi jõupingutusi ühise hüve kindlustamiseks ning rikkuste õiglaseks jaotamiseks, et kindlustatud saaksid kõigi kodanike materiaalsed vajadused.
Piirangud, mis Kiriku õpetus ja õigus keskajal kapitalistidele seadis, tegid kapitalismi (süsteemina nagu meie seda tunneme) võimatuks. Tagasihoidlikkus, mõõdukus ja vendlus on kapitalismi vaimuga vastuolus. Fanfani kirjutab: „Kapitalism nõuab pidevat hirmu (varanduse) kaotuse ees, inimeste vendluse unustamist, kindlat veendumust, et naaber on inimesele ainult kas klient kasu saamiseks või konkurent alistamiseks – kõik see on aga katoliiklikus maailmakontseptsioonis täiesti mõeldamatu.”47
Kuid peamiseks põhjuseks, miks katoliiklik maailmavaade ja kultuur ei saa aktsepteerida kapitalistlikku vaimu, seisneb kindlasti selles, et katoliiklus keeldub taandamast eesmärke, eriti aga inimelu lõppeesmärki rahas mõõdetavate instrumentaalsete vahendite tasemele. Kapitalistile ei saa kasum, kui see on vaid saavutatud legaalsete vahenditega („legaalne” on siin mõeldud puhtpositivistlikus, s.t seadusetähe täitmise mõttes), iial olla amoraalne. Seevastu katoliikliku moraaliõpetuse kohaselt on materiaalsete asjade või rahaliste väärtuste eest hoolitsemine moraalselt lubamatu (st Jumala seadustega vastuolus) järgmistel asjaoludel: a) „kui me ihaldame raha või mingit muud maist hüve kui eesmärki iseeneses”; b) „liigse hoole ja muretsemise tõttu maiste asjade hankimise pärast, mille tulemuseks on võõrandumine vaimsetest asjadest, mis peaksid olema püüdluste põhieesmärgiks”, ning lõpuks c) „liigse kartuse tõttu, mida inimene tunneb siis, kui ta kardab kaotada talle hädavajalikke asju oma moraalset kohust täites”.48 See võimaldab meil anda kapitalismi vaimule lõplik ja täielik hinnang. Lähtudes viimasest punktist, mõistame, et üksikisikutel, kelle elu üle valitseb kapitalistlik vaim, pole võimalik täita ligimesearmastuse ja heategevuse (almuste jagamise) käske. Edasi, kuidas me võime armastada Jumalat Tema enese pärast, kui me ei armasta midagi ega kedagi maailmas omakasupüüdmatult? Kuidas on võimalik arendada ja täiustada eneses (ning ka ligimestes) üleloomulikku armuelu, kui me käsitleme iseennast kui tootjat või tarbijat ning ligimest kui konkurenti või klienti? Siin me näeme katoliikluse muutumatut suunitlust pigem loobuda kasust igas loomulikus, maises valdkonnas, kui selle kasu hinnaks on hinge igavese pääsemise eest hoolitsemise raskendamine või takistamine.49
Ajaloolisest vaatepunktist lähtudes pole kahtlust, et katoliiklikus vaimus elades erineb kogu inimese elutempo ja elu iseloom põhimõtteliselt kapitalistliku vaimu poolt juhitud elustiilist, olles selle vastandiks. Püha Thomase kohaselt on isegi „üleliigne” töö (ületunnitöö) moraalselt õigustamatu, kui see on suunatud ühiskondliku positsiooni parandamisele. Iga inimene peab olema rahul oma seisusega ja ühiskondliku seisundiga, mis tal on, ning püüdma seda säilitada – kuid mitte enamat.50 Ainsaks erandiks, nagu väidab kardinal Cajetanuse kommentaar sellele põhimõttele, on eriliselt andeka inimese juhtum, kes võib õigustatult püüda rikkaks saada, et see võimaldaks tal jõuda tema andele vastavale ühiskondlikule positsioonile.51
