Isa Ivo Õunpuu

Esimene religioonidevaheline kohtumine Assisis maailmarahu heaks 1986. a.

 

 

I

ETTEKANDE TEEMA MÄÄRATLUS:

MIS ON OIKUMENISM JA

OIKUMEENILINE LIIKUMINE

 

I.1. Sissejuhatus. Katse defineerida kaasaegset oikumenismi

 

Sissejuhatuseks tuleb määratleda see, mida me käsitleme. Selleks on oikumenism ja oikumeeniline liikumine1 tema kaasaegsel, praktilisel, katoliku Kirikus ja kirikute ning maailmareligioonide vahel kaasajal harrastatud üldlevinud kujul. On võimalik ja on olemas ka teistsugune oikumenism ja oikumeeniline liikumine, mis on täielikult kooskõlas ilmutatud usuga ning mida meie järgnev kriitika ei puuduta. Selle oikumenismi olemus kajastub näiteks mõistes oikumeeniline kirikukogu, tema eesmärgid kattuvad aga suuresti katoliku misjoniga, olles lihtsalt identne püüdlusega suurema ja täiuslikuma katoolsuse poole, püüdlusega hereetikute ja skismaatikute taasühendamiseks Kirikuga ning uskmatute pööramiseks katoliku usku. Selle katoliku Kiriku tavalise ja loomupärase tegevuse tähistamiseks pole aga kunagi kasutatud mõistet oikumenism, vaid hoopis teisi mõisteid. Nii et tegelikkuses kajastuvad sõnad oikumenism ja oikumeeniline liikumine ikkagi kaasajal levinud praktilises oikumenismis. Iseenesest õiget asja tähistava korrektse mõiste diskrediteerimise pärast tuleks seda kaasaegset oikumenismi nimetada tegelikult hoopis liba-oikumenismiks.2 Sellest liba-oikumenismist me järgnevalt oikumenismi nime all räägimegi.

Kaasaegse oikumenismi definitsiooni on raske ja peaaegu võimatu anda, sest see on niivõrd vastuoluline, ilma selgete õpetuslike alusteta, sisemise ühtsuseta ja pidevas muutumises olev nähtus. Meil on võimalik välja tuua ainult enamiku või tooniandvate oikumenistide eesmärgid ning ideoloogilised põhialused.

Esmalt tuleb eristada oikumenismi: a) kitsamas ehk kõiki kristlasi haaravas ja b) laiemas ehk kõiki religioone ja religioosseid inimesi ning lausa kõiki hea tahtega inimesi hõlmavas mõttes. Saksakeelse terminoloogia alusel kasutaksin ma edaspidi eestikeelse tähistusena mõisteid väike ja suur oikumenism.

1. Oikumenism kitsamas mõttes ehk väike oikumenism haarab kristlikke kirikuid ja usuühinguid, olles liikumine kõigi kristlaste esialgse ühtsuse taastamiseks (mis väidetavalt olevat algkristluse aegadel eksisteerinud) Jeesus Kristuse ülempreesterlikus palves (“Et kõik oleksid üks” – J 17,21) väljendatud tahte alusel. Seda ühtsust loodetakse saavutada erinevate kristlike kirikute “usulisi eripärasid” (s.t hereesiaid) ja institutsioonilist iseseisvust (skismat ehk kirikulõhet) säilitades, ühisest Kristuse tunnistamisest ja armastusest tuleneva, mingi kõrgeima ja lähemalt defineerimata vaimse ühtsuse raames. Selle oikumenismi juhtivaks institutsiooniks on Kirikute Maailmanõukogu, kus juhtohjad on enese kätte haaranud katoliku Kirik.

2. Oikumenism laiemas mõttes ehk suur oikumenism haarab kõiki religioone, religioosseid ja filosoofilisi maailmavaateid ning isegi kõiki “hea tahtega inimesi” (humaniste, marksiste, vabamüürlasi, ateiste), olles samane nn religioonidevahelise dialoogi ja Kiriku ning vabamüürluse, marksismi, ateismi jt maailmavaateliste voolude vahel peetavate “dialoogide” summaga. Suure oikumenismi sagedamini ja selgeimalt väljendatud eesmärkideks on:
   • religioonidevahelise sallimatuse ja vaenu likvideerimine;
   • üleüldise teadlikkuse kujundamine inimkonna vaimsest ühtsusest (religioossetest eripäradest hoolimata, sest just pluralismis too ühtsus väljenduvatki);
   • panus “ülemaailmse rahu” ja “inimväärsema tuleviku-ühiskonna” ehitamisse;
   • maailma religioonide ja religioossete maailmavaadete koondamine ja ühendamine mingi ühtse humanistliku katusideoloogia ning ühise institutsiooni (“religioonide parlamendi”) juhtimise alla.

Suur oikumenism on oma ulatust, olemust, praktilisi eesmärke ja meetodeid kõige ilmekamalt ja mitmekesisemalt demonstreerinud nn religioonidevahelistel palvepäevadel ülemaailmse rahu heaks (korraldatud esimest korda 1986. aastal Assisis ja sealt alates  katoliku Kiriku hierarhia eestvedamisel regulaarselt erinevates paikades, 2000. aastal näiteks Roomas Vatikanis, Püha Peetruse basiilika esisel väljakul). Suurel oikumenismil puudub veel ülemaailmne katusorganisatsioon, kuid selle väljakujundamine UNESCO ja ÜRO organisatsioonide alusel juba toimub.  Suure oikumenismi  olemus ja eesmärgid on paljuski kattuvad või vähemalt sarnased New Age’iks nimetatava mitmepalgelise liikumisega ning New Age’i tegelased, rituaalid ja sümboolika mängivad paljudel suure oikumenismi raamesse kuuluvatel kohtumistel küllalt olulist rolli.

 

I.2. Vatikani II Kirikukogu järgse katoliku modernistide liba-oikumenismi põhimõtted

 

1. Väidetakse, et kunagi, Kiriku alguspäevil, olevat eksisteerinud kõigi kristlaste ühtsus, mis on hiljem hereesiate ja skismade (kirikulõhede) tagajärjel kaduma läinud. Eksisteerib vaid kristlaste osaline ja mittetäiuslik osadusühtsus (Kommunioon) ühiste usutõdede ja Kristuse kui Lunastaja ning Päästja tunnistamise alusel. Kristlasi haarava oikumenismi puhul olevat siis tegemist alguses eksisteerinud, kuid praeguseks kadunud täieliku ühtsuse taastamisega.3 Kui ka räägitakse mingist ühtsest Kristuse Kirikust, siis sellisest, mis tuleb alles luua, mitte aga sellisest, mis juba eksisteerib ja millesse tuleb astuda, millega tuleb ühineda.4

2. Selle selgelt määratlemata täieliku ühtsuse “tões ja armastuses” taotlemisel aga ei nõuta kunagi ega kusagil konkreetset ja selgelt määratletavat ühtsust katoliku usu tervikliku ja jagamatu tunnistamise ning institutsioonilise ühtsuse (üks Kirik ühe nähtava pea juhtimise all) alusel.5 Vastupidi, seda “täielikku ühtsust” peetakse mingil lähemalt kirjeldamata viisil (väidetakse ainult, et see ilmneb “ühtsusena kristlikus vennaarmastuses”) teostatavaks ka erinevate kristlaste poolt nende eriuskumuste (hereesiate) säilitamise ning Rooma paavsti õpetusliku ja distsiplinaarse autoriteedi mittetunnistamise korral.6 Sellise ühtsuse teoloogiliseks õigustamiseks on välja mõeldud osadusühtsuse jagatavuse (osalise ja täieliku Kommuniooni), tõdede hierarhia ning (üleloomuliku ehk teoloogilise) usu jagatavuse teooriad.

3. See ühtsus, mille olemuslikud tingimused on määratlemata, peab haarama kõiki kristlasi.7 Veel enam, mingit laadi vaimne ühtsus olevat hoolimata reaalsetest lõhedest juba olemas ka kõigi kristlike ja mittekristlike religioonide vahel ning see peab tulevikus veelgi kasvama.8

4. Kirikulõhes olevate kristlaste pööramine katoliku usku või isegi nende katoolse ühtsuse taastamine uniaatluseks ehk Rooma-Katoliku Kiriku ja paavstiga ühenduses olevaks omariituslikuks kirikuks on tunnistatud kõigi kristlaste oikumeeniliste eesmärkidega vastuolus olevaks proselütismiks9. Sellest “proselütismist” ehk katoliku misjonist loobumist nõuavad katoliku piiskoppidelt ja preestritelt katoliku Kiriku kõrged ametikandjad nüüd juba ametlike dokumentide tasemel.10

5. Sedasama, ehkki veel ametlikes dokumentides kajastamata nõuet väljendavad mõjukad katoliku tippoikumenistid ka seoses suure oikumenismi ehk mittekristlike religioonidega. Katoliku Kiriku tegevus mittekristlaste suhtes peab väljenduma selles, et aidata neil saada paremateks muhameedlasteks, budistideks, animistideks11 ning kaasata neid kõiki inimväärsema ning rahumeelsema tulevikuühiskonna ehitamisele. See tähendab lihtsalt loobumist katoliku Kirikule olemuslikult omasest ja Jeesus Kristuse enese käsul rajanevast (Mk 16,15–16; Mt 28,18–19) katoliku misjonist ning selle asendamist vabamüürlasliku kõigi inimeste naturaalse vendluse ja maapealse paradiisi ehitamise humanistliku utoopiaga.12

6. Erinevate ja üksteisele vastandlikke tõdesid kuulutavate religioonide pluralism olevat oikumenistide väitel positiivsel viisil Jumala loomisplaani kohane. Enamgi veel, väidetakse, et kõik religioonid on ühesugust jumalik-inimlikku päritolu, et üks ja seesama Jumal olevat inspireerinud nii Kristust, Muhamedi kui ka Buddhat, esimest vahest ainult täiuslikumal ja täielikumal määral kui ülejäänuid.13 Kristlus erinevat teistest religioonidest ainult oma kõrgema “kvaliteediklassi”, mitte aga päritolu ja olemuse poolest. See tähendab Jeesus Kristuse jumaliku olemuse vähemalt kaudselt eitamist, rääkimata sellest, et Jumalast (kuivõrd oikumenistid üldse usuvad inimesest erinevat ja sõltumatut Jumalat) tehakse skisofreenik, kes ilmutab inimestele oma autoriteediga risti vastukäivaid asju.

7. Nii Vatikani II Kirikukogu järgse katoliku Kiriku kui ka kõigi kristlaste ja kõigi religioossete ning hea tahtega inimeste ühtsuse saavutamisele suunatud oikumenistlikud pingutused peavad teenima “inimväärsema ja inimlikuma” elu, ülemaailmse rahu, heaolu ning muude ilusate humanistlike eesmärkide saavutamist.14

8. Kõik religioonid, ka kristlus oma erinevates vormides, väljendavat ainult suhtelisi tõdesid Jumala, maailma ja inimeste kohta. Täis tõde Jumala kohta on inimestele kättesaamatu. Seepärast ei tohi ükski religioon, kaasa arvatud katoliku religioon, pretendeerida absoluutse ja universaalse tõe tundmisele ja omamisele. Tõde väljenduvat kõigis religioonides, mitte üheski aga lõplikult ja täiuslikult. Need agnostilised, Jumala üleloomulikku Ilmutust võimatuks kuulutavad väited on kaasaegse oikumenistide konsensuse aluseks.

Vaatame siis järgnevalt, kas ja kuidas ülalpool kirjeldatud suur ja väike oikumenism vastab:

1. terve mõistuse ja loogika seadustele;
2. maailma religioonide ajaloos ja iseloomus väljenduvatele suunitlustele – ajalugu on iga utoopia parim ümberlükkaja (“praktika on teooria tõestaja (või ümberlükkaja)”, ütlevad selle kohta “vennad” marksistid);
3. religiooni olemusele ja eesmärkidele, mis tulenevad inimese kui Jumala loodud olendi seisundist Jumala ja Looja ees;
4. Jumala enese poolt inimestele antud üleloomulikule Ilmutusele Vanas ja Uues Testamendis.

 

II

LIBA-OIKUMENISMI PÕHIMÕTETE

VASTUOLU TERVE MÕISTUSEGA

 

II.1. Väike oikumenism

 

Väike oikumenism seab oma sihiks kõigi kristlaste ühtsuse, taotlemata aga sealjuures ei ühtsust usus ega ka kiriklikku ühtsust ühes Kirikus, ühe nähtava kirikupea all. Räägitakse ainult mingist ühtsusest “kõigi kristlaste vennalikus armastuses”, “kõiki kristlasi ühendavas Kristuse tunnistamises”, “usutunnistuste pluralismis väljenduvast ühtsusest” jne. Kui sihiks seataksegi kiriklik ühtsus, siis kuskil ebamäärases tulevikus, autonoomsete ja oma uskumuslikke eripärasid säilitavate (s.t hereesias püsivate) kirikute lõdva konföderatsioonina, milles paavstil (või kuidas seda kirikute liidu presidenti ka nimetada) oleks ilma distsiplinaarse ja õpetusliku autoriteedita ainult eesistuja puhtformaalne roll.

Puht sotsioloogilisest lähenemisnurgast vaadatuna vajab iga ühiskondlik institutsioon või organisatsioon edukaks tegevuseks ideede (vaadete) ja eesmärkide laiaulatuslikku ühtsust, seda vähemalt elualal, kus ta tegutseb. Samuti vajab ta liikmete seas organisatsioonilist ühtsust distsiplinaarset autoriteeti omava juhtkonna ühtse juhtimise all, üldise kuulekuse alusel juhtkonna kehtestatud õiguslikele normidele. Koerakasvatajate Klubi liikmeks võivad olla nii kristlased, budistid kui ka ateistid, nii vabariiklased kui ka monarhistid, nii abordipooldajad kui ka selle vastased, kuid kõiges, mis puutub koertesse ja koerte kasvatamisse, peavad nad olema suures osas ühel nõul, vastasel juhul on vältimatu mitme sõltumatu koeraklubi loomine, või näiteks Koerakasvatajate Klubi ideelist ühtsust lõhkuvate kassikasvatajate “skismaatilise” grupi väljaheitmine klubi liikmeskonnast. Kui aga edukaks tegevuseks hädavajalik vaadete ja eesmärkide ühtsus puudub (või on see kaduma läinud), siis peab organisatsiooni juhtkond selle ühtsuse kindlustama kas väliste sunnivahenditega, kõiki erimeelsusi vägivaldselt maha surudes, või kui tal sunnivahendid puuduvad, siis peab ta leidma organisatsiooni olemasolu ja juhtkonna võimu õigustuseks teised, asendavad ideed ja eesmärgid, mille suhtes näib ühtsust olevat kergem saavutada, selgitades iseendale ja veendes oma liikmeid, et ühtsus küsimustes, mis olid selle organisatsiooni jaoks kunagi olemuslikud, pole enam hädavajalik ja oluline. Mõistlikuks alternatiiviks on muidugi ka olemasolu mõtte ja eesmärkide ühtsuse kaotanud organisatsiooni laialiminek. Kõik see on täiel määral kohaldatav ka oikumenismi harrastavate kristlike kirikute kohta.

Nüüd aga on Kirikute Maailmanõukogusse kuuluvad kristlikud kirikud ühtsed praktiliselt ainult selles, et nad tunnistavad mingil moel ja määral oma tegevuses ja õpetuses oluliseks Jeesus Kristuse nimelist isikut ja Tema õpetust. Isegi apostlik usutunnistus ei saa nende kõigi puhul olla ühtsuse usaldusväärseks ja üheselt mõistetavaks aluseks, välja arvatud juhul, kui lubatakse selle suhteliselt vaba sümbolistlikku tõlgendamist. Mida aga too Kristus tegelikult õpetas ja oma tunnistajatelt nõudis ja nõuab, selle suhtes valitsevad ületamatud ja tasandamatud erimeelsused ning vasturääkivused, alates Kiriku olemusest ja eesmärkidest ning lõpetades Kristuse enese isikuga.15 Kui neil kirikutel aga puudub ühtsus küsimustes, mis kätkevad usku Kristuse õpetusse ning kui nad erimeelsuste juurde jäädes ei tahagi seda ühtsust saavutada, siis tähendab see ühtsuse puudumist kõige olulisemas, mis puudutab Kiriku olemust ja eesmärke. On ju kristlik Kirik (täpsustamata, milline) kõigile kristlastele ning isegi mittekristlastele ühemõtteliselt vastuvõetava, kõige üldisema ja neutraalsema definitsiooni kohaselt “Kristusesse ja tema õpetusse uskuvate inimeste ühendus”.16

Kui Kristus aga on konkreetne ajalooline isik, kes on jätnud oma jüngritele konkreetse õpetuse ja asutanud konkreetse Kiriku, siis tähendab Temasse uskumine ka kõige selle uskumist, mida Ta tõepoolest on teinud, õpetanud ning oma eluajal tulevaste jüngrite jaoks sisse seadnud. Kes ajaloolisest Kristusest, Tema õpetusest ja tahtest ei hooli, vaid valib ja tõlgendab usutõdesid oma suva kohaselt, sel pole ka usku, vaid puhtinimliku päritolu ja iseloomuga veendumused Kristuse kohta; Kristus aga, kellesse ta arvab end uskuvat, pole mitte konkreetne ajalooline isik ega tõene Jumal, vaid tema enese mõistuse, fantaasia ja religioossete vajaduste poolt loodud kujutluspilt Kristusest.

