HONORIUS I – VASTUOLULINE JUHTUM HEREETILISE PAAVSTIGA

KATHOLISCHES,  31. detsember 2015 

Roberto de Mattei *

Paavst Honorius I

Honorius I, paavst, kes mõisteti hukka hereetikuna

Honorius I, paavst, kes mõisteti hukka hereetikuna

 

Paavst Honorius I hereesia küsimus on üks kõige vastuolulisemaid Kiriku ajaloos. Nagu kirikuajaloolane Emile Amann oma “Honoriuse küsimusele” pühendatud ulatuslikus artiklis teoloogilises sõnaraamatus Dictionnaire de Théologie Catholique (vol. VII, col. 96-132) õigesti kirjutas, tuleb seda probleemi  käsitleda sellise emotsioonitu ja rahuliku erapooletusega, nagu see on kohane kõikide möödunud aja sündmuste puhul.

Paavst Honoriuse (valitses aastatel 625-638) pontifikaadi keskmes seisis monoteletismi küsimus, mis oli viimane suurtest kristoloogilistest hereesiatest. Et meeldida Bütsantsi keiser Heracliusele, kes soovis püüdis jõuliselt kindlustada sisemist religioosset rahu oma riigis, püüdis Konstantinoopoli patriarh Sergios I leida kompromissi katoliikliku ortodoksse õpetuse, mille kohaselt Jeesuses Kristuses on kaks loomust ühes isikus, ning monofüsiitliku hereesia vahel, mis omistab kristusele ainult ühe isiku ja ühe loomuse. Kompromissi tulemuseks oli uus monoteletismiks nimetatud hereesia, mille kohaselt Kristuse topeltloomus oli oma tegevuses juhitud ainult ühest tahtest. See oli justkui semi-monofüsiitlus. Kuid tõde on kas terviklik või ei ole ta tõde. Isegi mõõdukas hereesia jääb ikka hereesiaks.

Jeruusalemma patriarh Sophronius I oli üks neist, kes jõuliselt uut õpetust hukka mõistis, mille läbi Kristuse inimlik loomus sisuliselt hävitatakse ning mis juhib lõpuks monofüsiitluseni, mis mõisteti hukka aastral 451 Chalcedoni Kirikukogul.

Patriarh Sergios kirjutas paavst Honoriusele, et ta kuulutaks, et „tulevikus pole lubatud kellelegi väita, et Kristuses, meie Jumalas on kaks tahet“  ning et saada tema toetust patriarh Sophroniuse vastu. Kahjuks vastas Honorius sellele taotlusele. Ühes kirjas Sergiosele teatas ta, et „meie Issanda Jeesuse Kristuse tahe on ainult üks, (unam voluntatem fatemur), kuna meie inimloomus on jumaliku poolt üle võetud“, ja nõudis Sophronioselt sel teemal vaikimist. Kirjavahetus Sergiose ja Honoriuse vahel on säilinud VI Kirikukogu aktides (Mansi, Sacrorum conciliorum nova et amplissima collectio, vol. XI, col. 529–554) ja selle avaldas ladina, kreeka ja prantsuse keeles Arthur Loth (La cause d’Honorius. Documents originaux avec traduction, notes et conclusion, Victor Palmé, Paris, 1870) ning kreeka ja saksa keeles Georg Kreuzer (Die Honoriusfrage im Mittelalter und in der Neuzeit, Anton Hiersemann, Stuttgart, 1975).

Honorius I (625-638) mõisteti 42 aastat pärast tema surma hereetikuna hukka

Varustatud paavsti toetusega avaldas Heraclius aastal 638 Ekthesiseks (esitlus) nimetatud doktrinaalse  kirja, mille alusel ta kuulutas uue teooria Jeesuse ainsast jumalikust tahtest ametlikuks religioosseks seisukohaks. Monoteletism võis Bütsantsis pühitseda triumfi ligi 40 aasta vältel. Selle aja jooksul oli munk Maximus, nimetatud Usutunnistajaks, üks katoliku usu kõige tulisemaid kaitsjaid. Ta võttis 649 osa ühest sinodist, mille paavst Martinus I (649-655) kutsus kokku Lateraani basiilikasse, et hukka mõista monoteletism. Nii paavst kui ka Maximus mõisteti väljasaatmisele pagulusse. Kuna Maximus Usutunnistaja keeldus alla kirjutamast monoteletistlikule õpetuslausele, lõigati tal keel ära ja raiuti maha parem käsi.

Sophroniost, Maximust ja Martinus I-t austab nüüd Kirik nende meelekindla vastuseisu tõttu monoteletismi hereesiale pühakutena.

Katoliku usk taastati lõpuks kolmandal Konstantinoopoli Kirikukogul, mis on kuues oikumeeniline kirikukogu ja mis avati 7. novembril 680 keiser Constantinus VI  ja uue paavsti Agatho (678-681) esindajate juuresolekul. Kirikukogu mõistis hukka monoteletismi ja seadis kirikuvande alla kõik need, kes seda hereesiat olid toetanud või soodustanud, kaasa arvatud paavst Honoriuse, kes oli juba mitu aastakümmet surnud.