Lakkamatu püüdlemine kasumi järele, mis on kapitalistliku süsteemi mootoriks, oli kapitalismieelses katoliiklikus ühiskonnas seda ühiskonda organiseerivate institutsioonide, õiguslike normide ja tavade tõttu igal sammul raskendatud. „Kuni katoliiklased hoiavad kinni Kiriku sotsiaalsest õpetusest, ei hakka nad kunagi tegutsema kapitalismi kasuks.”52 Kiriku ning katoliikliku riigi sellised seisukohad ja otsused nagu: 1) vahekasu (liigkasu)53 võtmise hukkamõistmine (mis tegi võimatuks kapitali monopolistliku akumuleerimise); 2) gildide sisese kontrolli moraalne ja õiguslik toetamine (mis tegi võimatuks reaalse konkurentsi); 3) õiglasi ja stabiilseid hindu kindlustavad eeskirjad (mis määratlesid toote hinna pigem reaalsetest tootmiskuludest ja tootja elulistest vajadustest lähtudes kui tootja enese hinnangu kohaselt potentsiaalse ostja poolt pakutava kõrgeima hinna alusel); 4) töötasude määratlemine pigem töötaja vajadustest lähtudes kui tööviljakuse ja kapitalisti reaalse kasumi alusel54, ning lõpuks 5) reklaami keelamine (mille eesmärgiks oli kauba tootjate ja pakkujate võimaluste võrdsustamine – keskajal polnud poeomanikel lubatud isegi möödakäijaid ahvatleda nende poodi sisse astuma)55 – kõik need regulatsioonivahendid hoidsid ühiskonda ebaloomuliku, kõigist üleloomulikest eesmärkidest võõrandatud ja isiksusevaenuliku kapitalistliku majanduse vähkkasvajana arenemise eest.
Katoliiklus kindlustas alati olukorra, kus inimene oli oma töö isand. Tööd mõisteti kui inimese keha ja hinge tegevust. See kujutas endast terve inimese isiklikku tegevust, mida ta oli võimeline üleloomuliku armu abiga ülendama üleloomulikule tasandile. Tõelise kristlase töö on pidev palve. Sedamööda kuidas kapitalistliku vaimu mõjujõud kasvas, järgnes sellele ka inimese süvenev võõrandumine tööst. Püüe saavutada maksimaalseid võimalikke kasumeid minimaalsete kulutustega nõuab üha keerulisemate mehhaniseerimismeetodite pidevat otsimist, mis üha rohkem vähendab inimese keha ja hinge rakendava tegeliku inimliku töö osatähtsust. Inimene hakkab töötamise asemel üha rohkem (masinaid) teenindama. Meister muutub seadmete juhtijaks, juhtija muutub omanikuks ja tööandjaks, käsitööline väikekodanlaseks, käsitöökoda vabrikuks.57
Euroopa majanduse dekatoliseerimine tähendas paratamatult ka selle depersonaliseerimist, mida on kõige paremini näha kapitalismi veduri, nimelt aktsiaseltsi näitel. Seda laadi seltsid (piiratud osalusega ja sellest tulenevalt ka piiratud vastutusega) ning nendega kaasnevad aktsiabörsid viivad isiku ning isikupäraste kaalutluste ja ideede osakaalu majandusvallas miinimumini. Sellega vähendavad nad iga normaalse inimese elus oluliste majandusväliste tegurite osakaalu ja mõju majandusele.56 Aktsiaseltside kohta kirjutab Fanfani: „See oli kapitalistidele ideaalseks vahendiks, mis võimaldas hiiglaslike vahendite kogumist üksikute kätte ning lubas suure ja sageli vastuvõtmatu riski hajutamist paljude vahel, nii et see muutus märkamatuks.”58 Nüüd võivad kõik astuda ettevõte omanikkonna hulka või sealt lahkuda, istudes kodus arvutiekraani ees. Pole isegi tarvis teada, millega ettevõte tegeleb ja kes on need inimesed, kelle käed valmistavad ettevõtte tooteid. Võib-olla on see liberaalse majanduse juba viimaseks etapiks. Tegelikkusest võõrandunud inimesed võtavad vastu neile mitte mingeid tagajärgi toovaid otsuseid ettevõtete suhtes, mida nad ei tunne ega erista ning kus neile tundmatud töölised valmistavad neile täiesti tähtsusetuid esemeid.
