KATHOLISCHES,  29. jaanuar 2015

Roberto de Mattei *

Johannes XXII (paavst 1316-1334)

Johannes XXII ja õigete õndsakstegev nägemus

Meie usu kõige ilusamate ja salapärasemate tõdede hulka kuulub hingede õndsakstegev nägemus Taevas. See õndsakstegev nägemus seisneb koheses ja vahetus Jumala nägemises, mis saab osaks nendele hingedele, kes on astunud teise ellu armu seisundis ja on täielikult puhastatud igasugusest ebatäiuslikkusest. See usutõde, mis on esitatud Pühakirjas ja mida sajandite jooksul on kinnitanud Pärimus, on Katoliku Kiriku muutumatu usudogma. Uus katekismus (Katoliku Kiriku Katekismus) kordab seda artiklis 1023:

„Need, kes surevad Jumala armus ja sõpruses ning on täielikult puhastatud, elavad igavikuliselt koos Kristusega. Nad on alatiseks Jumalaga sarnased, kuna nad näevad Teda palgest palgesse sellisena, “nagu ta on” (1 Jh 3:2; vrdl. 1 Kr 13:12; Ilm 22:4).“

„Paavst on tõmmanud enda peale suure vastutuse“

XIV sajandi alguses väitis paavst Johannes XXII sellele usutõele vastupidist oma korralises Õpetusametis ja langes heterodoksiasse. Tema ajastu usukindlad kristlased aga süüdistasid teda selle eest avalikult, isegi oma isikule tulenevate kahjude hinnaga. Johannes XXII, kirjutas hiljem kardinal Ildefons Schuster (1880-1954), „tõmbas seeläbi ajaloo ees enda peale suure vastutuse“, kuna „ta pakkus tervele Kirikule alandava vaatemängu sellest, kuidas vürstid, vaimulikkond ja ülikool juhtisid paavsti tagasi katoliku teoloogilise Traditsiooni õigele teele, seades ta karmi hädavajaduse ette iseendale vastu rääkida“.[1]

Johannes XXII, sündinud kui Jacques Duèze, valiti 7. augustil 1316 Lyonis pärast Clemens XV surmale järgnenud ligi kaks aastat kestnud sedisvakantsi Peetruse Toolile. Ta elas Kiriku ajaloo jaoks tormisel ajastul Prantsuse kuninga Philippe’i Ilusa haamri ja keiser Ludwig von Bayeri alasi vahel. Mõlemad olid tõrksad Rooma ülimuslikkuse suhtes. Et kinnitada Rooma paavsti ülemvõimu gallikaanlike ja ilmalike püüdluste vastu, kirjutas teoloog ja augustiini erakmunk Augustinus Triumphus de Ancona (1243-1328) paavsti ülesandel aastate 1324 ja 1328 vahel oma Summa de ecclesiastica potestate.

John XXII oli vastuolus Kiriku Pärimusega

Õndsakstegev Jumala nägemus Taevas

Kuid Johannes XXII sattus ühes esmase tähtsusega punktis vastuolu Kiriku õpetusliku Traditsiooniga. Kolmes jutluses, mis ta pidas Avignoni toomkirikus 1331. aasta 1. novembri ja 1332. aasta 5. jaanuari vahel, esitas ta seisukoha, et õigete hinged ei saa ka pärast nende täielikku puhastamist puhastustules Jumala õndsakstegeva nägemuse osalisteks. Alles pärast ihu ülestõusmist ja Viimset Kohtut ülendab Jumal nad oma jumalikkuse kaemusele. „Altari all“ (Ilm 6:9) lohutas pühakute hingi ja kaitseb neid Kristuse inimloomus, kuid õndsakstegev nägemus lükkub ihu ülestõusmise ja Viimse Kohtuni. Marc Dykmans avaldas teoses „Les sermons de Jean XXII sur la vision beatifique“ (Università Gregoriana, Rom 1973) Johannes XXII jutluste täielikud tekstid.[2]