Sellisel suvalisel, jagataval ja vabalt tõlgendataval viisil mõistetud “usk” oleks õigustatud ainult ühel juhul – kui ajaloolist Kristust tõepoolest poleks olemas olnud, kui too poleks endast mingit konkreetset õpetust maha jätnud või kui seda poleks võimalik kindlalt tuvastada. Sellisel juhul ei saaks usu objektiks olev Kristus tõepoolest olla ei midagi muud kui ainult inimese enese mõistuse vili. Siis puuduksid ka igasugused objektiivsed alused väitmaks, et ühe kristliku kiriku (ja mitte ainult iga kiriku, vaid iga üksiku kristlase isiklik!) Kristus ja usk on teise kiriku (kristlase) Kristusest ja usust tõesem, täielikum ja parem. Siis oleks niipalju “uske”, kuipalju usklikke. Sel juhul oleks pluralism absoluutne ja paratamatu ning iseenesest õigustatud lihtsalt inimeste, nende mõistuse, fantaasia ja religioossete vajaduste erinevusega; iga väline sund aga uskumuste ühtlustamisele (paavsti ja kirikukogu poolt autoritaarselt väljakuulutatavate dogmade näol) oleks vägivald isiklike veendumuste ja südametunnistuse kui religiooni ainsa allika kallal. Mismoodi sellise pluralismi puhul üldse mingist ühtsusest saab rääkida, jääb lihtsate põhimõistete ühemõttelisuse mõistetavusega (ehk tõe objektiivse iseloomuga) harjunud inimesele seletamatuks.

Nagu me hiljem põgusalt näitame, peitubki kaasaegse liba-oikumenismi esmaallikas sellises reaalset Jumalat ja objektiivset tõde täielikult eitavas subjektivismis ja immanentismis, mis hävitavad objektiivse tõe kriteeriumid ja koos sellega ka igasuguse muu aluse tõeliseks, st vaimseks ühtsuseks, mis ei rajaneks ideoloogilisel manipulatsioonil ja vägivallal.

Kirikute Maailmanõukogusse kuuluvate kirikute juhtkonnad eitavad pea üksmeelselt ka igasugust distsiplinaarset ja institutsioonilist ühtsust ning ühtset juhtimist. Seda isegi modernistide 5. kolonni poolt vallutatud katoliku Kirikus oikumenistide esitatava ettepaneku näol muuta paavsti amet puhtformaalseks, kristlike kirikute liidu “eesistuja” (presidendi) ametiks, mil ei ole õpetuslikult ja distsiplinaarselt siduvat autoriteeti.

Seega puudub Kirikute Maailmanõukogusse koondunud ja selle raames oikumeenilist liikumist harrastavate kirikute puhul igasugune usuliste veendumuste ühtsus kui ühe usuorganisatsiooni ühtsuseks sotsioloogiliselt hädavajalik alus. Selle saavutamist ei seata ka eesmärgiks. Kui sellest hoolimata tahetakse organisatsioonilist ühtsust, tuleb ühtse usu asemel leida kristlike kirikute liidule teised pseudoeesmärgid – näiteks igasugused humanitaarpoliitilised, “maailmarahu”, “inimõiguste”, “heaolu” jms utoopiad, mille ühendav jõud peitub üldsõnalises ja sisuliselt määratlemata paatoslikkuses – seda niikaua kuni pole ilmsiks saanud nende utoopiate praktiline teostamatus.

Sellisel juhul jääb väikese oikumenismi eesmärgiks seatud kõigi kristlaste kui Kristusesse uskujate ühtsus tühjaks sõnakõlksuks, paljaks formaalsuseks, millel pole mingit reaalset katet ei Jumala poolt loodud maailma tegelikkuses kehtivates seaduspärades ega ka oikumenistide tegudes, sest loobudes usulise, distsiplinaarse ja institutsioonilise ühtsuse kui eesmärgi saavutamisest, loobuvad nad ka ainsa võimaliku vundamendi ehitamisest ühe usuorganisatsiooni tõelisele, sisemisele ja püsivale ühtsusele.

 

II.2. Suur oikumenism

 

See, mis on öeldud väikse oikumenismi kohta, kehtib veelgi tugevamalt suure oikumenismi kohta. Kui kristlaste puhul saab rääkida veel mingist minimaalsestki uskumuste ühisosast Jeesus Kristuse tunnistamise ja apostliku usutunnistuse alusel, siis suure oikumenismi subjektiks olevate religioonide puhul on see võimatu.

1. Erinevate religioonide vahel puudub veendumuste ühtsus religiooni põhiobjekti – Jumala – suhtes ning samuti moraalipõhimõtetes:

• Kuidas lepitada kristlust, mis oma põhivooludes on rajatud uskumusele (dogmale), et Jeesus Kristus, Jumala inimeseks saanud Poeg, on kõigi inimeste Lunastaja ja Päästja, kaasaegse judaismiga, mis seda eitab ja kristluse kui oma põhivaenlase vastu fanaatiliselt võitleb? Kuidas saavutada nende vahel ühtsust, ilma et üks või mõlemad religioonid loobuksid oma identiteeti määravatest põhialustest?

• Kuidas lepitada kristlust, judaismi ja islamit kui selgelt monoteistlikke religioone hinduismi ja teiste polüteistlike religioonidega? Kuidas on võimalik lepitada väidet, et on üksainus Jumal väitega, et on palju erinevaid jumalaid? Mitme jumala olemasolus peaks kokku leppima, et saavutada ühtsust kõigi monoteistlike ja polüteistlike religioonide vahel?

• Kuidas lepitada isikulist Jumalat (isikulisi jumalaid) tunnistavaid religioone jumala mõistet mittetunnistavate religioonidega nagu budism ja taoism, kui viimaseid üldse religioonideks pidada? Kuidas on võimalik ühtsus väidete vahel Jumal on ning Jumalat ei ole (on ainult isikupäratu kosmiline kord)?

• Kuidas on võimalik lepitada väiteid inimese surematu hinge ainulaadsusest, surmajärgsest vastutusest ja tasust või karistusest väidetega näiteks hingede reinkarnatsiooniahelast või lahustumisest isikupäratus nirvaanas? Tunnistagem, et tegemist pole inimese jaoks just teisejärguliste küsimustega.

• Siia lisanduvad veel vastuolud fundamentaalsete moraalipõhimõtete vallas, millest soovkujutlustes elavad oikumenistid meelsasti mööda vaatavad, sonides kõigi religioonide ühistest moraalsetest väärtustest. Kuidas on võimalik omavahel lepitada kõiki inimesi haaravat kristlikku ligimesearmastust talmudistliku judaismi väitega, et mittejuudid pole inimesed, vaid on võrdsustatud lojustega17, kelle tapmine pole patt; samuti islami püha ususõja põhimõttega, mille alusel kõik mittemuhameedlased tuleb kas islamisse pöörata või maha tappa? Religioonivabaduse ja oikumenismi aluseks oleva relativismi ja subjektivismi seisukohalt poleks näiteks mingit alust lülitada oikumeeniliselt ühtsetest religioonidest välja rituaalseid inimohvreid praktiseerivad religioonid.

Näiteid kompromissi välistavatest ületamatutest vastuoludest erinevate religioonide põhiuskumuste ja praktikate vahel võib tuua veel kümneid ja sadu. Institutsioonilisest ühtsusest sellisel alusel rääkida on mõttetu.

2. Õpetuslike vasturääkivuste tõttu elementaarsetes küsimustes puudub ka igasugune reaalne alus organisatsioonilise ühtsuse saavutamiseks. Erinevad religioonid toovad oma ületamatud õpetuslikud vastuolud ning huvid ühendatud maailmareligioonide katusorganisatsiooni paratamatult kaasa. Ühiste humanitaarsete ja poliitiliste eesmärkide (niipalju kui neid üldse on ja kuivõrd need on realistlikud) saavutamiseks aga pole tarvis luua religioosset superorganisatsiooni, vaid piisab poliitilistest, kultuurilistest jms ühendustest.

3. Liba-oikumenismi aluseks oleva relativismi ja subjektivismi vastu räägib praktiliselt ka terve maailma religiooniajalugu.

Iga religioon pretendeerib tõele inimesele üliolulistes, lausa tähtsaimates küsimustes, sõltumatult sellest, kas ta selle tõeni tegelikult jõuab või mitte. Tõde aga on paratamatult ainult üks ja sama paratamatult on ta olemuslikult sallimatu kõigi valede ja eksituste suhtes, mida on tuhandeid. Tõe absoluutsus on lihtsalt maailma ja maailma tunnetava, tõe poole püüdleva inimese tunnetuse loomuses. Kui religioon ei pretendeeriks absoluutse tõe väljendamisele ja poleks sallimatu teistsuguste religioossete veendumuste suhtes, kui ta poleks misjonlik, siis tähendaks see, et  religiooni objekt ja eesmärk ei ole tähtsad, mis tingiks paratamatult religioosse loiduse ja ükskõiksuse. Erandiks pole isegi budism, mis õpetab nihilistlikku relativismi ja subjektivismi ning kaitseb seda kui ainsat absoluutset dogmat. Religioosne relativism, religioosne tolerants ja religioonivabadus ülemaailmse oikumenistliku sünkretismi raames väljendavad ja levitavad tegelikult ainult ülemaailmset religioosset leigust ja ükskõiksust ning tähendavad selle religiooni paratamatut dekadentsi ja väljasuremist, mille esindajad on sellest haigusest haaratud. See ei tähenda aga muidugi seda, et religioonidevahelise paratamatu konkurentsi niisama paratamatuks ja ainuvõimalikuks meetodiks oleksid ususõjad. Vähemalt kristlus on sageli tõestanud üleolekut teistest religioonidest, olles võitja asemel hoopis kaotatu ja jälitatu seisundis. Kuid kahtlemata omavad need ajastud, mil sõda peeti oma usu kaitsmise pärast, olemuslikult märksa kõrgemaid ühiseid väärtusi, kui ajastu, mil sõditakse nafta pärast ja religioosse tõe üle ei viitsita isegi vaielda. Tasakaalukate ja oma religiooni õigsuses kaljukindlalt veendunud, kuid eri religiooni kuuluvate inimeste vahel on aga võimalik ning alati toimunud ka rahumeelne dialoog (mille juures tuleb olulisena rõhutada, et see on dialoog inimeste vahel, mitte aga religioonide või religioossete organisatsioonide vahel).

 

II.3. Järeldus

 

Religioonid pole ühtsed, vaid on omavahel paratamatult vastuolus, nagu on vastuolus ebatäiusliku ja eksliku tunnetusega inimeste väited ja veendumused – ühed õiged, teised läbinisti, kolmandad poolenisti valed ja poolenisti õiged. Kuid arvestagem, et vahetult täie ja tervikliku tõe ees seistes muutub valeks ka ennast kangekaelselt kaitsev kolmveerandtõde. Ühtsuse saavutamine olemuslikult ühitamatu – tõe ja vale (eksituse, ebatäieliku tõe) vahel on utoopia, mis nõuab maailma vägivaldset ümbertegemist utopistide arbitraalsete põhimõtete alusel või uue ja hoopis parema ning täiuslikuma maailma loomist.

Kui väidetakse, et  ühtsus on vajalik “kõigi inimeste omavaheliseks vennalikuks armastuseks” või vähemalt sallivaks rahulikuks koos-elamiseks, ilma et nad üksteist ususõdades maha ei lööks või tuleriidal ei põletaks, siis selleks pole vaja ei Kirikute Maailmanõukogu ega oikumenismi, vaid ei midagi rohkemat kui armastust, sallivust ja rahulikku kooselu erinevatesse kirikutesse kuuluvate ja erinevate usuliste veendumustega kristlaste vahel. Seda elementaarset inimlikku kooselu pole aga tarvis ühtsuseks nimetada, et mitte sattuda tegelikkusega vastuollu. Selleks on vajalik ainult hea tahe, austus teise religiooni kuuluvate inimeste õiglaste huvide, vajaduste ja õiguste vastu ning oskus võimalikke konflikte arukalt ja rahumeelselt lahendada.

Selles aga, et see siiamaani teostunud pole või et see on teostunud ainult väga ebatäiuslikult ning puhuti siin-seal, tuleks utopistlikel oikumenistidel süüdistada mitte katoliku Kiriku dogmaatilist sallimatust, kristlike ja islamifundamentalistide ning kõigi teisi absoluutset tõde tunnistavate inimeste religioosset fanatismi ning “tagurlikkust”, vaid kõigeväelist ja tarka Jumalat, kes on loonud maailma ja inimese lihtsalt sellisena, nagu ta on ja mitte teisiti, s.t mitte nii nagu igale enesekesksele maailmanabale tundub; Jumalat, kes on saatnud kõigi Lunastajana ja Päästjana ainult oma Poja Jeesus Kristuse kuulutama ainult ühte kõigile kohustuslikku tõde inimese elu eesmärgi ja surmale järgnevate vältimatute asjade kohta. Süüdistagu oikumenistid siis Jumalat, kes on andnud inimesele vaba tahte ja moraalsete valikute võimaluse ning lasknud tal langeda pärispattu ning kõigisse isiklikesse pattudesse, millest tuleneb nii moraalse hüve kui ka kurja, nii tõe kui ka vale valik, nii usk kui ka uskmatus, nii usutunnistajate kindlus märtrisurmas kui ka neid tapvate tagakiusajate fanaatiline viha, nii kristlaste ligimesearmastus kõigi inimeste, sealhulgas ka paganate, oma vaenlaste ja tagakiusajate vastu kui ka religioonisõjad, Pärtliöö ja džihhaad. Kui ainus praegu kehtiv reaalne maailmakord oikumenistidele ei meeldi, proovigu nad seda parandada ja luua või kehtestada uus (mida nad ilmselt soovivadki, sest väike ja suur oikumenism sulandub ideoloogilise peavooluna hästi “Uueks Maailmakorraks” nimetatavasse globalistlikusse projekti). Seda, et Uue Maailmakorra oikumenistlik aspekt siiamaani õnnestunud pole, näitab oikumenistide üha ilmsemaks saav jõuetus, nõutus ja segadus kasvõi ülemaailmse islamiterroristide fanatismi suhtes, mis halastamatu järjekindlusega purustab oikumenistide idüllilise soovkujutluse rahumeelsest islamist; või paavst Johannes Paulus II tehtud üleskutse juutidele viimasel oikumeenilisel rahupalvepäeval, et nad andestaksid neile tehtud ülekohtu ning rabide ülikonkreetne vastus sellele, et juutide jaoks pole andestust, vaid seitsmekordne tasumine vaenlastele.

 

III

ÜKSAINUS TÕELINE JUMAL.

MONOTEISM JA POLÜTEISM.

LOOMULIK JA ÜLELOOMULIK JUMALATUNNETUS

 

III.1. Üks tõeline Jumal, monoteism ja polüteism inimese loomupärase jumalatunnetuse kontekstis

 

Ainult ühe tõelise Jumala, kõrgeima ja kõige täiuslikuma olendi, kogu maailma Looja ja Valitseja olemasolu tuleneb inimmõistuse loomulike jõudude abil tunnetatavast korrektsest Jumala mõistest (kontseptsioonist). Jumal on algpõhjuseta iseeneses olelev Olemine, Aristotelese filosoofia kohaselt puhas ja täiuslik Akt, vastandina kõigele juhuslikule, piiratule ja potentsiaalsele. Tõeline Jumal on maailmaväline ja sellest täiesti sõltumatu isikulis-vaimne olemine, millest kui olemise algpõhjusest sõltub fundamentaalselt ja absoluutselt kõik olemasolev. Maailma suhtes transtsendentaalse Ainujumala olemasolu kuulub metafüüsika ja religioonifilosoofia põhitõdede hulka ning kui keegi räägib tõsiselt jumalate paljususest väljaspool religiooniloolist ning mütoloogilis-sümboolset konteksti, siis võib väita, et ta käsitleb Jumala mõiste all teistsugust, märksa ebatäiuslikumat ja madalamat olendit kui seda on Jumal monoteismi religiooniajaloolises ja filosoofilis-teoloogilises kontekstis.

“Jumalad” polüteistlikes usundites – need on personifitseeritud loodusjõud või jumalikustatud inglid (ning deemonid), “jumalad” ebaadekvaatses ja suhtelises mõttes, sest nad on ainult maailmasisesed, oma olemises sõltuvad ja piiratud vaimsed jõud.

Monoteismi kasuks räägib ühemõtteliselt ka maailma rahvaste religioonilugu. On piisav alus väita, et enamik loodusrahvaste religioone on algselt olnud monoteistlikud, tunnistades üht kõrgeimat Jumalat, Jumal Isa koos Talle alluva ja Temast sõltuva alamate vaimude maailmaga. Neist vaimudest ning personifitseeritud loodusjõududest kujunesid rahvaste religioosses teadvuses ajapikku välja madalamad “jumalad”, mis pikapeale jätsid üha enam ja enam varju ühe kõrgeima, maailmavälise ja täiuslikult vaimse Jumala olemasolu. Nii taandus monoteism paljude rahvaste religioosses teadvuses polüteistlike kujutluste ees pea olematuks. Vaimude ja loodusjõudude maailm oli meelelisse maailma vangistatud inimesele märksa lähemal ja konkreetsem kui kauge, nähtamatu ja tunnetamatu Jumal Isa. Polüteismi ei saa religiooniajalooliselt käsitleda millegi muuna kui mandumisena, võrreldes algse ürgmonoteismiga (mille juured ulatuvad kindlasti Aadamale ja Eevale Paradiisis osaks saanud “ürgilmutuseni”). Alles Jumala enese üleloomulik Ilmutus Vanas ja Uues Testamendis ning selle Ilmutuse jäljed tema osalisest tagasilükkamisest või valest tõlgendamisest tulenevates skismades ja hereesiates (mille hulka kuuluvad talmudistlik judaism ning judeokristliku hereesiana ka islam) tõid monoteismi uuesti inimkonna religioossesse teadvusesse, seekord juba kõrgemal ja selgemal tasemel.