Protestantlik revolutsioon – saatuse naeratus kapitalismile
Pärast põhjuste demonstreerimist, miks katoliku Kiriku õpetus tegi võimatuks kapitalistliku vaimu arengu, peame tunnistama, et kapitalism ja kapitalismi vaim said siiski alguse katoliiklikul ajastul, katoliiklikus ühiskonnas: „Keegi ei eita, et kapitalism sündis enne protestantlikku mässu, katoliiklaste hulgas.”58 Ta sai sealt oma alguse, kuid ei puhkenud õitsele. Kindlasti ei saavutanud ta ühiskonnas sedavõrd valitsevat seisundit, et tegemist oleks olnud ajastu vaimuga. XV sajandil olid kapitalistid mõned üksikindiviidid, ühiskond seevastu püsis katoliiklikuna.59 Kapitalism sai alguse nende inimeste mõtlemisest ja südamest, kes olid piisavalt röövellikult ahned, et ignoreerida traditsioonide poolt pühitsetud vaateid nii ühiskondlikele kui ka majanduslikele õiglastele suhetele oma usuvendadega. Näiteks sellise vaimu tegutsemisest võib tuua Jacques Coeur’i (1393–1456) isiku ja tegevuse. See XV sajandi kaupmees sidus end Prantsuse kuninga Charles VII õukonnaga, ajades äri paljudes linnades, olles ühtaegu nii tootja kui ka kaupmees. Saades kuninga varalaekuriks, saavutas ta erilise soosingu ning selle kaudu hulga privileege oma usaldusisikutele. Liiklust raskendavate tollide kaotamisega, maa- ja veeteede ehitamisega ning nende täiustamise soodustamisega lõi ta endale soodsad võimalused tolle aja kohta määratu ulatusega kaubandussidemete arendamiseks. Sel viisil kasutas varajane kapitalist riiki, mille üle ta oli saavutanud olulise kontrolli, oma ärihuvide arendamiseks. Rahalise võimu ning selle kaudu saavutatud poliitilise mõjuvõimu abil ületas Coeur kõik normaalsed piirangud, mis tollal piirasid kasumist huvitatud ettevõtlike isikute aktiivsust.60
Coeur on näide üksikisikust, kes suutis tänu oma poliitilisele mõjuvõimule süsteemi piirangutest mööda hiilida. Mis aga põhjustas ikkagi kapitalistliku vaimu arengut ja valitsemist takistanud katoliikliku ühiskonnasüsteemi lõpliku varingu? Pole kahtlust, et esimene lõhe kristliku ühiskonna müüri ilmus Martin Lutheri mässuga paavstluse vastu. Paavsti autoriteedi kõrvaleheitmine, mida toetasid Skandinaavia kuningad ja ülikud ning Põhja-Saksamaa vürstid, lõi eeskuju ja pretsedendi hilisematele Jean Calvini ning Inglise kuninga Henry VIII mässudele paavstluse ja tema õpetuse vastu.
Nagu Hillaire Belloc on sageli kinnitanud, oli Inglismaa kirikulõhe tekkimise taga palju puhtrahalisi põhjusi. Kloostrite maavalduste võõrandamine Inglise krooni kasuks ning värskelt röövitud vara jagamine uue plutokraatide klassi vahel lõi rikkuste koondamisega suhteliselt kitsa grupi inimeste kätte kapitalismi õitsele puhkemiseks vajalikud soodsad tingimused (Inglismaa oli ka esimene maa, kus kapitalism hakkas arenema).61 Peale selle viis anglikaani hereesia oma ametliku vormi üldsõnalisuse ja ebamäärasusega suure õpetusliku segaduseni, mis ei jätnud mõju avaldamata ka igapäevasele elule.62 Vähesed jäänused kunagisest õpetuslikust rangusest ja täpsusest, mis olid varem kapitalistide ahnust ohjes hoidnud, polnud võimelised tasakaalustama Krooni põlgust traditsiooniliste seaduste ja tavade vastu.63
Hereesia, mis aga lõpuks Inglismaa üle ujutas, polnud kohalikku päritolu – see oli Jean Calvini poolt Genfis loodud radikaalne protestantism (kalvinism, Inglismaal nimetatud puritanismiks – tlk). Paljud XX sajandi uurijad on tunnistanud, et just see teoloogiline õpetus lõi vajalikud tingimused kapitalistliku vaimu lõplikuks triumfiks. Tuntud intellektualistidest väitsid nii näiteks Max Weber ja Ernest Troeltsch.64 Max Weber asetas pearõhu kalvinistlikule „ilmaliku kutsumuse” mõistele kui kapitalismi peamisele ideelisele allikale. Peale selle, kas saab olla kahtlust, et Calvini otsus tühistada kolm tuhat aastat kehtinud keeld (s.t igal pool, v.a juutide juures) saada kasu kapitali laenamisest (vahekasu ehk liigkasu võtmine65) mängis otsustavat rolli hiigelsuurte tootmisplaanide ning tehnoloogilise progressi finantseerimisel ning võimaldas kapitali järkjärgulise koondumise üha kitsama grupi inimeste kätte.66 Mis oleks kaasaegne kapitalism ilma laialdaste mittetootlike krediidisuheteta?