XIII istungijärgul, mis toimus 28. märtsil 681, kuulutasid kirikukogu isad Konstantinoopoli patriarhi Sergios I  ja tema ametijärglased Pyrrhose, Paulus II ja Petrose, samuti Aleksandria patriarhi Kyros I ning Pharani piiskopi Theodoruse ekskommunitseerituteks:

„Endise paavsti Honoriuse vanast Roomast me tõukame Jumala pühast Kirikust välja ja seame ta kirikuvande alla, kuna me tegime kindlaks, et oma kirjades, mis ta oli saatnud Sergiosele, järgis ta kõiges tema kavatsusi ja kinnitas tema jumalatuid õpetusi“ (Kreuzer, Die Honoriusfrage, lk 89j.).

9. augustil 681, XVI istungijärgu lõpus, kinnitati kirikuvandeid kõikide hereetikute ja hereesia toetajate, kaasa arvatud Honoriuse vastu:

Sergio haeretico anathema, Cyro haeretico anathema, Honorio haeretico anathema, Pyrro, haeretico anathema – Hereetik Sergiosele needus, hereetik Cyriosele needus, hereetik Honoriusele needus, hereetik Pyrrhosele needus” (Mansi, XI, col. 622).

16. septembril 681, XVIII istungijärgul vastuvõetud dogmaatilises dekreedis seisab:

„Kuna see ei püsinud tegevuseta, kes algusest peale oli pettuse põhjustaja ning kes mao kaudu juhtis mürgise surma inimloomusesse ning kes ka nüüd leidis sobivad vahendid oma tahtele: me mõtleme Theodorust, kes oli Pharani piiskop; Sergiost, Pyrrhost, Paulust ja Petrost, kes olid selle keiserliku linna ülemkarjased; ning ka Honoriust, kes oli Vana-Rooma paavst; […] Kui ta oli sobivad vahendid leidnud, ei jätnud ta ellu viimast kava, et nende läbi Kiriku ihus eksituse skandaali levitada; ning ta külvas õigeuskliku rahva seas hereesiat ühest tahtest ja ühest tegevusest ühe Püha Kolmainsuse isiku, Kristuse, meie tõelise Jumala mõlemas loomuses. See hereesia seisab kooskõlas jumalateotajate Apollinarise, Severuse ja Themistiuse absurdse ebausuga“ (Mansi, XI, col. 636-637).

174 kirikukoguisa ning keisri poolt allkirjastatud Kirikukogu autentsed aktid saadeti kõigile viiele patriarhitoolile, neist esimesena Rooma. Kuna püha Agathos oli 10. jaanuaril 681 surnud, ratifitseeriti Kirikukogu aktid alles pärast 19 kuud kestnud sedisvakantsi Agathose ametijärglase Leo II (682-683) poolt. Oma 7. mail 683 dateeritud kirjas keiser Constantinus VI-le kirjutas paavst:

„Me paneme kirikuvande alla uue hereesia leiutajad, need on Theodoruse Pharanist, Cyrose Aleksandriast, Sergiose, Pyrrhose, Paulose ja Petrose Konstantinoopolist ning ka Honoriuse, kes pole püüdnud hoida seda Apostellikku Kirikut hoida puhtana apostelliku Pärimuse õpetuses, vaid kes hukkamõistetava reetmise läbi lubas, et see puutumata Kirik rüvetatud sai“ (Mansi, XI, col. 733).

Selsamal aastal käskis paavst Leo II tõlkida Kirikukogu aktid ladina keelde, neile kõikidel Lääne piiskoppidel alla kirjutada ning hoida neid Roomas Peetruse haua juures. Nagu rõhutas tuntud ajaloolane, jesuiit Hartmann Grisar, „taheti seeläbi tagada kuuenda Kirikukogu üleüldine tunnustamine Läänes, mis samuti, niipalju kui on teada, ilma raskusteta ka toimus“ (Analecta romana, Desclée, Roma, 1899, lk 406-407).

Honoriuse hukkamõistmist kinnitasid ka Leo II ametijärglased, nagu seda tunnistavad Liber diurnus romanorum Pontificum ning seitsmes (787) ja kaheksas (869-870) kirikukogu (C.J. Hefele, Histoire des Conciles, Letouzey et Ane, Paris, 1909, vol. III, lk 520-521).