 

III.2. Dialoog polüteistlike religioonidega põhineb subjektivistlikul idealismil, mis religiooni vallas on praktiline ateism

 

Lähtudes klassikalise filosoofia jumalamõistest ja religiooniajaloost, tuleb teha järeldused:

1. Polüteismi võrdsustamine monoteismiga, nende ühele tasemele asetamine, religioosne dialoog polüteistlike ja animistlike usundite esindajatega, suur oikumenism ja sünkretistlikud katsed ühendada polüteismi monoteismiga kujutab endast inimese tervele ja loomulikule mõistusele omase jumalatunnetuse alahindamist, põlgamist ning eitamist. Võib arvata, et taoliste katsete tegijatel pole elementaarsetki ettekujutust sellest, kes peab olema tõeline Jumal, vaid et nad ise viibivad veel loodusjõudude jumalikustava kummardamise tasemel.

2. Polüteistlike ja monoteistlike religioonide vahel võrdsetel alustel peetav dialoog oleks mõistetav ainult religioosse subjektivismi ja sümbolistliku idealismi kui praktilise ateismi raames. Selle kohaselt oleksid religioon ja selle objektid – jumalad – ainuüksi inimese vaimse, ümbritsevat maailma mõtestava tegevuse tulemuseks ning eksisteeriksid ainult inimvaimu ideedena (nt Absoluudi mõiste).18 Inimesi ja rahvaid on erinevaid ning seetõttu on erinevad ka religioonid. Kui religioon ja jumalad tema objektina oleksid tõepoolest ainuüksi inimvaimu tegevuse tulemus, pole tõesti põhjust pidada üht religiooni ja üht “jumalat” teistest paremaks, kõrgemaks ja täiuslikumaks, kuna ühelgi neist pole inimesest sõltumatut päritolu ega iseseisvat eksistentsi. Järjekindlalt mõeldes võiks siis igal inimesel olla oma isiklik religioon.19 Hoopis teisiti on asi realistliku ja objektivistliku (tervemõistusliku) mõtlemise puhul, mille kohaselt Jumal on ja oleleb sõltumatult inimese mõistusest ning inimese asi on Teda kui objektiivset, sõltumatut ja suveräänset reaalsust õigesti ära tunnetada ning oma mõistust selle reaalsusega kohandada. Realismi raames pole kohta erinevate ja vastandlike tõdede üheaegsele eksisteerimisele, pole kohta isegi mitte erinevatele jumalatele – on vaid üks tõeline Jumal ja Tema tõepärane tunnetamine, on üksainus tõeline religioon – kõik ülejäänu on Tema suhtes “ebajumalad” (või “jumalad” madalamas, ebaadekvaatses mõttes) ning eksitused Jumala tunnetuses, valed ja ekslikud religioonid. Kui on inimese mõistusest väljaspool ja sõltumatult olelev tõeline Jumal – et see aga nii on, seda ütleb meie endi terve mõistus! –, siis on Ta paratamatult ainus ning tõde Tema kohta saab olla ainult üks, sellest erinevaid arvamusi välistav.

Niisiis saab religioonidevahelist dialoogi polüteistlike usunditega käsitleda ainult religioossete idealistide ja subjektivistide ning seega praktiliste ateistide hobina, mida nad koos oma ideedega tahavad peale suruda ka inimesest erinevat reaalset Jumalat tunnistavatele inimestele. Vähemalt monoteistlike ja polüteistlike usundite esindajate, samuti usklike ja ateistide – julgeksin väita, et ka maailmavaateliste realistide või subjektivistlike idealistide – vahel on igasugune interreligioosne ja maailmavaateline dialoog täiesti mõttetu ja eesmärgitu, sest neil puudub tulemuslikuks dialoogiks vajalik minimaalne ühine maailmavaateline vundament.20 Teine pool peab igasuguse dialoogi eeldusena tunnistama ainsa reaalse Jumala olemasolu vähemalt hüpoteesi tasemel. Mõistlik religioosne dialoog saab toimuda ainult inimesest sõltumatult eksisteerivat Jumalat tunnistavate inimeste vahel, kes tunnistavad oma mõistuse ja loomuliku jumalatunnetuse piiratust iseenese ja üksteise ees ausalt ning on valmis tõe tunnetamise nimel loobuma oma piiratud ja ebatäiuslikust religioossest arusaamast.

 

III.3. Suhe loomuliku ja üleloomuliku jumalatunnetuse, loomuliku ja üleloomuliku (ilmutatud) religiooni vahel. Religioossete uskumuste ja üleloomuliku usu olemuslik erinevus

 

Iseenesest oleks täiesti võimalik, et see ainuke tõeline Jumal oleks jätnud Tema ning Tema poolt maailmale ja inimesele seatud seaduste ning eesmärkide tunnetamise ainuüksi inimese loomuliku mõistuse hoolde, inimmõistust oma üleloomuliku valguse läbi eriliselt aitamata. Sel juhul ei toimuks see Jumala, Jumala tahte ning Jumala poolt inimestele seatud elueesmärgi tunnetamine mitte ainult iga inimese individuaalsete jõupingutuste abil, vaid inimese sotsiaalsest olemusest tingitult ka erinevate religioonide ja filosoofiliste süsteemide raames. Erinevad religioonid ja filosoofilised süsteemid oleksid siis inimese loomuliku jumalatunnetuse ja tõeotsimise erinevateks väljendusteks – ühed selles osas rohkem, teised vähem õnnestunud, paljud aga päris eksitustes olevad. Kuid kõik need religioonid oleksid pärispatu tagajärgede all kannatava inimmõistuse pimeduse, piiratuse ja ekslikkuse ning Jumala kui tema tunnetusobjekti täiuslikkuse vahelisest määratust kuristikust tulenevalt ebatäiuslikud, puudulikud ja pimesi ekslevad.

Juhul, kui Aadam ja Eeva ei oleks pattu teinud ja inimkond  ei oleks pidanud pärispatu tagajärgede all kannatama, siis oleks inimese loomuliku jumalatunnetuse ja loomupärase religioossuse väljenduseks olnud üksainus õige loomulik religioon, mille konkreetsed rahvuslikud ja kultuurilised eripärad oleksid mahtunud õpetusliku ühtsuse sisse, analoogiliselt katoliku religiooniga, mis ühtse katoliku usu raames ühendab erinevaid lokaalseid ja rahvuslikke riitusi ning traditsioone, erinevaid teoloogilisi koolkondi. See oleks olnud legaalne ja loomupärane religioosne (mitte religioonide!) pluralism selle pluralismi aluseks oleva ühtsuse raames, mille aluseks ja allikaks omakorda on ainus tõeline Jumal ja Tema poolt seatud ainus tegelik maailmakord ning seda tõepäraselt tunnetav inimmõistus. Kuid ka sel juhul oleks see õige loomulik religioon pidanud alluma üleloomulikule, Jumala poolt otseselt ilmutatud religioonile kui olemuslikult täiuslikumale, ning kõik inimesed oleksid olnud samamoodi kohustatud seda Ilmutust tingimusteta vastu võtma, allutama oma loomulik religioossus Jumala enese poolt seatud täiuslikule religioonile. See, et iseenesest loomulik religioosne pluralism jõuab tõega kooskõlas oleva õpetusliku ühtsuse piire ületades hereesiatesse, ebajumalakultusesse, maagiasse, ateismi ja satanismi ehk religioonide ja ebauskude pluralismi; see, et inimene usub, et teostab sakraalset akti, kummardades skarabeusputukaid, ohverdades oma tütreid ja poegi puuslikele või kasutades templiprostituutide teeneid jne – kõik see on ainult pärispatu tagajärg ja tulemus.

Siiralt Jumalat ja tõde otsiv inimene peaks enese ja Jumala ees ausalt tunnistama vähemalt hüpoteetilisena ka seda võimalust, et Jumal tuleb appi inimmõistuse piiratusele ja ilmutab inimesele ise täie tõe enese ning Tema poolt inimesele seatud elueesmärkide kohta. Kui Jumal on isik – aga Jumala isikulisus on loomuliku mõistuse abil tunnetatava tõelise Jumala kontseptsiooni raames olev tõde! –, siis on Ta võimeline ka teiste isikutega vahetult suhtlema. Seega peab Jumala üleloomulik ilmutus21 olema vähemalt teoreetiliselt võimalik. Kas, kus ja kuidas see tegelikult on toimunud, on ajalooliste faktide ning nende analüüsi küsimus.

Kui selline Ilmutus aga on toimunud, siis peab selle vastuvõtmine Jumala kui kogu maailma Looja ja Valitseja ning Tema kui absoluutselt tõese ja eksimatu autoriteedi tõttu olema igale inimesele moraalselt kohustuslik. Ilmeksimatu ja tõese Jumala kõrgeim, absoluutne ja jagamatu autoriteet on ka põhjuseks, miks Jumala Ilmutust tuleb uskuda tingimatult, täielikult ja tervikuna, selles valikuid, erandeid, kohandusi ja mööndusi tegemata. Seda sellepärast, et Jumal selle tõe allikana on erinevalt piiratud, ekslikest ning inimestelt tingitud usku nõudvatest inimlikest autoriteetidest täiuslik, ilmeksimatu, jagamatu ja tervikliku autoriteediga, Ta ei saa ise eksida ega ka teisi eksitada.22 Iga üksiku ilmutatud usutõe vastu suunatud uskmatuse patt on suunatud automaatselt Jumala kui Tõe enese jagamatu ja tingimatu autoriteedi vastu ning see kujutab endast automaatselt pattu kogu üleloomuliku usu vooruse kui terviku vastu, röövides inimeselt üleloomuliku usu ja jättes alles ainult puhtinimliku uskumuse ning veendumuse.

Iga mittekristlik religioon erineb oma päritolu, tema aluseks olevate uskumuste ja seda religiooni tunnistavate inimeste hinge- ja vaimuseisundi poolest olemuslikul viisil katoliku religioonist. Mittekristlikud religioonid on tekkinud Jumalat ja elu eesmärki puudutava tõe otsimisel inimese enese mõistuse jõududega. Tulemused on nõrgad ja puudulikud juba ainuüksi piiratud ja meelelisse maailma vangistatud inimmõistuse ning selle objekti – Jumala – vahelise määratu kuristiku tõttu, veel puudulikumad ja ekslikumad on nad aga inimese mõistuse, tahte ja teiste vaimsete võimete korrumpeerumise tõttu pärispatu tagajärjel. Tagajärjeks on religioossed eksitused, ebajumalakultus, amoraalsed religioossed praktikad.

Katoliku religioon aga on oma päritolu, olemuse ja eesmärgi ning isegi tunnetusvahendite poolest üleloomulik, s.t mitte inimlikust loomusest tulenev, vaid antud Jumala enese poolt inimestele eksimatu ja täiusliku tunnetus- ja pühitsusvahendina – seega inimloomuse suhtes üleloomulik. Üleloomulikud on ka selle religiooni objektiivsed ja subjektiivsed tunnetusvahendid – Jumala enese Ilmutus ja üleloomuliku usu voorus, millega meie mõistus selle Ilmutuse täielikult ja terviklikult vastu võtab. Üleloomulik usk on Jumala arm, mille Püha Vaim meie mõistusesse valab, mis valgustab seda ja mõjutab meie vaba tahet Ilmutust vastu võtma. Usk on kõigi teiste üleloomulike armude, pühitseva armu, üleloomulike vooruste ja Püha Vaimu andide vundament ja allikas. Koos üleloomuliku usuga tuleb meile kõik, mis meid Jumalaga tõeliselt ühendab ja meid Tema loomuses osalisteks, Jumala adoptiivlasteks teeb, esmajoones pühitsev arm ja Püha Vaimu annid ning koos usu kaotamisega me kaotame ka kõik selle. Kuna üleloomuliku usu voorus pole mitte inimlik, vaid jumalik-inimlik võime, jumaliku tõe valgus meie mõistuses, siis on selge, et selle anniga ei saa karistamatult mängida, valides usutõdesid, mida uskuda ja mida mitte, ning jagades neid tähtsamateks ja vähemtähtsateks.

Katoliku Kirik pole kunagi eitanud, et üleloomulik usk kui voorus (ehk usu subjektiivne aspekt) ja koos sellega pühitsev arm kui pääsemise teostaja ja tagatis võib olla olemas ka protestantidel ning isegi muhameedlastel, hinduistidel või loodusreligioonide tunnistajatel näiteks Brasiilia ürgmetsades.23 Kuid katoliku Kirik on oma õpetuses tunnetuslikul realismil põhinedes alati eristanud tunnetuse objektiivset ja subjektiivset aspekti, mida kaasaegne subjektivismist nakatatud filosoofia ning selle mõju all olevad modernistid-oikumenistid ei tee, langedes seetõttu fundamentaalsetesse eksitustesse.

Objektiivselt viibivad kõik mittekatoliiklased religioosse eksituse või hereesia seisundis, milles Jumala ilmutatud usutõed on kas inimlikult moonutatud, valesti tõlgendatud ja vaid osaliselt vastu võetud (mis objektiivselt kujutab usu vastu suunatud surmapatu mateeriat), nagu see on kõigi mittekatoliiklike kristlaste puhul; või siis puudub jumalik Ilmutus täiesti, nagu see on kõigi mittekristlike religioonide puhul.24

Subjektiivselt võivad nad omada üleloomuliku usu voorust ja pühitsevat armu, juhul kui nad viibivad religioosses eksituses süüdimatult, n.-ö. “heas usus”. Usule kui tunnetusaktile on aga loomupärane, et subjektiivne usk ei eksisteeri tühjuses, vaid on hädavajalikul viisil suunatud inimmõistusest erinevale reaalsele objektile ja objektiivsele tõele selle objekti kohta. Seega on mittekatoliiklastest “usklikud” (üleloomuliku usu vooruse omamise mõttes) omalaadseks erandlikuks ja ebatäiuslikuks (loomuse poolest lõpetamata) nähtuseks ning kogu nende “usklikkuse” olemus on suunatud täiel määral usklikuks saamisele katoliku usu tervikuna vastuvõtmise läbi.

 

IV

KATOLIKU KIRIKU ÕPETUS

INIMESE RELIGIOOSSETEST KOHUSTUSTEST

 

IV.1. Üksainus Päästja, üksainus tõeline religioon, üksainus tõeline Kristuse Kirik

 

Inimkonnal on üksainus Lunastaja ja Päästja pattudest ja surmast ning igavese hukatuse karistusest – see on inimeseks saanud Jumala Poeg Jeesus Kristus. Ta on inimestele ilmutanud täie tõe Jumala ning inimese elu eesmärkide kohta, rajanud selle Ilmutuse väljendusena ainsa tõelise religiooni – katoliku religiooni – ja usaldanud selle koos kõigi Tema poolt sisseseatud üleloomulike vahenditega (sakramentidega) Tema enese ehitatud katoliku Kirikule, mis on ainus tõeline Kristuse Kirik. Ülejäänud kristlikud kirikud ja sektid on rajanud Kiriku katoliiklikust ühtsusest lahkunud inimesed, need pole Kristuse kirikud, vaid inimeste (Lutheri, Kalvini jne) kirikud. Kes teadlikult ja süüdivalt Jeesus Kristuse kui Päästja ning Tema rajatud religiooni ja Kiriku kui universaalsed pääsemise vahendid tagasi lükkab, see langeb igavesse hukatusse.

Jeesus Kristus ise tunnistab oma missiooni kohta:

Jh 14:6 – Jeesus ütles talle: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.”

Lk 10:16 – Kes teid [apostleid] kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.

Mk 16:15–16 – Ja Jeesus ütles neile [apostlitele]: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” 

 

IV.2. Kes on katoliku Kiriku liige

 

Katoliku Kirikusse kui ainsasse tõelisesse Kristuse Kirikusse kuulub inimene siis, kui ta:

1. on kehtivalt ristitud;
2. tunnistab täielikult ja terviklikult püha katoliku usku;
3. tunnistab paavsti Kiriku ja seega ka enda peana.25

Kristus on tahtnud kõigi temasse uskujate ühtsust ühesainsas õiges usus, ühesainsas Tema poolt tahetud ja asutatud Kirikus, ühe nähtava juhi – Tema maapealse Asemiku, Rooma paavsti – valitsemise all.

Seda ühtsust võib inimene lõhkuda kahel viisil:

1. patu läbi üleloomuliku usu vastu – hereesia või uskmatuse või apostaasia patt;
2. keeldumise läbi alluda Kiriku legitiimsetele autoriteetidele, mis kollektiivsel kujul võib teostuda skisma ehk kirikulõhe vormis ja lõpeb väljaspool katoliku Kirikut uue usuühingu asutamisega.

Iga hereesia on skisma, sest Kiriku ühtsuse aluseks on usu ühtsus, kuid mitte iga skisma pole hereesia. Hereesia või allumatuse läbi ühtsuse vastu pattu tehes lakkab inimene olemast Kiriku tõeline liige ja lahkub Kiriku ühtsusest. Ühe hereetiku ega isegi mitte suurte hereetiliste ja skismaatiliste gruppide lahkumisega ei kaota Kirik oma ühtsust kuidagiviisi, selle kaotavad ainult need kristlased, kes oma süül lakkasid olemast Kiriku liikmed. Ühtsuse kaotab Kirik ainult siis, kui Kiriku juhtkond laseb oma liikmete seas takistamatult tegutseda suurel hulgal kangekaelsetel hereetikutel või legitiimsele autoriteedile allumatutel, ilma et ta neid, kes tegelikult niikuinii Kirikusse ei kuulu, sealt ka väliselt välja viskaks.