Ehkki kalvinism oli selleks dünaamiliseks hereetiliseks jõuks, mis kõige efektiivsemalt purustas kapitalismi seni kammitsais hoidnud katoliiklikke moraali-, kultuuri- ja õigusnorme, oli protestantismi kõige suuremaks panuseks kapitalismi ning kapitalistliku vaimu arengusse inimmeeltes siiski heresiarh Lutheri põhiidee. Tema õpetuse alusel sai muudetud inimliku tegevuse kõige sügavam mõte ja eesmärk. Protestantlik hereesia on nimelt seisukohal, et head teod on pääsemise vahendina kasutud, seega eitab ta praktiliselt seost inimese maise tegevuse ning tema igavese tasu vahel. Kui pole mitte mingit seost inimese tegevuse (kas avaliku või varjatud) ja käitumise ning inimese üleloomuliku lõppeesmärgi saavutamise või selle kaotamise vahel, siis ei saa inimlik tegevus olla enam juhitud mingisugusegi üleloomuliku motiivi poolt. Lutheri väide kummutab igasuguse üleloomuliku moraaliõpetuse ja seoses sellega ka katoliikliku majandusmoraali. Sellepärast võib enamikus protestantlikest maadest, Preisimaal, Inglismaal, Šotimaal jne, leida tuhandeid erinevaid eetilisi süsteeme – kõik naturalistlikud ja maised ning puhtinimlikele põhimõtetele rajanevad. Ameerika Ühendriikides, mis riigina ei ole tundnud midagi peale protestantismi ning postprotestantismi, leiame me erilise „eetikakoodeksi”: ära lase ennast vahele tõmmata, kui rikud positiivset seadust; ole „kena” ja „naeratav” (be nice and keep smiling); haara oma dollar enne teisi.67
Protestantide teostatud inimliku ja jumaliku valdkonna põhimõtteline ja radikaalne eraldamine, mis kõige selgemalt ja olemuslikumalt väljendus pühitseva armu mõiste kõrvaleheitmises Lutheri poolt, tõi tagajärjena kaasa kapitalistliku vaimu toetamisel üliolulise maiste asjade ja huvide jumalikustamise. Kui inimene ei suuda saavutada sarnasust Jumalaga armastuse ning vagade ja heade tegude läbi, siis jääb kõige ilmselgemaks eesmärgiks, mille poole püüelda, raha koos kõigi hüvedega, mida selle eest saab hankida.