Juhtivad teoloogid kritiseerisid paavsti. Thomas Waleys sattus seetõttu vangi

Eksiõpetus, mille kohaselt Jumala õndsakstegev nägemus ei saa hingedele osaks mitte pärast isiklikku kohut, vaid alles pärast ihu ülestõusmist, oli väga vana. XIII sajandil lükati see Aquino püha Thomase poolt lõplikult ümber, eelkõige tema traktaadis De veritate (q. 8 ad 1) ja Summa Theologica (Ia, q. 12, a. 1). Kui Johannes XXII tuli uuesti välja selle eksiõpetusega, kritiseerisid teda avalikult mitmed teoloogid. Nende hulgas, kes sekkusid arutellu, oli Durandus de St. Pourcain OP (1270-1349), sellal Meaux’ piiskop, kes süüdistas paavsti katarite hereesia õpetamises, samuti inglise dominikaanipreester Thomas Waleys (1287-1349). Pärast oma tegevust Oxfordi ülikooli usuteaduskonna dekaanina ja Bologna ülikooli lektorina, tuli ta kardinal Matteo Orsini kaplanina Avignoni, kus ta 3. jaanuaril peetud 1333 avalikus jutluses lükkas tagasi Johannes XXII redutseeriva väite Jumala õndsakstegeva nägemuse kohta, millele paavsti korraldusel järgnes tema arreteerimine ja vangistamine. Tuntumate paavst Johannes XII kriitikute sekka kuulus ka frantsiskaan Nicholas de Lyra (1270-1349), kes kaitses 1308 Sorbonne’is doktorikraadi teoloogias, sai hiljem Prantsusmaa, seejärel Burgundia orduprovintsiaaliks. Sündinud juudina, pöördus ta ristiusku ja ristiti. Ta tegeles intensiivselt juutide pöördumise küsimusega. Temalt pärineb esimene trükitud Piibli kommentaar ajaloos (1480). Peale tema tuleks mainida ka kardinal Jacques Fournier’d (1280-1342). Paavstlik teoloog kirjutas traktaadi De státu animarum ante iudicium generale autor.

Johannes XXII ütleb oma hereesiast lahti

Kui paavst püüdis Pariisi usuteaduskonnale oma eksiõpetust peale suruda, keelas Prantsuse kuningas Philippe IV Valois selle õpetamise. Hilisema Sorbonne’i ülikooli kantsleri Jean Gersoni andmetel läks kuningas nii kaugele, et ähvardas Johannes XXII tuleriidale saatmisega, kui ta oma nõuet tagasi ei võta. Johannes XXII jutlused totus mundum christianum turbaverunt (“ajasid segadusse terve kristliku maailma”), kirjutas augustiini erakmunkade kindralprior Thomas Strasbourgist.[3].

Veidi enne oma surma kuulutas Johannes XXII, et ta on oma jutlustes rääkinud ainult erateoloogina, toetumata talle kuuluvale õpetuslikule meelevallale. Giovanni Villani (1280-1348) kajastab oma Nuova Cronicas paavsti lahtiütlemist, millega ta 3. detsembril 1334, päev enne oma surma, kardinal Bertrand du Pouget (1280-1352) ja teiste sugulaste manitsuste peale oma teesid tagasi võttis. Du Pouget, Johannes XXII vennapoeg, oli veel tema paavstiks valimise aastal oma onu poolt kardinaliks nimetatud. Paavsti kriitika alla langenud jutluste pidamise ajal oli ta paavstlik legaat keiserlikus ja paavstlikus Põhja-Itaalias ja Toscanas.

Benedictus XII lahendab küsimuse dogma väljakuulutamisega

Benedictus XII. selgitas õndsakstegeva nägemuse küsimuse dogma väljakuulutamisega

20. detsembril 1334 valiti kardinal Fournier paavstiks ja ta võttis endale nimeks Benedictus XII (valitses 1334-1342). Ta vähendas oma eelkäija sõjalisi kulutusi kümme korda ja kuulutas ütles sõja tema onupojapoliitikale, mida sai tunda ka kardinal du Pouget. Eelkõige aga soovis ta eksiõpetuse pühade hingede ebatäiusliku Jumala nägemuse kohta alatiseks kõrvaldada dogmaatilise definitsiooni läbi. 29. jaanuaril 1336 välja kuulutatud bullas Benedictus Deus sätestatakse:

„Selle igaveseks kehtiva konstitutsiooniga Me defineerime apostelliku autoriteedi jõul, et Jumala üleüldise korralduse kohaselt kõik pühade hinged, (…) ka juba enne oma ihude taasvõtmist ja enne üleüldist kohut pärast meie Päästja ja Issanda Jeesuse Kristuse taevasseminekut, olid taevas, on ja jäävad sinna, koos Kristusega inglitega ja pühadega osadusse kogutud, ning (…) on näinud ja näevad jumalikku loomust intuitiivses nägemuses ja palgest palgesse ilma mingi loodu vahenduseta…“ (DS 1000).

See usu artikkel võeti ka üle Firenze Kirikukogu 1439. a. 6. juulil välja kuulutatud bullasse Laetentur Coeli (DS 1305).