 

IV.3. Üleloomuliku usu terviklikkus ja jagamatus

 

Kristlastevahelises liba-oikumenismis kasutakse sagedasti väljendit “tõdede hierarhia”. Ühed tõed olevat olulisemad, teised võib oikumeenilise ühtsuse nimel kõrvale või siis igaühe isikliku veendumuse asjaks jätta. Me nägime aga, et usk Kristusesse tuleb vastu võtta üleloomuliku usu aktiga, terviklikult ja täielikult, vastasel juhul on see Jumala autoriteedi põlgamine, kuuletumatus Jumalale. Ka üheainsa ilmutatud usutõe eitamine on samasugune surmapatt usu vastu kui terve katoliku usu eitamine. Kui tegemist on Jumala Ilmutusega, täie Tõega, siis pole selle juures mingit “rohkemat ega vähemat tõde”, vaid kas tervik on tõde või tervik on vale (või on kogu ilmutatud usk kui niisugune ühe usutõe eitamisega tagasi lükatud) – nii nagu ka Kristus, Tõe ilmutaja ja Tõde ise pole “ei rohkem ega vähem ega osaliselt Kristus”, vaid üks, terviklik ja jagamatu isik, kes ilmutab enda asutatud Kiriku läbi Tõde autoritaarselt, tingimusteta ja eranditeta kohustaval viisil. Iga ilmutatud katoliku usutõde on lahutamatult seotud Kristuse kui end ilmutava Jumala isiku autoriteediga. See pole mingi ideede kogum, milles inimene võib oma äranägemise järgi sorteerida ja talle sobiva välja valida. Me usume seda, mida Kristus ilmutas, Tema kui absoluutselt tõese, valetamiseks ja eksituseks võimetu Jumala autoriteedi alusel. Kui me keeldume sellest kasvõi ühtainsat tõde uskumast, kahtleme me Jumala autoriteedis, kaotame üleloomuliku usu vooruse ja seega ka kogu üleloomuliku pühitseva armu ning liigume edaspidi ainult puhtinimlike veendumuste ja uskumuste tasemel, ennast ekslikult usklikuks pidades. Oikumeeniline dialoog usklike katoliiklaste ja mitteusklike kristlaste vahel on juba sellepärast viljatu, et ühel dialoogi osapoolel puudub kristlaste ühtsuse ainuvõimalik vundament, üleloomulik usk niihästi voorusena kui ka selle vooruse objektina (tervikliku usutõena). Kui aga dialoogipartneril on üleloomuliku usu voorus, on ta avatud täie katoliku usutõe selgele esitamisele ja on valmis selle vastuvõtmiseks.

Paavst Leo XIII kirjutab Kiriku teemale pühendatud apostlikus ringkirjas Satis Cognitum:

“Kuid tõepoolest Tema, kes selle ühe Kiriku asutas, andis sellele ka ühtsuse. (…) Sellise täieliku kooskõla hädavajalikuks aluseks inimeste seas on meelte kooskõla ja ühtsus, mille loomulikuks tagajärjeks on tahete ühtsus ja tegevuse sarnasus. Seepärast seadis Ta oma jumalikus tarkuses oma Kirikus sisse usu ühtsuse, omaduse, mis on üks esimesi inimest Jumalaga ühendavaid sidemeid ja millest me saame endale nime usklik – “üks Issand, üks usk, üks ristimine” (Ef 4:5). See tähendab, et kuna on üks Issand ja üks ristimine, peaks eranditult kõigil kristlastel olema ka ainult üks usk. Nii apostel püha Paulus mitte ainult ei palu, vaid lausa anub tungivalt ja vannutab kõiki kristlasi olema samal meelel ja vältima eri seisukohti: “Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda, Jeesus Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid  et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus” (1 Kr 1:10).

Kuigi Kristuse taevane õpetus on suuremalt osalt jumaliku inspiratsiooni läbi kirja pandud Pühakirjas, ei oleks see üksnes inimvaimu hoolde jäetuna võinud inimeste meeli ühendada. Sel juhul oleks see aluseks saanud mitmesugustele ja vastakatele tõlgendustele. Seda mitte ainult õpetuses eneses sisalduvate müsteeriumide iseloomu, vaid ka inimmeelte muutlikkuse ja mõistusevastaste kirgede suundumuse tõttu. Tõlgenduste mitmekesisus tekitab ilmtingimata ka uskumise mitmekesisust, millest tulenevad vaidlused, lahkarvamused ja nääklused, nagu need minevikus, isegi Kiriku algaegadel, on olnud. Püha Irenaeus kirjutab hereetikutest järgmist: “Tunnistades Pühakirja, väänavad nad tõlgendusi” (Adv. haer., Lib. III, cap. 12, n. 12). Samuti püha Augustinus: “On tekkinud hereesiaid ja teatud moonutatud seisukohti, mis hingi ainult siis võrgutavad ja neid kuristikku tõukavad, kui Pühakirjast, mis iseenesest on hea, õigesti aru ei saada” (In Evang. Joan., tract XVIII, cap. 5, n. I). Selleks, et tagada inimeste meelte ühtsus – et saavutada ja kindlustada ühtsus õpetuses –, oli Pühakirja kõrvale tingimata tarvis veel üht põhimõtet.

Kristus tõestab oma jumalikkust ja missiooni jumalikku päritolu imedega. Ta õpetab rahvahulkadele taevalikku õpetust suusõnaliselt ja nõuab, et sellega nõustutaks tingimusteta usus, tõotades igavikulist tasu neile, kes usuvad ja igavikulist karistust neile, kes ei usu. “Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!” (J 10:37). “Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu” (sealsamas, 15:24). “Kui ma aga teen (tegusid), siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu” (sealsamas, 10:38). Mida Ta iganes käsib, käsib Ta sellesama autoriteedi läbi. Ta nõuab mõistuselt nõustumist eranditult kõigi tõdedega. Niisiis ei olnud kõigi nende kohuseks, kes kuulsid Jeesus Kristust ja soovisid igavest lunastust, mitte ainult Tema õpetus tervikuna vastu võtta, vaid ka kõigis oma meeltes selle iga punktiga nõustuda, sest pisimaski punktis keelduda Jumalat uskumast on loomuvastane.

Taevasse minnes läkitab Ta oma apostlid maailma, varustatult selle sama väega, millega Isa Teda läkitas, ja vannutab neid Oma õpetust kuulutama ja levitama. “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad… õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:18–20). Nii et need, kes apostlitele kuuletuvad, võiksid pääseda ja need, kes ei kuuletu, leiaksid igavese hukatuse: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Kuna jumaliku Ettehooldusega on ilmselgelt suurimas kooskõlas see, et mitte kellelegi ei usaldata suurt ja tähtsat missiooni, ilma et teda ei varustataks ka selle korraliku teostamise vahenditega, tõotas Kristus, et Ta läkitab oma jüngritele Tõe Vaimu, kes jääb igavesti nendega. “Aga kui ma ära lähen, siis ma saadan Tema (Lohutaja) teie juurde… Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse” (J 16:7–13). “Ja ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu” (sealsamas,  14:16–17). “Tema tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate” (sealsamas, 15:26–27). Seega nõuab Ta, et apostlite õpetus võetaks vastu usus ja et seda hoitaks vagalt, nagu oleks see Tema enese oma: “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu” (Lk 10:16). Niisiis on apostlid Kristuse saadikud, nagu Tema on oma Isa saadik. “Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid” (J 20:21). Seega, nii nagu apostlid ja jüngrid olid kohustatud kuuletuma Kristusele, nii ka inimesed, keda apostlid õpetasid, olid Jumala käsu läbi kohustatud kuuletuma neile. Seetõttu polnud lubatud lahti öelda pisimastki punktist apostlite õpetuses, samamoodi nagu polnud lubatud hüljata ühtegi punkti Kristuse enese õpetusest.” 

 

IV.4. Katoliku usu ja Kiriku hädavajalikkus pääsemiseks. Dogma Extra Ecclesiam nulla salus est

 

Kirik on alati ühtviisi õpetanud, et katoliku usu vastuvõtmine, ristimine ning kuulumine katoliku Kirikusse, ühtsuses Kiriku nähtamatu Pea, Jeesus Kristuse Asemiku, nähtava Rooma paavstiga, on oma hinge päästmiseks ja igavese elu saavutamiseks hädavajalik, ning keegi, kes need pääsemise abivahendid, mis Jumala tahtmise ja sisseseadmise läbi on alati koos, teadlikult tagasi lükkab, ei saa päästetud, vaid hukka mõistetud. Seda on Kirik sajandite ja aastatuhandete vältel, kuni Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsioonini, alati õpetanud. See on niivõrd ilmselge ajalooline fakt, et seda teavad ka katoliiklusest väga kaugel seisvad inimesed. – Kas XX sajandil on Jumal meelt muutnud? Kas Kiriku juhtkond, kes aastatuhandete vanuse, Kristuse enese õpetuse hülgab ning inimlike utoopiliste ootuste ja eesmärkide nimel hoopis vastupidist õpetama hakkab, saab enam üldse tõsiselt inimeste silmis pretendeerida autoriteedile? Kui aga Kirik on 2000 aasta jooksul valet õpetanud, nagu oikumenismi aluseks olevate põhimõtete õigsuse puhul sellest väitest paratamatult järelduks, siis millise autoriteedi alusel julgevad oikumenistid väita, et hoopis nende oikumenism on tõene ja Pühast Vaimust inspireeritud? Kas Püha Vaim on skisofreeniline? Või mõtles Ta vahepeal maailmaajaloo praktilist kulgu jälgides ja oma eksitust nähes asjad ümber?

Religioosne tõde on üks ja muutumatu ning see kajastub Kiriku Õpetusameti sajanditepikkuses järjepidevas ja eksimatus õpetuses, mitte aga oikumenistide päevapoliitilistes tellimustöödes.

Paavst Leo XIII kirjutab ringkirjas Satis cognitum (ptk 16):

“Seepärast kuulaku Meie häält kõik need, kes vihkavad meie aegadel laialt levinud uskmatust ning kes teavad ja tunnistavad, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja inimkonna Päästja, kuid kes on Mõrsja juurest ära eksinud. Need, kes tunnistavad Kristust, peavad tunnistama Teda tervenisti ja täielikult. “Peas ja ihus on Kristus tervenisti ja täielikult. Pea on Jumala ainusündinud Poeg, ihu on Tema Kirik; peigmees ja mõrsja, kaks ühes ihus. Kõik need, kelle arvamus Kristuse kui Pea suhtes erineb Pühakirjast, olgugi et neid võib leida kõigis kohtades, kus ka Kirik leitav on, pole Kirikus; samuti ei kuulu Kirikusse need, kes küll Pea suhtes Pühakirjaga nõustuvad, kuid kes Kiriku ühtsuses ei osale” (St Augustinus, Contra Donatistas Epistola, sive De Unit. Eccl., cap. IV, n. 7). (…) “Mis kasu on sul sellest, kui sa ei solva Isa, kui Ta tasub kätte Ema solvamise eest? Mis kasu on sul Issanda tunnistamisest, Jumala austamisest, Tema jutlustamisest, Tema Poja tundmisest ja tunnistamisest, et Ta istub Isa paremal käel, kui sa teotad Tema Kirikut?…Kui sul oleks heategija sõber, keda sa iga päev ootusega külastaks – kui sa isegi vaid üks kord tema abikaasat laimaksid, kas sa siseneksid veel kunagi tema majja? Seepärast, oo kallid armsad, hoidke kindlalt ühte Jumala kui oma Isaga ja Kiriku kui oma Emaga!” (St Augustinus, Enarratio in Psalm. LXXXVIII, sermo II, nr 14).”  el).

 

IV.5. Kirik ei kaota kunagi oma ühtsust, hoopis hereetikud ja skismaatikud kaotavad ühtsuse Kirikuga

 

Seni, kuni inimeses püsivad pärispatu tagajärjel kalduvused õpetuslikesse eksitustesse, moraalsele kurjale ja kuuletumatusele legitiimsetele autoriteetidele, seni püsivad ka lahkhelid inimeste vahel, seda isegi ühtses organisatsioonis. Nende lahkhelide paratamatuks tulemuseks on see, et autoriteetidele kuuletumatud ja tõe asemel isiklikke ideid eelistavad inimesed lahkuvad Kiriku ühtsusest ja rajavad oma sekte. Jeesus Kristus on seda alati teadnud ja Ta pole kunagi eesmärgiks seadnud kõigi ennast kristlasteks pidavate inimeste ühtsust, vaid ainult Tema tõeliste, Talle kõiges kuulekate ja ustavate jüngrite ühtsust. Teised, kes järgivad omaenda ideid Kristusest ja kristlusest, võivad end küll Tema nime järgi nimetada, kuid tegelikult Ta ei tunne neid.

Mt 7:21–23 – “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” 

1 J 2:19 – Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast.

Paavst Pius XI kirjutab ringkirjas Mortalium animos oikumeenilise liikumise kohta:

“Selles ainsas Kristuse Kirikus ei ole ja ei jää sinna tõeliselt keegi, kes Peetruse ja tema seadusekohaste ametijärglaste autoriteeti ja võimutäiust sõnakuulelikult ei tunnista ega vastu ei võta. (…) Pojad on kahjuks oma isa maja hüljanud, kuid see ei vajunud selle tõttu veel kokku ega hävinud, sest seda hoiab koos jumalik vägi.

Siinkohal tuleb selgitada ning kõrvaldada need ekslikud arvamused, millele toetub kogu selle eelpoolkäsitletud nähtuse vundament ning need erinevad mittekatoliiklaste ühised pingutused kristlike kirikute ühinemiseks. Selle idee algatajad kordavad nimelt ikka ja jälle Kristuse sõnu Ut omnes unum sint … fiet unum ovile et unus pastor (“Et kõik oleksid üks … ning siis on üks kari ja üks karjane” – J 17:21 ja 10:16),  kuid seda selliselt, justkui need sõnad väljendaksid soovi ja palvet, mis peavad alles täide minema. Nad on nimelt arvamusel, et usu ja juhtimise ühtsus – mis on ühe ja tõelise Kristuse Kiriku iseloomulikuks jooneks – pole siiamaani kunagi eksisteerinud ning ka tänapäeval veel ei eksisteeri. Nende arvates võib see olla küll sooviks,  mis võib-olla kunagi usklike ühisel tahtel teostub, kuid praegu, nagu nad arvavad, on see ainult ilus unistus.”

 

IV.6. Ainus tõeline väike oikumenism on (tagasi)pöördumine katoliku Kiriku usulisse ja organisatsioonilisse ühtsusesse. Ainus tõeline suur oikumenism on katoliku misjon

 

Kuna on ainult üks tõeline Kristuse Kirik, milleks on katoliku Kirik ja see Kirik pole oma ühtsust kaotanud, vaid selle on kaotanud temast hereesia ja/või skisma läbi lahkulöönud, siis ei saa kristlased ühtseks mingil muul viisil kui ainult katoolsesse usuühtsusesse ja katoliku Kiriku organisatsioonilisse ühtsusesse pöördumise või tagasipöördumise teel.26 Ühtset Kristuse Kirikut ei tule kristlastel luua, vaid sellega tuleb liituda, nagu ta on, sest Kristus on selle kord igaveseks asutanud, varustades ta kõige vajalikuga.

Paavst püha Pius X kirjutab ringkirjas Ex quo, nono:

“… selles töös [oikumeenilises liikumises ühtsusele] on kogu vaevanägemine asjatu, kui eelkõige ei saa katoliku usk õigesti ning puutumatuna hoitud nii, kuidas Pühakiri, Kirikuisade Pärimus, Kiriku üksmeelne usk, oikumeenilised Kirikukogud ning paavstide otsused on selle edasi andnud ning kinnitanud.”

Ning paavst Pius XI ringkirjas Mortalium animos:

“Millisel viisil võib saada üks tee Kiriku ühtsusele ehitatud: see võib küll ainult ühe Õpetusameti, ühe usureegli ning kristlaste ühtse usu kaudu oma aluse saada. Tööd kristlaste ühtsuse saavutamiseks ei tohi toetada muul viisil, kui ainult tegutsemisena selles vaimus, et lahkulöönud (skismaatikud) pöörduksid tagasi ainsa ja tõelise Kristuse Kiriku rüppe, millest nad kunagi kahjuks lahku lõid. Kordame, et nad pöörduksid tagasi ainsasse Kristuse Kirikusse, mis oma Asutaja tahtel jääb alatiseks, kõigiks aegadeks selliseks, nagu Ta selle kõigi inimeste päästmiseks asutas. Kuna Kristuse Müstiline Ihu, Kirik, on ainult üks, koostatud ja kujundatud üheks Tema füüsilise ihu eeskujul, oleks seega arutu ja rumal, kui keegi arvaks, et Müstiline Ihu võiks koosneda eraldatud ning laialipaisatud liikmetest. Kes ei ole selle Müstilise Ihuga seotud, ei ole tema liige ega oma mingit ühtsust tema Peaga, Kristusega. Selles ainsas Kristuse Kirikus ei ole ega jää sinna tõeliselt keegi, kes Peetruse ja tema seadusekohaste ametijärglaste autoriteeti ja võimutäiust sõnakuulelikult ei tunnista ega vastu võta.”

Suure oikumenismi ja katoliku misjoni samasuse tõestamiseks piisab Jeesus Kristuse sõnadest:

J 14:6 – Jeesus ütles talle: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.”

Lk 10:16 – Kes teid [apostleid] kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.