Samuti tuleb rõhutada põhimõttelist erinevust katoliikliku ja protestantliku vaatenurga vahel reaalsusele. Katoliiklasele ei ole reaalne mitte üksnes materiaalne, vaid selle kõrval, mis lihtsalt „on olemas”, eksisteerib kristlase vaimu jaoks ka ideaal, mis annab mõista, mis „olema peaks”. Koos tegelikkusega eksisteerib ka kohustus kujundada see tegelikkus selliseks, nagu see peab olema. Sellest tulenevad meie ülesanded ja moraalsed kohustused seoses meie tegevustega, ettevõtmistega, ärisuhetega, riigiga, kultuuriga, perekonnaga jne. Protestant seevastu vaatab reaalsusele ainult selle alusel, mis on ta „käe ja silma all” ning mida ta kasutada saab. Ning kui ta on järjekindel, siis on tegelikkus tema jaoks üksnes allikas, materjal, mida võib ära kasutada materiaalseks progressiks. „Ortodokssele”, järjekindlale protestandile on võimalik ainult materiaalne progress. Inimese moraalne täiustumine pole võimalik – just nimelt seda kuulutas üks Lutheri eripärasematest väidetest. Kui sa usud, et aitad oma heade tegude läbi kasvõi küünevõrra kaasa oma pääsemisele, „patusta veel vägevamalt ja julgemalt”!
Katoliikluse terviklikkus
Huvitav on see, et kuigi Fanfani väidab, et protestantism toetas kaudselt (oma õpetuslike seisukohtadega) kapitalismi arengut, väljendab ta samas selgelt oma veendumust, et ta ei soodustanud seda otseselt. Itaalia professor kinnitab, et protestantlike moralistide üldine hoiak kapitalismi fenomeni suhtes oli kuni kaasajani pigem kriitiline. Sarnane olukord oli Ameerika Ühendriikides, kus protestandid kuni 1930. aastateni olid vastu rasestumisvastaste vahendite kasutamisele. Niikaua kui protestantism traditsiooniliste tavade ja hoiakute mõjul hoidis veel kinni Kiriku traditsioonilisest moraaliõpetusest, heitis ta kõrvale nii kapitalismi vaimu kui ka rasestumisvastased vahendid. Kui aga protestandid tegid loogilise järelduse oma põhimõttest, et teod on pääsemise vahenditena kasutud, astusid nad ka opositsiooni katoliikliku sotsiaaleetikaga.68 Fanfani arvates polnud protestantliku mässu juhid ise teadlikud, millise toe võivad nende teoloogilised kõrvalekaldumised anda kapitalistliku materialismi ahnusele ja röövellikkusele.69 Ajalooliste tõendite alusel kummutab Fanfani teesi, nagu oleks Põhja-Euroopa rahvad edenenud ja saavutanud XIX sajandil poliitilise ja majandusliku ülekaalu teiste rahvaste ees tänu protestantismile. Majanduslik edu ja tehniline progress, mida saavutasid sel ajal katoliiklikud Belgia ja Prantsusmaa, on selle viigidele70 tüüpilise ajalookäsitlusega vastuolus.
Kui me oleme tõelised katoliiklased, mida me peame tegema? Millele see viitab, kui meile tundub, et meie mõistus võib samaaegselt aktsepteerida kaht erinevat maailmavaatelist süsteemi – katoliiklust ja kapitalismi, mis tegelikkuses on teineteist välistavad? Kas selline olukord pole mitte võimalik ainult seetõttu, et me elame ühes süsteemis ja palvetame teises süsteemis? Kui palju on meil vaja aega, et psühholoogilise terviklikkuse seadust järgides hakkame lõpuks palvet käsitlema samal viisil kui oma tööd ja elu? Selle asemel püüdkem pigem tööd käsitleda nagu palvet, ning tehkem seda, mida ainult katoliiklus on võimeline tegema – viigem erinevad eluvaldkonnad ideaalide ja üleloomuliku armuelu tasapinnal omavahelisse harmooniasse, kõike maist tegelikkust usu, lootuse ja armastuse jõul meile usaldatud tõe kohaselt ümber kujundades.
Originaali tiitel:
Peter Chojnowski. Catholicism, Protestantism and Capitalism. The Angelus, october-november 1999.
Inglise ja poola keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu.
(Ajakirjast The Angelus, oct.-nov. 1999 ning Zawsze Wierni, nr 2 (45) 2002.)