Pärast neid õpetuslikke otsuseid tuleb Johannes XXII kuulutatud väide hinnata selgelt ja formaalselt hereetiliseks, isegi kui see ei olnud sellal, kui paavst seda väitis, usudogmana defineeritud. Püha Robert Bellarminus, kes käsitleb seda juhtumit põhjalikult teoses De Romano Pontifice (Opera Omnia, Venezia, 1599, liber IV, cap. 14, coll. 841-844), kirjutab, et Johannes XXII esitas hereetilist teesi küll kavatsusega seda kui tõde usklikele kehtestada, kuid suri enne kui ta oleks saanud seda dogmana defineerida ning ilma, et ta oma käitumisega paavsti eksimatuse põhimõtte vastu oleks eksinud. Johannes XXII heterodoksne õpetus oli kindlasti tema korralise Õpetusameti akt, mis puudutas Kiriku usku, kuid see polnud eksimatu, kuna sel puudusid kõik selleks hädavajalikud kriteeriumid.

Kaasaegne korralise Õpetusameti autoriteedi ülehindamine

Kui me peaksime Usudoktriini Kongregatsiooni 1990. aasta 24. mai juhendit Donum veritatis kohaldama sõna-sõnalt, siis tuleks vastupidi, iga korralise Õpetusameti avaldus vastu võtta sellisena, nagu ta selles on defineeritud: kui õpetus, mida kuulutavad apostellikus järgnevuses seisvad karjased, kes räägivad “tõe karismaga” (Verbum Dei, nr. 8), “varustatud Kristuse autoriteediga” (Lumen gentium, 25) ja “Püha Vaimu valguses” (sealsamas).

1. detsembril 2011. aastal kirjutas piiskop Fernando Ocariz L’Osservatore Romanos seoses Vatikani II Kirikukogu dokumentidega:

„Teised Kirikukogu õpetuslikud avaldused nõuavad ustavatelt sellist nõusoleku määra, mida nimetatakse ‘mõistuse ja tahte religioosseks kuulekuseks’: see on niisis ‘religioosne’ kuulekus, mis ei tugine puhtalt ratsionaalsetele motiividele. See nõusolek ei ole niisiis usu akt, vaid pigem kuulekuse akt, mis aga pole pelgalt distsiplinaarse olemusega, vaid on juurdunud usalduses Õpetusametile tagatud jumaliku toe vastu ning mis seetõttu ‘kuulub usukuulekuse loogika alla ja on selle läbi määratletud’ (Donum veritatis, nr. 23). See kuulekus Kiriku Õpetusameti vastu ei kujuta endast piirangut vabadusele, vaid see on vastupidi, vabaduse allikas. Kristuse sõnad ‘Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind’ (Lk 10:16), on ühtlasi suunatud ka apostlite järglastele; ja Kristust kuulda võtta tähendab võtta endasse tõde, mis vabastab (vrd Jh 8:32).“

Msgr. Ocariz oli sellal Opus Dei peavikaar ja võttis Püha Tooli esindajana osa õpetuslikest aruteludest P. Pius X Preestrite Vennaskonnaga. 2014. aasta detsembrist  on ta ka prelaat Javier Echevarría Rodrígueze vikaar ja seega ka kõige lootustandvam kandidaat tema järglaseks Opus Dei prelaadina.

Julgete meeste usutunnetus (sensus fidei) hoidis puutumatuna olulise usutõe

Katoliku õige usu kaitsjad oleksid siis selle loogika alusel, selle asemel, et paavsti hereetilistele õpetustele avalikult vastu astuda, pidanud aukartlikult kummardama tema “elava Õpetusameti” ees ning Benedict XII ei oleks tohtinud oma eelkäija õpetuse vastu usudogmat seada, mis meile kinnitab, et õigete hinged pärast surma Jumala õndsakstegeva nägemuse osalisteks saavad. Aga tänu Jumalale, mõned selle ajastu head teoloogide ja prelaadid, ajendatuna nende usutunnetusest, keeldusid avalikult järgimast kõrgeimat autoriteeti. Üks oluline usutõde võis seeläbi säilitatud, edasi pärandatud ja dogma defineeritud saada.

 

* Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

Tõlge saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pildid: Corrispondenza Romana

Veebiportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

 

 MÄRKUSED

[1] Ildefonso Schuster OSB: Gesù Cristo nella storia. Lezioni di storia ecclestiastica, Benedictina Editrice, Roma, 1996, lk. 116jj.

[2] vt ka Christian Trottman: La vision béatifique. Des disputes scolastiques à sa dèfinition par Benoit XII, Ecole Française de Rome, Roma 1995, lk. 417 jj.

[3] vt. Dykmans, lk. 10.