Mk 16:15–16 – Ja Jeesus ütles neile [apostlitele]: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” 

 

V

LIBA-OIKUMENISMI ALLIKAKS

JA ALUSEKS OLEVAD ÕPETUSLIKUD EKSITUSED

 

Elementaarsetest religioossetest põhitõdedest vale arusaamise tõttu või tahtes sellest omamoodi aru saada, võivad näiteks katoliku Kiriku liikmeks olla ja ennast tõsimeelselt katoliiklaseks ehk üleloomulikus mõttes usklikuks pidada paljud sellised inimesed, kes seda tegelikult ei ole, sest neil puudub terviklik üleloomulik usk:

1. kuna nad on algusest peale olnud katoliku usutõdedes veendunud ainult puhtinimlikul (filosoofilisel) tasandil;
2. kuna nad on üleloomuliku usu vooruse kaotanud, tehes uskmatuse pattu kasvõi üheainsa ilmutatud usutõe suhtes;
3. kuna nad on hereetikud, s.t nad on teatud usutõdede suhtes teadlikult Kiriku autoritaarse õpetusega vastuolus oleval arvamusel või tõlgendavad neid usutõdesid valel ja Kirikust erineval viisil.27

Hädavajaliku eristamisoskuse puudumine loomuliku ja üleloomuliku religiooni, loomuliku jumalatunnetuse ja üleloomuliku usu vahel Jumala üleloomulikku Ilmutusse, ning enesekesksesse subjektivismi vangistatud kaasaja Lääne tsivilisatsiooni inimese elementaarseimagi arusaamise puudumine inimese religioossetest kohustustest tõelise Jumala ees ongi need katoliku Kirikus, kogu kristlikus maailmas ning veidi vähemal määral isegi terves kaasaja maailmas valitseva suure õpetusliku, distsiplinaarse ning organisatoorse segaduse peamised põhjused. Üheks selle segaduse kujukaimaks väljenduseks ongi liba-oikumeeniline liikumine, mida me siin käsitleme.

Viitame ainult lühidalt põhilistele õpetuslikele eksitustele religiooni, Jumala, inimese ja loodud maailmas valitseva korra mõistmise suhtes, millest tuleneb ja millel põhineb kaasaegne liba-oikumenism:

1. Subjektivistlik idealism, relativism ja immanentism on kõigi tänapäeva modernistide ühiseks filosoofiliseks vundamendiks. Selle kohaselt pole reaalse maailma ja objektiivse tõe (seega ka inimesest ja maailmast erineva Jumala) tunnetamine inimmõistusega võimalik, inimtunnetus on suletud iseenesesse ja inimene tunnetab ainult omaenese ideid maailma kohta (Kant). Järelikult on tõde, niipalju kui sel mõistel üldse mõtet on, sõltuv inimesest ning on suhteline – niipalju tõdesid, kuipalju inimesi. Sellest tulenevalt on igasugused pretensioonid absoluutse kindlusega tõe tunnetamisele alusetud (vastuseta jääb küsimus, mis õigusega esitavad agnostikud ja skeptikud oma teese ainsana absoluutset kindlust omavate dogmadena). Ka Jumal on inimese idee ja religioon saabki olla ainult inimvaimu looming, sest sõltumata sellest, kas inimese Jumala ideest erinev Jumal on reaalselt olemas või mitte, ei saa inimene seda kuidagiviisi teada, tunnetada ega järele proovida. Sel subjektivistliku idealismi põhiväitel on uus- ja kaasaja filosoofia koolkondades (eksistentsialism, personalism) erinevaid variatsioone, kuid põhialus jääb samaks. Kui Jumala idee ja religioon on inimvaimu looming, siis saab põhimõtteliselt olla niipalju religioone, kuipalju on inimesi, siis on religioosne pluralism vältimatu ja ükski religioon ei saa olla teistest õigem. Üleloomulik Ilmutus aga on sellise filosoofia alusel võimatu või tõlgendatakse seda inimvaimus ilmneva ja seda transtsendeeriva jumaliku jõu väljendusena, mis esmalt ilmub alateadvuses ja mida inimmõistus püüab järgnevalt sõnastada jumaliku ilmutusena. Loomulikult võib selline kogemus ilmneda ühtviisi kõigil inimestel kõigis religioonides, sest ennast ilmutava suveräänse Jumala ja objektiivselt etteantud Ilmutust vastuvõtva inimvaimu vaheline eristus puudub täielikult. Niimoodi võibki jõuda absurdsete väideteni, et monoteism ja polüteism kuulutavad lõppkokkuvõttes üht ja sedasama religioosset tõde.

2. Eelnevast eksiõpetusest tuleneb ka see, et ei tehta vahet loomuliku ja üleloomuliku korra ehk inimese enese loomuse mõistuspärase jumalatunnetuse ja Jumala üleloomuliku Ilmutuse vahel. Kui nii, siis on võimatu mõista usku Kristuse õpetusse millegi muuna kui inimlike veendumuste ja sümpaatiate kogumina, mida kristlased tunnevad Evangeeliumide ja Uue Testamendi kirjade kaudu läbi ajaloo meieni jõudvate kirjeldustena Jeesus Kristuse isikust. Evangeeliumid ja Uue Testamendi kirjadki polevat midagi muud kui Kristuse jüngrite kirjutised nende õpetajast, kantud inimlikust sümpaatiast ja subjektiivsusest. Nii poleks Kristuse praegused jüngrid erinevates kristlikes kirikutes kuidagiviisi kohustatud objektiivsusele ja Kristuse õpetuse terviklikule vastuvõtmisele üheainsa autoritaarse interpretatsiooni alusel. Piisab fidutsiaalusust Kristusesse (usaldusest Kristuse kui Lunastaja ja Päästja vastu) ning kristlaste ühtsus usus on olemuslikult juba olemas, küsimus on ainult selle ühtsuse laiendamises.

3. Ei usuta pärispatu tagajärjel inimloomuse võimete nõrgenemist ja nende korruptsiooni (s.t ei usuta pärispatu dogmat) või ei võeta seda tõsiselt. Kui nii, siis peavad kõik inimesed otsima siiralt tõde ja Jumalat, nad kõik peavad olema hea tahtega. Kui nii, siis ei saa olla religioosset eksiõpetust, vähemalt mitte kurja tahte tulemusel, äärmisel juhul saab rääkida vähem või rohkem täiuslikest religioonidest.

4. Ei eristata religiooni ja religiooniga seotud kultuuri. Kui kultuuriline pluralism on hea ja loomupärane, siis olevat sedasama ka religioosne pluralism. Seda tulevat lihtsalt kaitsta ja soodustada kui maailma rahvaste kultuurilise rikkuse üht väljendust. Samas aga pole kultuur ja religioon samased, ehkki enamik kultuure kujunevad välja ja arenevad ühe konkreetse religiooni alusel. Religiooni kultuuriloovast jõust ja rollist hoolimata tõendab seda, et religioon ja kultuur ei ole samased ega isegi mitte lahutamatult seotud, kasvõi väga eripalgeliste kultuuride olemasolu ning areng ühe ja sama religiooni ja riituse raames (nt Austria ja Mehhiko) või protestantlike ja katoliiklike sakslaste kultuuriline ja rahvuslik ühtsus.

5. Loogika aluspõhimõtete ja eriti vasturääkivuse põhimõtte alahindamine – peetakse võimalikuks ühtsust vasturääkivuste alusel, neist hoolimata ja nende kiuste. Üleüldse iseloomustab kaasaegseid filosoofilisi voole, hoolimata nende teatud laadi ratsionalismist, sügav skeptitsism mõistuse võimete suhtes, anti-intellektualism, koguni teatud põlgus mõistuse ja mõistust juhtivate loogika seaduspärasuste vastu. Selle asemel rõhutatakse läbielamise, vahetu intuitiivse kogemuse ja tunnete osa.

6. Pärispatu tagajärgedega mittearvestamine või nende alahindamine viib modernistid konkreetsest ajaloolisest tegelikkusest täielikult irdunud humanitaarsete, sotsiaalsete ja poliitiliste ning religioossete utoopiateni kõigi inimeste ühtsusest ja vendlusest, kestvast ülemaailmsest rahust, üleüldisest heaolust – ühesõnaga paradiisist maa peal.
   

    

   VI

LIBA-OIKUMENISMI ALLIKAS:

GNOSTILISED UTOOPIAD INIMKONNA

VAIMSEST JA RELIGIOOSSEST ÜHTSUSEST

 

VI.1. Liba-oikumenismi pärinemine vabamüürlaste loožidest ja nende poolt oikumenismile seatud eesmärgid

 

Tekib küsimus, kust on need liba-oikumenismi ideed pärit, kas tõesti saab nende päritolu seletada ainult suure hulga kristlaste, eriti katoliku Kiriku ja teiste kirikute juhtide mõtlemise üheaegse ja iseenesliku korrumpeerumisega subjektivistlike filosoofiliste ideede mõjul? Kas sellel kõigel, nimelt filosoofiliste ja teoloogiliste valeõpetuste ning sellest tuleneval liba-oikumenismil pole ka mitte isikulised, plaanipäraselt ja järjekindlalt tegutsevad autorid inimeste hulgas, niisamuti nagu Kirikul on peale nähtamatute vaenlaste ka nähtavad vaenlased, kellest ühed tegutsevad avalikult ja varjamatult, teised salaja ja pettuse abil?

Nii see tõepoolest ongi. Isegi nende väheste ja mitte alati avameelsete materjalide põhjal, mis vahetevahel jõuavad vabamüürlaste loožidest ja veelgi salajasemate lutsiferiaanlik-gnostiliste salaordude ringidest laiema avalikkuse ette, võib täie kindlusega väita, et liba-oikumenismi aluseks olevad filosoofilised ja teoloogilised valeõpetused pärinevad suures osas just nimelt loožidest ja salaordudest; või, kui nad ka pärinevad tõelise tarkuse ja Jumala asemel iseenese mõistuse väärkujutlusi armastavatelt filosoofidelt ja teoloogidelt, siis vähemalt vabamüürlased ja salaordud propageerivad ning toetavad neid ideid. Veelgi kindlamalt võib aga väita, et loožidest ja gnostilistest salaordudest pärinevad liba-oikumenismi põhiteesid; samuti seda, et paljud katoliku Kirikus ja teistes kirikutes neid ideid propageerivad ning oikumeenilist liikumist harrastavad kristlased on “kohakaasluse” alusel ka vabamüürlased ja salaordude liikmed (pigem küll viimase agendid ja nn 5. kolonn kirikutes).

Kõigepealt sirutab lambanahka pugenud vabamüürlane käe katoliku Kiriku (samamoodi ka teiste kristlaste) poole, öeldes, et kõiki inimesi ühendav hoolitsus üldinimlike väärtuste eest peab olema olulisem kui see, mis neid lahutab, nimelt kitsad religioossed erimeelsused (s.t tõde Jumala ning inimese elueesmärgi kohta):

“Ning seepärast: kas on veel vaja, et sel üleval ajastul, mil me elame, võitleksid olemasolevad religioonid üksteise vastu sarkasmi, laimu ja ekskommunikatsioonide abil? Vabamüürlus kuulutab inimese ülistamist, Kirik Jumala ülistamist. Rivaliteet? – Ei, koostöö, kõigest hoolimata. Vabamõtleja, kes ei liialda oma kohustuste imperatiiviga ning usklik, kes ei lange pimesi oma kultuse nõuete alla, kohtuvad vaimus ülalpool oma vaadete erinevusi.”28

Väidetakse, et nii vabamüürlus oma teesiga vaimse elemendi primaadist kui ka katoliku Kirik hoolitsevad ühiste vaimsete väärtuste eest, ning et neil on koguni ühised vaenlased, nimelt need, kes ei tunnista vaimse elemendi primaati inimühiskonnas:

“Kogu eripärasuse juures on vabamüürlus valmis koos katoliku Kirikuga osalema ühiste eetiliste eesmärkidega ettevõtmistel, et leida lahendusi tänapäeva inimest rõhuvatele suurtele hädadele ja õnnetustele, pidades silmas, et mõlemad tegutsevad ühes ja samas keskkonnas transtsendentaalsete vaimsete ja moraalsete väärtuste kaitseks.”29

Sonitakse kõigi religioonide ja vaimsete õpetuste ühtsusest mingil kõrgemal ning üldisemal tasandil:

“Selle raamatu lugeja pole kindlasti üllatunud meie tingimusteta toetuse üle, mida me avaldame kõigile püüdlustele, mille eesmärgiks on oikumenism kristluse raames. (…) Meie jaoks on need püüdlused vaid esimene samm teel oikumenismile, mis meie arvates peab olema totaalne.”30

“Et eksisteerida edasi ja aidata inimkonda (…), peavad religioonid kiiresti leidma vormelid ühinemiseks… Religioonid peavad tunnistama ning selgitama, et nende jumalused on omavahel sarnased, et nad on vaid ühe peamise põhimõtte erinevad väljendusvormid, kohandatud ja muudetud vastavalt eri rasside ja ajastute vajadustele (mis on tõsi ja mis aitab vältida paljusid konflikte)… Need alkeemilised pulmad, mille teostumiseni viib meid Tarkade plaan, on hädavajalikud.”31

Ei puudu ka varjatud ähvardused selle kohta, mis juhtub siis, kui kristlased (sama kehtib ka kõigi teiste religioonide tunnistajate kohta) ei allu liba-oikumenismi diktaadile ja ei taha ühineda religioonide superparlamendiga:

“Kui kristlus tahab jääda püsima ning ennast kaitsta, on selleks ainult üks võimalik tee – ühtsus.”32

Kaasaegse oikumeenilise ideoloogia juhtideed, näiteks algkristluses olemas olnud, seejärel kaotatud ning oikumenismi tulemusena uuesti taastamisele kuuluva kõigi kristlaste ühtsuse idee, ning neile kohandatud modernistlik eklesioloogia (teoloogiline õpetus Kirikust) pärinevad algupärasel ja puhtal kujul otse illuminaatide (ehk lutsiferiaanlik-gnostiliste salaordude) loožidest:

“Kõik kirikud, mis tekkisid kristluse rüpes alates IX sajandist ühisest apostlikust tüvest üksteisele järgnevate hargnemiste kaudu, osalevad suures katoliku Kirikus ning moodustavad tema ihu, mis koosneb erinevatest liikmetest (“paljud liikmed, kuid üks ihu,” ütleb püha Paulus33). Arvan, et kõigi nende kirikute vahel, kaasa arvatud meie poolt ultramontanistlikuks nimetatud kirik [mõeldud on katoliku Kirikut], on olemas ühendavad sugulussidemed või, paremini väljendudes, kristluse ühine vundament, mille alusel on kerge kohtuda ning millel toimub ka üleüldine ühinemine, et tõeks saaks Issanda ettekuulutus: Ja siis on üks kari ja üks karjane (Jh 10:16).”34

Oma ideede teostamiseks on vabamüürlased ja gnostikud näinud ette sisseimbumise (infiltreerumise) katoliku Kirikusse ja teistesse kirikutesse või siis katoliiklaste ja teiste kristlaste värbamise ja ideoloogilise mõjutamise. Selle eesmärgiks ja tulemuseks peab olema võimu ülevõtmine kirikutes moodustatud vabamüürlaste 5. kolonni poolt ning liba-oikumeenilise liikumise organiseerimine kristlaste ja kõigi religioonide vahel vabamüürlaste kavade kohaselt kuni mingi ülemaailmse religioonide superparlamendi loomiseni välja.

 

VI.2. Kirikusisese infiltratsiooni ja revolutsiooni edukad tulemused

 

Kirjeldatud kavatsused katoliku Kiriku, kristlike kirikute ja vähemal määral ka mittekristlike maailmareligioonide suhtes on Vatikani II Kirikukogust alates muutunud tegelikkuseks pea kõigis valdkondades. Illustreerigu aktuaalset olukorda Kirikus vaid mõningad tsitaadid asjaosalistelt.

Yves Marsaudon Vatikani II Kirikukogu ja kirikukogujärgse oikumenismi kohta:

“Katoliiklased… ei tohi unustada, et kõik teed viivad Jumalani ning nad peavad tunnistama, et see vabamõtlejate julge idee, mida võib õigusega nimetada revolutsiooniks – mis pärineb meie vabamüürlaste loožidest –, on nüüd püha Peetruse kuplite kohale end toredasti laiali laotanud.”35

Paavst Johannes Paulus II utoopiad inimeste ülemaailmsest vendlusest ja rahvastevahelisest rahust ilma Kristuseta harmoniseeruvad suurepäraselt massoonliku humanismi ja globalismi (mondialismi) ideedega:

“Uue aastatuhande algul saab elavamaks lootus, et inimesed hakkavad omavahelistes suhetes üha enam tõeliselt juhinduma üleüldise vendluse ideaalist. Kui see ideaal ei muutu kõigi inimeste ühiste püüdluste eesmärgiks, ei õnnestu kindlustada kestvat rahu. On palju märke, mis võimaldavad järeldada, et see veendumus juurdub üha sügavamale inimeste teadvusesse. Inimõiguste suured hartad kuulutavad üleüldise vendluse väärtust; selle tähelepandavaimaks märgiks on kõige tähtsamad rahvusvahelised institutsioonid, eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsioon; selle austamist nõuab ka – enam kui minevikus – globaliseerumisprotsess, mis ühendab üha tihedamate sidemetega majanduslikud süsteemid, kultuurid ja ühiskonnad (…) Erinevate religioonide tunnistajate avatus üksteise suhtes võib tuua palju kasu ülemaailmsele rahule ning teenida inimkonna ühist hüve.”36

Paavst Johannes Paulus II, tervitas juudi vabamüürlaste looži B’nai B’rith esindajaid neile antud audientsil:

“…Me oleme seega palutud ühinema siiras tänupalves Jumalale. 133. psalmi avavärss on siin väga asjakohane: Quam bonum et quam iucundum habitare fratres in unum (“Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad!”) … See on kohtumine vendade vahel, dialoog Piibli esimese ja teise osa vahel… Ning nii nagu mõlemad Piibli osad, ehkki omavahel ühendatud, on teineteisest erinevad, nii on ka juudi rahva ning katoliku Kirikuga. Teineteise tundmine laseb meil veel paremini mõista, milline sügav mure kogu inimkonna pärast meid ühendab, näiteks võitlus nälja, vaesuse ja diskrimineerimise vastu kõikjal, kus sellest on puudutatud ükskõik kes, kuid samuti abi põgenikele… Vaimulik side võimaldab meil väärikalt vastata sellele suurele väljakutsele, mis on suunatud kõigile, kes usuvad, et Jumal armastab kõiki oma võrdkujuna loodud inimesi. Ma näen seda ühekorraga nii juba olemasoleva tegelikkusena kui ka tõotusena sellest jätkuvast ja süvenevast dialoogist katoliku Kiriku ja judaismi vahel ning suhetest, mis on teie organisatsiooni ja Juutidega Peetavate Religioossete Sidemete Komisjoni ning lokaalsete kirikute mitmesuguste institutsioonide vahel… Ma tänan teid veel kord teie külaskäigu ning toetuse eest dialoogile ja eesmärkidele, mida see järgib. Täname Jumalat, meie ühist Isa.”37

 

VII

LIBA-OIKUMENISM KUI UUE MAAILMAKORRA

IDEELIST ÜHTSUST KINDLUSTAVA

POLIITILISE KORREKTSUSE VÄLJENDUS

 

Millisena kujutatakse siis ette sealpool, kust see pärineb, liba-oikumenismi lõppeesmärki – kõigi religioonide ühtsust mingi religioonide superparlamendi raames? Milline koht on seal ette nähtud (kui üldse) katoliku Kirikule ja kristlastele?