Keeleliselt toimetanud Aive Haljand
* * * * * * * * *
Isa Ivo Õunpuu järelmärkus:
Selle artikli tõlk julgeb avaldada hästi põhjendatud veendumust, et 1929. aasta majanduskriis, niisamuti nagu enamik teisi hilisemaid majandus- ja finantskriise, polnud objektiivselt mitte kapitalistliku majandussüsteemi kriisi („läbikukkumise”, nagu autor väidab) ilminguks, vaid oli sellest majandussüsteemist kõige suuremat kasu lõikavate suurkapitalistide, esmajoones rahvusvaheliste suurpankurite poolt teadlikult kavatsetud, pikaajaliselt ettevalmistatud ning kindlakäeliselt juhitud lavastus.* Selle ainsaks eesmärgiks oli (ja on teiste samasuguste eesmärgiks edaspidigi) rikkuste koondamine pankrotistunud väike- ja keskkodanluselt kitsa ja üha kitsamaks muutuva suurkodanluse (põhiliselt suurpankurite) grupi valdusesse. 99%-le oli see kriis või lausa katastroof, 1%-le insider’itele (1929. aastal USAs esmajoones Morganitele ja Rockefelleritele), kes olid börsil toimuvaga täpselt kursis, sest nad mängisid omavahel „suure poti” saamiseks teadlikult kokku, oli see aga üliedukas kokkuriisumisoperatsioon. Ehkki 1929. aasta krahhiga võrreldavat ülemaailmset kriisi pole enam olnud, kordub sama stsenaarium regionaalsel tasemel regulaarselt. Börsikrahhi või majanduskriisi näol ei ole seega tegemist mitte kapitalismi kriisi ilminguga, vaid kapitalismi kui vähkkasvajaliku majandussüsteemi „normaalse”, s.t tema olemusse kuuluva nähtusega.
MÄRKUSED
1 – Amintore Fanfani, Cattolicesimo e protestantesimo nella formazione storica del capitalismo. English translation Catholicism, Protestantism and Capitalism (New York, Sheed & Ward, 1935, uustrükk The Angelus Press, 2003). – Samal teemal soovitaks hilisematest raamatutest Achille Dauphin-Meunier L’Eglise et le Capitalisme (sks k Kirche und Kapitalismus, Aschaffenburg, 1958) ja Johannes Kleinhappli Christentum und Kapitalismus (Innsbruck–Wien, 1992) – Tlk.
2 – Eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia.
3 – Klassikalises filosoofias tavalist mõistet ens (ld k), mille kreekakeelseks vasteks on το ον ja ingliskeelseks the being (nagu P. Chojnowski tekstis), pole kerge üheselt mõistetaval viisil eesti keelde tõlkida. Parimaks ja täpseimaks vasteks on tõlkija arvates olev, kuid see on eesti filosoofilises sõnavaras seni täiesti võõras ja väljaspool spetsiifilist metafüüsilist teksti kohatuna tunduv mõiste, mistõttu paremana näib siin olemasolevad asjad. – Tlk.
4 – Tööd, milles autorid ennustasid kapitalistliku süsteemi langust, mõned neist isegi enne 1929. aastat: G. del Vecchio, Il problema della stabilita del sistema economica capitalistico (Economia, 1925); G. Schumpeter, The Instability of Capitalism (Economic Journal, 1928); Gerhard, Ende des Kapitalismus? (Zeitwende, 1928); A. Weber, Ende des Kapitalismus? (München, Huber, 1930); M. Kellersohn, Contre un cataclysme économique (Paris, Stock, 1931); L. Watt SJ, The Future of Capitalism (New York, The Catholic Social Guild, 1932); P. Lucius, Faillité du capitalisme (Paris, Payot, 1932); L. Romier, La crise du capitalisme, cap. II Problèmes economiques de l’heure présente (Montreal, Levesque, 1932); Amintore Fanfani, Declino del capitalismo e significato del corporativismo (Giornale degli Economisti, 1934).
5 – Fanfani, Catolicismo e protestantismo …, lk 50–51.
6 – Puhtinimlik on iga mõistuse kasutamisega, otsuste tegemisega ja moraalsete hinnangute andmisega seonduv tegevus, mis on seetõttu ka moraalne, olles otseselt või kaudselt seotud Jumala poolt inimese elule seatud lõppeesmärgile lähenemisega või sellest kaugenemisega. – Tlk.