Asjaolu, et üks Rooma paavst mõisteti süüdi hereesias, on valmistanud hilisematele Kiriku esindajatele mõningaid raskusi. Isa Amann peab väidet, mille esitas kardinal Baronius, et kuuenda kirikukogu akte on hiljem muudetud,  ajalooliselt põhjendamatuks, kuna Rooma paavsti legaadid osalesid kirikukogul. On raske ette kujutada, et neid oleks võidud petta või et nad nii olulisel ja tundlikul teemal nagu seda on ühe Rooma paavsti süüdimõistmine hereesias, oleksid võinud Rooma saata ebatäpset teavet. Muud teoloogid, nagu näiteks püha Robert Bellarminus, ignoreerisid Honoriuse maine päästmiseks selgesõnalisi eksimusi tema kirjades. Amann rõhutab selles kontekstis, et sellised püüdlused tekitavad palju suurema probleemi kui seda on see, mida nad sedaviisi lahendada üritavad – nimelt küsimuse paavsti eesistumisel nõu pidava kirikukogu aktide eksimatuse küsimuse. Nimelt juhul, kui Honorius ei oleks langenud hereesiasse, oleksid pidanud eksima need paavstid ja kirikukogud, kes on ta hukka mõistnud. Kuuenda Kirikukogu aktid, mis on heaks kiidetud paavsti poolt ja vastu võetud ülemaailmse Kiriku poolt, omavad palju tugevamat definitiivset kaalu kui on Honoriuse kirjal Sergiosele. Et päästa eksimatuse dogma, on parem tunnistada hereetilise paavsti ajaloolise esinemise võimalust kui astuda Rooma paavsti poolt ratifitseeritud Kirikukogu dogmaatiliste definitsioonide ja anateemide vastu. See on üleüldine õpetus, et ühe autori kirjutiste hukkamõistmine on eksimatu siis, kui see eksimus viitega hereesiale on pandud anateemi alla, samas kui korraline Kiriku Õpetusamet ei pruugi alati tingimata eksimatu olla.

Esimese Vatikani Kirikukogu ajal tegeles teoloogiline toimkond käsitletud probleemiga ja esitas hulga üldist laadi reegleid, mille rakendamine omab kehtivust mitte ainult Honoriuse küsimuse, vaid kogu mineviku, oleviku või tuleviku probleemide suhtes. Sellest ei piisa, et paavst väljendub mingis usu või üleilmse Kiriku tavade küsimuses. Hädavajalik on, et Rooma paavsti dekreet oleks koostatud sedamoodi, et sellest nähtub, et on tegemist piduliku ja definitiivse otsusega ja mis kannab kavatsust, et kõik ustavad seda uskuma peavad (Mansi, LII, col. 1204-1232). Seega on olemas ka paavsti korralise Õpetusameti akte, mis ei ole eksimatud, kuna neil puudub hädavajalikud definitiivne iseloom: quod ad formam seu modum attinet – “mis puutub vormi või viisi”.

Paavst Honorius kirjadel patriarh Sergiosele puuduvad need omadused. Nad on kahtlemata Õpetusameti, korralise Õpetusameti aktid, mis ei ole eksimatu ning mille aktides võib seetõttu leiduda vigu ja erandjuhtudel isegi hereetilisi formuleeringuid. Paavst võib langeda hereesiasse, kuid mitte kunagi ei saa ta kuulutada hereesiat ex cathedra. Paavst Honoriuse puhul, nagu patristika spetsialist benediktiin Dom John Chapman OSB märkis, ei saa väita, et ta oleks tahtnud formuleerida definitiivset ja siduvat otsust ex cathedra:

„Honorius oli ekslik, ta eksis ja oli hereetik, kuna ta ei kuulutanud autoriteediga, nagu ta oleks pidanud tegema, Rooma Kiriku Peetruse traditsiooni.“ („Honorius was fallible, was wrong, was a heretic, precisely because he did not, as he should have done, declare authoritatively the Petrine tradition of the Roman Church”) (The Condemnation of Pope Honorius, 1907, Reprint Forgotten Books, London 2013, lk. 110).

Tema kirjad Sergiosele ei kuuluta mingit anateemi (kirikuvannet) ja ei vasta eksimatuse dogma tingimustele. Esimese Vatikani Kirikukogu poolt välja kuulutatud eksimatuse dogma jääb erinevalt protestantide ja gallikanistide arvamusest puutumata. Kui Honorius langes kirikuvande alla, siis sellepärast, nagu selgitas paavst Hadrianus II 869 toimunud Rooma sinodil, „kuna teda süüdistati hereesias, mis on ainus põhjus, mille puhul on alluvatel seadusekohane seista vastu oma ülemustele ja lükata tagasi nende väärastunud meelelaad“ (Mansi, XVI, col. 126).

Sellele toetudes võttis suur teoloog, dominikaan Melchior Cano OP, pärast seda kui ta oli Honoriuse küsimust põhjalikult uurinud, kindla õpetuse järgmisel viisil kokku:

„Seda ei saa eitada, et paavst võib olla hereetik, kuna selle kohta võib tuua üks või kaks näidet. Aga et paavst mingis usu küsimuses midagi usu vastaselt dogmaatiliselt defineerinud oleks, seda ei saa isegi ühelainsal juhtumil tõestada“  (De Locis theologicis, l. VI, tõlge hispaania keelde, BAC, Madrid 2006, lk 409).

* Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

Tõlge saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pilt: Corrispondenza Romana

Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

 

Lisa kommentaar