Kõige tõenäolisemana tundub, et Uue Maailmakorra ehitajate plaanide kohaselt ei keelata ega hävitata katoliku Kirikut ega kristlust üldsegi mitte otseselt (Luciferi jüngrid teavad, et otsese verise jälitamisega ei saa Kirikut hävitada), vaid see on kavas 5. kolonni abil seesmiselt ümberkujundada ja sulatada ühtse sünkretistliku superkiriku süsteemi, mille salajaseks inspireerivaks keskmeks on lutsiferiaanlik gnostitsism.38 Kuna katoliku Kirik Kristuse Müstilise Ihuna saab tõelisena ja elavana eksisteerida ainult seal, kus ta toimib Kristuse seatud muutumatute põhimõtete ja institutsioonide alusel, siis on nende põhimõtete ja institutsioonide muutmine, võltsimine ja asendamine inimlikku ning isegi lutsiferiaanlikku päritolu põhimõtetega ja institutsioonidega võrdväärne Kiriku hävitamisega: struktuurid, nimi, ametid, mõned välised vormid jäävad, kuid Kiriku olemus ja Püha Vaim on neist lahkunud. Kristuse tõotuse (Mt 16,18) kohaselt ei õnnestu see Saatana plaan kunagi täielikult ja lõplikult, kuid võimalik ning selle tõotusega kooskõlas on Kiriku ajutine okupeerimine tema sisevaenlaste, Luciferi 5. kolonni abil ning antikiriku ehitamine tõelise Kiriku sisse kuni selle peaaegu täieliku ülevõtmiseni, nii et Kiriku vallutanud kuulutavad tõelised katoliiklased väljaspool Kirikut olevateks skismaatikuteks.39

Superkiriku kaudu religioosselt, ideoloogiliselt ja kultuuriliselt ühendatud uuest maailmast on kadumisele määratud kõik religioossed grupid, kes Jeesus Kristust ja Tema Evangeeliumi tõsiselt, s. t absoluutse tõena võtavad. Kristlane võib olla, kuid ainult modernistlik, relativistlik, oikumenistlik ja sünkretistlik – gnostilise  superkiriku seatud kaanonite kohaselt.40 Vähesed uuele super-oikumeenilisele maailmareligioonile järjekindlalt ja põhimõtteliselt allumatud traditsionalistid on ohtlike “fundamentalistidena” määratud kas ühiskonnast väljatõukamisele ja väljasuremisele või otsesele füüsilisele hävitamisele.

Rooma impeeriumis piisas kristlaste ühiskondlikuks ja riiklikuks aktsepteerimiseks nende poolt “tähtsusetu” suitsutusohvri toomisest imperaatori kuju või mõne muu ebajumalakuju ees. Seeläbi taheti lülitada ristiusk ühe võrdväärse ja seega absoluutset ja universaalset iseloomu mitteomava religioonina teiste religioonide ja kultuste pluralistlikku panteoni (oikumenismi antiikne variant!). Sarnast väikest oikumeenilist “suitsutusohvrit” nõutakse katoliiklastelt ning laiemalt võttes kõigilt kristlastelt ka tänapäeval. Öeldakse tolerantselt ja vastutulelikult: olge eraelus kristlased või katoliiklased või isegi traditsionalistid, käige pealegi ainult traditsioonilisel Missal, peaasi, et te ei esitaks oma religiooni suhtes absoluutsuse ja universaalsuse pretensiooni, et te ei väidaks, et see on ainus õige ja tõeline religioon, millele peavad alluma kõik inimesed, rahvad ja isegi riigid!; uskuge oma kabelites ja kodudes oma Kristusest, mida tahate, kuid ärge väitke, et see teie Kristus on terve universumi Kuningas, kelle valitsusele peavad alluma kõik, isegi riigijuhid!; olge vähemalt väliselt lojaalsed ja tooge kasvõi puhtsümboolne ohver totalitaarse riigi, pankristliku inimkonna ja jumalate panteoni presidendi Luciferi altarile!

Uue Maailmakorra sünkretistlik-oikumenistliku superreligiooni relativismi, subjektivismi ja pluralismi ülimad dogmad, mis määravad ka selle superkiriku piirid, võttis suurepäraselt kokku väljapaistev katoliiklik filosoof Agostino del Noce:

“Mida muud nõutakse tänapäeva katoliiklastelt [see kehtib ka kõigi tõeliste ehk fundamentalistlikeks nimetatud kristlaste kohta – autori märkus] kui mitte kristluse taandamist igasugusest metafüüsikast ja teoloogiast lahutatud moraaliks. (…) Universaalne moraal oleks tolerantne: see võimaldab, et mõned inimesed, nimelt katoliiklased, lisavad sellele lootuse sealpoolsusele, mis oleks transtsendentaalses mõttes puhtreligioosne. Kui nad selle lootuse alusel innukalt tegutsevad praktilises, inimlikus, karitatiivses suunas, siis on see suurepärane – humanistide jaoks katoliiklus selles seisnebki. Kuid siin seatakse üks tingimus: nad peavad tunnistama, et nende usk ja lootus on ainult transtsendentaalne lisa, seevastu eetika ja poliitika peavad jääma väljapoole iga usutunnistust. Teadlikkus sellest asjaolust tähendab tegevust kõigi hea tahtega inimeste ühtsuse nimel; usk võib inimesi lahutada, samas kui armastus, mis on seotud kõigi puhul kehtiva universaalse teadusega, ühendab inimesi. See communis opinio (ühine arvamus) ei ole midagi muud kui massoonlik põhitees, XIX sajandi lõpu moraalifilosoofide banaalsus, mis ilmub meie ajastul uuesti avalikkuse ette. Veel kord leiab kinnitust tuntud eristus integristlike ja progressiivsete katoliiklaste vahel. Sellele eristami-sele rõhusid juba aastate eest katokommunistid, tehes ettepaneku integristide teatud laadi boikoteerimiseks, nimetades seda sajandi ekskommunitseerimiseks ja kinnitades silmakirjalikult, et “nood on dialoogi välistamisega ennast ise ekskommunitseerinud”. Sarnast lahendust pakuvad tänapäeval ka katoliiklaste ja massoonide vahelise oikumeenilise dialoogi pooldajad.

Eksisteerib teatud ühtne moraal, mis võib olla tõlgendatud ja väljendatud erinevates keeltes, kultuurides ja religioonides. Selle katoliiklik vorm on üldiselt võttes samuti lubatud, ainult tingimusel, et… Tingimused said eelpool juba nimetatud. Kuid selle dialoogi üks osapool on veendunud, et kolmanda aastatuhande esimene pool peab nägema katoliikluse lõppu eutanaasia läbi. See tähendab, et katoliiklus tuleb massoonliku humanismi raames ümber tõlgendada. (…) Katoliiklust ei jälitata, see saab nimelt ümber tõlgendatud. Humanistliku oikumenismi raames võib väga hästi leiduda sektsioon ka katoliku riituse jaoks.”41

Uue Maailmakorra kavatsetav religioonide oikumeeniline ühtsus oikumeenilise liikumise tulemusena ei saa tegelikkuses olema üldsegi nii pluralistlik, tolerantne ja antidogmaatiline kui selle eestvedajad praegu reklaamivad. Kõrgeimaks ja vaidlustamata dogmaks saab kõigi tõdede suhtelisus, nagu seda kajastab Agostino del Noce, ning seda ühe mööndusega: nii, nagu seda õpetavad religioonide parlamendi valgustatud (illumineeritud) juhid. Uueks dogmaatiliseks ortodokssuseks (õigeks usuks) saab esoteeriline, lutsiferiaanlik-gnostiline doktriin, mis ületab ja ühendab erinevate sümbolistlikult ja subjektivistlikult tõlgendatud religioossete õpetuste piiratud ja suhtelise väärtusega käsitlused, ning järelevaatamiseks selle üle, et lubatud pluralism ei ületaks doktrinaalse “puhtuse” ehk ideoloogilise korrektsuse piire, nähakse ette ilmselt katoliku Kiriku kunagisele inkvisitsioonile (mille vastu kunagi vihaselt võideldi – ainult sellepärast, et see ei esindanud nende ideoloogiat) sarnane institutsioon, niisamuti nagu ka paljud teised institutsioonid ja põhimõtted võetakse üle katoliku Kirikult, et neid võltsida ja rakendada siis juba oma eesmärkide teenistusse:

“Esoteeriline doktriin pole mitte üks teadus, filosoofia või religioosne moraalisüsteem teiste samasuguste seas. See on ainus teadus, filosoofia, moraalisüsteem ja religioon – kõik teised on ainult kas selleks ettevalmistus või selle moonutus, s. t selle osaline või vale väljendus, sõltuvalt sellest, kas nad sellele ainuõigele doktriinile lähenevad või sellest kaugenevad.”42

“… rahvuspiiskop, kes oma rahvuskirikut tunnustab ja pühitseb, on tema ortodoksne katoliiklik priimas. (…) Väljaspool seda teaduste hierarhilist korda ja kooskõlastatud hariduslik-valgustuslikku süsteemi pole võimalik oodata midagi muud kui sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles pole mingit ortodokssest õpetusest tulenevat tõde, mingit katolitsismi realismi, mingit autoriteeti, kuna neis pole Ühiskondliku Religiooni loovat jõudu.”43

Järeldus:

Kõrgvabamüürlaste plaanidesse pühendatute hulgast pärit tunnistuste alusel näeme, et revolutsioon katoliku Kirikus (ja üldjoontes ka teistes kirikutes) on toimunud täpselt loožidest ja salaordudest pärit ning kaua aega tagasi visandatud  plaanide alusel. Plaanikohaselt on läinud katoliku Kirikus 5. kolonni moodustamine, Kiriku okupeerimine ning ilmutatud usule, Kristusele ja Kiriku tõelisele missioonile truuks jäänud katoliiklaste “ekskommunitseerimine” okupeeritud Kirikust. Ekskommunitseerituks kuulutatud katoliiklased võivad olla täiesti rahulikud ja kindlad: need hereetikud ja skismaatikud, võõrkehad ja okupandid Kirikus tunnistavad oma õigustühiste otsuste läbi ainult seda, et traditsioonilistel katoliiklastel pole tõepoolest midagi ühist “reformeeritud” katoliku Kiriku pähe esitatava ja reklaamitava Kiriku võltskujuga, oikumeenilise, sünkretistliku ja gnostilise superkirikuga ning tema poolt propageeritava uue oikumenistliku religiooniga. Kiriku vaenlased ei saa aga katoliiklasi Kirikust välja heita.

 

VIII

LIBA-OIKUMENISMI KAHJULIKUD TAGAJÄRJED

KIRIKULE, RELIGIOONILE, ÜHISKONNALE

JA INIMESTEVAHELISTELE SUHETELE

 

VIII.1. Liba-oikumenism on ideoloogiline vägivald

 

Liba-oikumenistlik liikumine ja ideoloogia vabamüürlaste kava kohaselt ning nende esituses ei ilmne tegelikkuses millegi muuna kui ideoloogilise manipulatsiooni vahendina katoliku Kiriku, kristlike kirikute ja isegi kõigi maailmareligioonide saamiseks enda ideoloogilise juhtimise alla, et neid ümber kujundada oma ideoloogia ja poliitiliste eesmärkide alusel ning nad lülitada vabamüürluse ja lutsiferiaanlike gnostikute juhitava ülemaailmse superkiriku ja sünkretistliku superreligiooni raamidesse. Sellest, et see üha selgemaid piirjooni võttev superkirik ja superreligioon näib (esialgu) olevat pluralistlik, ei tohiks keegi ennast petta lasta. Kui ainsa suveräänse tõe alusel pole ühtsus võimalik, siis jääb üle ainult valeõpetuste paljusus, mida tuleb vältimatu ideoloogilise manipulatsiooni abil ühtseks koondada. Igasugune ideoloogiline manipulatsioon aga on olemuselt inimese orjastamine tema olemuse kõige kõrgemal ja õilsamal, mõistuse tasandil. Ideoloogiliselt  manipuleeritud inimene on ori vabatahtlikult ja rõõmuga. Võttes rahvailt tõelise religiooni (seda kasvõi loomuõigusega ja terve mõistusega mingilgi määral kooskõlas olevate loomulike religioonide tasemel) ja asendades selle religiooni nime all psühholoogilise ja ideoloogilise manipulatsiooni vahenditega, muudab kitsas ringkond “valgustatud” üliinimesi rahvamassid koostöös ideoloogilis-poliitilise korrektsuse kriteeriumide alusel töötava riikliku haridussüsteemiga kaugjuhtimisega biorobotiteks. Liba-oikumenism pole kahjulik ja hävitav mitte ainult katoliku Kirikule ja usule ning kristlastele, see hävitab deklareeritud tolerantsist hoolimata ka kõik tõelised religioossed traditsioonid, nii üleloomulikult ilmutatud (katoliku Traditsiooni) kui ka inimeste sajanditepikkust religioosset kogemust väljendavad traditsioonid, asendades need kunstlikult konstrueeritud müütide ja utoopiatega või sulatades need täielikult moonutatutena mingisse sürrealistlikusse amalgaami, milles miski pole enam omal kohal, miski pole tõeline, kus tõde ja vale on üks, sest kõik on vaid inimese haige mõistuse väljamõeldis. Oikumenismi ja Uue Maailmakorra sulatuskatlas sulanduvad ja muutuvad sünteetiliseks “maailmakultuuriks” ka kõik religiooniga otseselt sidumata või vaid kaudselt seotud rahvuskultuurilised traditsioonid. Seepärast pole võitlus liba-oikumenismi vastu mitte ainult kitsalt “fanaatiliste” katoliiklaste võitlus oma usu puhtuse eest, see peaks olema kõigi terve mõistuse säilitanud inimeste võitlus vaimse vabaduse ja neile kallite traditsioonide ning vaimsete väärtuste eest. Lõppkokkuvõttes on see võitlus tõe kui sellise eest.

 

VIII.2. Liba-oikumenism on patt jumala- ja ligimese-armastuse vastu

 

Liba-oikumenistid väidavad, et oikumeeniline liikumine ja selle ideoloogiliseks aluseks olev pseudodogma igasuguse tõe suhtelisusest ning absoluutse tõe inimmõistusele kättesaamatusest on tingitud ainult tõelisest, kõiki inimesi haaravast ligimesearmastusest, et mitte kunagi enam ei suhtutaks teisiti uskuvatesse ja mõtlevatesse inimestesse vaenulikult ning ei peetaks enam ususõdu erinevate religioossete uskumuste pärast. Väidetakse, et absoluutne tõde lahutab inimest, kes ütleb end seda omavat, kõigist teistest inimestest kui eksituse küüsis olevatest – seepärast ei tohi kõigi inimeste vahelise vennaliku armastuse ja maailmas valitseva rahu nimel enam ükski inimene olla veendunud, et tema teab absoluutset tõde ning seda teistele kuulutada. Parem vendlus valedes kui sõda tõe pärast. Autoritaarne usk mingisse transtsendentaalsesse ainujumalasse, keda kõik peavad uskuma ja kellele kõik peavad alluma, olevat pealegi paratamatul viisil igasuguse fanatismi, autoritaarsuse, sallimatuse ja türannia allikaks, takistades inimkonna arengut ja olles inimese vabaduse vaenlane. Jumal peab olema demokraat, demokraatia aga tähendab pluralismi ja relativismi. Seega olevat oikumenism kõigi religioonide võrdseks pidamise alusel globaliseerumise ajastul lausa vältimatu, kõiki inimesi haarava vennaarmastuse imperatiiv.

Mida nende väidete peale öelda?

Ainus tõeline Jumal on terve maailma Looja. Ta on Tõde ja Armastus ise, pole mingit tõde ja tõelist armastust väljaspool Tema poolt loodule seatud seaduspärasusi ja korda. Jumala armastus on võimalik ainult tões, täies, terviklikus ja kärpimata tões, mida inimene ei saavuta oma mõistuse jõuetute pingutuste abil, vaid mille ilmutas talle Jumal ise Jeesus Kristuse, oma Poja kaudu Tema asutatud katoliku Kirikule usaldatud ainsas tõelises religioonis. Ükskõiksus selle ülima, täiusliku ja Jumala enese eksimatul autoriteedil baseeruva absoluutselt kindla tõe vastu, selle tõe vastuvõtmata jätmine, selle relativiseerimine ja moonutamine, teadlik valesti tõlgendamine või selle vastu võitlemine tähendab austuse ja armastuse puudumist ning kuuletumatust Jumalale, kõigi inimeste Loojale ja Valitsejale, kes on meid üle külvanud lugematute andidega, alustades meie olemasolu faktist enesest, mistõttu üldse saab võimalikuks kellegi kuuletumatus ja mäss Jumala vastu. Liba-oikumenism ja selle aluseks olev relativism on patt jumalaarmastuse vastu, selle võimatuks muutmine ja hävitamine.