7 – „Seevastu, kui kapitalismi mõistetakse kui terviklikku sotsiaalset süsteemi, siis küsimus tema suhetest religiooniga omandab märksa suurema tähenduse” (Fanfani, op. cit., lk 2).
8 – Fanfani, op. cit., lk 7.
9 – op. cit., lk 37, märkus 1.
10 – op. cit., lk 10.
11 – R. H. Tawney, Religion and the Rise of Capitalism (London, 1929).
12 – Max Weber, Protestant Ethic, chapt. 1, art. 2. Vrd: Fanfani, Catholicism…, lk 10, märkus 1.
13 – Fanfani, op. cit., lk 21.
14 – op. cit., lk 22.
15 – sealsamas.
16 – op. cit., lk 24–25.
17 – op. cit., lk 45.
18 – op. cit., lk 44.
19 – op. cit., lk 50–51.
20 – sealsamas.
21 – op. cit., lk 102.
22 – op. cit., lk 46.
23 – Täiuslik ühiskond (societas perfecta) – sotsiaalfilosoofiline mõiste, mis tähendab iseeneses kõigi oma eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega varustatud ühiskonda, nii et ta põhimõtteliselt ei vaja ühegi teise ühiskonna abi ning pole temast sõltuv. Täiuslikke ühiskondi on ainult kaks: Kirik ja riik. Vastandiks täiuslikele ühiskondadele on mittetäiuslikud ühiskonnad (societates imperfectae), mis oma eesmärkide saavutamiseks vajavad teiste ühiskondade toetust (nt perekond, ülikool, partei jne). Täiuslike ühiskondade suveräänsus ei välista loomulikult vastastikust kasulikku koostööd ja abistamist, nt Kiriku ja riigi vahel. – Tlk.
24 – op. cit., lk 46.
25 – sealsamas.
26 – sealsamas.
27 – op. cit., lk 50–51.
28 – op. cit., lk 58–59. 18. sajandil töötasid Põhja-Walesis alaealised rohkem kui 12 tundi päevas (H. Dodd, The Industrial Revolution in North Wales, Cardiff University Press, 1933, lk 396). Naistel oli kuni 16-tunnine tööpäev (C. Day, Economic Developments in Modern Europe, New York, 1933, lk 14). Ülipikkadest tööpäevadest Inglismaal pärast protestantismi võitu kirjutab Lipson, Economic History of England, 2. osa, lk 55–58 ja 125–161.
29 – Mõte pole päris selge. Tõlk julgeb arvata, et monarhia ja vabariikliku valitsussüsteemi samaaegse kooseksisteerimisega, mida autor näib mõtlevat, viitab dr. P. Chojnowski nn parlamentaarsele monarhiale, mis kujutab endast sisuliselt päriliku presidendi institutsiooniga demokraatlikku parlamentaarset vabariiki, kus vanade traditsioonide alusel nimetatakse presidenti endiselt kuningaks, kuid kes reaalset võimu ei oma.
30 – B. Crocoe, Uomini e cosa della vecchia Italia, 2. osa (Bari, 1927), lk 89.
31 – Agnostitsism – õpetus, mis täielikult või osaliselt eitab maailma, selle teatud tasandite (nimelt üleloomuliku) või Jumala adekvaatse tunnetamise võimalikkust. Osaliselt kattub skeptitsismiga. – Tlk.
32 – Fanfani, op. cit., lk 91.
33 – op. cit., lk 96.
34 – op. cit., lk 94.
35 – op. cit., lk 94, märkus 3. Vt ka Fr. Egidio d’Assisi, I detti (Brescia, 1933), lk 35.
36 – Fanfani, op. cit., lk 98.
37 – sealsamas.
38 – op. cit., lk 19.
39 – op. cit., lk 7.
40 – op. cit., lk 3.
41– op. cit., lk 2–4. Kõige põhjalikumaks käsitluseks protestantistliku õpetuse osa kohta kapitalistliku vaimu väljakujunemisel on Max Weberi Die protestantische Ethik und der Geist des Kapitalismus (eesti k Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim, ajakirjas Akadeemia).