On igati mõistlik ja õiglane, et Jumal pole nende inimeste suhtes mitte ainult ükskõikne, vaid Ta ka karistab selliseid inimesi, sest nad pole tahtnud täita loomisel nende elule seatud põhiülesandeid ja eesmärke.

Inimene kui loodud ja kõiges täielikult Jumalast sõltuv olend ei sea oma Loojale, olemises hoidjale ja valitsejale tingimusi, vaid ta peab kuulekalt, vabatahtlikult ja armastusest täitma kõike seda, mida Jumal talle elueesmärgina on ette seadnud, mida Ta temalt tema enese tõeliseks hüveks nõuab. Vaba tahte alusel on inimesel ka võimalus seda mitte teha, kuid tal pole selleks moraalset õigust – kui ta tahab elada oma Looja seaduste vastaselt, kandku ta selle eest ka teadlikult vastutust. Väljaspool Jumala seatud universaalset korda pole inimese tõeline vabadus, õnn, armastus ja tema loomuse täiuslikkus võimalik, sest teist alternatiivset korda lihtsalt pole ja seda pole inimene suuteline ei looma ega vähimaski aspektis muutma, niisamuti nagu ta pole võimeline muutma gravitatsiooni- ja teisi loodusseadusi. Kui inimene keeldub tunnistamast ülimat tõde Jumala ja Jumala poolt talle seatud elueesmärkide kohta, kui ta muutub selle suhtes ükskõikseks, siis ta korrumpeerib ise oma loomust, oma mõistuse loomupärast tegevust ja eesmärke, sest mõistuse kui inimese kõrgeima ja õilsaima võime objektiks ja eesmärgiks on paratamatul ja vältimatul viisil Tõde, pealegi ülim Tõde – Jumal ise.

Jumal vabastab inimesed teadmatuse ja patu orjusest, ilmutab inimestele, et tahab neile anda igavese elu õndsuse kestvas osaduses iseenda täiusliku eluga – see on kõrgeim hüve, mida inimene võib saavutada ja taotleda, see on hüve, mille võimalikkusele inimene ise oma mõistusega ei tulekski, millest ta ei oskaks unistadagi, selle võimalikkust peab Jumal ise ilmutama. Kui me saame Jumala Ilmutuse kaudu teadlikuks Jumala tahtest anda meile selline hüve ja seada meie elule selline kõrge ja ülev lõppeesmärk, kui me saame ka teadlikuks karistusest, mida Jumal näeb ette neile, kes selle hüve ära põlgavad ja keelduvad täitmast nende elule seatud eesmärki, siis tähendab täiuslik ligimesearmastus hädavajalikult sellesama kõrgeima hüve soovimist ka oma ligimesele ning tema hoidmist selle hüve ärapõlgamisele järgnevast vältimatust karistusest. Selle tõe varjamine ligimese eest – kui seda teatakse – ainult selleks, et teda mitte ärritada, et vältida tuliseid ja pingutavaid diskussioone, ligimese võimalikku viha ja etteheiteid või lausa vaenulikku reaktsiooni, selleks, et säilitada lihtsalt omaenese näiline rahu mugavas ükskõiksuses ja egoistlikus ligimese saatusest hoolimatuses, on suurim ja fundamentaalseim patt ligimesearmastuse vastu. Lõpuks on selle taga ka suutmatus ja tahtmatus ohvriteks, eeskätt omaenese elu ohverdamiseks elust kõrgemate väärtuste nimel. Relativisti, liba-oikumenisti ja patsifistliku humanisti kõrgeimaks väärtuseks on tema enese mugav elu, mida ta iga hinna eest püüab säilitada – religioossete ja maailma-vaateliste fanaatikute, terroristide, imperialistide, antidemokraatide ja suure hulga Rahule, Progressile ja Demokraatiale ohtlike tegelaste rahustamisega deviisi Ребята‚ почему сcоримся? Давайте жить дружно! alusel. Selle rahu ja mugava elu ta siis ka paratamatult kaotab, vastu oma tahtmist, üsna pea toimuvas järgmises sõjas, mis toimub tema patsifistlikest unelmatest hoolimata ja nende kiuste.44

Liba-oikumenism pole seega mitte humanistide õilis, kõigile inimestele avatud ja omakasupüüdmatu, igasuguste religioossete fanaatikute misjonärlikust hingepüüdmisest kõrgem ja täiuslikum hoolitsus inimestevahelise vendluse ja rahu eest, see on vaid väikekodanlike egoistide hoolitsemine oma mugavuse, oma täiuslikult enesesse sulgunud “pühima südamerahu” eest, mida mitte mingi Jumala ja tõe probleem ei tohi segama tulla. See on tõelise ligimesearmastuse surm, ükskõiksuse ja hoolimatuse võit. Sellega on seotud ka enamiku “valgustatud” (illumineeritud) ja “kõigile tõdedele avatud” humanistide, relativistide ja liba-oikumenistide (nii nende, kes on pärit  loožidest ja salaordudest kui ka nende, kes seda oikumenismi ja “humanistlikku avatust” kirikutes ja kirikute ning religioonide vahel praktiseerivad – see esimene ja teine seltskond kattuvad üha suuremal ja suuremal määral, isegi katoliku preestrite, piiskoppide ja kardinalide osas) tegelik ääretu intellektuaalne uhkus ja põlgus neist kui “valgustatutest”, “sallivatest”, “avatutest” jne jne madalama, pimedama, mõistmatuma, religioosse fanatismi, sallimatuse ja “absoluutse tõe olemasolu ebausu” küüsis oleva rahvamassi vastu, keda nemad on kutsutud “valgustama”, “vabastama” ja suunama õigete eesmärkide poole – mida see mass niikuinii pole suuteline õigesti mõistma, seega ei tohigi neile tõelisi eesmärke avaldada, vaid neid tuleb nende eesmärkide poole juhtida ideoloogilise manipulatsiooni teel.

 

LÕPPJÄRELDUS

 

Ideoloogilise manipulatsiooni vahend iseenda loodud kunstliku pseudoreligiooni pealesurumiseks massidele – see ongi vabamüürlaste loožidest ja lutsiferiaanlik-gnostilistest sektidest pärit liba-oikumenismi olemus ja eesmärk. Väliselt oikumeeniline,  sünkretistlik, pluralistlik ja relativistlik, seesmiselt ja tegelikult olemuselt aga totalitaarne, tõe suhtes sallimatu ning lutsiferiaanlik – selliseks on juba praegu kujunenud Uue Maailmakorra  oikumenistlik superreligioon.

 

Ettekanne on peetud 17.–18. märtsil 2003 Tartus Tampere Majas ja 20.–21. märtsil Tallinnas Matkamajas. Lühendatud kujul sai ettekanne peetud ka 15. mail 2003 Tallinnas Muusikaakadeemia ruumides. 

 

VALITUD KIRJANDUS:

1. Paavst Pius XI. Apostlik ringkiri Mortalium animos.
2. Paavst Leo XIII. Apostlik ringkiri Satis cognitum.
3. Romano Amerio. Iota Unum. Sarto House, 2000.
4. Georg May. Der Ökumenismus als Hebel der Protestantisierung der katholischen Kirche.Verax-Verlag, Müstair, 2000.
5. Daniel Le Roux. Petrus, liebst du mich? Priesterbruderschaft St. Pius X, Stuttgart, 1990; ingl k: Peter, Lovest Thou Me? (The Angelus Press).
6. Heinz-Lothar Barth. Keine Einheit ohne Wahrheit! 2/1. Verlag Vereinigung St. Pius X, Stuttgart, 1999.
7. Romano Amerio & Ks. Karl Stehlin – Ekumenizm grzechem przeciwko miłości, Te Deum, Warszawa, 2002.

 

 

MÄRKUSED:

1 – Oikumeeniline – tuleneb kreekakeelsest sõnast οικυμήνε, mille vasteks on enam-vähem “kogu asustatud maailm”.

2 – Oikumenismi ja oikumeenilist liikumist hukka mõistvad paavstid (Pius XI ja Pius XII) püüdsid enne Vatikani II Kirikukogu veel õige oikumenismi mõistet ja olemust päästa ning seda valest oikumenismist eristada. Seevastu Johannes XXIII, Paulus VI ja paavst Johannes Paulus II olid oma eelkäijate manitsusi, Kiriku traditsioonilist õpetust ja praktikat unustades juba kriitikavabalt andunud liba-oikumenismi utoopiliste ideede teenistusse.

3 – Paneme tähele, et siin on tegemist kõigepealt mitmetähendusliku ja selgemalt defineerimata mõiste kristlased kasutamisega. Kas nimetada kristlasteks kõiki neid, kes ennast kuidagiviisi kristlasteks peavad (isegi isiklike veendumuste tasemel, ühegi kristliku kiriku või sektiga institutsiooniliselt liitumata) või kasutada kristlase defineerimisel mingeid objektiivselt verifitseeritavaid kriteeriume? Kuidas suhtuda Kristuse enese ütlusse, et mitte kõik need, kes ütlevad Talle “Issand, Issand!” (Mt 7,21–22) , ei ole Tema jüngrid, veel enam, et Ta ei tunnegi neid?

4 – “Niikaua kuni pole saavutatud ühtsust, ei saa ükski kirik väita iseenese kohta, et ta on autentne Jeesus Kristuse Kirik” (Msgr Le Bourgeouis, Autuni katoliku piiskop, tsit. Prof. Romano Amerio, Ekumenizm, kogumikus Ekumenizm grzechem przeciwko miłości, Warszawa, Te Deum, 2002, lk 14).

5 – “Selle juba antud Kiriku elemendid eksisteerivad “terviklikult ja täies ulatuses”  katoliku Kirikus ning ilma selle “täie ulatuseta” teistes kristlaste ühendustes, milles kristliku saladuse teatud aspektid ilmnevad vahel selgemalt. Oikumenism püüab nimelt saavutada, et see osaline osadusühtsus (Kommunioon), mis eksisteerib kristlaste vahel, kasvaks täielikuks osadusühtsuseks tões ja armastuses” (paavst Johannes Paulus II, apostlik ringkiri Ut unum sint!, nr 14). – “Tuleb tunnistada, et ikka veel pole me saavutanud täielikku osadusühtsust (Kommuniooni). Kuid hoolimata lõhedest sammume me täieliku ühtsuse suunas – sellise ühtsuse suunas nagu see oli apostlikul Kirikul tema alguspäevil…” (Ut unum sint!, nr 23).

6 – Ehkki oma oikumenismi teemalise ringkirja Ut unum sint! pkt-s 97 tunnistab paavst, et osadusühtsus Rooma Kirikuga (s.t paavstiga) on täieliku ühtsuse vältimatuks tingimuseks, kirjutab ta pkt-s 95, et kristlaste täielikku ühtsust kui oikumeenilise liikumise lõppeesmärki silmas pidades on vaja leida paavsti ameti teostamise sellised vormid, mis oleksid vastuvõetavad kõigile kristlastele (ilmselt siis ilma igasuguse õpetusliku ja distsiplinaarse autoriteedita). Et sellised oikumeenilised kompromissid paavstiameti suhtes ainult selles suunas võivad teostuda, võime ette kujutada juba paavstivõimu praeguse madalseisu alusel.

7 – “Üheks Vatikani II püha ja oikumeenilise Kirikukogu põhiliseks eesmärgiks on pingutuste tugevdamine kõigi kristlaste ühtsuse taastamiseks” (Vatikani II Kirikukogu dekreet Unitatis redintegratio); “Seoses nendega, kes ükskõik mis põhjusel tahaksid Kirikut eemale viia kõigi kristlaste universaalse ühtsuse otsimisest, tuleb veelkord korrata: kas me võime seda tegemata jätta?” (Johannes Paulus II programmiline ringkiri Redemptor hominis, nr 6).

8 – “Fakt, et kogunesime siia Assisisse, et koos palvetada, paastuda ja sammuda koos vaikuses, oli justkui nähtav märk sellest sügavast ühtsusest nende inimeste vahel, kes religioonis otsivad vaimseid ja transtsendentseid väärtusi kui vastuseid inimsüdame suurtele küsimustele, hoolimata tegelikult eksisteerivatest lõhedest” (Johannes Paulus II kõnes kuuriakardinalidele Vatikanis, 22. XII 1986, tsit. La Documentation Catholique, nr 1933, 1.I 1987); “Selles ühtsuses läheneme tervele suurepärasele inimvaimu pärandile, mis on ennast väljendanud kõigis religioonides. Läheneme samuti kõigile kultuuridele, maailmavaadetele, kõigile hea tahtega inimestele” (Johannes Paulus II, ringkiri Redemptor hominis).

9 – Proselütism – üldise mõistena: teatud religioosse grupeeringu järjekindel poliitika, mille eesmärgiks on teiste religioonide poolehoidjate veenmine või meelitamine ületulekuks endi hulka, mis tuleneb enamjaolt veendumusest, et tegemist on ainuõige religiooniga ja selle tõeliste tunnistajatega. Siin katoliku Kiriku seisukohast mõistetult: Kristuse poolt apostlitele antud käsust ja volitustest ning  misjonikohustusest tulenev püüdlus ühendada kõik kristlased ühe ainuõige usu ning ühe nähtava Kiriku ühtsusesse, säilitades sealjuures kõik legitiimsed, s.t ilmutatud usuga kooskõlas olevad riituslikud ja kultuurilised eripärad nn uniaatlike ehk Rooma paavstiga ühenduses olevate kirikute näol.

10 – “Ülalpool kirjeldatud ja unionismiks (uniaatluseks) nimetatavat misjonliku apostolaadi vormi ei saa enam aktsepteerida ei meetodina ega meie kirikute poolt otsitava ühtsuse mudelina. (…) Ühtsuse taastamisele suunatud püüdluste raames pole kohta inimeste pööramisele ühest kirikust teise nende päästmise kindlustamise eesmärgil” (katoliiklaste ja skismaatiliste Idakirikute esindajate kõrgel ametlikul tasemel alla kirjutatud Balamandi ühisdeklaratsioon, ptk 12 ja 15).

11 – “Et kasvada kooskõlas Jumala plaanidega, peab Kirik aitama arendada mittekristlikes religioonides leiduvaid väärtuseid” (Msgr Rosano, Vatikani Mittekristlaste Asjade Sekretariaadi president, Vatikani ametlikus nädalalehes L’Osservatore Romano, 15. I 1971 oikumeenilise liikumise põhimõtteid tutvustavas artiklis).

12 – “Mida tähendab Misjonipäev? See tähendab ühist tööd vihkamise, sõdade, nälja ja vaesuse likvideerimiseks. See tähendab koostööd rahvaste vaimses, inimlikus ja ühiskondlikus lunastamises kristliku sõnumi valgusel…” (tsitaat 1974. a. Ülemaailmse (Katoliku) Misjonipäeva tähistamiseks Rooma kuuria Misjoni kongregatsiooni ülesandel koostatud ja levitatud lendlehelt).

13 – “Iga religioon kujutab endast selle konkreetse rahva traditsioonilist vastust Jumala annile ja Jumala valgustusele” (Msgr Rosano, Vatikani Mittekristlaste Asjade Sekretariaadi president, Vatikani ametlikus nädalalehes L’Osservatore Romano, 15. I 1971).

14 – “Vatikani II Kirikukogu ütles paljudes kohtades välja Kiriku põhimure, et “inimese elu maa peal tuleb muuta inimväärseks” (Vatikani II Kirikukogu konstitutsioon Gaudium et spes, 91) igast küljest, et muuta see “üha inimlikumaks” (sealsamas, 38)” (Johannes Paulus II, ringkiri Redemptor hominis).

15 – Asjaolu, et paljud kristlased isegi apostliku suktsessiooniga kirikutes ei tunnista Jeesus Kristust enam Jumalaks, ei tunnista Tema surnuist ülestõusmist (vähemalt mitte reaalse ajaloolise faktina) jne, kuulub hoopis teise ja laiema teemade- ja põhjusteringi alla, nimelt Lääne tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvate inimeste üleüldise religioosse kriisi ja usust taganemise teemasse. Oikumenism on ainult üks selle kriisi ilmingutest ja tagajärgedest.

16 – Oikumenistide arvates ei puuduta erinevate kristlike kirikute usulised erinevused mitte õpetust ennast, vaid selle väljendamise viise. Sedasama väidavad paljud “eesrindlikud” oikumenistid, kuid samuti näiteks nn integraalse traditsionalismi ideoloog René Guenon ka kõigi religioonide vaheliste erinevuste kohta. Suurepärased näited oikumenistide soovmõtlemisest: “Hoolimata erinevustest dogmade ja moraali vallas kuulutavad kristlus ja islam neidsamu tõdesid ja neil on needsamad eesmärgid” (Yves Plumey, Prof. Romano Amerio, Ekumenizm, kogumikus Ekumenizm grzechem przeciwko miłości, Warszawa, Te Deum, 2002, lk 28); “Hinduism on juba suunatud Kristuse poole ning olemuslikult on talle kristliku tegelikkuse sümbol juba omane” (sealsamas, lk 28, Vatikani ametliku nädalalehe L’Osservatore Romano, 28. VII 1977 alusel) – Kas see, et Kristus asutas ühe kindla Kiriku või et Ta ei asutanud mingit konkreetset kirikut; see, et Ta seadis sisse seitse sakramenti või see, et Ta seadis sisse ainult kaks sakramenti – kas see puudutab tõepoolest ainult ühe õpetuse erinevaid väljendusviise? Või koguni see, et on üks Jumal ja et on kümneid erinevaid jumalaid – kas ka need on ainult ühe ja sama religioosse tõe erinevad väljendusviisid?

17 – Mõned näited Talmudi ehk rabinistliku traditsiooni moraalist: “Goj’de hauad ei tee ebapuhtaks, kuna (Hs 34.31) on kirjutatud: “Teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed!” Teid nimetatakse inimesteks, goj’sid aga ei nimetata inimesteks, vaid pudulojusteks (kariloomadeks)” (Talmud, Baba mecja 114 B). – “Kui keegi on ettekavatsetult tapnud, siis on selge, et talt tuleb elu võtta. Rabi ütles: välja arvatud siis, kui keegi kavatses tappa looma, kuid tappis inimese või kui kavatses tappa goj, tappis aga iisraellase.” (Makot 7 b).