42 – Fanfani, op. cit., lk 119. Vt ka O. von Nell-Breuning, Grundzüge der Börsenmoral (Freiburg in Briesgau, Herder, 1928), P. Tischleder & A. Weber, Handbuch der Sozialethik, I Band Wirtschaftsethik (Essen, Baedecker Verlag, 1931), J. Kleinhappl, Christliche Wirtschaftsethik (Wien, 1993).
43 – St. Thomas Aquino, Summa Theologica, I–II, q. 1, a. 1 (tsit. Fanfani, op. cit., lk 119).
44 – St. Thomas Aquino, Summa Theologica, II–II, q. 83, a. 6; samuti tema Summa Contra Gentiles, I, 3, c. 134.
45 – St. Thomas Aquino, Summa Theologica, II–II, q. 66, a. 2.
46 – Fanfani, op. cit., lk 27.
47 – op. cit., lk 142.
48 – St. Thomas Aquino, Summa Theologica, II–II, q. 55, a. 6.
49 – Fanfani, op. cit., lk 133
50 – St. Thomas Aquino, Summa Theologica, II–II, q. 118, a. 1.
51 – Fanfani, op. cit., lk 132. Vt Thomas de Vio Cardinal Cajetanus, Commentarius in Summa Theologica Sancti Thomae, II–II, q. 118, a. 1.
52 – Fanfani, op. cit., lk 153.
53 – Täpsem ja selgem mõiste on vahekasu, sest amoraalne pole mitte ainult liigse tasu, vaid igasuguse tasu ehk vahekasu eest raha laenamine. – Ajaloolis-majanduslikuks selgituseks niipalju, et see väide ei tähenda igasuguse panganduse hukkamõistmist. Kui pangad teevad raha hoiustamiseks ja arveldusoperatsioonideks kulutusi, siis tuleb see loomulikult teenustasuna kliendil kinni maksta ning sellistel alustel on mittejuutide juhitud pangad tegutsenud ka kristlikus Euroopas. Kuid teenustasu pole intress ehk vahekasu. – Tlk.
54 – op. cit., lk 26.
55 – op. cit., lk 73.
57 – op. cit., lk 60.
56 – op. cit., lk 73.
58 – sealsamas.
58 – op. cit., lk 160.
59 – op. cit., lk 140–141.
60 – op. cit., lk 37–42.
61 – op. cit., lk 183–184.
62 – op. cit., lk 185.
63 – sealsamas.
64 – Ernst Troeltsch, Die Bedeutung des Protestantismus für die Entstehung der modernen Welt (München, 1911), ingl k Protestantism and Progress (London, 1930), samalt autorilt Die Soziallehren der christlichen Kirchen und Gruppen (Tübingen, 1912), ingl k The Social Teachings of the Christian Churches (London, 1931). Samuti Max Weber, Die protestantischen Sekten und der Geist des Kapitalismus. Gesammelte Aufsätze zur Religionssoziologie, Bd I (Tübingen, 1929).
65 – Vt märkust 53.
66 – Fanfani, op. cit., lk 197.
67 – op. cit., lk 205.
68 – op. cit., lk 197.
69 – op. cit. lk 190.
70 – Viigid – üks traditsioonilistest Inglise parteidest, vastandina tooridele ehk konservatiividele liberaalsed, sotsialistlikud ja rõhutatult antikatoliiklikud. Kaasajal on neist välja kujunenud leiboristid.
* – „Majanduskriise kutsuvad vajaduse kohaselt esile suurinvesteerijad, kõrvaldades ringlusest suured rahasummad. Seeläbi võetakse riigilt suur kapital ning riik on sunnitud majandusele vajalikku kapitali laenama kodanikelt, eelkõige nendelt samadelt suurinvesteerijatelt. Just sellesama raha tõmbasid nad just selsamal eesmärgil majandusest tagasi ning pakuvad nüüd seda – loomulikult protsentidega! – uuesti riigile, kellelt nad selle eelnevalt ära olid võtnud” (Johannes Kleinhappl, Christliche Wirtschaftsethik, lk 350, siin tsit.: J. Rothkranz, Der Vertrag von Maastric. Endlösung für Europa, Verlag Pro Fide Catholica, Durach, BRD, 1997, 1. Bd, lk 309–310).