18 – “See on inimene, kes mõtleb välja leiutisi, muudab maailma, kelle mõistus ei tunne piire. See on inimene, kes avastab Jumala iseendas, kuna ta on võimeline välja mõtlema sellise idee…” (Suure Prantsuse Looži Föderaalnõukogu raport, Suure Prantsuse Looži ametlik bülletään nr 20, 1923, tsit.: J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 213 ja de Lassus, lk 36).

19 – “Me suundume lõpuks religioosse individualismi poole, mille mõte on selles, et iga usklik loob endale ise oma isiklikud uskumused” (kõrgvabamüürlane ja gnostik-illuminaat O. Wirth ajakirjas Le Symbolisme, veebr 1929).

20 – Tahtmata moraalselt hinnata põhjusi, miks üks või teine inimene on sattunud idealistlike, subjektivistlike ja immanentsete vaadete mõju alla (tänapäeval valitseb selline haige filosoofia ülikoolides ja ajakirjades ning dikteerib terve mõistusega vastuolus olevaid dogmasid laiadele poolharitlaste massidele), julgen siiski täie kindlusega väita, et taolisel idealistil, subjektivistil ja immanentistil on oma süsteemi piiridest kasvõi ajutiselt ja osaliselt lahkumata võimatu leida tõde Jumala, enese ja maailma kohta. Tal võib olla küll hea tahe, kuid see hea tahe on suletud tema enese subjektiivse filosoofia vangikongi, millest tal pole lootustki leida väljapääsu niikaua, kuni ta ei astu realistliku maailmanägemise pinnale. Kahtlematult esitavad kaasaegsete idealistlike ja subjektivistlike filosoofiliste suundade esindajad palju tõeseid väiteid ja teevad tabavaid tähelepanekuid – kuid seda hoolimata oma valedest aluspõhimõtetest ning just nende kiuste; seetõttu pole ükski inimene suuteline täielikult loobuma realistlikust tunnetusest, seda vähemalt igapäevase elu praktilistes küsimustes, kus kõik agnostikud ja skeptikud on sunnitud mõtlema ja käituma realistidena. Idealist ja subjektivist saab inimene olla ainult praktilisest elust suhteliselt eraldatud abstraktsetes asjades. Selles suhtes on kaasaja filosoofiat ning teisi filosoofiaga seotud humanitaarteadusi mitteõppinud ja mõtisklema harjunud intelligentne “mees metsast” (või põllult) eelisseisundis, sest tema mõistus on veel terve, järjekindlalt realistlik ja degenereerunud filosoofiast rikkumata.

21 – Me nimetame seda üleloomulikuks ilmutuseks, eristamaks teda Jumala loomulikust ilmutusest. Jumala loomulikuks ilmutuseks nimetatakse religioonifilosoofias ja teoloogias vahetevahel ka Jumala tunnetamist inimmõistuse loomulike, usu poolt valgustamata võimete abil, kui me nähtavate ja loodud asjade kui “Jumala tegevuse jälgede” üle mõtiskledes jõuame Jumala kui kõigi nende asjade nähtamatu ja mitteloodud, ise kõike loova esmapõhjuseni. Tavaliselt mõistetakse mõiste “Jumala Ilmutus” all siiski ainult Tema üleloomulikku ilmutust.

22 – “Kuna inimene on täielikult sõltuv Jumalast kui oma Loojast ja Issandast, ning kuna loodud mõistus allub täielikult esmasele ja mitteloodud tõele, oleme me kohustatud ennast ilmutavale Jumalale olema usu läbi mõistuse ja tahtega täielikult kuulekad. Katoliku Kirik tunnistab, et see usk, mis on “inimese päästmise alguseks” (Tridenti Kirikukogu), on üleloomulik voorus, mille läbi meie, jumaliku armu sisendusel ja abiga, usume Jumala poolt ilmutatu tõesust, mitte selle mõistuse loomuliku valgusega tunnetatud sisemise tõesuse tõttu, vaid ilmutava Jumala enese autoriteedi tõttu, kes ei saa ei eksida ega kedagi eksitada…” (Vatikani I Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon katoliku usust Dei Filius, III ptk, DS 3008).

23 – “Kui aga saab päästetud keegi neist, kellele (Jumala üleloomulik) ilmutus pole osaks saanud, ei saa ta sellegipoolest päästetud ilma usuta Vahendajasse. Ning ehkki ta ei oma eksplitsiitset usku, omab ta implitsiitset usku jumalikku Ettehooldusesse, uskudes Jumala olevat inimeste vabastaja Talle endale sobival viisil ning selle kohaselt, mida Ta mõnedele tõde tundvatele ise on (eraviisiliselt) ilmutanud” (St Thomas Aquino, Summa Theologica IIa-IIae, q. 2 a. 8).

24 – Judaismi ja islamiga on asi veidi teisiti. Lühidalt väljendudes on kaasaegne talmudistlik judaism (mis pole identne Vana Testamendi religiooni ehk mosaismiga) Vana Testamendi Ilmutuse elemente säilitanud, kuid on Kristuse kui selle Ilmutuse täiuse ja lõpuleviija tagasilükkamise tõttu hereetiline ning skismaatiline religioon; islam seevastu on Vana ja Uue Testamendi Ilmutuse veelgi kaugemaid ja ähmasemaid elemente säilitanud judeokristlik hereesia.

25 – Ludwig Ott, Grundriss der Dogmatik,  Herder, Freiburg, 1952, lk 358; Kanoonilise Õiguse Koodeks (1983), kaanonid 204 ja 205.

26 – Rahvaste kultuurilisest ja mentaalsest omapärast erinevaid traditsioone ja riitusi on katoliiklik ühtsus alati lubanud ja enamjaolt ka soosinud ning kaitsnud, ainsa tingimusega, et nad ei sisalda midagi ilmutatud usu ja moraaliseadusega vastuolus olevat. Nii võib katoliiklikus ühtsuses olla koht ka õigeusu riitusega praktiliselt identsele vene-katoliku riitusele, tingimusel, et nad võtavad vastu kõik alates 1054. aastast kirikukogude ja paavsti poolt väljakuulutatud dogmad. Katoliiklikus ühtsuses aga pole kohta ei luteri usu eripäradele ega luteri jumalateenistusele, sest need on hereesiad ning hereetiliste veendumuste alusel ja nende väljendusena kärbitud ja moonutatud usutseremooniad.

27 – Näiteks võivad paljud kaasaegsed modernistid väita, et nad usuvad kõiki katoliku Kiriku poolt õpetatavaid dogmasid, alates Jumala olemasolust ja lõpetades Kristuse surnuist Ülestõusmisega. Kui aga nende “usku” sügavamalt uurida, tuleb välja, et tegemist on katoliku usudogmade idealistlik-sümbolistliku tõlgendamisega: Jumal on inimese mõistusele omane ning hädavajalik Absoluudi idee, Kristuse surnuist Ülestõusmine toimus “reaalselt Kristuse jüngrite usus” jne. Reaalse Jumala poolt ajaloolises tegelikkuses toime pandud ja toime pandavatel tegudel põhinevad katoliku usulaused tõlgendatakse niimoodi idealistlik-subjektivistliku filosoofia alusel ümber üheks muinasjutu erivormiks.

28 – Kõrgvabamüürlane Albert Lantoine oma Avalikus kirjas paavstile, 1937, tsit.: de Lassus, lk 105.

29 – Giuliano di Bernardo, Itaalia suurlooži Grande Oriente suurmeister, intervjuus konservatiivsele katoliiklikule ajakirjale 30 Giorni, 7–8/1991, tsit: de Lassus, lk 105.  – Mis on need vaimsed väärtused ja mida tähendab vaimse elemendi primaat? Tegemist on niivõrd üldsõnaliste loosungitega, et sinna alla võib painutada kõike, ka teineteisele vasturääkivat. Ka Lucifer ja tema kaasdeemonid on puhtvaimsed olendid ja vähemalt inimese suhtes teatud määral “transtsendentaalsed”. Kas ühine hool vaimse elemendi primaadi eest ühiskonnas peab tähendama hoolt Kristuse ja Luciferi mõlema ühise valitsemise eest jumaluste parlamendi võrdõiguslike liikmetena?

30 – Suure Prantsuse Looži eks-suurmeister Charles Riandey eessõnas kõrgvabamüürlasest Kiriku suure “sõbra” Yves Marsaudoni raamatule L’Oecumenisme vu par un franc-maçon de la Tradition, Paris, 1964, lk 14.

31 – J. Breyer, ajakiri Arcanes solaires, tsit: P. Virion, Bientôt une governement mondial, lk 181. – Martinistide gnostilise salaordu teoreetiku Saint-Yves d’Alveydre’i teostes kirjeldatud universaalne kirik kujutab endast kõigi omavahel võrdseks kuulutatud religioonide sünkretistlikku ühendust, milles juhtiva ja inspireeriva rolli annab ta kabbalale. Oma elu lõpul nägi ta ette erilist rolli hinduismile. Tema plaanide kohaselt pidid selles universaalkirikus ühinema: 1) evangeelne kirik oma evangeeliumi ning autoriteetidega: paavsti, piiskoppide ja kirikukoguga; 2) mosaistlik kirik oma pühade raamatutega ning kõrgeima autoriteediga, Jeruusalemma gaoniga; 3) veddistlik kirik oma kõrgeima autoriteediga, Agartha loožiga, millest räägitakse, et seda inspireerivad vahetult (millised?) inglid. “Uus kirik, uus usk, uus kultus – see on massoonluse kavatsetud oikumenism” (Pierre Virion, Misterium nieprawości, lk 18–19).

32 – Yves Marsaudon, Oecumenisme vu par un Franc-Maçon, lk 61, tsit.: P. Virion, sealsamas, lk 146.

33 – Paljude liikmete all mõistab püha Paulus usklikke, Kiriku liikmeid ühes Kirikus kui terviklikus Kristuse Müstilises Ihus (nagu kirjakoha kontekstist tagapool nähtub), mitte aga erinevaid kirikuid mingis kirikute liidus (mida veel olemas pole), nagu teeb apostaat Roca. Jagatud ja tükeldatud ihu saab olla ainult surnud ihu (või ka: ihust eraldatud liige on surnud, samas kui ihu ise elab edasi), elav ihu peab olema tingimata üks tervik. Kuid ka Saatan armastas Jeesus Kristusele Pühakirja seletada (Mt 4:1–11).

34 – Usust taganenud ja lutsiferiaanlik-gnostilise martinistide orduga liitunud kunagine katoliku preester “l’abbé Roca”, Le Christ, le Pape et le Democratie, tsit.: P. Virion, sealsamas, lk 127. Mis puudutab kõigi kristlaste ühist vundamenti (mitte aga ühtsust ennast!), millest räägib apostaat Roca, siis on see teatud määral olemas küll kristlaste vahel (igal juhul pühitseva armu seisundis olevate kristlaste vahel), kuid ühist vundamenti pole mitte mingil juhul vabamüürlaste ja illuminaatidega, isegi kui nad nimetavad end gnostilisteks kristlasteks, sest nende Jumalal ja Kristusel pole midagi ühist tõelise Jumala ja reaalse Jeesus Kristusega.

35 – Yves Marsaudon, L’oecumenisme vu par un franc-maçon de tradition, Paris, 1964, tsit.: John Vennari, Die ständige Anweisung der Alta Vendita, lk 37.

36 – Paavst Johannes Paulus II läkitus 34. Ülemaailmsel Rahupäeval, 1. jaanuaril 2001. Läkitus ei erine enam pea millegi poolest paatoslikust humanistlikust ilukõnest Rotary Club’i või mõne teise krüptomassoonliku organisatsiooni või isegi vabamüürlaste alama looži üritustel. Sõnagi ei lausu paavst sellest, et ainsaks tõelise rahu andjaks on Jeesus Kristus ning et Kristuse rahul siin patu valitsuse all olevas maailmas on vähe ühist sellega, mida maailm rahu all mõistab ja ootab (vt J 14,27; 15,18–22 ja Mt 24,6–14).

37 – Tervituskõne juudi vabamüürlaste looži B’nai B’rith esindajatele neile antud audientsil 22. märtsil 1984 (siin tõlgitud  väljaandest Daniel Le Roux, Petrus, liebst du mich?, lk 112–113, mis omakorda viitab Documentation Catholique’ile nr 1874, lk 509–510). – Talmudistliku moraali valgusel on selge, et ortodokssed ja sionistlikud juudid, kes ei pea goj’sid üldse inimesteks, ei tunne goj’dega mingit ühist muret goj’de nälja, vaesuse ja diskrimineerimise pärast (nt talmudistliku moraali kohaselt ei tohi surmaohus olevat gojd aidata, v.a juhul, kui mitteaitamine on juudile endale kahjulik. – Talmud, traktaat Awoda Zara, 26b).

38 – “Ärge lubage rääkida, mu vennad, et vabamüürlus on antikirik – see oleks ainult välistest asjaoludest tulenev nimetus. Oma olemuse poolest on vabamüürlus superkirik, mis ühendab kõik teised (kirikud)” (Prantsuse gnostiline ajakiri Le Symbolisme, 1962, tsit.: Ks. H. Czepułkowski, Antykościół w natarciu, wyd Antyk, Komorów, 1998, lk 24). – “Ainult vabamüürlaste kujundatud universaalse iseloomuga teokraatlikus ühiskonnas võime ühel päeval ühe ja sama idee ning suure lootuse nimel ühendada islami ja kristluse, juudid ja budistid, Euroopa ja Aasia. Ühesõnaga – vabamüürluse ülesandeks on universaalse kiriku loomine” (Pignatel, Batailles Maçonniques, lk 29, tsit.: H. Czepułkowski, op cit, lk 29). – “Tulevane maailm loob pärast kristluse ja teiste kaasajal olemasolevate vaimsuse vormide assimileerimist midagi uut ning kutsub ellu, analoogselt täieliku kollektiviseerimise füüsilisele fenomenile, teatud laadi panteismi, milles segatakse ja sulatakse ühte kõik religioossed ideed (…), mis suunatakse täna veel mõistetamatute eesmärkide poole” (Charles Riandey, Le Temple, sept.-okt. 1964, tsit.: P. Virion, Bientot une…, lk 112 ja H. Czepułkowski, op. cit, lk 30).

39 – Nende usutruude kardinalide, piiskoppide ja preestrite kohta, kes olid vastu Vatikani II Kirikukogul domineerinud modernistlikule ja revolutsioonilisele suunale, kirjutas Prantsuse suurlooži Grand Orient’ bülletään nr 37 (1963) “Need on need, kes ei suutnud ära hoida kirikukogu kokkukutsumist, nüüd aga püüavad iga hinna eest kontrollida kirikukogu, mis püüab Kirikut välja juhtida traditsiooni kitsast ummiktänavast” (siin tsit.: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 147). – Juba eelmise sajandi lõpul andis apostaatpreester Roca retsepti käituda revolutsioonile sõnakuulmatute usutruude katoliiklastega kui skismaatikutega: “Lõpetage juba ükskord nende revolutsionäärideks ja röövliteks nimetamine, kes kuulutavad tulevast üleüldist uuendust. (…) Anarhistideks muutute siis pigem teie, tagurlased!” (La fin d’ancien monde, lk 251, siin tsit.: P. Virion, op cit, lk 148).

40 – “Oleme veendunud, et meie ajastu kristlased on kutsutud üles tõendama kristluse elujõulisust, proovides kohandada seda uutesse struktuuridesse, mis peale surutakse” (L’abbé Roca, tsit.: P. Virion, op cit, lk 117). – “Uus kristlus, ülev, avatud, sügav, tõeliselt universaalne, tingimusteta entsüklopedistlik, tõestab lõpuks kindlalt, nii nagu ütles Victor Hugo, et kogu taevas astub maa peale, et likvideerida piirid ja sektantlikud eraldused, lokaalsed ja rahvuslikud kirikud, inimesi eraldavad kitsad pühamud ja kitsad eesmärgid, millesse on vangistatud keisri [selle all on mõeldud paavsti] valitsetavad Kristuse suure ühiskondliku ihu kannatavad liikmed” (L’abbé Roca, Glorieux centennaire, lk 123). – “Tõelised ning ausad positivistid kordavad ikka ja jälle, et see ühiskondlike ja religioossete asjade uus kord, mida nad kuulutavad ja mille pioneerideks ja apostliteks nad ennast peavad, pole mitte katolitsismi kukutamine ja lõpp, vaid katolitsismi õiguspärane uuestisünd teaduse ja progressi kuues” (L’abbé Roca, sealsamas, lk. 506).

41 – Tekst on kirjutatud 1970. aastate lõpul, siin tsit: Jerzy Kowalski Jósef Bar, Judeomasońska infiltracja Kościoła katolickiego, Warszawa, REKURS, 2001, lk 16.

42 – E. Schuré, Suured pühendatud, siin tsit.: P. Virion, Tajemnica …, lk 173.

43 – Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Souverains (1882), lk 433–434, siin tsit.: P. Virion, op cit, lk 157.

44 – Täpsuse mõttes peab muidugi lisama, et humanistlik, relativistlik, oikumenistlik ja patsifistlik väikekodanlane on rahumeelne ainult siis, kui sõda puudutab otseselt teda ennast. Kui sõda toimub kaugel maal ja seda peetakse võõraste kätega, toetab ta innukalt ja kahtlusteta “demokraatia, vabaduse ja tsivilisatsiooni vaenlaste” tuhandete kaupa mahanottimist, et saada kõrvaltulemusena teatud materiaalset kasu näiteks naftahinna languse läbi (see on tavalise ameeriklase positsioon Iraagi sõja suhtes).